1-06-11039\14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13 veebruar 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-11039 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

30 jaanuar 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi E.D süüdistuses KarS § 424, § 329, § 121, §120, § 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15 novembri 2006 lühimenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Alar Lehesmets Süüdistatav E.D, varem kohtulikult korduvalt karistatud, vahistatud 20.09.2006, vabanes 20.11.2006 Kaitsja Vandeadvokaadi abi Liis Toomsalu

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 15 novembri 2006 otsus E.D õigeksmõistmises KarS § 120 järgi. Uue otsusega:

1. Süüdi tunnistada E.D KarS § 120 järgi ja karistada 3/kolme/ kuulise vangistusega.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata

3. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 14 veebruarist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 13.02.2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. süüdi KarS § 424, 329 järgi ja karistas KarS § Harju Maakohus tunnistas E.D

63 lg 1 alusel 6 kuulise vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistas 4 kuulise vangistusega, KarS § 121 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel mõistis liitkaristuseks 2 aastat vangistust, KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel loeti koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust, KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse alguseks 20.09.2006, KarS § 74 lg 1,3 alusel määrati, et karistuse ülejäänud osa, 1 aasta 2 kuud, ei pöörata täitmisele ja määrati katseajaks 2 aastat ning kohustati teda kriminaalhoolduse all täitma kontrollnõudeid. KarS § 120 järgi mõisteti E.D õigeks.

esitatud süüdistus selles, et ta viibides 2006 augustis- . KarS § 120 järgi oli E.D-le septembris Tallinnas x asuvas korteris, ähvardas korduvalt R.M tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes, et „ R.M juhtub sama mis tema enda isa esimese naisega“, andes sellega mõista et R.M võidakse tappa. R.M oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna E.D on vägivaldne ja korduvalt R.M kehavigastusi tekitanud ning oli R.M varem rääkinud, et isa esimene naine leiti tapetuna, nuga seljas.

Maakohus leidis, et kuna kannatanu on oma seletusi muutnud, ega suutnud seletada milles süüdistatava poolsed ähvardused seisnesid, ei ole tuvastatavad asjaolud millele kannatanu kartus põhineb. E.D süü KarS § 120 ettenähtud kuriteos polnud kohtu arvates piisavalt tõendatud.

3. KarS § 424, § 329, § 121, § 199 lg 2 p 4 järgi süüdimõistmist ega karistamist ei ole vaidlustatud.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

. Esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist E.D

õigeksmõistmise osas ning uue otsusega tema süüdi tunnistamist KarS § 120 järgi ja karistamist 3 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.

Erinevalt maakohtust prokurör leiab, et J.Linbergi süü KarS § 120 ettenähtud kuriteo toimepanemises on tõendatud. Vaidlustatud juhtumi puhul on põhjendatud olukord, kus kannatanu poolt väidetu asetleidmisel tuleb tugineda vaid tema ütlustele. Süüdistatava poolt teo eitamine ei saa olla aluseks tema süüditunnistamise võimatusele.

Ähvarduse tõsiseltvõetavus sõltub kannatanu subjektiivsest arusaamast teda ohustava ähvarduse ohtlikkusest ja tõsiseltvõetavusest. Tuleb lähtuda kannatanu eripärast. R.M on süüdistatavast vanem, kelle suhtes E.D on korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda. Sellest tulenevalt on arusaadav kannatanu hirm ja ähvarduse tõsidus. R.M on oma selgitused ähvardamise asjaolude kohta andnud ja andnud ütlusi ka sellest, et ta võttis ähvardusi tõsiselt ja tundis hirmu.

Prokurör ei soostu kohtu järeldusega, et kannatanu on oma ütlusi muutnud. Kohtuistungil antud ja istungi protokollis kajastatavad ütlused on sarnased kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja on kajastanud sündmusi ja asjaolusid just kannatanu arusaamadest lähtuvalt.

Antud juhul oli tegemist lühimenetlusega ning seega ei saanud toimuda menetlusosaliste täiendavat ülekuulamist ning kohtuistungil kannatanu poolt antud selgitusi ei saa lugeda kaalukamateks tõenditeks kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Kohtuotsuse tegemisel tuleb tugineda toimikumaterjalidele.

5. Apellatsioonikohtu istungil apellantprokurör toetas apellatsiooni ja palus esitatud taotlus rahuldada.

Süüdistatava arvamuse kohaselt on kohus olnud õiglane. Kaitsja arvates on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

6. Prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid on asjakohased ja antud juhul on ringkonnakohtul alus kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks.

6.1 Maakohtus on kriminaalasi olnud arutamisel lühimenetluse korras. Lühimenetlust reguleerivad nõuded on sätestatud KrMS 9 peatüki 1 jaos. Lühimenetluse raames toimub kriminaalasja lahendamine kohtus valdavalt kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS §

237 lg 5 näeb ette süüdistatava õiguse taotleda enda ülekuulamist ja seejuures järgitakse

KrMS § 293. KrMS § 237 lg 6 kehtestab, et kohtunik võib menetlusosalisi küsitleda. Lühimenetlust sätestav seadus ei näe ette kohtuistungil kannatanu ristküsitlemist. Antud juhul ei ole süüdistatava ristküsitlemist toimunud, kohus on vaid mõned täpsustavad üldised küsimused süüdistatavale esitanud, on aga toimunud kannatanu ristküsitlemine kõikide menetlusosaliste ja ka kohtu poolt, kusjuures kohus on prokurörile toonitanud, et toimub kannatanu ristküsitlus/ t.lk. 261-265/. Kohtukolleegium leiab, et sellega on kohus eiranud lühimenetluse põhimõtteid. Kui kohus leidis, et kriminaalasja materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, oleks ta pidanud KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel kriminaalasja tagastama prokuratuurile.

