1-07-13652\81 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-07-13652

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2008, Tartu Kriminaalasja number

1-07-13652 (29. jaanuari 2008 määrusega ühendas kohus kriminaalasjad nr 1-08-1256 ja 1-07-13652 ühisesse menetlusse

ja ühendatud kriminaalasja numbriks jäi 1-07-13652,

kohtueelses menetluses numbritega 06260101891 ja 08760000010) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi P.Z-i süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7; § 214 lg 2 p 1, 4 järgi I.K süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi B.E süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi H.Z süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7; § 214 lg 2 p 1, 4; § 199 lg 2 p 7, 8; § 266 lg 2 p 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 29. septembri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava P.Z-i kaitsja Heiki Kuningas Prokurör Tatjana Tamm Kaitsja advokaat Heiki Kuningas.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

29. septembri 2008 k

ohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-13652 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista P.Z-ilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi

eest 2938 krooni 20 senti riigituludesse. P.Z

2

tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017

või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele

märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „P.Z-ilt

kriminaalasjas nr 1-07-13652 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 4. detsembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 23. detsembrist 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 24. detsembrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 29. septembri 2008 otsusega mõisteti P.Z süüdi ja karistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3-aastase vangistusega ja KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4-aastase

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 3 päeva karistusaja hulka, karistusest jääb kanda 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 28. märtsi 2006 otsusega P.Z-ile

mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 5 kuu vangistuse võrra, ja mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud 27 päeva vangistust.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati H.Z, B.E ja I.K , kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Maakohus arutas muuhulgas P.Z-ile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema grupis koos H.Z, B.E ja I.K-ga 12. septembril 2006

kella 22 paiku Tartu linnas Kaunase pst 13b asuva Ülejõe kaupluse juures, ähvardades

peksmisega, seega kasutades psüühilist vägivalda, võtsid ära ebaseadusliku omastamise

eesmärgil J.K käest multiotstarbelise matkanoa väärtusega 50 krooni, seejärel nõudsid R.R sigarette ning eitava vastuse saamisel peksid P.Z ja B.E kannatanut rusikate ja

jalgadega, seega kasutasid füüsilist vägivalda, ning võtsid ära ebaseadusliku omastamise

eesmärgil mobiiltelefoni №kia peakomplekti väärtusega 300 krooni ning tulemasina Zippo

väärtusega 35 krooni, R.R-i püüdis jalaga lüüa ka I.K, kuid pihta ei saanud,

kuna kukkus ise maha. Kui K.L püüdis R.R-i kaitsma minna, lõi B.E teda küünarnukiga selga. Seejärel nõudis P.Z K.L-ilt seljas olnud Nike pusa loovutamist

3

ning keeldumisel lõi talle peaga näkku, mille tulemusel andis kannatanu ära Nike pusa

väärtusega 1173 krooni. Edasi mindi Jaama 175 asuva Kivilinna tankla juurde, kus

peksmisega ähvardades nõudsid P.Z ja I.K K.L-ilt õlleraha, millist

ähvardust võttis kannatanu reaalsena ning andis ära 25.90 krooni. Füüsilise vägivallaga

tekitati R.R-ile füüsilist valu ning alahuule seespoolne põrutushaav ja vasaku silma välisnurgas põrutusverevalum. Füüsilise vägivallaga tekitati K.L-ile füüsilist valu.

