1-08-8687\33 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-08-8687

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-8687 (08260100252) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi L.D süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav L.D Prokurör Raul Heido Süüdistatav L.D

elukoht: XXX XX ; isikukood: XXX; töökoht: Korteriühistu Kelluke esimees

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

14. oktoobri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1 08-8687 -

muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista L.D-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa poolt osutatud õigusabi eest 525 krooni riigituludesse. L.D tasuda väljamõistetud

summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti

Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr

221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber

2800049858 ning selgitus: „L.D , 1-08-8687

kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

2

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11.detsembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 29.detsembrist 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 30.detsembrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008 otsusega mõisteti L.D süüdi ja karistati KarS § 121

järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 40 päevamäära, s.o 40 korda päevamäär 93 krooni, mis võrdub 3720 krooniga. KarS § 66 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi igakuiselt 372 krooni iga kuu 3. kuupäevaks alates otsuse jõustumise järgsest kuust kuni kogu rahasumma äratasumiseni.

Maakohus arutas L.D-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 12.01.2008 kella 13 paiku Tartu linnas, Alasi 32 maja taga pärast seda, kui tema alaealine laps H.P (s. 04.08.2000) oli võõra lapse poolt porilompi tõugatud, võttis alaealistel E.P (s. 03.04.1997) ja M.M (s. 08.10.1996) jopede kraest korraga kinni ja lõi nende päid mitmeid kordi vastu maja seina, millega tekitas E.P-le ja M.M-ile füüsilist valu. Pärast seda laskis L.D M.M-i lahti ja võttis uuesti E.P jope kraest kahe käega kinni ja lõi tema pead mitmeid kordi vastu maja seina, mille tagajärjel sai E.P jätkuvalt füüsilist valu.

Süüdistatav end kohtus süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatava, kannatanute E.P ja M.M-i ning tunnistajate F.S , R.K , H.P , E.P ja M.M ütlustega tõendatud, et 12.01.2008 toimus Tartus, Alasi 32 maja

juures süüdistatava poja H.P ja E.P vahel sõnavahetus, mille tagajärjel lükkas E.P H.P

porilompi. Seejärel kutsus H.P oma isa L.D , kes tuli õue. Kannatanute ja tunnistajate

ütlustega on tõendatud, et süüdistatav haaras kannatanute väite peale, et tema lapsed

ropendavad, kannatanutel jopede kraest kinni ja lõi nende päid mitmeid kordi vastu maja seina. Seejärel laskis süüdistatav M.M-i lahti ja võttis uuesti E.P jope kraest kinni ja lõi tema pead mitu korda vastu maja seina. Löömise tagajärjel tundsid kannatanud füüsilist valu.

Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et võttis kannatanutel jopede kraest kinni, kuid eitas

löömist, avaldades arvamust, et kannatanud tõlgendasid seda löömisena, kui ta üritas taskust mobiili võtta. Samas väitis süüdistatav, et kannatanud rabelesid seejuures kõvasti ja kopsasid

tõesti peaga vastu seina. Kohus ei pidanud võimalikuks, et kannatanud võisid ise lüüa pea vastu seina ning seetõttu on süüdistatava ütlused löömise osas ebausaldusväärsed ning kantud

soovist vabaneda vastutusest. Kannatanud ja tunnistajad on sarnaselt kirjeldanud, kuidas T.

3

L.D kannatanuid vastu seina lõi. Ainus tunnistaja, kes löömist ei kinnita, on süüdistatava poeg, kes enda ütluste kohaselt kõike pealt ei näinud, kuna varsti pärast seda, kui ta isa õue

tuli, läks ta ära tuppa. Kõik ülejäänud tunnistajad said üheselt aru, et just L.D lõi kannatanute pead vastu seina, neil ei tekkinud kahtlust, nagu oleksid kannatanud võinud ise endale haiget teha. Kannatanud on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui kohtus ühetaolisi ütlusi, mis on kooskõlas juhtumit pealt näinud tunnistajate ütlustega. Kannatanute ütluste tõelevastavuses ei olnud kohtul alust kahelda.