Kuigi käesoleval juhul on oluliseks kohtu poolt lühimenetlust sätestatavate nõuete rikkumine, peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kohus on kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldanud jälle lühimenetluse reegleid järgides, mitte aga ristküsitluse käigus nagu kehtestab KrMS § 289 lg 1. Menetlusosaliste poolt ristküsitluse käigus kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise taotluse esitamata jätmine on käsitatav asjaoluna, et kannatanu ütlustes vastolu puudub ja seega ei ole kohtul alust otsuses ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel nende vastuolulisusele toetuda. Oma õigeksmõistvat kohtuotsust lühimenetluses põhistab kohus aga peamiselt kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste muutumisega „ värvilisemaks“ ja ebakonkreetseteks, süüstavamateks.

Kohtukolleegium leiab, et selline maakohtu poolne kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud lühimenetluse normide rikkumine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 ettenähtud kriminaalmenetlusnormide olulise muu rikkumisena ja on endaga kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise, mis annab ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtukolleegium leiab, et mõistliku aja piires asja arutamise põhimõttest tulenevalt ülalnimetatud rikkumine ei too endaga kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Antud juhul on kohtukolleegiumil võimalik prokuröri apellatsiooni piirides ja lühimenetluse sätteid järgides, rikkumine kõrvaldada.

6.2. KarS § 129 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu moodustav ähvardamine, on tulevase kahju tekitamise väljendamine. Sealhulgas ka sõnaline, suuline väljendamine. Oluline on, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Ähvardamine peab olema suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele. Vastavalt esitatud süüdistusele oli antud juhul ähvarduse sisuks ehk teadvustatavaks kahjuks tapmine ja tervisekahjustuse tekitamine, mis moodustab KarS § 120 ettenähtud koosseisu.

Koosseisulise tunnuse, tapmisega ähvardamise, puhul peab see olema selgelt väljendatud, samas tervisekahjustuse puhul piisab kui süüdlane väljendab oma kavatsusena tegu, mis võib tervisekahjustuse põhjustada.

Ähvardamine peab olema veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et kuna tegemist on koosseisutunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada. Kuid siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et sellisteks asjaoludeks võivad olla süüdlase isikuomadused või varasem käitumine.

Kriminaalasja materjalidega, kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega / I kd. t.lk. 8-10, 14-15/, on tuvastamist leidnud, et E.D, olles varem R.M rääkinud faktist, et tema isa esimene naine leiti tapetuna, nuga seljas, ütles R.M, et temaga juhtub sama mis isa esimese naisega. Kohtukolleegium leiab, et selline lause sisuks on tapmise või vähemalt tervisekahjustuse tekitamise selge ähvardus. R.M, teades, mis oli nimetatud naisega juhtunud ning olles varem kannatanud E.D vägivalla all, oli alust karta ka ähvarduse täideviimist. Kannatanu ütluste kohaselt oli tal tõsine hirm, et E.D viib oma sõnad täide, ta sai aru, et ähvarduse täideviimine sõltub vaid E.D tahtest. Kohtukolleegium ei soostu maakohtu otsuses väidetuga, et kannatanu ei ole andnud ütlusi sellest, millel tema selline kartus põhineb. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt fakt, et

E.D on kannatanut varem korduvalt peksnud, on oma iseloomult vägivaldne, andis kannatanule täieliku aluse süüdistatava sõnu karta ja pidada täiesti reaalseks võimaluseks ka E.D poolt oma sõnade täideviimist. E.D olles ise varem kannatanut väärkohelnud, rääkinud isa naise vägivaldsest surmast, sai aru, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena, seega pani kuriteo toime tahtlikult.

Kohtukolleegiumi leiab, et tuvastamist on leidnud E.D käitumises lõpuleviidud KarS § 120 ettenähtud kuriteo koosseisulised tunnused, tegu on õigusvastane ja süüksarvatav E.D-le.

6.3 Maakohus on mitme süüteo eest liitkaristuse mõistmisel kohaldanud KarS § 64 lg 1 ettenähtud kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise põhimõtet ja on E.D-le mõistnud liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

Prokurör on apellatsioonis taotlenud E.D karistamist KarS § 120 järgi 3 kuulise vangistusega, ehk siis tunduvalt lühemas tähtajas kui maakohtu poolt mõistetud raskeim üksikkaristus. Liitkaristuse kohaldamisel on prokurör taotlenud uue, raskema liitkaristuse mõistmist üksikkaristusest raskeima suurendamise põhimõtte kohaldamist, kuid taotluse põhjendus apellatsioonis puudub. KarS § 74 sätete kohaldamise osas prokurör kohtuotsuse tühistamise taotlust ei ole esitanud.

Kohtukolleegium leiab, et kuna antud juhul on raskema liitkaristuse kohaldamise ja pikema tähtajaga liitkaristuse mõistmise taotlus põhistamata, seadusest selline kohustus otseselt ei tulene, seega ei ole apellatsioonikohtul seaduslikku alust sellise taotluse rahuldamiseks.

Kohtukolleegium leiab, et KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus tühistamise alused puuduvad.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2,3; § 340 lg 4 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15 novembri 2006 otsuse E.D õigeksmõistmise osas ja teeb selles osas uue, süüdimõistva kohtuotsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt.

IVI KESKÜLA JÜRI PAAP ENE RANDMÄE