1-08-1046\28 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-08-1046

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-1046 (07249000209) Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Tõlk Liina Parv Antonina Muravjova

Kriminaalasi G.V süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 2. septembri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava G.V kaitsja Andres Veski Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav G.V

elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Andres Veski

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 2.

septembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-1046 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule ki

rjalikult seitsme päeva jooksul alates 04. detsembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 22. detsembrist 2008.

2

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 23. detsembrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohus mõistis 2. septembri 2008 otsusega süüdi KarS § 274 lg 1 G.V järgi ja karistas teda rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 24 000 krooni.

Maakohus arutas G.V-le KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 28.10.2007 kella 02.50 paiku Jõgevamaal Torma vallas Võtikvere külas Jõgeva-Mustvee mnt 37 kilomeetril lõi rusikaga õlga ametikohustusi täitvat võimuesindajat − abipolitseinik XXX , millega tekitas viimasele füüsilist valu ning seejärel kasutas vägivalda ametikohuseid täitva võimuesindaja − Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseijaoskonna vanemkonstaabel XXX suhtes, lüües viimast peaga näkku, millega tekitas viimasele füüsilist valu ja kehavigastuse, s.o ca 0,5 cm haava vasaku kulmu kohal.

G.V end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatava süü tõendatud kannatanute XXX ja XXX ning tunnistajate XXX ja XXX ütlustega kohtuistungil, mis on kooskõlas omavahel ja ka

muude asjas kogutud tõenditega. Kannatanud kirjeldasid ühetaoliselt ja üksikasjalikult

toimunud sündmuste käiku. Kannatanute ütlustega on kooskõlas tunnistaja XXX ütlused. Maakohtul ei olnud alust kahelda kannatanute ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses – need on omavahel kooskõlas ja haakuvad ka kohtuistungil uuritud kirjalike tõenditega ning tuleb

seega võtta aluseks kohtuotsuse tegemisel. Kaitsja seadis küll kannatanu XXX ütluste

usaldusväärsuse kahtluse alla, kuna kannatanu on selgitanud, et süüdistatav lõi teda näo

piirkonda, kuid tabas õlga. Kohus leidis, et nimetatud asjaolu ei saa üksi olla põhjuseks

kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses ja kohus ei näe ka vastuolu antud ütlustes. Kannatanu on selgitanud, et reageeris ründele – nähes rusikalööki, mis oli suunatud näkku, tõmbas ta pea eest ära, tänu millele ei saanud süüdistatav oma tahet lõpuni realiseerida ja löök

tabas õlga. Kohtu arvates oli selline sündmuse kirjeldus adekvaatne. Kannatanute ja

tunnistajate ütlustega on kooskõlas kohtuistungil uuritud kirjalikud tõendid: 28.10.2007 kiirabikaart 30/7/1614, 28.10.2007 joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll nr 3608 ja 26.11.2007 asitõendi vaatlusprotokoll.

Kohus leidis, et süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ja ei haaku

teiste tunnistajate ütlustega: kohalviibinud täiesti kõrvaline tunnistaja XXX ei kuulnud, et kannatanu oleks süüdistatavaga ebaviisakalt käitunud. Vastupidi, ta kuulis, kuidas kinnipeetud sõiduauto Renault’ juurest hakkas kostma valjuhäälset venekeelset sõimu ja ähvardusi politsei suunas. Kohtul puudus alus arvata, et alkoholi tarvitanud meessoost õiguserikkujaga (XXX )

käituti kinnipidamisel viisakalt ja kaine noore naisega (G.V abikaasa), kelle

rikkumine oli suhteliselt kerget laadi, käituti jõhkralt või ebaviisakalt. Ka tunnistaja XXX

ütlustest, kes oli patrullitalituse välijuhina kohapeal, nähtus, et XXX ja XXX käitumise kohta mingeid pretensioone ei esitatud, ei XXX u ega ka G.V naise poolt, kellele

tunnistaja hiljem väärteoprotokolli koostas. Peale selle ei ilmnenudki süüdistatava ütlustes,

milles politseinike jõhkrus seisnes. Asjaolu, et politseiametnik palub esitada sõiduki juhil

3

dokumendid ja küsib, kas juht ise teab, milles rikkumine seisneb, ei saa kuidagi jõhkraks pidada. Samuti seda, et politseinik keelab kõrvalistmel oleval ilmsete joobetunnustega isikul jääda autosse (see tuleneb liikluseeskirjade §-st 72: juht ja sõitja peavad jääma oma kohale ja võivad sõidukist lahkuda ainult kontrollija loal või korraldusel) ja mitte rääkida. Kohus leidis,

et süüdistatava poolt selline asjaolude kirjeldus on antud soovist enda süüd vähendada ja näidata politseiametnikke konflikti algatajana.