Nii süüdistatava kui kannatanute ja tunnistajate ütlustest ilmnes süüdistatava laste ning kannatanute omavaheline halb läbisaamine, samuti süüdistatava ja majanaabrite omavahelised

ebasõbralikud suhted, mis tulenevad erinevast elukorraldusest ja maailmavaatest. Käesoleva

konflikti tekkimisel on mõistetav, et süüdistatav ägestus selle peale, et tema poeg poriloiku lükati, kuid vaatamata taunitavale käitumisele süüdistatava poja suhtes ei olnud süüdistataval õigust kehaliseks väärkohtlemiseks kannatanute suhtes.

Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav ning moodustab KarS §-s 121 sätestatud koosseisu

juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, s.o füüsilist valutunnet. Kannatanud kinnitasid

kohtus, et löömine tegi neile haiget ja neil hakkas pea valutama. Seda kinnitasid ka kannatanute vanemad. Seega L.D, põhjustades 12.01.2008 kella 13 paiku Alasi 32 maja

juures E.P-le ja M.M-ile füüsilist valu, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo – kehalise väärkohtlemise. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastavalt KarS § 56 lg-le 1 süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS §-s 121 kirjeldatud teo eest nähakse ette rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Käesolevas kriminaalasjas on

L.D pannud toime teise astme kuriteo. Süüdistatava poolt kuriteo toimepanemisel puudusid karistust raskendavad asjaolud. Kohus arvestas karistust kergendava asjaoluna, et T.

L.D on varem kriminaalkorras karistamata, ja seda, et L.D mõjutas kuritegu toime

panema alandav teguviis tema poja suhtes. Kohus, lähtudes süüdistataval varasema

kriminaalkaristuse puudumisest ning toime pandud teo raskusest, leidis, et süüdistatavat on

võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste kuritegude toimepanemisest rahalise

karistusega sanktsiooni alammäära lähedal. Seetõttu mõistis kohus L.D-le rahalise karistuse 40 päevamäära, s.o 3720 krooni.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

L.D palub tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008 otsuse ja teha uue, õigeksmõistva otsuse.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on tõendamata KarS §-s 121 toodud kuriteokoosseis. Apellant tuleb õigeks mõista, kuna kannatanutel valu esinemine on tõendamata. E.P ja M.M-i

ütlused olid antud politsei koridoris tundidepikkuse ootuse järel ja need ei olnud antud

sündmuskohal. Kannatanu ema E.P väitel oli valu minimaalne. Otsuses on meelevaldselt asendatud E ema väljend „minimaalne“ sõnadega „valu ei olnud suur“, mis annab apellandi arvates ütlustele vale tähenduse. Pealegi oli lapsel peas kapuuts, seega ei saanud üldse valu olla. Süüdimõistmist on põhjendatud ka kannatanu E.P ütlustega selle kohta, et tal oli umbes

20 minutit paha olla. Paha olekut ei saa aga kuidagi seostada valuga. Kannatanute

4

paljasõnalist ütlust ei või lugeda kohtu otsuse tegemiseks tõendatuks. Tõenditeks ei saa arvestada L.D apsi rünnanud poiste sõnakeerutamisi, sest on ju süüdistusaktis tõendite kohal selge sõnaga öeldud, et tõendeid ei ole.

Kohtuotsuses on ebaõigesti aru saadud H.P ütlustest. H ei läinud ära ning oli kogu aeg L.D lähedal. Selline vale lapse mõistmine ja sõnastus kohtu poolt tingis ka vale järelduse, nagu ei oleks L.D tunnistajat. Tegelikult oli tal kolm või neli tunnistajat. Nii H , T kui ka G viibisid kogu aeg kohapeal ega läinud kordagi ära.

Süüdimõistva kohtuotsuse põhjenduses on vale väide, et tunnistused kohtus ei erine

eeluurimisel kirjapandust: F.S tunnistas eeluurimisel, et M hakkas nutma hiljem, siis, kui emale helistas. Lapsed hakkavadki siis nutma, kui on kellelegi kurta ning nutu põhjuseks ei ole valu, vaid midagi muud. M i ema ei näinud õues toimunud sündmusi ja seega ei saa tema

ütlusi tõenditena kasutada. Kohus on meelevaldselt järeldanud, et mõlemad tunnistajad hakkasid nutma.