Samuti arutas maakohus P.Z-ile KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles,

et tema, olles isikuna, kes on varem toime pannud varguse, grupis koos H.Z-iga 12. septembril 2006 kella 22 paiku Tartu linnas Kaunase pst 13b asuva Ülejõe kaupluse juures, olles eelnevalt koos kaaslastega röövinud kolme noormeest, sealhulgas J.K , esitas H.Z

J.K le nõude maksta talle 5000 krooni liiklustrahvi eest, mis määrati H.Z-ile 15. juunil 2006 summas 4800 krooni. Raha mittemaksmisel lubas H.Z organiseerida J.K peksmist. H.Z poolt nõude esitamisest kuuldes sekkus P.Z koheselt kannatanu ja H.Z

vahelisse vestlusesse ja suurendas nõuet 7600 kroonini, määrates maksmistähtajaks 24. septembri 2006, millal kannatanu pidi tooma 7600 krooni H.Z-ile ja millisest summast P.Z pidi endale saama 2500 krooni. Kartes eelnevalt röövimise toimepanemisel samade isikute poolt kasutatud ja nõude esitamisel rõhutatud psüühilist vägivalda, lubas J.K nõutud raha tuua.

P.Z tunnistas ennast süüdi osaliselt, pusa äravõtmises, ülejäänud osas ta ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistused põhjendatud ja valdavas osas tõendatud. Süüdistusest KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi on tõendamata, et väljapressimise toimepanemise

ajaks olid H.Z ja P.Z jõudnud isikute grupis koos I.K ja B.E-ga

röövimise lõpule viia. Väljapressimise teostamise ajaks oli röövimise raames

kannatanutest R.R suhtes jõutud kasutada vägivalda – nii psüühilist (peksmisega

ähvardamine) kui füüsilist (peksmine rusikatega näkku). Süüdistusest KarS § 200 lg 2 p 7 järgi on tõendamata osa, mille järgi olevat B.E löönud R.R-i rusikate ja jalgadega ning P.Z jalgadega, kuna kohtulikul uurimisel R.R kinnitas, et B.E teda ei löönud ja P.Z lõi ainult rusikatega.

Kannatanute J.K , R.R ja K.L ütlustega ning äratundmiseks esitamise protokollidest nähtuvaga on tõendatud, et P.Z, B.E, I.K ja H.Z olid ühes ja samas seltskonnas ning koos ja ühiselt kasutasid J.K , R.R ja K.L suhtes nii psüühilist kui

füüsilist vägivalda ning võtsid kannatanutelt ära esemed, ning et just kasutatud vägivald

võimaldas kannatanutelt süüdistuses märgitud esemed ära võtta, kuna kannatanud kartsid

süüdistatavaid ja tundsid ennast süüdistatavatega võrreldes vähemuses olevat ja ka

noorematena. Kõigi nelja süüdistatava olemasolu ning ühine omavahel kooskõlas olev ja

üksteist, ka vaikimisi, toetav käitumine, s.o psüühilise ja füüsilise vägivalla kasutamisega

hõlmatud käitumine, oli vajalik selleks, et murda neist vähemuses oleva kolme alaealise kannatanu vastupanu kannatanutelt esemete äravõtmiseks. Kannatanute ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks puudub alus, kuna põhiosas on enam kui

kaks aastat tagasi toimunud sündmuse osas J.K , R.R ja K.L ütlused omavahel kooskõlas. Kannatanute ütlustega on kooskõlas traumakaardilt nähtuv, et R.R-il tuvastati 13. septembril

2006 alahuulel seespool põrutushaav, valu ninajuure piirkonnas ja silma välisnurgas

põrutusverevalum. Traumakaardile on trauma põhjuseks märgitud: „12.09.06 k 22.05

Annelinnas Ülejõe kohviku ees noorukid tungisid kallale, löödi rusikaga näkku. Vig. suud, nina.“ Ka süüdistatavate ütlustest nähtuvalt viibisid nad 12. septembril 2006 kella 22 paiku

4

sündmuskohal ning kohtusid seal kannatanutega. Kohtueelses menetluses andsid

süüdistatavad politseile üle kannatanutelt 12. septembril 2006 võetud esemed, v.a sularaha, millise süüdistatavad samal õhtul ära kulutasid. Ka tunnistaja D.B ütlustest nähtuvalt viibisid

kõik neli süüdistatavat Ülejõe kaupluse ja hiljem Kivilinna tankla juures. Ülejäänud osas hindas kohus D.B ütlused ebausaldusväärseteks, kuna D.B ütlused võivad olla mõjutatud tema

tervisest ning seetõttu mitte kajastada toimunut objektiivselt. Süüdistatavate enda süüd

eitavad ütlused on veenvalt kummutatud kannatanute ütlustega ja kannatanute ütlustega kooskõlas olevate ülejäänud tõenditega kogumis. Osas, millises süüdistatavate ja kannatanute ütlused on vastuolus, on põhjendatud lähtuda kannatanute ütlustest ja kannatanute ütlustega kooskõlas olevatest ülejäänud tõenditest kogumis.