Vastuolulisi ütlusi andis G.V ka selles osas, mis asjaoludel ta taheti politseibussi toimetada ja kuidas see toimus. G.V andis esialgu ütlusi selle kohta, et „politseinik ütles, et ta oleks vait ja istuks, muidu viiakse ta Jõgevale“. Hiljem selgitas ta, et politsei ei andnud korraldust autosse jääda, vaid ütles, et „sa oled nii tark, et tuleb sind Jõgevale viia“ ja et keegi ei keelanud tal autost välja tulla. Peale eelpool väljatoodud vastuolude ei ole need

ütlused kooskõlas kannatanute ühetaoliste ütlustega selle kohta, et süüdistataval keelati

korduvalt sõiduautost väljuda ja anti korraldus tagasi istuda, kuid ta ei täitnud antud

korraldusi. Samuti on vastuolu tunnistaja XXX u ütlustega. Viimase ütlustest kohtuistungil nähtus, et ta kuulis, kuidas G.V-le öeldi, et autost välja ei tohi tulla, kuid ta ikkagi tuli ja hakkas politseinikke sõimama ebatsensuurselt ja ähvardama.

Süüdistatava ütlused selle kohta, kuidas toimus tema politseibussi paigutamine, on vastuolus

kannatanute ühetaoliste ütlustega selle kohta, et G.V osutas vastupanu bussi paigutamisel ning ka tunnistaja XXX u ütlustega, mille kohaselt süüdistatav ei tahtnud bussi minna, et ta vist keeldus. Kogu aja oli ta sõimanud politseinikke. Viimased aga olevat olnud korrektsed, teinud enda tööd.

G.V ütlused selle kohta, et ta ei ole XXX t löönud, on vastuolus kannatanu

ühetaoliste ütlustega löömise kohta, samuti kannatanu XXX ütlustega selle kohta, et abipolitseinik oli avaldanud, et süüdistatav oli teda rünnanud ja löönud käega vastu õlga ja ka tunnistaja XXX ütlustega selle kohta, et ta sai politseijaoskonnast teate, et Mustvees vajab ametnik abi, et rikkuja on väga agressiivne ja oli löönud abipolitseinikku.

G.V ütlused selle kohta, et ta ei ole XXX d löönud või kui tabas, siis lahtirabelemise

käigus tahtmatult, ei ole kooskõlas kannatanute ühetaoliste ütlustega. Kannatanu XXX

kinnitas korduvalt, et tegemist oli tahtliku löögiga ja suunatud konkreetselt temale −

süüdistatav vaatas enne otsa ja siis tegi peaga kiire löögi. Selle löögi tagajärjel hakkas tal kulmust verd jooksma. Löögi järel lasti süüdistatava käed lahti ja XXX kasutas agressiivse G.V rahustamiseks gaasi. Kohtule ei esitatud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda nende ütluste tõepärasuses. Sama on kinnitanud ka kannatanu XXX . Kannatanute ütlustega on kooskõlas ka eespool toodud kiirabi kaart, millelt nähtub XXX vigastus, s.o haav otsmiku

piirkonnas, mis oma laadilt vastab kannatanu poolt kirjeldatud tekkemehhanismile. Samuti

asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et politseiniku helkurvestil on esiküljel verekahtlane määrdumine.

Kohus leidis, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ja antud ilmselt soovist enda süüd vähendada. Peale selle ei haaku need ka muude kohtuistungil kogutud tõenditega ja on seega ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tõendite hindamisel kõrvale.