Apellant leiab, et tunnistajate ja kannatanute eksimus on mõistetav, sest kohtuistungiks oli juhtumisi möödunud 9 kuud ja on loomulik, et sündmused laste peas tihenevad, nad seostavad

oma läbielatut põhjuslikult mingi valutundega, aga see on seotud lastele liiga suunavate

küsimuste esitamisega. Alaealiste laste küsitlemise peaks läbi viima psühholoog, kriminaalasja algatamise ajal laste ülekuulamise juures lastepsühholoogi ei olnud.

Apellant leiab, et kohtuotsus on põhjendamatu, sest kohtule esitatud eeluurimise materjalid olid ühekülgsed halva uurimise tõttu, kui algul jäeti kõik L.D lapsed üle kuulamata ja

pärast kriminaalasja algatamist kuulati hiljem üle vaid H . Kui oleks üle kuulatud kõik osalenud lapsed, siis ei oleks kriminaalasja alustatudki.

Kohtuotsuses on jäetud arvestamata politsei kutsumise asjaolud. Politseid ei kutsunud lapsed ega nende vanemad järgneva enam kui poole tunni jooksul ja järelikult nad tunnustasid lahendust. E oli ise rünnanud, lapsed olid süütunnet ja hirmu tundnud ja neile oli andestatud,

kõik oli õiglaselt lahendatud. L.D abikaasa kutsus politsei hiljem, siis kui E.P purjus külaline L.D koduust lõhkus.

Kohtuotsuses ei ole arvestatud, et mingeid lööke ei olnud. Poisid tõmblesid nagu süüdi olevad hirmunud lapsed ikka, seda tõmblemist võivad tunnistada H , T ja G L.D, kes viibisid kohal kogu aeg ja nägid kogu sündmust.

Isana pidi L.D oma lapsi kaitsma ja takistama edasisi rünnakuid. L.D end süüdi ei

tunnista ja leiab, et see käitumine oli asjakohane, sest kogu kohtuasja ajal on tema pojad

rahule jäetud ja ta loodab, et see jätkub ka apellatsiooni ajal. Aga alaealised, kohtus kannatanutena esinenud poisid on nüüd teadlikud, et tegelikkuses ei ole vaja karta karistusi toimepandu eest ega nende sõpradel valetunnistuste eest.

Apellandi väitel on karistuse mõistmisel liiga vähe arvestatud apellandi pere majanduslikku olukorda, karistus on liigselt koormav.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel.

5

Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis ja kohtuistungil esitatud vastuväidetes süüdistusele

kordab süüdistatav sisuliselt oma varasemaid kaitseversioone ja eitab süüdistuses märgitud vägivaldset tegevust alaealiste kannatanute suhtes. Maakohus on otsuse põhiosas ( tl 89-91)

süüdistatava sellekohaseid selgitusi põhjalikult käsitlenud ja need ümber lükanud ning

ringkonnakohus nõustub sellekohaste järeldustega. Apellatsioonis taotletakse maakohtus uuritud tõendite ümberhindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid pole ringkonnakohtule seejuures esitatud. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja KrMS § 61 lg 2 järgi kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et apellatsioonis on emotsionaalselt nimetatud paljugi asjasse mittepuutuvat (näit. kannatanute eraelu, laste kingitustest ilmajäämine jne.).

Ringkonnakohtus süüdistatav jäi maakohtus antud ütluste juurde ja väitis, et tema pole

kannatanuid tahtlikult vastu majaseina löönud, „vaid kraest kinnihoidmine põhjustas rabelemisel laste puudutuse vastu seina.“ Süüdistatav selgitas, et „kui ma hoian kahe käega

poiste riietest kinni, siis ei ole võimalik kuidagi korraga kätega lüüa. Kinni hoides ei ole võimalik tekitada lööki, aga seda väidetakse olevat toimunut.“ Süüdistatava ütluste kohaselt

kannatanud ei avaldanud ega väljendanud sündmuskohal mitte millegagi, et neil oleks süüdistatava tegevuse tagajärjel olnud valus.

Kaitseversioonina kehalise väärkohtlemise puudumisest esitab süüdistatav ka omapärase teoreetilise väite, et kuriteokoosseisu esinemiseks oleks ta sellisel juhul pidanud puudutama laste keha. Mitte ühegi esemega ta aga neid ei puudutanud. Kui puudutas, siis ainult riietest.

Seega püüab süüdistatav ennast igati distantseerida vägivaldsest füüsilise jõuga tegevusest,

mille tulemusena kannatanutest lapseealised, olles süüdistatava poolt jopede kraedest kinnihoituna paisatud mitmel korral vastu kivimaja seina tundsid pea piirkonnas valuaistingut.

Veel väidab süüdistatav ainetult, et süüdistus on ebaõige, kuna kannatanutele pandi sõnad suhu ja arvab, et „ see võis toimuda uurija juures koridoris kui ootasime mitu tundi et meid vastu võetakse. Nemad olid seal kõik koos ja mina eraldi. Nad võisid kuulda teisi juhtumeid ja omandada midagi sõnavaras ja kokku leppida.“ Süüdistatava arvates oli kannatanute ütluste mõjutajaks uurija, kes kriminaalmenetluse algatas. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjas ei leidu süüdistatava sellekohaste väidete kinnituseks mingeid tõendeid. Maakohtus andsid põhjalikke ütlusi kannatanud ja tunnistajad. Kannatanud kinnitasid, et neil

oli valus. Tuleb nõustuda apellatsioonis märgituga, et valuaisting on subjektiivne, kuid käesoleval juhul kannatanud on kinnitanud, et nad tundsid valu. Kannatanu E.P on maakohtus

(tl 76) kinnitanud, et süüdistatav võttis tal jope kraest kinni, lõi teda vastu maja seina ja

seejuures sai viga otsaesine. Kannatanu arvas, et süüdistatav lõi teda niimoodi umbes neli korda. Seejuures tundis kannatanu valu. Samal ajal oli süüdistatav kinni võtnud jope kraest ka kannatanu M.M ja lõi ka teda vastu maja seina. Kannatanu märkis, et pea oli tal hiljem valus. Kannatanu M.M kinnitas kohtus (tl 77) E. Pihli ütlusi ja selgitas, et süüdistatav haaras temal

6 ja E. Pihlil kratist kinni ja lõi 2-3 korda vastu maja seina, seejuures sai M.M ise löögid vastu laupa ja tundis seejuures valu.

Ringkonnakohtul nagu maakohtulgi pole mingit alust kahelda kannatanutest lasteealiste sellekohaste ütluste usaldusväärsuses.

Õigusteoreetilises kirjanduses ja kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et kehalise väärkohtlemise koosseisu täidab ka kergem tegu – valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine.

Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne).

Süüdistatav loobus ringkonnakohtus täiendavate tunnistajate (6 aastane poeg L.D ja 4 aastane poeg G L.D) kohtusse kutsumise vajadusest, leides põhjendatult, et lapsi pole vaja täiendavalt traumeerida. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et käesoleval juhul on nn poisikeste omavahelisest kraaklemisest tehtud kriminaalasi. Väide, et süüdistatav kui kannatanute poolt pikali tõugatud lapse isa pidi kuidagi reageerima, pole siinkohal asjakohane. Veel heidab süüdistatav tõenditele ette asjaolu, et alaealiste ülekuulamise juures pole viibinud

psühholoog. See etteheide on alusetu, sest maakohtu istungi protokollist ( tl 75) nähtub, et kohtuistungil osales ka psühholoog K. Kask. Ringkonnakohus nõustub kaitsja ja prokuröri seisukohaga, et isana pidi L.D kannatanutest

alaealiste tegevuse peale kuidagi reageerima. Käesoleval juhul tegi ta aga seda valesti, so ebaseaduslikus vormis, kasutades vägivalda, pannes toime kehalise väärkohtlemise. Karistus Apellandi väitel on karistuse mõistmisel liiga vähe arvestatud apellandi pere majanduslikku

olukorda ja maakohtu mõistetud karistus on liigselt koormav. Ringkonnakohus ei nõustu

apellatsiooni sellekohase seisukohaga ja leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel (tl 91) motiveerinud nii karistuse liigi kui määra valikut. Samuti on arvestatud karistust kergendavat

asjaolu ja mõistetud rahaline karistus on niigi sanktsiooni alammäära lähedane. Seega pole põhjendatud mõistetud rahalise karistuse kergendamine.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele

makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on L.D kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat K. Kuusmaa poolt.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas