1-06-4142\3 · Tallinna Ringkonnakohus

1 1-06-4142

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht Kohtukoosseis Sekretär Apelleeritud kohtuotsus

Apellant Prokurör Kaitsja RESOLUTSIOON

07. novembril 2006.a.,Tallinn Jüri Paap, Igor Amann, Malle Preimer Alina Koop Harju Maakohtu 09.08.2006.a. kohtuotsus V.K süüdistuses süüdistatav V.K Helgi Veinberg Jevgeni Broi Tühistada Harju Maaakohtu 09.08.2006.a. kohtuotsus V.Kle mõistetud vangistusaja pikkuses ja temalt T.B kasuks 950 krooni väljamõistmises ning teha selles osas uus kohtuotsus. Karistada V.Kt 30 päevase vangistusega. T. B tsiviilhagi 950 krooni nõudes jätta rahuldamata. Muus osas, kaasa arvatud mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmises, jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

2

EDASIKAEBUS

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

Maakohus tunnistas

V.K, sünd.xx.xx.xxxx.a. Venemaal, Eesti kodanik, pensionär, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht x,

süüdi kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, sundraha kõrval mõisteti talt välja 950 krooni T. B kasuks.

Maakohtu otsuse kohaselt haaras V.K 11.10.2005.a. kella 11.15 ajal Tallinnas x asuva maja trepikoja I korrusel liftist väljunud T. B kätega juustest ja kaelast ning lõi teda korduvalt peaga vastu seina, põhjustades kannatanule valu.

Apellatsioon ja taotluse sisu

Apellant, kinnitades jätkuvalt, et kõnesolevat tegu pole ta toime pannud, palub kohtuotsus tühistada ja mõista ta esitatud süüdistuses õigeks.

Kaebaja arvates on kohus kohtuliku uurimise läbi viinud ühekülgselt- tõendite hindamisel kohus eelistas tõendeid (kannatanu T.B, tunnistaja L.G ütlused), mis ei haaku teiste tõenditega (tunnistajate J.S ja S.K ütlused), samuti ei osutanud mingit tähelepanu asjaolule, et kannatanu on korduvalt ka varem esitanud erinevatesse instantsidesse tema peale valekaebuseid.

Kaebaja nimetab kohtumenetluse oluliseks rikkumiseks, et kohus süütuse presumtsiooni põhimõtet rikkudes pole kõrvaldanud vastuolusid tõendites, tuues esile vastuolud kannatanu ja tunnistaja L.G ütlustes, erinevatel ülekuulamistel on ta ütlustes olnud ebajärjekindel.

3

Veel leiab kaebaja, et millegagi pole tõendatud kannatanu kõrvarõnga kaotsiminek tema poolt nimetatud asjaoludel, seetõttu pole põhjendatud tsiviilhagi summas 950 krooni. Pealegi polnud kõrvarõnga kiviks kannatanu poolt nimetatud materjal. Kahe kõrvarõnga väärtuse hüvitamise korral peaks kannatanu andma alles jäänud ühe kõrvarõnga kaebajale.

Ringkonnakohtu seisukoht

Arutuseloleva apellatsiooni põhisisu on asjas olevate tõendite usaldusväärsus ja neist tehtud järeldused. Sisuliselt samal seisukohal on ka apellant, taotledes mitte kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule, vaid uue otsuse tegemist. KrMS § 338 p 3 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral saab üksnes taotleda ja kõrgema astme kohus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Omavahel vastuolus olevatest tõenditest motiveeritud valiku tegemine on õigusemõistmise ülesanne ja pädevus. Olemasolevatest tõenditest ühele menetlusosalisele vastuvõetamatu valiku tegemine iseenesest ei tähenda süütuse presumtsiooni põhimõtte rikkumist.

KrMs § 63 kohaselt saavad kriminaalasjas olla tõenditeks kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokollid, dokument, teabesalvestis. Käesolevas asjas on tõendi allikateks süüdistatav V.K, kannatanu T.B, tunnistajad L.G, S.K ja J.S, uuritud on veel T.B patsiendikaarti ja suulise kuriteoteate protokolli, sündmuskoha plaani ja fotosid, gemmoloogi hinnangut kõrvarõnga maksumuse kohta.

Materjalidest nähtuvalt diagnoositi kannatanu T.B arstliku läbivaatuse käigus 11.10.2005.a. kell 12.23 pindmine nahakriimustus paremal põsel ja kuklal, talle määrati ambulatoorne ravi. See on vaieldamatu lähtepunkt teiste tõendite hindamisel. Süüdistatav ja kannatanu on nende tekkimise kohta andnud kardinaalselt erinevaid ütlusi, seega on nende mõlema huvid käesolevas asjas vastandlikud, materjalidest nähtuvalt on nad vaenus juba aastaid. Arstile kinnitas kannatanu, et ta sattus rünnaku ohvriks elumaja koridoris. Sama kinnitas ta kõikidel järgnevatel ülekuulamistel ja nimetas ründajaks V.K, kes haaras temast kinni ja tõukas peaga vastu seina. Seevastu väidab süüdistatav, et ta viibis kõnesoleval päeval hoopis oma korteris.