Seonduvalt asjaoluga, et K.L pidas kohtulikul uurimisel võimalikuks, et teda võidi peaga näkku lüüa nii enne kui ka pärast pusa äraandmist, ta täpselt ei mäletanud, kuna aega oli palju

möödas, lähtus kohus siinkohal ennekõike J.K ütlustest, millised ta andis 13. septembril 2006, s.o järgmisel päeval pärast sündmust. J.K ütluste kohaselt oli enne kannatanu peaga

löömine ja järgnes pusa võtmine; P.Z küsis enne peaga löömist K.L käest pusa proovida ning veel enne seda rääkis, et mis on kannatanutel neile anda ja ähvardas, et kui ei

anna, siis võib vastu lõugu anda. Kuna J.K ütlused on kooskõlas nende K.L kohtulikul

uurimisel antud ütlustega, mille kohaselt lõi P.Z peaga K.L-ile näkku ja siis sai endale juba enne löömist K.L-ilt nõutud pusa, pidas kohus põhjendatuks just nendest ütlustest

lähtuda ning nimetatud ütlustega on tõendatud, et P.Z nõudis K.L-ilt seljas olnud

Nike pusa loovutamist ning keeldumisel lõi K.L-ile peaga näkku, mille tulemusel andis kannatanu Nike pusa ära. Röövimise panid süüdistatavad toime tahtlikult, vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4).

Kasutades kannatanute suhtes vägivalda kannatanute vara enda valdusse saamiseks ja hõivates vägivallaga kannatanute vara, pidid süüdistatavad pidama võimalikuks ja möönma, et panevad toime röövimise. Kuna süüdistatavad kasutasid vägivalda kannatanute vara enda valdusse saamiseks ja vägivald oli vahendiks, et saada kannatanute vara enda valdusse, siis esines süüdistatavatel kavatsetus süüdistuses märgitud esemete äravõtmise suhtes.

Veenvalt on tõendatud ka P.Z-i ja H.Z süü väljapressimise toimepanemises. Süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused on veenvalt ümber lükatud kannatanute J.K , R.R ja

K.L ütlustega. Kannatanute ütluste tõele vastavuses kahtlemiseks puudub alus. Ka süüdistatavate ütlustest nähtub, et väidetavast võlast – liiklustrahvi rahast – oli H.Z ja P.Z J.K ga juttu ning J.K lt nõuti 5000 krooni tasumist, millist summat suurendas P.Z paari-kolme tuhande võrra, mille J.K olevat lubanud peale välismaal raha teenimist

või isalt raha küsimist ära tasuda. Kuna kohtul ei ole põhjust kannatanute ütluste

usaldusväärsuses kahtlemiseks, siis osas, millises kannatanute ja süüdistatavate ütlused on

vastuolus, lähtus kohus kannatanute ütlustest ja kannatanute ütlustega kooskõlas olevatest

tõenditest kogumis. Tunnistaja D.B ütlused hindas kohus ebausaldusväärseteks, kuna need võivad olla mõjutatud tema tervisest ning seetõttu mitte kajastada toimunut objektiivselt. J.K , R.R ja K.L ütluste vahel on täheldatav mõningane ebakõla sündmuste käigu osas, kuid

üldjoontes on need kooskõlas ning mõningane ebakõla võib olla tingitud sellest, et igaüks

kannatanutest mäletab tema endaga vahetult toimunut paremini, ning sellest, et sündmused

toimusid kannatanute suhtes kohati paralleelselt ja kõike teiste kannatanutega toimunut ei pruukinud kannatanud üksikasjalikult fikseerida. Samas nähtub kannatanute ütlustest üheselt, et ajaks, kui H.Z esitas J.K le 5000-kroonise rahatrahvi tasumise nõude ja ähvardas J.K selle tasumata jätmise korral peksmisega ning P.Z suurendas nõuet 7600 kroonini, määrates tasumise tähtajaks 24. septembri 2006, oli J.K kindlasti näinud ja tajunud R.R suhtes toimepandud vägivaldset käitumist ning sellisel, psüühiliselt vägivaldsel taustal oli J.K l alust karta H.Z ähvarduse täideviimist.

5

15. juunil 2006 koostatud väärteoprotokollist ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest ning Lõuna Politseiprefektuuri 5. juuli 2006 otsusest väärteoasjas nähtuvalt juhtis H.Z 15. juunil 2006 kella 18.14 ajal Tartu linnas Kruusamäe tänaval mootorsõidukit ja pani toime

LS § 741

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest teda karistati 4800-kroonise rahatrahviga. Rahatrahv tasuti 2006. a detsembris H.Z ja tema ema K.G poolt. H.Z

ütlused, et ta juhtis autot J.K palvel, kes lubas politsei poolt kinnipidamise korral kinni maksta ka mõistetavad trahvid, ei ole usutavad. J.K ütluste kohaselt oli vaja sõita H.Z endal ning H.Z põhjendas raha maksmise nõuet sellega, et J.K istus tal kõrval, kui H.Z

mootorsõidukit juhtis. Kaitsja taotlusel üle kuulatud tunnistaja Aleksei Korobovi ütlused tema viibimise kohta 15. juunil 2006 H.Z juhitud sõiduautos on veenvalt ümber lükatud kannatanu J.K ja tunnistaja G.P ütlustega.

H.Z ja P.Z puudus igasugune õiguslik alus ja ka õiguspärane ootus,

eeldamaks, et J.K peaks kinni maksma H.Z-ile karistuseks mõistetud rahatrahvi 4800 krooni. H.Z ja P.Z puudus igasugune õiguslik alus nõuda J.K lt esmalt 5000

krooni ja sellele järgnevalt 7600 krooni tasumist hiljemalt 24. septembriks 2006. a. Kuna eelmärgitud rahasummasid nõudsid H.Z ja P.Z vägivalda kasutades, ähvardades peksmisega, siis on nende käitumine kvalifitseeritav väljapressimisena. Kuna H.Z ja P.Z-i käitumisest nähtub kooskõlastatus – H.Z esitas J.K le 5000 krooni maksmise nõude, ähvardades selle mittetasumise korral, et laseb J.K le peksa anda, ja sellele järgnevalt

suurendas P.Z koheselt tasumisele kuuluvat summat 7600 kroonini, nõudes 7600 tasumist H.Z-ile, kellelt pidi ise saama hiljem endale 2500 krooni, siis panid H.Z ja P.Z väljapressimise toime isikute grupis. Väljapressimise panid H.Z ja P.Z toime vähemalt kaudse tahtlusega – nõudes vägivalla kasutamisega varalise kasu üleandmist, pidid H.Z ja P.Z pidama võimalikuks ja möönma, et panevad toime kuriteo (KarS § 16 lg 4).

Kohtulikul uurimisel pidas kohus võimalikuks kannatanute J.K ja N.K eeluurimisel antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 5 alusel, kuna kannatanud ei saanud kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu – J.K ja N.K elavad 2006. a sügisest Ameerika Ühendriikides ja

Eesti Vabariiki ei ole neil võimalik tulla, N.K teatas juba kohtueelses menetluses, et läheb

pojaga elama Ameerika Ühendriikidesse, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika

Ühendriikide valitsuse vahelise lepingu vastastikusest õigusabist kriminaalasjades raames

puudub võimalus kannatanute kaugülekuulamiseks. Kohtuistungite ajast ja kohast ning sellest, et kannatanutele hüvitatakse nende Eesti Vabariiki tulemise korral sõidukulud ja muud sellega kaasnevad põhjendatud kulud, olid kannatanud teadlikud, sest kohus informeeris neid sellest kannatanute kohtule avaldatud e-kirja aadressil. Kuna K.L , R.R ja J.K ütlused on üldjoontes kooskõlas, ei ole kohus rajanud süüdimõistvat

kohtuotsust ainult ja valdavas osas kohtulikul uurimisel vahetult üle kuulamata jäänud J.K ütlustele. Kuna J.K ütlused on kooskõlas kohtulikul uurimisel vahetult üle kuulatud K.L ja R.R ütlustega, siis ei olnud kohtul põhjust jätta J.K ütlusi arvesse võtmata.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lähtudes süüdistatava süü ulatusest, sellest, et röövitud esemete ja sularaha maksumus ei ole

suur, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, P.Z oli jõudnud

kuriteo toimepanemise ajaks saada täisealiseks ja teda oli ühel korral kriminaalkorras

karistatud, pidas kohus õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat kuritegusid mitte rohkem toime panema, piisavaks karistada teda vangistusega sanktsioonide miinimummääras. Kuna P.Z pani kuriteod toime katseajal, siis kuulub kohaldamisele

6

KarS § 65 lg 2. Arvestades noorust, ei pruukinud süüdistatav omada eluks väljakujunenud vaateid, mistõttu pidas kohus kohaseks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

P.Z-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata kriminaalasja tagasi menetlemiseks Tartu Maakohtule.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-88-06 öelnud, et vastavalt KrMS § 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama,

kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik peab

tõendite hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu

siseveendumuse kujunemine. Asjas nr 3-1-1-46-07 märgib Riigikohus, et tõendite analüüsi puudumine otsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi. KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud rikkumise näol on tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks.

Süüdistuses KaRS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi on kohus lähtunud kannatanute ütlustest. Tulenevalt KrMS § 312 p 2 peab kohus otsuses märkima ka tõendid, mida ei peeta usaldusväärseks. Kui

teatud tõenditele ei pöörata üldse tähelepanu, on see käsitletav tõendite analüüsi puudumisena. Kohus ei põhjenda, miks ei peeta süüdistatavate ütlusi usaldusväärseteks. Seega

kohtu arutluskäik puudub ja kohtu järeldus ei ole arusaadav. Ütluste väljajätmine tõendite kogumist on oluline menetlusnormi rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.

Kohtu järeldus, et kui H.Z nõudis J.K lt oma võlga, oli J.K kindlasti näinud ja tajunud

R.R suhtes toimepandud vägivaldset käitumist ja tema peksmist ning et sellel vägivaldsel taustal oli J.K l alust karta H.Z ähvarduse täideviimist, ei põhine kannatanu ütlustel. See, mida inimene tunneb ja tajub, ei ole üldteada asjaolu ja selles suhtes saab järelduse teha vaid tema ütlustest lähtudes. J.K tundis H.Z. Pole ainsatki viidet, et nad oleksid olnud tülis. Ainuüksi asjaolu, et J.K H.Z-ile võlgu oli, ei tähenda, et nad olid omavahel vaenujalal. Seega puudus J.K l põhjus H.Z kartmiseks.

