1-06-877\3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-877 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi V.S.i süüdistus KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. aprilli 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.S.

Prokurör Eve Soostar

Süüdistatav V.S.

Kaitsja Adv. Rein Raamets RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 18. aprilli 2006.a. otsus V.S.i süüditunnistamises ja karistamises muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V.S. tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja karistati viie kuulise vangistusega, mis jäeti KarS §

73 alusel tingimisi kohaldamata, katseajaks määrati 3 aastat.

V.S. tunnistati süüdi selles, et ta 21.12.2004.a. kella 02 paiku Tallinnas Katleri 25-29 korteris lõi rusikaga oma poega V.S.i näo piirkonda, mille tõttu hammustas kannatanu keelde. Pärast seda haaras isa pojal kuuest kinni ja paiskas põrandale, poeg püüdis tõusta, kuid isa haaras tal kätega vöökohast ja viskas uuesti põrandale. Poeg lõi sellest pea vastu põrandat ära ja nägu hõõrdus vastu vaipa. Kannatanul tuli näole tekitatud kriimustustest ja haavadest verd ning talle põhjustati füüsilise vägivallaga valu ja tervisekahjustusi – näo hulgimarrastused, ninaja alalõua põrutus.

APELLATSIOONI SISU

V.S. taotleb kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu, mis viis materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele.

Nagu nähtub kohtuotsuse põhiosast, puuduvad füüsilist vägivalda pealt näinud tunnistajad. Seega lasub kohtul kohustus anda hinnang, kumb räägib tõtt. On ilmselge, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb ainult kannatanust lähtuvatele tõenditele ning kohtulahendi põhiosast ei ilmne, miks kohus luges just tema ütlused paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks.

Apellant väidab, et on kogu kriminaalasja menetluse vältel kinnitanud, et kannatanul esinenud vigastused tekkisid tema poja poolt talle suunatud ründe tõrjumise käigus, ületamata seejuures hädakaitse piire. Koduse konfliktsituatsiooni lõplikuks lahendamiseks oli ta sunnitud pöörduma õiguskaitseorganite poole, kui oli kannatanu pärast rünnet kinni sidunud. Seega ei olnud tema käitumine õigusvastane, kuna tõrjus joobeseisundis kannatanu õigusvastast rünnet.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonis korratakse kohtuotsuses tõdetut, et füüsilist vägivalda pealtnäinud tunnistajad puuduvad, mistõttu lasus kohtul kohustus hinnata, kumb, kas kannatanu või süüdistatav, räägib tõtt. Ühelegi asjaolule, mida maakohus otsust tehes poleks arvestanud, apellant ei viita. Apellandi väide, nagu poleks kohus esitanud põhistust, miks on süüdistatava ütlused loetud paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks, on eksitav. Ka on süüdistatava väide, nagu oleks ta tõrjunud kannatanu õigusvastast rünnet, veenvalt kohtu poolt kummutatud. Kohus on kõiki tõendeid analüüsinud ning äärmise põhjalikkusega motiveerinud, miks ta ei usalda süüdistatava ütlusi ja miks on tema versioon hädakaitsest ennastõigustav /lk 3/. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel esimese astme kohtuotsuse põhiosa asjaolude kordamist vajalikuks. Siinjuures märgib kohtukolleegium et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-03). Kohtu põhjendustega mittenõustumist ei saa käsitleda põhjenduste puudumisena. Vaidlustatud otsus on motiveeritud, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ning veenev.

Maakohus on hinnanud süüdistatava süüküsimust otsustades tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2. Tõendite analüüsimisel ja hindamisel ei ole maakohus rikkunud KrMS §-s 68 lg 5 ja 6 sätestatut. Kohtuotsusest nähtub, et kohus on tunnistajate Tatjana ja Andrei H.E ning Marina Božko ütlustest järeldusi tehes arvestanud üksnes nende poolt varem kogetut /lk 3/. Süüdistatava vägivaldsus üldse oli aga kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga lahutamatus seoses.

Kohtukolleegium on seisukohal, et V.S. on põhjendatult KarS § 121 järgi süüdi tunnistatud.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18.04.2006.a. otsuse muutmata ja V.S.i apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Ivi Kesküla Jüri Paap