1-05-202\13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

12

.

11 lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud

omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate ja kannatanute sisuliselt

erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanute ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatavate kui ka kannatanute poolt kogu

menetluse vältel antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega ning kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Kõik

apellatsioonides esitatud ja apellantide arvates süüdistatavate süüd välistavad väited

on maakohtu otsuses juba ümber lükatud. Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Kohtukolleegium ei nõustu apellantide poolt apellatsioonides esitatud ja apellatsioonikohtu istungil korratud järeldustega, sest need järeldused rajanevad nende

poolt tõendite ühekülgsel hindamisel. Aluseks on võetud süüdistatavate õigustavad ütlused, millised ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

3) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste kergendamiseks alus puudub. Maakohus on mõistnud süüdistatavatele KarS prg. 64 lg 1 alusel liitkaristuseseaduses ettenähtud kergeimat põhimõtet kohaldades. Seega võrdub

süüdistatavatele kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristus neile raskeima üksikkuriteo eest mõistetud karistusele, s.o. väljapressimise eest mõistetud karistusega.

Lõplik liitkaristus e. mitme kohtuotsusse järgi mõistetud karistus on maakohtu poolt mõistetud KarS prg. 65 lg 2 sätteid järgides ning konkreetse süüdistatava puhul tuleneb

selle karistuse pikkus eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse pikkusest.

Seega sisuliselt oleks võimalik kergendada süüdistatavate karistusi vaid juhul, kui

apellatsioonikohus leiaks, et KarS prg. 214 lg 2 p.1,4 järgi on neile mõistetud

põhjendamatult range karistus. Selline järeldus oleks aga vastuolus seaduses sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtetega. O.J-ile on KarS prg. 214 lg 2

p.1,4 järgi mõistetud karistus, milline vastab seaduses ettenähtud sanktsiooni alammäärale. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks ei pea võimalikuks kaitsja

poolt maakohtus taotletud alla sanktsiooni alammäära karistuse mõistmist.

Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks

apellandi poolt apellatsioonis korratud samasisulise taotluse ümberlükkamiseks

maakohtu põhjendusi korrata. Jüri Sersantile on mõistetud raskeim üksikkaristus

määras, milline on ligilähedane raskeima kuriteo – väljapressimise sanktsiooni

alammäärale. Ka J.Sersantile mõistetud vangistusmäära on maakohus oma otsuses põhjalikult motiveerinud ning kohtukolleegium nõustudes nende maakohtu motiividega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud mingeid

uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid, millised võiksid mõjutada süüdistatavatele mõistetud karistusmäärasid nende kergendamise suunas.

Arvestades eeltoodud asjaolusid ning juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.1,4; 338 p.3; 339 lg 2; 341 lg 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 8.märtsist 2006.a. Jüri Sersanti süüdimõistmise ja karistamise osas KarS prg. 202 lg 1 järgi ja saadab selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

Priit Pikamäe

10

Maakohus ei ole käesoleval juhul arvestanud KrMS prg. 268 lk-s 2 sätestatuga, kus

süüdistatava seisundi halvenemisega samaväärseks on seadusandja pidanud sellist süüdistuse muutmist, mis on varemesitatust oma sisult oluliselt erinev. Seega ei piisa

alati sellest, et süüdistatava käitumisele antud uus kvalifikatsioon on eelmisega

võrreldes kergem. Otsustada tuleb küsimus, kas uus süüdistus ei ole eelmisega võrreldes oluliselt erinev, s.o. kas uut süüdistust ei ole oluliselt muudetud. Kohus on küll märkinud, et lõike 7 kohaselt võib prokurör kuriteo samadest asjaoludest lähtudes muuta

kuriteo kvalifikatsiooni uut süüdistust esitamata, kuid sisuliselt ei ole pööratud tähelepanu küsimusele, kas süüdistus KarS prg. 202 lg 1 järgi , mille järgi J.Sersant on

vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud süüdi , on asjaolude osas kokkulangev temale

KarS prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi esitatud süüdistusega. J. Sersanti puhul muutis kohus KrMS § 268 lg 8 alusel süüdistust selliselt, et muutusid nii kuriteo toimepanemise koht, aeg, objektiivne ja subjektiivne külg, kui ka viis. Fakt, et varguse aja ja kohaga võrreldes muutub kuritegelikul teel saadud vara omandamise aeg ja koht, tuleneb juba asjaolust, et õiguslikult kujutab kuritegelikul teel saadud vara omandamine vargusele järgnevat

järelkuritegu. Sellega rikuti J. Sersanti kaitseõigust, kuna eelnevalt esitatust niivõrd

olulisest erineva süüdistuse inkrimineerimisel puudub isikul võimalus KrMS §-s 35

loetletud õiguste realiseerimiseks. Sellist menetlusseaduste rikkumist on Riigikohus pidanud tulenevalt KrMS prg. 339 lg 2 –st oluliseks rikkumiseks (Riigikohtu otsus nr.3- 1-1-42-00).

Eelnimetatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine toob kaasa kohtuotsuse

tühistamise Jüri Sersanti süüdimõistmise KarS prg. 202 lg 1 järgi ning kriminaalasja saatmise selles osas esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

2) Teistes apellatsioonides vaidlustatud kuriteoepisoodides lahknevad apellantide poolt

kriminaalasja eeluurimisel kogutud ja kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõendite hindamise tulemil tehtud järeldused maakohtu järeldustest. Apellatsioonides esitatakse

kohtuotsuses maakohtu poolt tehtud järeldused ja seejärel omapoolsel tõendite

hindamisel tehtud kohtu järeldustega vastupidised järeldused ning leitakse, et

apellatsioonikohus peaks nõustuma apellantide poolt esitatud tõendite hindamisega ja

süüdistatavad vaidlusalustest kuritegudes õigeks mõistma. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning nendes taotletaksegi

olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist ning J.Sersanti süüdimõistmist KarS prg. 121 järgi KarS prg.200 lg 2 p.4 järgi kvalifitseeritud kuriteos. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus hinnates eeluurimise ja kohtuliku menetluse käigus kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et esitatud apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu, sest maakohtu otsus on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt

motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõigi tõendite igakülgse ja objektiivse läbivaatamise tulemusel ja nende kogumis hindamisel tuvastanud õigesti kõik

kuriteo toimepanemise asjaolud ja ka põhjendatult jõudnud järeldusele, et

süüdistatavate süü käesolevas punktis kohtukolleegiumi poolt käsitletavates

vaidlustatud kuritegudes on leidnud tõendamist. Tõendite põhjalik analüüs on

maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse

9

sest J.Sersant nõudis talt seda ja kartis J. Sersanti. J.Alasi ütles, et J.Sersant ise

pakkus sellise summa välja ja kuna rahaküsimised J.Sersant poolt läksid järjest väiksemaks, siis maksiski 250 krooni, lootes, et siis nõudmine lõpeb.

Kohus ei ole motiveerinud, miks ta ei arvesta kannatanu J. Alasi ütlustega selles, et tegelikult soovis ta ise , et J. Sersant kaitseks teda teiste alevi poiste eest. Ja ta oli ise nõus maksma J. Sersantile, et J. Sersant teda kaitseks Kalle Takki eest. Seega ei ole see versioon J. Sersanti poolt välja mõeldud, seda kinnitab ka kannatanu. Apellant leiab, et nimetatud fakt tunnistab asjaolu, et tegelikult ei olnud J. Alasil mitte mingisugust hirmu J. Sersanti ees, sest vastasel juhul ei oleks ta ju ise palunud J. Sersantil ennast kaitsta

Tõendatud ei ole, et J. Alasi maksis J. Sersantile 250, sest ta kartis J. Sersanti. J. Sertsant tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 214 lg. 2 p. 1 ja 4 järgi õigeks mõista.

Süüdistatavad on esitatud apellatsioonides ilma omapoolsete põhjendusteta toetanud kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud taotlusi.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonidele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1) Esiteks peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda küsimusel, kas maakohtu poolt Jüri Sersantile esitatud süüdistuse KarS prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi ümberkvalifitseerimine KarS prg. 202 lg 1 järgi on kooskõlas kriminaalmenetluse normidega.

J.Sersantile KarS prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi esitatud süüdistuse kohaselt oli vargus toime pandud 2.01.2005.a. kella 23.00 ajal. Kvalifitseerides J.Sersantile KarS prg. 199 lg 2

p.4,7 järgi inkrimineeritud tegevuse ümber KarS prg. 202 lg 1 järgi, leidis maakohus …. (maakohtu

otsus lk.13). Seega on maakohus lugenud J.Sersanti poolt kuriteo toimepanemise

tulemusel saadud vara omandamise momendiks tema poolt asjade kojutoomise momendi. Seda on maakohus ka sõnaselgelt oma otsuses väljendanud (kohtuotsus lk.

12), märkides …

Menetlusõiguse aspektist põhjendab maakohus võimalust KarS prg. 199 lg 2 p.4,7 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS prg. 202 lg 1-le oma otsuses järgmiselt…

8

võtmises. Kannatanu A. Treumann oli nii tugevas alkoholijoobes, et pidas J. Sersanti oma kasupojaks U. Luidalepaks. Seega ei saa rääkida nüansside mäletamisest. Seda, et tegelikult küsiti A. Treumanni käest raha kinnitab ka J. Sersant. Tema ütluste kohaselt

ütles A. Treumann talle, et sina oled see Urmas, kes laenates raha tagasi ei maksa. Seega ei olnud tegemist vägivallaga raha nõudmisega, vaid kogu situatsioon tuletas A.

Treumannile meelde ilmselt tema varasemaid suhteid U. Luidalepaga, kellega ta oli

aastaid koos elanud. Ka kohtuistungil kinnitas kannatanu, et raha ei nõutud, korra

küsimus oli, et tahab 500 krooni saada (31. 10. 2005.a. kohtuistungi protokoll).

Kannatanu A. Treumanni ütluste kohaselt ta ei tea, kes tema taskutes soris, kuna oli pime. Samuti ei ole tõendatud, kuna ja kust kannatanu rahakott ära võeti, mis järgmisel

hommikul leiti V. Reseni poolt. Kannatanu ei ole kohtus andnud ütlusi selle kohta, et rahakott võeti ära just sel ajal kui taskus soriti. J. Sersanti tegevus selles episoodis, tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kannatanu

tema karistamist ei nõua. J. Sersanti tuleb kannatanu löömise eest karistada rahalise

karistusega. Kuna J. Sersant viibib vahi all alates 07. aprillist 2005.a., siis tuleb talle

mõistetav rahaline karistus asendada vangistusega vastavalt KrS § 68 lg. 1, mille kohaselt ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära.

Kohus leidis, et KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine

J.Sersant ja O.J poolt on tõendamist leidnud. Kohus leidis, et J.Sersant ja

O.J ütlusi selle sündmuse kohta ei saa pidada usaldusväärseks, need ei haaku

teiste kogutud tõenditega. Kohus luges tõendatuks kogu esitatud süüdistuse välja arvatud osas, mis seisnes selles, et O.J ähvardas läbi lõigata J.Alasi kõri. Kohtu järeldustega ei ole võimalik nõustuda alljärgnevatel põhjendustel. Kohus leidis, et tähtsust ei oma asjaolu, et raha nõudmine käis tavalise häälega, vaid oluline on see, et nii osapool, kellelt raha nõuti s.o. J.Alasi kui ka juures viibiv M.Kungla said aru, et see nõudmine oli tõsine ja konkreetne.

M. Kungla andis kohutus ütlusi, mille kohaselt istuti laua taga so. nii J. Alasi kui ka J.

Sersant, räägiti omavahel normaalse häälega juttu, vägivalda ei kasutatud. J. Sersant nõudis J. Alasilt 4000 krooni. Samas kinnitab M. Kungla , et just tema oli isikuks, kes

vaidles J. Sersantiga 4000 krooni üle. Leian, et kui tunnistaja M. Kungla vaidles oma

sõnade kohaselt J. Sersantiga 4000 krooni üle, siis ei saa nõudmist pidada tõsiseks.

Nõudmine moodustab KarS § 214 koosseisteo juhul kui sellega kaasneb ähvardus piirata isiku vabadust, ähvardus avaldada häbistavaid andmeid, ähvardus hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et J. Sersant oleks teinud mõne ülalpool nimetaud teo, mis peab nõudmisega kaasnema. J.

Sersant ei ole ähvardanud J. Alasit, ta ei ole tema suhtes kasutanud vägivalda. M. Kungla ütlustega on tõendatud, et J. Sersant ei käinud teises toas, kui O.J ja J. Alasi köögist teise tuppa läksid. Mis toimus teises toas ei olnud J. Sersanti kontrolli all ja tema selle eest ei vastuta. Ei ole tõendatud, et eelnevalt oleks J. Sersanti ja O.J-i vahel olnud kokku lepitud, mida teises toas teha.

Kohus leidis, et tõendatud on, et 16.12.2004 andis J.Alasi J.Sersantile Juka poe juures

250 krooni, kuna kartis vastasel juhul vägivalla jätkumist. J.Sersant annab ütlusi, et J.Alasi andis talle raha ise vabatahtlikult, kuna J.Alasi tahtis, et J. Sersant kaitseks teda teiste eest, kes teda kiusavad. Kohus leidis, et selline versioon on J.Sersant poolt välja mõeldud selleks, et pääseda vastutusest. J.Alasi on andnud ütlusi, et maksis selle raha,

7 ja peale seda kui ilmnes, et uks on lukus, tuli M. Kungla ise avama ja lasi süüdistatavad sisse. Seega oli luba sisenemiseks olemas. Peale seda kui ta esitas nõude, et süüdistatavad ja R. Põder lahkuksid, siis nad seda ka tegid. Seega puudub J. Sersanti

käitumises nii Kars § 266 lg. 2 p. 1 ja 3 kui ka KarS § 267 sätestatud koosseis, sest koheselt peale lahkumise nõude esitamist J. Sersant korterist lahkus. J. Sersant tuleb KarS § 266 lg. 2 p. 1 ja 3 järgi õigeks mõista.

Kohus leidis, et tõendamist on leidnud, et J.Sersant 02.01.2005 viies oma elukohta

eelnevalt O.J poolt P.Kruusimägi elukohast varastatud alumiiniumist piimanõu

väärtusega 200 krooni, roostevabast terasest õlleankru väärtusega 1000 krooni ja

alumiiniumist pesukausi väärtusega 50 krooni, pani toime kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise s.o .KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohus leidis, et kohus saab J.Sersant tegevuse KarS § 202 lg 1 järgi ümber kvalifitseerida, kuna see lähtub süüdistuses olnud faktilistest asjaoludest ja kergendab J.Sersant olukorda. Kohus mõistis J.Sersant süüdi KarS § 202 lg 1 järgi. Kohus leidis,

et tähtsust ei ole J.Sersant ütlustel, et ta ei teadnud, et O.J need asjad P.Kruusimägi juurest varastas. Kohus leidis, et iga tavalise elukogemusega inimene pidi aru saama, et alumiiniumist ja roostevabast terasest küllalt suured ja kasutamiskõlblikud esemed ei ole niisama ära visatud, vaid need on kellegi omad ja võis eeldada, et need ei

ole omaniku valdusest vabatahtlikult välja läinud. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega

selles, et iga tavalise elukogemusega inimene pidi aru saama, et alumiiniumist ja

roostevabast terasest küllalt suured ja kasutamiskõlblikud esemed ei ole niisama ära visatud, vaid need on kellegi omad ja võis eeldada, et need ei ole omaniku valdusest vabatahtlikult välja läinud. KrMS § 62 sätestab tõendamiseseme. Kohus ei ole viidanud mitte ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et J. Sersanti pani toime kuriteo toimepanemise

tulemusena saadud vara omandamise. KarS § 202 lg. 1 mõttes omandamine ei ole

tõendatud asjaoluga, et J. Sersant läks asju hiljem M. Põldäärele pakkuma. Eeltoodu alusel tuleb J. Sersant KarS § 202 lg. 1 järgi õigeks mõista.

Kohus mõistis Jüri Sersanti süüdi KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Kohus leidis, et J.Sersant kasutas M.Jõgi suhtes füüsilist vägivalda just selleks, et saavutada sugulisse

vahekorda astumine. Apellant analüüsib esitatud apellatsioonis maakohtu otsuses loetletud tõendeid nimetatud episoodis ja omapoolse tõendite analüüsi ning hindamise tulemusel jõuab apellant järeldusele, et on põhjendatud kahtlus, et M. Jõgi võis sel õhtul

saada peksa kuskil mujal. Apellant leiab, et ei ole usaldusväärseid tõendeid, et J.

Sersant on M. Jõgi peksnud sooviga astuda temaga tema tahte vastaselt

seksuaalvahekorda. Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks vastavalt KrMS § 7 lg. 3. J. Sersant tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 141 lg. 1-25 lg. 2 järgi õigeks mõista.

Kohus leidis, et J.Sersant on talle süüks arvatud teo - röövimise toime pannud ja ta tuleb KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest ka süüdi mõista. Kohus luges usaldusväärseks kannatanute ütlused. Kohus leidis, et J.Sersant ütlused ei

haaku kannatanute ütlustega ja kohus ei ole tuvastanud mingeid põhjuseid , miks kannatanud oleks pidanud andma valeütlusi. Apellant ei nõustu kohtu seisukohtadega selles, et vaid J. Sersant sai olla isikuks, kes

võttis ära A. Treumanni poolt samal päeval ostetud toiduained. Kohus ei ole otsuses viidanud mitte ühelegi tõendile, millele ta tugineb, kui leidis, et just J., Sersant võttis ära

A. Treumanni poolt ostetud toiduained. J. Sersanti süü on tõendamata toiduainete

6

karistuse alammäära sätestamist tulenevalt karistuse mõistmise jäikust, andes kohtule täiendava võimaluse mõista karistus alla eriosas ettenähtud alammäära juhtudel, mida

ei ole võimalik seaduses ette näha. Karistuse mõistmist alla alammäära peab kohus põhjendama Karistus ei tohi olla madalam kui 30 päeva. O.J puhul raskendavad asjaolud puuduvad. O.J on kahtlustatavana kinni peetud 05.jaanuaril 2005.a. Neid asjaolusid arvestades leiab apellant, et kohus on olnud liiga karm haige inimese

suhtes. Apellant nõustub, et O.J on süüdiv, kuid ta ei ole terve. Tema vaimne alaareng on kindlasti aluseks karistuse kergendamiseks .

Süüdistatava Jüri Sersanti kaitsja adv. R.Sild leiab, et J. Sersanti süü ei ole tõendamist leidnud KarS § 266 lg. 2 p. 1,3, 202 lg. 1, 141 lg. 1- § 25 lg. 2, 200 lg. 2 p. 4 ja 214 lg. 2 p. 1 ja 4 järgi. Kohtuotsus on ebaõige tõenduslikus osas.

KarS prg. 266 lg. 2 p.1,3 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodis tõendeid kogumis

hinnates, leidis kohus, et J.Sersant ja O.J poolt M.Kungla korterisse asukohaga Tallinna mnt 2a-13 Lihulas omavoliline sissetung grupi poolt on tõendamist leidnud, sest

nad sisenesid korterisse M.Kungla tahte vastaselt. Kohus leidis, et süüdistavad panid selle teo toime tahtlikult, sest hoolimata sellest, et neil paluti koheselt lahkuda, nad seda ei teinud, kuigi korteriperenaine väljendas selgesti, et nad ei ole selles korteris oodatud

külalised. Hoolimata perenaise keelust istusid nad köögilaua taha ja hakkasid, kes telekat vaatama, kes kohvi jooma. Tahtlust näitab ka see, et kuigi M.Kungla palus neil korduvalt lahkuda, ei lahkunud nad korterist enne kui M.Kungla lubas politsei kutsuda.

Kohus leidis, et asjaolu, et nad M.Kungla juures televiisorit vaatasid ja J.Sersant ka

kohvi jõi, ei välista omavolilist sissetungi, sest kohus möönis, et M.Kunglal ei oleks kuidagi olnud võimalik süüdistatavaid ja R.Põtra füüsilise jõuga oma korterist välja ajada. Alles siis, kui M.Kungla lubas politsei kutsuda, lahkusid nad korterist.

Apellant leiab , et kohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseks kannatanu M.

Kungla ütlused ja leidnud, et süüdistatavate ütlused ei ole usaldusväärsed ning on

antud vaid enda õigustamiseks , et pääseda vastutusest toimepandud kuriteo eest. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta ei arvesta tunnistajana üle kuulatud R. Põdra ütlusi. Tunnistaja R. Põdra kohtuistungil antud ütluste kohaselt (kohtuistungi protokoll 31. 10.

2005.a.) nad M. Kungla juurde minnes koputasid, uks oli kinni, läbi ukse ei saanud minna, uks oli lukus. Samuti andis tunnistaja kohtuistungil ütlusi, et neil paluti küll

lahkuda, kuid mitte kohe. Kui lahkuda paluti, siis nad koheselt lahkusid. Tunnistaja R. Põdra ütlused on kokkulangevad süüdistatavate J. Sersanti ja O.J-i ütlustega, kelle ütluste kohaselt nad M. Kungla juurde minnes koputasid uksele, M. Kungla avas neile

ukse ja lasi sisse. Hiljem umbes poole tunni möödudes palus lahkuda ja seda

süüdistatavad ka tegid (kohtuistungi protokoll 01. 02. 2006.a.). Kuna süüdistatavate

ütlused on kokkulangevad tunnistaja ütlustega ja puudub vähimgi alus kahelda

tunnistaja ütlustes, siis leian, et ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud J. Sersanti poolt KarS § 266 lg. 2 p. 1 ja 3 järgi sätestatud kuriteo toimepanek.

Apellant ei nõustu kohtu järeldustega selles, et tähtsust ei oma asjaolu, kas

süüdistatavad koputasid või mitte, tähis on vaid see, et nad sisenesid korterisse, kust

neil paluti kohaselt lahkuda. KarS § 266 puhul on oluline just asjaolu, kas luba sisenemiseks oli või ei olnud. Käesoleval juhul on tõendatud, et peale uksele koputamist

5 Kungla nõude järel, mistõttu ei ole O.J-i süüdi mõistmine KarS § 266 lg 2 p1 , 3 järgi põhjendatud.

Väljapressimise episoodis leidis kohus ebaõigesti , et J.Sersant ja O.J ütlusi selle

sündmuse kohta ei saa pidada usaldusväärseks ja need ei haaku teiste kogutud tõenditega. Kohus leidis, et J.Alasi ja R.Põder ütlused kattuvad, et tagatoas olid Peeter ja Jaanus voodi peal ja O.J nõudis J.Alasi käest raha ja samal ajal kasutas tema

suhtes füüsilist vägivalda. Samas R.Põder andis kohtuistungil ütlusi, mis ei kinnita

vägivalla tarvitamist O.J-i poolt ja võla nõudmist. Fakti, et O.J nõudis Jaanus Alasilt P.Kruusimägi pangakaarti ja raha tagastamist, on tunnistanud ka Jaanus

Alasi, Virge Palusalu ja Paul Kruusimägi ise kohtus. Pangakonto väljavõttega on

tõendatud, et ajavahemikul ,mil pangakaart oli J.Alasi käes, võttis ta pangast ilma

Kruusimägi teadmata olulise summa . Apellant leiab , et kuna Kungla ja Alasi

süüdistasid Kruusimägi pangakaardi tühjendamises süüdistatavaid, oli O.J õigus minna asja klaarima ja nõuda pangakaardi ja raha tagastamist. Kohus on selle jätnud tähelepanuta. Kohus on ebaõigesti leidnud, et O.J-i versioon tagatoa sündmustest

on kokku sobitatud tegelikult asetleidnud sündmustega ja ütlused on antud enda õigustamiseks.

Kokkuvõtteks leiab apellant ,et kohtus ei ole tõendamist leidnud ,et O.J pani

12.12.2004 M.Kungla korteris toime väljapressimise või sellele kaasaaitamise. O.J-i

ütluste kohaselt võis J.Alasi põsk saada viga pimedas toas kukkumisel ja püksilukk puruneda iseenesest kukkumisel Seetõttu taotleb apellant O.J-i õigeks mõistmist KarS § 214 lg2 p 1,4 järgi.

Apellant nõustub täielikult kohtu seisukohtadega P. Kruusimägilt metallesemete varguse osas.

O.J-ile mõistetud karistuse osas märgib apellant järgmist. Karistuse kohaldamisel võib vastavalt KarS § 57 lg 2 arvestada ka nimetatud paragrahvis loetlemata asjaolusid

Kohus ei ole arvestanud O.J-i puhul tema tervisliku seisundiga. 02.11.2004.a. diagnoositi tal autismi tunnustega vaimset alaarengut, vaegkõne, düsgraafia, düsleksia.

Tal täheldati verbaalse väljendusoskuse piiratust ning mälu ja tähelepanu langust. Kohtuotsuse kohaselt on tal 7 klassi haridust, kuid ta ei oska lugeda ega kirjutada.

Kriminaalhooldaja iseloomustab O.J-i positiivselt. Ta oli koostööaldis, osales vestlustes asjalikult, oli aga tugevalt mõjutatav. O.J ei küsinud endale kunagi

kelleltki raha, vaid ennem ise tegi välja ja kaitses nõrgemaid. O.J elatus

pensionist, tal on omaette korter ja sissetulek. Tema pikaajaline isoleerimine ei ole vajalik temale ega ühiskonnale.

Riigikohus kohtuotsuses nr 3-4-1-9-03 seisukohal , et kohtul on võimalik kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid arvestades mõista talle karistus,

mis on kergem kui karistusseadustiku eriosa paragrahv või selle lõige, mille järgi isik

süüdi tunnistatakse, ette näeb. Samuti on võimalik vabastada isik karistusest või

asendada karistus ühiskondliku tööga. Eelnõu seletuskirjas § 61 kohta märgitakse:

Paragrahv 61 eesmärk on pehmendada karistusseadustiku eriosa paragrahvides

4 kroonistes rahatähtedes ning toast põrandalt seal olnud A.Treumanni toidukoti –kilekoti

väärtusega 1.50.-krooni, 1 kilogrammine pakk jahu väärtusega 7.50.-krooni, 1

kilogrammine pakk suhkrut väärtusega 17.-krooni, 1,5 kilogrammine pakk supikogu

väärtusega 15.-krooni, 2 Sille saia väärtusega 4.50.-krooni koguväärtusega 9.-krooni,

ühe paki iirise komme väärtusega 7.80.-krooni, tekitades röövimisega A.Treumannile varalise kahju kogusummas 367.80.-krooni. KarS prg. 141 lg 1 ja 25 lg 2 järgi on Jüri Sersant mõistetud süüdi selles et tema nõudis

29.03.2005 a kella 21.00 paiku Lääne maakonnas Lihula linnas Tallinna mnt 43 maja koridoris Maret Jõgilt, et viimane astuks temaga sugulisse vahekorda ning olles saanud eitava vastuse, hakkas Maret Jõgit trepist üles sundima ja lõi kannatanut mitmel korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel Maret Jõgi kukkus. Seejärel sikutas Jüri Sersant Maret Jõgit juustest ja jätkas nõudmist, et viimane temaga kaasa tuleks. Jüri Sersanti käest pääsemiseks ja lootuses, et saab ennast lukustada, ütles Maret Jõgi, et tal on vaja minna WC-sse. Kuna WC uksel puudus haak, järgnes Jüri Sersant Maret Jõgile, võttis püksist välja oma suguelundi ning käsutas, et Maret Jõgi selle suhu võtaks. Maret Jõgi keeldumise peale lõi Jüri Sersant teda ühe korra rusikaga näo piirkonda. Kui Maret Jõgil

õnnestus WC-st välja pääseda, järgnes J.Sersant talle, sikutas juustest, lükkas

põrandale pikali ja ronis maas lamavale M.Jõgile peale, toppides vasakut kätt

kannatanule püksi. Maret Jõgi rabeles Jüri Sersandile vastu ning ähvardas minna

politseisse, mille peale J.Sersant lubas M.Jõgi maha lüüa ning tõusis püsti, lubades

minna noa järgi, peale mida Maret Jõgi põgenes Tallinna mnt 43 trepikojast, mistõttu

Jüri Sersandil ei õnnestunud kuritegu lõpule viia. Oma tegevusega põhjustas Jüri

Sersant Maret Jõgile füüsilist valu ja lühiajalisi mitteeluohtlikke tervisekahjustusihematoomid silmadel, kaelal, rindadel, käsivartel, seljal ja reitel.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

O.J-i kaitsja adv. A.Koitver taotleb kohtuotsuse osalist tühistamist Peeter O.J-i suhtes, kuna kohtuotsus on ebaseaduslik ja mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdistatava isikule. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Kohus on küll tuvastanud tähtsust omavad asjaolud, kuid teinud neist ebaõiged järeldused.

Apellant leiab, et O.J on alusetult mõistetud südi KarS prg. 266 lg 2 p.1 järgi.

Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse selles episoodis kannatanu M.Kungla ütlustele, lugedes need usaldusväärseteks. Kohus ei ole motiveerinud, miks ei ole arvestatud O.J-i, J.Sersanti ja R.Põdra ütlustega selle kohta, et enne sisenemist koputati , Miralda Kungla avas ukse. Köögis oli Miralda Kungla üksi ning edasi kulges nende vahel sõbralik jutuajamine. Mõne aja möödumisel sisenes kööki Jaanus Alasi ja jätkati vestlust . Pärast seda, kui O.J ja

J. Alasi tulid tagasi toast kööki , palus M.Kungla võõrastel lahkuda, mille peale ka lahkuti. KarS § 266 lg 2 p 1 ja 3 näeb kuriteona ette valdaja tahte vastaselt võõrasse

hoonesse, ruumi ebaseadusliku tungimise kui see on toime pandud grupi poolt ja

vähemalt teist korda. Apellant analüüsib apellatsioonis vaidlusaluses episoodis

maakohtus kontrollitud tõendeid ning nende omapoolse hindamise tulemusel tuleb järeldusele, et M.Kungla korterisse sisenemine ei olnud tahtevastane ja korterist lahkuti

3

KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristus, suurendades käesolevas kriminaalasjas

mõistetud 5 aastast vangistust Lääne Maakohtu 06.10.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 3 (kolme) aasta ja 4 (nelja) kuu vangistuse võrra ning kandmisele kuulub vangistus 8 (kaheksa) aastat 4 (neli) kuud. Karistuse vangistus kandmise alguseks Jüri Sersant osas loeti 07.aprill 2005. Jüri Sersant suhtes valitud tõkend vahistamine jäeti muutmata.

KarS prg. 266 lg 2 p.1,3 järgi mõisteti O.J ja Jüri Sersant süüdi selles et nemad tungisid grupis koos Raivo Põdraga 12.detsembril 2004.a ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt Lääne maakonnas Lihulas Tallinna mnt 2a-13 asuvasse Miralda Kunglale kuuluvasse korterisse.

KarS prg. 214 lg 2 p.1,4 järgi mõisteti O.J ja Jüri Sersant süüdi selles, et

nemad olles varem Jaanus Alasi suhtes pannud toime väljapressimise, nõudsid

12.12.2004.a Lääne maakonnas Lihula linnas Tallinna mnt 2a-13 grupis Jaanus Alasilt

4000.-krooni suuruse rahasumma üleandmist selle eest, et viimane oli nende vastu

eelmise kriminaalasja arutamisel ütlusi andnud, kasutades Jaanus Alasi suhtes vägivalda, mis seisnes selles, et O.J tõmbas puruks Jaanus Alasil jalas olnud kannatanu jaoks väärtusetute viigipükste luku ja lõi Jaanus Alasit mitmel korral käe ja

jalaga näo ja keha piirkonda, mille tagajärjel tekitas kannatanule mitteeluohtliku

lühiajalise tervisekahjustuse – parempoolse põse ja lõua turse ning millise tegevuse

tagajärjel andis Jaanus Alasi jätkuvat vägivalda kartes 16.12.2004 a Jüri Sersantile viimase nõudel üle 250.-krooni.

KarS prg. 199 lg 2p.4,7 järgi on O.J mõistetud süüdi selles, et tema, olles varem varguse toime pannud isik, võttis 02.01.2005 a kella 23.00 ajal Lääne maakonnas Lihula

linnas Soo 24 asuvast Paul Kruusimägi elukohast võõra vallasasja ebaseadusliku

omastamise eesmärgil ära Paul Kruusimägile kuuluvad alumiiniumist piimanõu

väärtusega 200.-krooni, roostevabast terasest õlleankru väärtusega 1000.-krooni ja alumiiniumist pesukausi väärtusega 50.-krooni.

Jüri Sersant on KarS prg. 202 lg 1 järgi mõistetud süüdi selles, et tema 02.01.2005 viis oma elukohta eelnevalt O.J poolt P.Kruusimägi elukohast varastatud alumiiniumist

piimanõu väärtusega 200 krooni, roostevabast terasest õlleankru väärtusega 1000 krooni ja alumiiniumist pesukausi väärtusega 50 krooni.

KarS prg. 200 lg 2 p.4 järgi on Jüri Sersant mõistetud süüdi selles, et ta tõukas 12.02.2005 a kella 21.00 paiku Lääne maakonnas Lihula linnas Tallinna mnt 44 asuvas Viktor Resenile kuuluvas korteris Viktor Reseni taburetilt maha, tekitades talle füüsilist valu ning nõudis, et Viktor Resen annaks talle raha, mida kannatanul ei olnud talle anda.

Seejärel läks Jüri Sersant Arnold Treumanni juurde, nõudis ka viimaselt raha,

nimetamata konkreetset summat ning saanud eitava vastuse, lõi ühe korra

A.Treumannile pudeliga pea piirkonda ning ühe korra rusikaga näo piirkonda, millise

tegevusega tekitas Arnold Treumannile mitteeluohtliku lühiajalise kestvusega

tervisekahjustuse – pindmised vigastused ja välise turse paremal pool otsmikul ning

võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kannatanu

A.Treumanni põuetaskust rahakoti väärtusega 10.-krooni, milles oli 300.-krooni 100.-

2 O.J-i kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks

tegemisest.,s.o. 17.maist 2006.a. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatavad ja

kannatanud

võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 08.märtsi 2006.a. kohtuotsusega mõisteti O.J süüdi Kars § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja teda karistati vangistusega 3 (kolm) kuud , Kars § 199 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 5 (viis) kuud. KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja teda karistati vangistusega 4 (neli) aastat.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga ning kandmisele kuuluvaks karistuseks määrati vangistus 4 (neli) aastat.

KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristus, suurendades käesolevas kriminaalasjas

mõistetud 4 aastast vangistust Lääne Maakohtu 06.10.2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 1 (ühe) aasta vangistuse võrra ning kandmisele kuulub vangistus 5 (viis) aastat.

Karistuse vangistus kandmise alguseks O.J osas loeti 05.jaanuar 2005. O.J suhtes valitud tõkend vahistamine jäeti muutmata.

Jüri Sersant mõisteti süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati teda vangistusega 3 (kolm) kuud. KarS § 202 lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 2 (kaks) kuud. KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistati teda vangistusega 2 (kaks) aastat. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati teda vangistusega 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud. KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja karistati teda vangistusega 5 (viis) aastat.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga ning kandmisele kuuluvaks karistuseks määrati vangistus 5 (viis) aastat.

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.mai 2006.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 10.mai 2006.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-05-202 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Külli Väina Kriminaalasi Jüri Sersant süüdistusasi KarS § 214 lg 2 p 1, 4, § 266 lg 2 p 1, 3, § 202 lg 1 , § 200 lg 2 p 4, § 141 lg 1- § 25 lg 2 järgi ja O.J süüdistusasi KarS § 214 lg 2 p 1, 4, § 266 lg 2 p 1, 3, § 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 8.märtsist 2006.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavad Jüri Sersant ja O.J, süüdistatava O.J-i kaitsja adv. Aurelia Koitver ja süüdistatava Jüri Sersanti kaitsja adv. Ruth Sild Prokurör Indrek Kalda Süüdistatavad

Jüri Sersant ja O.J (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Aurelia Koitver ja adv. Ruth Sild RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 8.märtsist 2006.a. Peeter

O.J-i ja Jüri Sersanti suhtes tühistada osaliselt ja nimelt Jüri Sersanti süüdimõistmises ja karistamises KarS

prg. 202 lg 1 järgi ning saata selles osas kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Jüri Sersanti kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.