4

Kohtus uuritud ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendite põhjal leidis G.V-le esitatud süüdistus kohtuistungil täielikult tõendamist ja see on õigesti kvalifitseeritud KarS § 274 lg 1 järgi. Vaidlust ei olnud, et abipolitseinik XXX ja XXX olid avalikku korda kaitsvad

võimuesindajad ning nad olid ametikohustuste täitmisel. Kohus luges kannatanute ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et G.V lõi ühel korral rusikaga XXX t ja tabas teda

õla piirkonda, mille tagajärjel kannatanu tundis valu. Samuti luges kohus tõendatuks

kannatanute ja tunnistajate ütluste ning kohtus avaldatud kirjalike materjalidega, et süüdistatav lõi peaga XXX d pea piirkonda ja põhjustas viimasele kehavigastuse. Mõlemad löömised olid toime pandud tahtlikult – löök on suunatud tegevus ja ei saa olla toimepandud ettevaatamatusest. Seega pani süüdistatav mõlema kannatanu suhtes toime vägivallateo KarS

§ 121 mõttes. Vägivald oli seotud kannatanute poolt ametikohustuse täitmisega,

ametikohustuste täitmine oli seaduslik – XXX ja XXX olid patrullis ja teostasid

liiklusjärelevalvet, mille käigus pidasid kinni ka sõiduauto, milles viibis süüdistatav.

Süüdistatav ei allunud kannatanute poolt korduvalt antud seaduslikule korraldusele autost

mitte väljuda ja peale seda, kui õiguserikkuja oli muutunud agressiivseks, rünnanud

abipolitseinikku, otsustati ta põhjendatult paigutada politseibussi, et toimetada Jõgeva politseijaoskonda edasise menetluse läbiviimiseks ja selle käigus lõi ta ka politseinikku.

Kohtu käsutuses olevate, kohtuistungil uuritud tõendite põhjal ei esinenud asjaolusid, mis

seaks kahtluse alla isiku süüdivuse. Seega on ta süüvõimeline. Samuti ei tuvastanud kohus

ühtegi süüd välistavat asjaolu. Seega on G.V süüdi KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, ta tuleb vastavalt süüdi tunnistada ja karistada.

Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS §-st 56. Karistuse määramisel arvestas kohus

eelkõige G.V süüd, samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Ida-Eesti Päästekeskusest, kus süüdistatav töötab Jõhvi keskkomandos juba üle kümne aasta päästjana, iseloomustatakse teda

kohusetundliku, viisaka ja hea huumorimeelega töötajana, kes on näidanud ennast ausa ja

põhimõttekindla inimesena. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole G.V varem kriminaalkorras karistatud, küll on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest,

määratud trahvid on enamuses tasutud. Eelneva põhjal leidis kohus, et prokuröri poolt taotletud karistusliik, s.o rahaline karistus, on vastav toimepandule ja süüdistatava isikule ning peaks olema piisav mõjutamaks G.V edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus leidis, et selle määramine maksimummäära lähedal ei ole õigustatud ja prokuröri poolt taotletud määra tuleb vähendada. Samas, arvestades G.V süü suurust ja toimepandu

laadi, peaks olema mõistetav rahaline karistus üle keskmise määra. Rahalise karistuse määramisel tuleb KarS § 44 lg 3 alusel päevamäära suuruseks võtta 80 krooni.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

G.V kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 2. septembri 2008 otsuse G.V süüdimõistmises KarS § 274 lg 1 järgi ja teha uue, õigeksmõistva otsuse.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole G.V süü usaldusväärselt tõendamist

leidnud ning tema suhtes tuleb teha õigeksmõistev otsus. Kohus on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid, mille tulemusena on lõppjärelduses asutud väärale seisukohale. Kohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja XXX ülekuulamiseks, kes

5

viibis vahetult sündmuskohal ning seetõttu oleks saanud anda ütlusi seal toimunu kohta.

Otsuse tegemisel on kohus võtnud arvesse ka tunnistaja XXX ütlusi, kes ise toimunut vahetult pealt ei näinud, vaid andis edasi üksnes seda informatsiooni, mida ta kuulis teistelt tõendiallikatelt. KrMS § 68 lg 5 kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude

kohta, millest ta on saanud teadlikuks teiste isikute vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui

vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Et XXX sai oma informatsiooni peamiselt kannatanutelt, kes vahetult kohtus ka üle kuulati, on kohtu tuginemine teiste tõendite hulgas

ka XXX ütlustele lubamatu. Samuti ei tõenda tunnistaja XXX u poolt antud ütlused G.V-le

