1-05-296\3 · Tallinna Ringkonnakohus

määratletud käitumisnorm, mida võib vaadelda ka osana avalikust korrast. Lähtudes antud

kuriteo koosseisuga kaitstavast õigushüvest, võib selle liigitada formaalseks süüteoks s.t.

looma tegelikke kannatusi ei olegi vajalik tuvastada, piisab sellest, kui ei järgita vastavasisulist kultuuriliselt määratletud käitumisnormi. Kuriteo objektiivse koosseisu moodustab looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuliku uurimisega on kindlaks tehtud, J.R-i

käitumises KarS § 264 objektiivne koosseis – vigastatud koera nööriga auto järgi

jooksutamine / lohistamine s.o. lubamatu teo toimepanemine, mis seisnes loomale valu ja välditavate füüsiliste ja vaimsete kannatuste tekitamises nagu looma sundimises talle üle jõu

käivatele pingutustele Keila linna tänavatel s.o. avalikus kohas, kuhu oli ligipääs kolmandatele isikutele, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud.

Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab kirjeldatud kuriteokoosseis tahtlust, mistõttu see

koosseis on täidetud, kui tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on

oma otsuses õigesti märkinud, et iga normaalne, täiskasvanud inimene peab võimalikuks ja

möönab, et vigastatud käpaga koera tuvastatud moel sõitva auto külge kinnitatuna jooksutamise ja lohistamisega - s.o. koera sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele ligi

400 meetrit - võib loomale põhjustada valu ja hirmu. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta ja märgib, et J.R, oma eluliste kogemuste poolest ja inimesena, kes oli varem pidanud koeri ja peab neid käesoleval ajal, oli teadlik selles, et on reaalne ja võimalik, et koer saab rihma otsas auto järgi lohistades haiget ja vigastada. Seda tagajärge möönis ka J.R oma tegu toime pannes. Siinjuures tähendab kohtukolleegium, et kuigi apellant ei taotle J.R-i

tegevust kvalifitseerida ettevaatamatusena ega analüüsi seda J.R-i tegevusega

seonduvalt, teeb ta apellatsioonis sellesisulisi viited. Seetõttu kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et J.R-i käitumises ei olnud ettevaatamatuse süüteokoosseisu, kuna

konkreetses situatsioonis tema käitumine ei seondunud tähelepanematuse või kohusetundetusega.

Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse järeldustega, ei pea vajalikuks korrata apellatsiooni taotlusi, millised on maakohtu otsuses juba sisukohaselt põhistatud või lähtuvalt

kaitsja varasematest taotlustest, kummutatud. Apellatsiooni väiteid, et asjas pole uuritud olemasolevaid tõendeid, ei pea kohtukolleegium motiveerituks.

3.4. Kohtukolleegium on arvamusel, et J.R-ile mõistetud karistus on seaduslik ja

põhjendatud. Karistus on mõistetud - vastavalt süü suurusele, arvestades kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumist - alla sanktsiooni keskmäära. Kohtukolleegium ei pea sisukohaseks kaitsja taotlust kohaldada süüdlase suhtes samasugust karistust nagu seda tehti

käskmenetluses ja märgib, et kohtulikus üldmenetluses esinev prokurör ei ole seotud käskmenetluses taotletud karistuse määraga.

3.5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §- dest 337 lg 1, 342, 343, jätab ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium 25.oktoobri 2005.a Harju Maakohtu otsuse J.R-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Ene Randmäe Meelika Aava Julia Katškovskaja

Ringkonnakohtu seisukoht.

3. Harju Maakohus tuvastas, et 27.veebruaril 2005.a sidus J.R Keilas oma käpast haavatud koera kaelarihma külge ühe nööriotsa ja teise otsa auto aknaklaasi vahele ning sõitis sel viisil haavatud koera auto kõrval jooksutades ja lohistades läbi Keila linna, s.o. avalikus

kohas, Metsa t. majani 11 - kokku umbes 400 meetrit, pannes looma julma kohtlemisega toime lubamatu teo. Maakohus tegi eelkirjeldatud faktilised asjaolud kindlaks tuginevalt kõigi asjas leiduvate tõendite analüüsile, eelkõige kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustele. Ülo Aljandi kohtus antud seletuse kohaselt nägi ta keset päeva Keila linna tänaval häirivalt suure kiirusega sõitvat autot, mille kõrval jooksis ja lohises auto külge seotud koer. Autol oli

koera lohistamisest lumepilv taga ja teel oli näha vereplekke. Tunnistaja sõitis oma autoga selle tegevuse jätkamise takistamiseks koera lohistanud autole ette ning käskis selle juhil, J.R

, koera kirjeldatud kohtlemine lõpetada. Ülo Aljandi seletustega haakuvaid seletusi andis kohtus Ülle Aljand. Tunnistaja Leonard Kelmani seletuse kohaselt nägi ta Pargi t. ja Metsa t. nurgal lähenemas

kahte suure kiirusega sõitvat sõidumasinat, kusjuures teine auto andis vähemalt kaks korda

signaali ja keeras seejärel end esimese auto ette takistamaks seda edasi sõitmast. Esimesest

autost tuli välja J.R . Ta sidus auto küljest lahti oma koera Muki, kes oli autole sõidu aeg järgi lohisenud. J.R lükkas jalaga koera hoovi poole, sest koer ise jalgu alla ei võtnud. Sisuliselt eelnevatega kokkulangevaid ütlusi andis maakohtu istungil ka J.R ise, kuid oli arvamusel, et koera auto kõrval koju viires, ei tekitanud ta loomale haiget ega muid kannatusi.

Koera ei pannud ta sõidu ajaks autosse, kuna viimase käpp oli verine ja võis võõrast autot verega määrida. Maakohus hindas tunnistajate ja süüdistatava ütlusi kooskõlas teiste asjas leiduvate tõenditega

lähtuvalt KarS § 264 sisust, mis sätestab kriminaalkaristuse avalikus kohas looma suhtes lubamatu teo toime panemise eest ja Loomakaitseseaduse § 4 lg 1 –st, mis sisustab looma suhtes lubamatu teo mõiste – s.o. loomale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma talle üle jõu käivate pingutustele sundimine. Maakohus leidis, et J.R pani oma käitumisega avalikus kohas looma suhtes toime lubamatu teo sellega, et jooksutades ja lohistades nööriga auto külge seotud, käpast vigastatud koera auto järgi läbi Keila linna, põhjustas koerale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, sundides teda üle jõu käivatele pingutustele – s.o. KarS § 264 järgi ettenähtud kuriteo.

3.1. Ringkonnakohtu istungil kinnitas J.R, et toimetas nimetatud ajal ja moodusel

ärajooksnud koera läbi Keila linna koju, täpsustades samas, et auto kõrval jooksnud koera

rihm oli tal käes ja ta lasi seda lahti vaid kurvides, kui kogu tähelepanu oli pööratud auto

juhtimisele. J.R-i väitel ei tekitanud ta enda meelest koerale sellega haiget ja talle jäi

arusaamatuks teda peatanud Ülo ja Ülle Aljandite emotsionaalne meelepaha tema vastu. Kuriteos ta ennast süüdi ei tunnista, kuid järgmisel korral ta enam nii ei käituks. Anne Raja andis vaidlustatava kuriteo kohta ringkonnakohtus ütlusi selles, et nägi kuidas tema majast sõitis mööda punane auto J.R-i juhtimisel, mille kõrval jooksis must koer. Tunnistaja ei näinud, et koer oleks olnud nööriga auto külge ühendatud. Auto kurvi jõudmine ja seal edasi toimuv jäi tunnistaja vaatepiirist välja.

3.2. Kohtukolleegium, leiab esitatud ja kontrollitud tõendite pinnalt, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kohtukolleegium tähendab, et maakohus on analüüsinud KarS § 264 sisu ja osundanud, et

looma julma kohtlemise süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on kultuuriliselt

1. J.R mõisteti süüdi selles, et tema 27.02.2005.a Harjumaal Keila linnas, viibides avalikus kohas Kruusa ja Pargi t. l. ristmikul, sidus oma käpast haavatud koera kaelarihma külge ühe nööriotsa ja teise otsa kinnitas auto aknaklaasi vahele ning sõitis sel viisil haavatud

koera looma tahtele mittealluvalt auto kõrval/taga jooksutades ja lohistades kuni Keilas, Metsa t. 11 asuva majani, millega pani toime looma suhtes lubamatu teo, mis on sätestatud

Loomakaitseseaduse § 4 lg 1, millega põhjustas koerale valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, sundides looma üle jõu käivatele pingutustele.

Sellise tegevusega pani J.R toime KarS § 264 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. looma suhtes lubamatu teo avalikus kohas.

2. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja J.R-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses tema käitumises kuriteokoosseisu puudumisega.

Apellatsioonis märgitakse, et kohus tugineb oma järeldustes vaid „ tõendite kogumile“,

millega rikub KrMS § 339 lg 1 p 7 sätteid. Apellandi väitel on kohus rajanud otsuse

oletustele, mitte aga kohtus uuritud konkreetsetele tõenditele. Kohus on sisustanud koera

julma kohtlemise süüteo kahe tunnistaja – Ülo ja Ülle Aljandi – arvamusega, et neile ei

meeldinud moodus, kuidas koeraomanik hulkuma läinud ja kinni püütud looma koju tagasi toimetas. Nende poolt ajakirjanikele antud seletused olid emotsionaalsed. ELS esindaja Helen Roosimägi seisukohtade hindamine on väär, kuna ta sai toimunust teada

ajalehe kaudu. ELS esindajana võinuks ta pärast tegelikest asjaoludest teada saades, väljendada oma arvamust kultuuriliselt määratletud käitumisnormi suhtes, s.t. kas ja millisel määral süüdistatav normi rikkus. Apellandi veendumusel on süüteoskoosseisu objektiivse külje asjaolud tõendamata. Asjas ei

ole tõendatud, et koerale oleks põhjustatud hirmu ja piinu. Kohus on konstanteerinud, et

vigastatud käpaga koera sellisel moel koju viies võib loomale põhjustada valu ja hirmu. Otsusest ei nähtu, millega eelnev järeldus on tõendatud - seega on tegemist kohtu oletusega. Kohus ei ole tegelikult uurinud tõendeid – politsei poolt koostatud õiendit, fototabelit, kaitsja

poolt esitatud skeemi. Kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu jäid tõendamata nii olulised

objektiivse kui ka subjektiivse külje asjaolud, mis viis kohtu ebaõige lõppjärelduse ja otsuseni.

Samuti on apellant arvamusel, et ebaselge on õigushüve, mille väidetavale rikkumisele oli

süüdistatava tahe suunatud. Kohus on tõlgendanud looma julma kohtlemise mõistet

põhjendamatult laialt ega tuvastanud koera käpavigastuste iseloomu. Seda pole käsitletud lähtuvalt LKS § 4 lg 1-st. Täiesti on tõendamata süüdistatava tahtlus panna kuritegu toime. Kaitsja osundab KarS § 30 sätestatud kohustuste kollisioonile kui süüd välistavale asjaolule. Kohus ei ole konkureerivaid kohustusi analüüsinud, vaid pidas seda üldtuntuks. Selle taustal analüüsib kaitsja 30.09.2003.a määrust “ Keila linna koerte ja kasside pidamise eeskiri“ Kuna süüdistatav kasutas teise isiku autot, oli tal kohustus vältida auto mistahes kahjustamist

–koera vere sattumist autosse. Arvestades konkreetseid ilmastikuolusid, oli J.R põhiseaduslik õigus oma tervise kaitsele, s.h. õigus vältida mittekohases riietuses koera jalgsi koju viimisega kaasnevat riski oma tervisele.

Kaitsja on seisukohal, et vaidlustatava kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mistõttu leiab aset KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine ning on rikutud süütuse presumptsiooni. Ka märgitakse apellatsioonis, et kohus karistas J.R-i rahalise karistusega 100 päevamäära

ulatuses, s.o. 30 900.-krooni. Samas nõudis prokurör algselt J.R-i karistamist rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses ja käskmenetluses pidas kohus seda õiglaseks.

Kohus oleks pidanud arvestama süüdistatava positiivse iseloomustusega töökohast. Vaidlusaluse koera, Muki, võttis J.R kasvatada halastusest. Kaitsja leiab, et seega ei ole mõistetud karistus vastavuses toimepandud kuriteoga.

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2006.a

Kriminaalasja number 1-05-296 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Külli Väina

Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi süüdistuses KarS § 264 järgi J.R-i

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.oktoobri 2005.a otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava J.R-i kaitsja Eino Tamm

Prokurör Steven - Hristo Evestus

Süüdistatav J.R, isikutunnistus, eestlane, EV kodanik, keskharidus, elu- koht Harjumaa, varem karistamata

Kaitsja Eino Tamm Resolutsioon Harju Maakohtu 25.oktoobri 2005.a otsus J.R-i süüdimõistmises ja karistamises jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule, mille esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse

kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu

kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda

ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik J.R mõisteti süüdi ja karistati KarS § 264 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära s.o. 30 900.- krooni.