Kohus leiab, et pensionärist kannatanu erinevate ütluste nüanssidele tuginemine pole arutuselolevas asjas põhjendatud, need (näiteks: „intsident“- „kähmlus“, „oleksin peaaegu lämbunud“- „olin šokis ja vapustuses“, „haaras riietest“- „haaras kaelast“- „haaras juustest“) on hinnangulised ja ebakonkreetsed.

4

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja materjalide juures olev meditsiiniline dokumentatsioon ja muud asjas olevad tõendid ei kinnita süüdistatava väidet, et 2005.a. oktoobris polnud V.K võimeline iseseisvalt liikuma. Enne süüdistuses nimetatud aega käis süüdistatav 2005.a. juulis saadud trauma tagajärjel ortopeedi vastuvõtul 16.08.2005.a. diagnoosiga parema põlveliigese trauma järgne deformatsioon, moonduv põletik ja mõõdukas vesitõbi, parema reielihase kõhetus ja mõlema põlveliigese II st. artroos; tal soovitati jätkata ravivõimlemist, piirata koormust ja raskuste tõstmist. Samade vaegustega käis ta ortopeedi juures veel 21.03.2006.a. (tl.58). Nende andmetega on kooskõlas tunnistaja S.K (süüdistatava tütar) ütlused, et 2005.a. oktoobris oli ema jalg haige ja ta oli enam-vähem terved päevad kodus. Ka J.S kinnitas, et 2005.a. oktoobri lõpus-novembri alguses oli süüdistataval toas liikudes tõsised valud. Need tunnistajad aga ei kinnita süüdistatava väidet, et sellel kuul ta iseseisvalt väljas ei käinud. Kannatanul kehavigastuste tekkimisega seonduvast nad ei tea.

Kohtus ülekuulatud tunnistajatest oli süüdistuses nimetatud sündmuste vahetus läheduses üksnes L.G. Tema poolt maakohtus antud ütlused on piisava üksikasjalikkusega toodud apelleeritud kohtuotsuses, nende kordamiseks käesolevas kohtuotsuses puudub vajadus. Apellant asetab selle tunnistaja ütluste tõelevastavuse kahtluse alla, sest 1) tunnistaja ilmus menetlusse alles kriminaalasja kohtuliku uurimise staadiumis, 2) trepikoja ja välisukse omaduste tõttu ta ei saanud ära tunda süüdistatavat, 3) tunnistaja ütlused nüanssides ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega, 4) kõnesoleval ajal oli süüdistatav iseseisvalt liikumisvõimetu.

Ringkonnakohtu arvates apellandi nimetatud väited ei välista L.G ütluste usaldatavust. Nimelt ei sätestata kriminaalmenetlust reguleerivates seadustes, et hilisemas uurimisstaadiumis esitatud tõend on vähemväärtuslik võrreldes varem kogutud tõendiga. KrMS § 61 lg 1 sätestab üheselt, et ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu. Kriminaalasja materjalidele lisatud sündmuskoha plaan ja fotod ei kummuta, et kisa peale trepikotta läinud L.G nägi erutatud kannatanut T.B ja trepikojast lahkuvat süüdistatavat V.Kt. Kohtu arvates süüvib apellant liigselt tunnistaja ütluste nüanssidesse, sest ka need ütlused ( V.K „jooksis“- „kõndis“- „liikus kiiresti“) on hinnangulised ja objektiivselt mittemõõdetavad. Küll aga on tunnistaja olnud kindel, et ta nägi trepikojast lahkumas nimelt V.Kt.

Nimetatust nähtub, et maakohtu järeldus V.K süüst on kooskõlas asjas olevate tõenditega, tegu on õigesti kvalifitseeritud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi.

Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu poolt mõistetud karistus proportsioonis toimepandud teo raskuse ja laadiga. Tegu oli ajendatud süüdistatava

5 aastatepikkusest vaenust kannatanuga ja nendevahelisest võlavahekorrast. Objektiivselt tekitatud tervisekahjustus on väikese raskusastmega. Süüdistatav on pensionär ja tema varasema karistamise kohta andmed puuduvad. Need asjaolud annavad kohtule aluse leevendada mõistetud karistust samaliigilise karistuse minimaalmäärani.

Veel leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on ebaõigesti rahuldatud tsiviilhagi. Kannatanu ütluste kohaselt haaras süüdistatav temast, tõukas ta vastu seina ja lahkus sündmuskohalt, kannatanu jäi paigale, teda kõnetas juurdetulnud L.G. Ta pole väitnud, et lahkudes võttis süüdistatav kaasa ta kõrvarõnga. Samal põhjusel pole V.Kle esitatud süüdistust varavastases käitumises. Neist asjaoludest lähtudes puudub kohtul veendumus, et kannatanul tekkis materiaalne kahju tema poolt näidatult viisil s.o. kehalise väärkohtlemise käigus. Kui kõrvarõngas kukkus maha, siis oli kannatanul võimalik see kätte saada. Seetõttu tuleb tsiviilhagi osas kohtuotsus tühistada ja jätta see rahuldamata.

Kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4 ja § 340 lg 2 p 4.

Jüri Paap Igor Amann Malle Preimer