Kohus pole vastanud kaitsja väitele: „KarS § 214 realiseerimiseks pidi P.Z olema teadlik H.Z nõude sisust ja ähvarduse sisust. P.Z oleks pidanud teadma, olema

veendunud, et H.Z ähvardab ning seejuures oleks P.Z oma tegevusega seda ähvardust oma kohalolekuga võimendanud, oleks pidanud omama võimalust tegu juhtida või

pidurdada. Samuti oleks P.Z pidanud teadma või aru saama, et H.Z tegeleb väljapressimisega.“

Kohus on märkinud, et 7600 krooni nõuti vägivalla kasutamisega. Otsusest nähtub, et

väidetavalt ähvardas J.K H.Z . Otsusest ei nähtu, milles seisnes P.Z-i poolne vägivald. Kohus ei ole vastanud küsimusele, kas ja millest P.Z teadis, et H.Z tarvitas vägivalda, kas P.Z teadis, milles seisneb raha nõue, on see võlg või ei. K.L

ütlustest nähtuvalt tegi tema järelduse, et J.K oli H.Z-ile võlgu. K.L vastas prokuröri

küsimusele: „J nagu oli võlgu või midagi, täpselt ei saanudki aru, mingi rahasumma oli, kellelegi pidi keegi andma.“ K.L ütlustest nähtub, et sellisena tõlkis J.K vestluse H.Z-iga J.K ise. Kohus oleks pidanud selgitama, miks P.Z võlasuhte suhtes kõrvalise isikuna

7 pidi aru saama, et tegelik võlasuhe puudub ja toimub väljapressimine. J.K ütlustest nähtub, et P.Z mingil ajal kuulis H.Z nõuet. Samas polnud see mitte esimene nõue, vaid

juba korduv. Seega ei kuulnud P.Z J.K ja H.Z kogu vestlust algusest peale. Mitte ükski tõend ei kinnita, et P.Z oleks olnud teadlik ähvardusest J.K suhtes, et ta oleks olnud teadlik väljapressimisest. Kohus on jätnud vastamata kaitsja väitele: „KarS § 214 ja § 200 osavõtuks oleks P.Z pidanud olema teadlik põhitegudest ning seda teades

võimendama oma kohalolekuga kaaskohtualuste sõnade paikapidavust ja aktiviseerima kannatanu hirmu, oleks pidanud omama võimalust tegu juhtida, pidurdada.“ P.Z ei

teadnud põhiteost ega seda, et oleks realiseeritud olnud selle koosseisulised tunnused, mistõttu ta ei saanud seda võimendada. Seetõttu ei saanud ta talle süüks pandavast teost osa võtta.

Kohus on jätnud põhjendamata tähelepanuta süüdistatavate P.Z-i , H.Z ja I.K ütlused. I.K vastas prokuröri küsimusele, kui kaua P.Z H.Z ja J.K juures oli, kui ta rahast rääkis, et hetke. P.Z oli mööda kõndinud ning kuuldes H.Z ja J.K juttu, öelnud oma lause. P.Z ei viibinud H.Z ja J.K vestluse juures. P.Z ütles, et läks H.Z-ist ja J.K st mööda, kuuldes nendevahelist

vestlust, ütles möödaminnes pähetuleva summa ja ise selle peale naerdes, läks peatumata edasi. H.Z väitis, et P.Z möödus temast ja J.K st kui WC-sse läks ning ütles, et veel paar tuhat, naeris ja läks edasi. Süüdistatavate ütlused täpsustavad J.K ütlusi, sest J.K ütlustest ei selgu, kuidas käitus P.Z. Süüdistatavate ütlustest järeldub, et P.Z ei saanud teada J.K ja H.Z kogu vestlust, selle sisu, sh võimalikku ähvardamist, ta ei

osalenud nendevahelises vestluses, sest möödudes öeldud repliik ei ole vestlus. Ka J.K ütluste kohaselt ütles P.Z oma repliigi siis, kui H.Z korduvalt raha küsis, st P.Z ei kuulnud varasemat vestlust.

J.K kohtus üle kuulata ei õnnestunud, mistõttu avaldati tema ütlused. Väljapressimise

episoodis on tuginetud vaid J.K ütlustele. Süüdistatavad ei saanud kannatanut küsitleda. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-98-02 öelnud, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või

tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval polnud võimalik küsitleda. Selline tegevus rikub EIÕK art 6 garantiisid. Seega on otsus P.Z-i

väljapressimises süüdimõistmise osas motiveerimata, otsus on ühekülgne, tuginedes vaid kannatanu ütlustele, ning sealjuures vastuolus EIÕK art 6 garantiidega.

Kohtuotsus ei ole seaduslik ka P.Z-i KaRS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdimõistmise osas. Kohus on jätnud vastuseta kaitsja väite: „Puutuvalt röövimisse tuleb mainida, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-141-04 öeldu kohaselt on röövimise puhul esmatähtis tuvastada omastamise

eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajäämine asjast ja asja enda kasuks

pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust. Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega.“ Osavõtt või ka täideviimine eeldavad süüteo koosseisule vastavat tegu. R.R

väidab, et P.Z küsis temalt suitsu ja olevat teda löönud. Mis puutub asjade äravõtmisse, siis väitis R.R , et P.Z ei näinud asjade äravõtmist ja oli 5-10 meetrit eemal. Teised, s.o kõik peale tema, B.E ja I.K olid tema poole seljaga. R.R , ei tea, kas P.Z nägi asjade äravõtmist. Kellegi ütlused ei kinnita, et P.Z

oleks näinud või teadnud R.R ilt asjade äravõtmisest. Otsuses ei ole lahti kirjutatud P.Z-i roll, tema osalus. Osaluse, rolli omistamiseks pidi P.Z teadma, et R.R ilt asju ära võetakse või seda teha kavatsetakse. Kuna pole tõendatud P.Z-i kavatsus, pole tõendatud, et ta oleks toime pannud R.R ilt asjade röövimise.

8

Kohus on eiranud tõendite vastuolu korral nende selektsiooni põhimõtteid. Otsuse kohaselt

K.L ei mäletanud kohtuistungil täpselt sündmuste käiku, mistõttu lähtus kohus J.K eeluurimisel antud ütlustest, mille järgi oli K.L t löödud enne pusa äravõtmist. Kohus jättis kõrvale K.L ütlused, sest need ei ühti J.K ütlustega. Siinjuures eksib kohus Riigikohtu otsuses

nr 3-1-1-98-02 väljendatud seisukohtade vastu. J.K polnud võimalik istungil üle kuulata, mistõttu ei saa kohus neid ütlusi eelistada nendele, mis anti kohtuistungil. K.L ütles kohtuistungil, et võib olla ta ei mäleta kõike, kuid arvab, et teda löödi peaga peale

seda, kui ta pusa tagasi küsis. Röövimise koosseisu realiseerimiseks pidi vägivald eelnema asja äraandmisele.

Vägivallaga ähvardamisega peab olema reaalne ja peab tunduma kannatanule reaalsena. Kas

ähvardus saab reaalsena tunduda, seda peab otsustama keskmise inimese arusaamadest ja käitumisest lähtudes. Kannatanute käitumine ei kinnita nende ütlusi. Peale K.L-ilt pusa ja J.K lt noa äravõtmist käisid kannatanud süüdistatavatega kaasas. Kannatanute ütlustest nähtub, et mingil ajal jooksid süüdistatavad nende juurest ära. Selle asemel, et abi kutsuda, politseisse helistada, otsisid kannatanud süüdistatavaid taga kuni nende leidmiseni. K.L ütluste kohaselt

olid läheduses ka J.K tuttavad ning J.K ütles, et need ei luba midagi teha. J.K avaldatud ütluste kohaselt käisid tema ja K.L koos süüdistatavatega, et pusa tagasi saada. J.K ütlustest ei ilmne, et ta oleks hirmu tundnud. K.L vastas kaitsja küsimusele, et alguses ta ei arvanudki, et P.Z lööb, löök tuli järsku. Seega enne peaga löömist K.L l hirmu ei olnud.

Süüdistatavate B.E ja P.Z-i ütlustest nähtub, et P.Z lubas pusa pärast tagasi anda. Seda asjaolu pole kohus analüüsinud. Kui on lubatud võetud pusa tagastada, ei ole see asja omastamine, vaid kasutamine.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi P.Z kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ning palus kriminaalasja saata I astme kohtule uueks arutamiseks.

Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Prokuröri leidis, et kohtuotsuse tegemisel ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetluse seaduse sätteid.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära P.Z-i kaitsja, prokuröri ning tutvunud

kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud süüdistatavale esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on

tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning

vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud

põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu arvates ei esine maakohtu otsuses taolisi kriminaalmenetluse normide rikkumisi, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja selle saatmise I astme kohtule uueks arutamiseks.

P.Z-i kaitsja poolt esitatud apellatsioonis taotletakse Tartu Maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kusjuures apellatsioonis viitab kaitsja ka nimetatud taotlust reguleerivatele KrMS sätetele (§-d 339 lg 1 p 7; 341 lg 1). KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4). Käesoleval juhul on apellandi nõudeks

tühistada maakohtu otsus kriminaalmenetluse seaduse normide rikkumise tõttu, kuna

apellandi arvates puuduvad maakohtu otsuses põhjendused P.Z-i süüditunnistamise

9

kohta. Seega saab ringkonnakohus antud juhul otsustada vaid küsimuse üle, kas Tartu

Maakohus on kohtuotsust koostades rikkunud kriminaalmenetluse seaduse norme või mitte ning kas nimetatud rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja selle saatmise I astme kohtule uueks arutamiseks. Vastavalt KrMS §-le 341 lg 1 on ringkonnakohtul õigus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, mis on sõnaselgelt toodud ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni

nõudena, vaid juhul, kui ringkonnakohtu istungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS §-s 339 lg 1 toodud juhtudel. Taoliseks oluliseks kriminaalmenetluse seaduse normide rikkumiseks on ka kohtuotsuses põhjenduste puudumine (KrMS § 339 lg 1 p 7).

Apellatsioonist nähtuvalt peab P.Z-i kaitsja taoliseks oluliseks menetlusnormi rikkumiseks asjaolu, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi taolise väitega.

Ringkonnakohtu arvates käsitavad apellatsiooni väited maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kriitikat, mida apellant käsitleb kui menetlusnormide rikkumist, sest apellandi arvates ei ole kohus oma seisukohti piisavalt põhjendanud.

Riigikohus on oma mitmetes otsustes leidnud, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid

tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on

maakohus oma kohtuotsuses P.Z-i süüdi tunnistades igakülgselt ja piisavalt analüüsinud ja hinnanud kõiki kriminaalasjas esitatud tõendeid ja kujundanud nende põhjal oma motiveeritud seisukoha.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses ära näidanud asjaolud, millised ta on

lugenud tõendatuks ja näidanud ära ka tõendid, millistele tuginedes on kohus lugenud

tõendatuks P.Z-i süü KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Nii on maakohus käsitlenud kohtuotsuse põhiosas kannatanute ütlusi ja kriminaalasjas kogutud dokumentaalseid tõendeid (II kd tl 476- 481), andnud neile omapoolse hinnangu ning tuginendes sellele teinud oma otsustuse süüdistatavate süü tõendatuse osas (II kd tl 481-482). Kohtuotsuses on maakohus näidanud, miks ta ei loe usaldusväärseteks P.Z-i ja teiste

süüdistatavate ennastõigustavaid ütlusi ning selgitanud, milliste kriminaalasjas kogutud tõenditega on need ütlused ümber lükatud (II kd tl.482-483). Samasuguse põhjalikkusega on maakohus analüüsinud ka P.Z-ile KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi esitatud süüdistust (II kd tl.483-486).

Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et maakohtu siseveendumuse kujunemine

kuriteosündmuste asjaolude tuvastamisel on P.Z-i puudutavas osas otsuse lugejale igati jälgitav ja KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumisest alust rääkida ei ole.

Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetluse normide rikkumist, siis tuleb apellatsioon jätta rahuldamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus