1-05-499\4 · 1-05-499\4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.september 2006.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht 4.september 2006.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-05-499 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi T.K. süüdistuses KarS prg. 263 p.1,3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 25.aprillist 2006.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava T.K. kaitsja Gennadi Kull Prokurör Õnne-Neare Vaarmann Süüdistatav T.K. (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Gennadi Kull RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 25.aprillist 2006.a. T.K. suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.,s.o. 5. septembrist 2006.a. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja

2

kannatanu

võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

T.K. mõisteti süüdi Harju Maakohtu otsusega 25.aprillist 2006.a. KarS prg. 263 p.1,3

järgi ja karistati rahalise karistusega 400 päevamäära, s.o. 20000 krooni.

Lisakaristusena võeti T.K.lt KarS prg. 51 alusel ära relva ja laskemoona soetamise,

hoidmise , edasitoimetamise ja kandmise õigus kolmeks aastaks. KarS prg. 68 alusel

loeti karistusest kantuks vahi all viibitud kaks päeva ja ümberarvestatult kuulub ärakandmisele rahaline karistus 19 700 krooni.

T.K. mõisteti KarS prg. 263 p.1,3 järgi süüdi avaliku korra rikkumises, mis on toime pandud vägivallaga ja relvaga ähvardades ja nimelt selles, et tema 26.12.2004.a. kella

16.00 ajal Harjumaal Loksa vallas Vihasoo külas Saareste talu juures suunas poolautomaatpüstoli PM kal 9,0 mm Makarov toru Meelis Remmeli vasakusse silma ning

tulistas teda ka jalga ning samuti tulistas Meelis Veileri labajalga, millega põhjustas vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr.1632 Meelis Remmelile vasaku II ja III

pöialabaluu lahtise murru ja vasaku labajala läbistava laskehaava ning vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr.1633 Meelis Veileri vasaku I pöialabaluu lahtise murru ja vasaku labajala läbistava laskehaava, eirates sellega avalikus kohas tavade ja heade

kommetega kinnistatud isikute vahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe avalikku kindlustunnet.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja kohtuotsuse tühistamist T.K. süüdimõistmises KarS prg. 263 p.1,3 järgi ning uue otsusega T.K. süüdimõistmist KarS prg. 121 järgi. Taotlust põhjendatakse sellega, et T.K.l puudus tahtlus rikkuda avalikku korda ja ta astus välja teise isiku kaitseks. Seejuures viitab apellant Riigikohtu otsusele nr.1-1-78-05. Kohus ei ole otsuse tegemisel igakülgselt ja objektiivselt hinnanud kõiki tõendeid, vaid teinud seda selektiivselt ning tuginenud üksnes neile tõenditele, millised andsid võimaluse T.K. süüdi mõista. Kohtutoimikus on olemas kõik materjalid, millised

annavad aluse järelduseks, et T.K. tegutses vastavuses KarS prg. 28. T.K. tegi

esialgselt lasu õhku, et M.Veiler lõpetaks K.Roopa peksmise, siis aga M.Veiler kuulis M.Remmeli ütlust „ kuule, siin keegi vehkleb relvaga“ ja lõpetanud K.Roopa tümitamise, kargas koheselt T.K.t lööma eesmärgiga lüüa ta oimetuks. Sellest hetkest, kui M.Veiler

tungis talle kallale, tegutses T.K. hädakaitse seisundis. Sellise järelduse tegemisel

viidatakse Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-111-04. T.K. tegutsemise ainsaks motiiviks oli

peatada alanud kaklus ning hoida ära suurema kakluse tekkimine ja kehavigastuste

tekitamine. M.Veiler kui ründaja oli nii K.Roopast kui ka T.K.st noorem ja füüsiliselt

tugevam. T.K. arvamuse kohaselt oleks relvast tehtud hoiatuslask pidanud ründajad korrale kutsuma ning adekvaatse tegutsemise korral, eelduslikult, oleks pidanud nõrgem taanduma tugevama ees. Käesoleval juhul oli T.K. relvaga varustatuna tugevam pool.

3

T.K.l ei olnud kordagi kavatsust kasutada relva inimese vastu. Omapoolse tõendite hindamise tulemina jõuab apellant järeldusele, et T.K. tegutsemist tuleb kvalifitseerida kui tegutsemist hädakaitse seisundis. Seejuures ei ületanud T.K. hädakaitse piire. T.K. tahtlik tegevus toimus hetkeni, kui talle tungis kallale M.Veiler. M.Veiler lõi T.K.t niivõrd

tugevasti, et T.K. ei olnud võimeline enam oma tegevust juhtima ja kontrollima. Toimikumaterjalidest nähtuvalt hoidis M.Veiler T.K. käest, milles oli relv, pidevalt kinni. Kõik lasud, mille tagajärjel said kannatada nii M.Veiler kui ka M.Remmel, toimusid ajal,

kui M.Veiler ja T.K. olid tihedas kehalises kontaktis. Seega T.K.l puudus igasugune

võimalus oma tahte avaldamiseks, et tulistada sihilikult ja teadlikult kannatanutele

jalgadesse. Apellant leiab, et arstliku ekspertiisi hinnang on vasturääkiv kannatanute endi seletusega ning kohus ei uurinud istungil tõendina kannatanute trauma tagajärgi, mistõttu asub apellant seisukohale, et ei ole kindlalt tõendatud , et traumad tekkisid just laskmise tagajärjel. Kannatanud väitsid algul arstile, et nad said trauma töökohas, hiljem aga on muutnud meelt ning teatanud, et trauma on tekkinud just tulistamise tagajärjel. Asja materjalide juures puuduvad fotod trauma kohtadest, puuduvad jalatsid, milledest

kuul oleks läbi läinud, puuduvad ka kuulid. Neid ei leitud ei jalgadest ega ka

sündmuskohalt. Apellandile jääb arusaamatuks, mille põhjal tegi kohus järelduse, et

vigastused on tekitatud just laskmise tagajärjel. Edasi tsiteeritakse apellatsioonis

süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate poolt eeluurimisel antud ütlusi ning sisuliselt kopeeritakse kohtutoimikus olev kohtuistungi protokoll.

Apellatsioonikohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde,

prokurör vaidles selles esitatud taotlusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

1. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis väidetuga, et tõendid selle kohta, et

kannatanutele olid tekitatud vigastused just laskmise tulemusel, puuduvad. Asjaolu, et materjalide juures ei ole fotosid trauma kohtadest, puuduvad jalatsid,

milledest kuul oleks läbi läinud, puuduvad ka kuulid, milliseid ei leitud ei

jalgadest, jalatsitest ega ka sündmuskohalt, ei anna kohtukolleegiumi arvates veel alust väita, et tõendid laskevigastuste kohta puuduvad. Maakohus on oma

otsuses loetlenud tõendid, milliste hindamise tulemusena jõudis põhjendatud järeldusele, et kannatanutele olid tekitatud vigastused tulirelva lasust. Nendeks

tõenditeks on kannatanute ütlused, millised on kooskõlas ka kohtuarstliku

ekspertiisi järeldustega. Et T.K. sündmuskohal tulirelva kasutas ja sellest lasi, seda kinnitavad ka tunnistajad ja sündmuskoha vaatlusprotokoll ning asitõendi vaatlusprotokoll. Vaidlust selle üle , et tulirelv oli ainult T.K.l ja keegi teine

sündmuskohal viibijatest seda käes ei hoidnud, ei ole. Seega on maakohtu

järeldus , et T.K. tekitas kannatanutele neil tuvastatud laskehaavad tulirelva laskudega, igati põhjendatud.

4

2. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et T.K. tegutses

hädakatseseisundis, mis algas hetkest, kui M.Veiler tungis T.K.le kallale.

Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks T.K. käitumises on hädakaitseseisund välistatud ja kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuses toodud sellekohaste põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Omalt poolt märgib kohtukolleegium, et vastavalt T.K.le inkrimineeritud

süüdistusele, algas tema õigusvastane tegevus püstolitoru suunamisega M.Remmeli vasakusse silmaauku. Sellest momendist alates on alust rääkida ka

T.K.st kui ründajast, mis omakorda välistab tema tegutsemise hädakaitseseisundis. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehioludest lähtudes ei pea kohtukolleegium asjassepuutuvaks ka apellandi viidet Riigikohtu otsusele

3-1-1-111-04. Seejuures ei ole ka apellatsioonis ühtegi selgitust, millistele

konkreetsetele Riigikohtu seisukohtadele viidatud kohtuotsusest apellant oma apellatsioonis esitatud taotluse esitamisel tugineb.

3. Maakohus on piisava põhjalikkusega põhjendanud oma järeldust selles osas,

et T.K. käitumises esinevad avaliku korra raske rikkumise tunnused. Apellatsioonis väidetakse, et kohus ei ole tuvastanud , et T.K.l oli tahtlus rikkuda

avalikku korda ja et T.K. pidevalt selgitas, et astus välja teise isiku kaitseks.

Need väited ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud põhjendusi. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu sellekohaste väidetega ja ei korda neid oma otsuses. Põhjendades T:E.O käitumisele antud juriidilist hinnangut on maakohus eraldi tuvastanud avalikus kohas toimunud asjasse mittepuutuvate

isikute rahu häirimise. Nimelt, maakohus tuvastas, et M.Remmel ei olnud

seotud M.Veileri ja K.Roopa vahel tekkinud konfliktiga, millise lahendamiseks

T.K. püstolis õhku lasi. T.Kesküla aga suunas püstolitoru just M.Remmeli silmaauku ning tulistas ka M.Remmelit jalga.

Eeltoodut arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on andnud T.K. käitumisele õige juriidilise hinnangu.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, arvestavad selle eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344- 345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 25.aprillist 2006.a. T.K. suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

Jüri Paap