esitatud süüdistust. Väidetavalt kuulis XXX küll venekeelset sõimu, kuid löömise kohta ei teadnud tunnistaja midagi. G.V pole aga süüdistatud selles, et ta

võimuesindajaid sõimas või kasutas nendega suhtlemisel ebaviisakat kõnepruuki, vaid vägivalla toimepanemises, mida aga XXX ei näinud. Lisaks sellele tuleb kriitiliselt suhtuda

ka kannatanute ütlustesse. Kannatanu XXX suhtes toimepandud vägivalda või mistahes füüsilist kontakti G.V eitas täielikult. Samas ei kinnita kannatanu sõnu selle kohta, et G.V teda lõi ja püüdis lööki suunata näkku, ükski tõend. Küll aga jääb arusaamatuks see, et kui G.V püüdis lüüa kannatanu XXX t näkku, siis kuidas sai ta tabada õlga.

Sellised kannatanu ebaselged väited tekitavad kahtlust kannatanu XXX ütluste

usaldusväärsuses tervikuna, mistõttu oleks tulnud kannatanu ütlused tõendite hulgast välja jätta. Samuti pole ümber lükatud G.V ütlused selle kohta, et kannatanu XXX võis

tõesti saada vigastada, kuna G.V bussi toimetamisel tekkis tänu G.V-le gaasi näkku laskmisega rabelemine ning G.V võis selle käigus tõepoolest tahtmatult XXX d vigastada.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära

tunnistaja XXX , süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu,

rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse põhiosas (2 kd tl 55-59) põhjalikult käsitlenud

kogutud tõendeid ja esitanud motiveeritud järeldused, milledest tulenevalt tuvastati süüdistatava süü. Samas on ümberlükatud ka süüdistatava vastuväited süüdistusele, mis olid

kaitseversiooni aluseks. Põhimõtteliselt samad vastuväited süüdistusele esitati süüdistatava poolt ka apellatsioonis ja ringkonnakohtus. Õigustatult on maakohus rõhutanud kannatanute XXX ja XXX ning tunnistajate XXX u ja XXX ütlustes kooskõla. Maakohtu otsuses on

detailselt käsitletud süüdistatava vastuolulisi ja ennastõigustavaid ütlusi sündmuskohal toimunu osas ja need teiste kogutud tõenditega ümber lükatud.

Süüdistatav jäi endiselt maakohtus antud ütluste juurde ja eitas tahtlikku tegevust süüdistuses

märgitud vägivallategude osas. Samas ta möönis, et võis keha ja peaga rabeldes kannatanu XXX peaga kokkupuutes olla.

6

Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonis märgitud taotluse tunnistaja XXX ülekuulamiseks

ringkonnakohtus, põhjendusel, et süüdistatava abikaasast tunnistaja viibis sündmuskohal.

Tunnistaja soovis ise ütlusi anda ja leidis, et selleks ei esine takistavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja ei teadnud selgitada ja ütlusi anda mingite uute asjaolude

osas sisuliselt, millised poleks teada olnud maakohtule. Seega täiendava tunnistaja

ülekuulamine ringkonnakohtus, ei lisanud olemasolevatele ja maakohtus uuritud tõenditele juurde midagi sisukohast, mis veenaks ringkonnakohut maakohtu järeldusi ümber hindama. Tunnistaja XXX selgitas ringkonnakohtus, et ta oli sõiduki roolis, abikaasa G.V

istus kõrval. Sõiduk peatati abipolitseiniku poolt, kes küsis sõiduki dokumente.

Sõiduki tuled põlesid ning ta küsis, miks neid peatati. Tunnistaja juhitud sõiduk asus politseisõidukist umbes 10 meetri kaugusel. Abipolitseinik oli suhelnud nendega üsna jõhkras vormis. Abipolitseinik väitis G.V-le, et nende sõiduki tuled ei põle ja provotseeris sellega abikaasat sõidukist välja tulema. Tunnistaja abikaasa väljus ja nägi et mingi lambike

sõidukil ei põlenud. G.V pakkus välja, et nad sõidavad lähedalasuva Statoili

bensiinijaamani, kuid siis jooksis kohale politseitöötaja ja väänas G.V käed selja

taha ja kahekesi abipolitseinikuga tassisid nad ta politseibussi juurde. Kui G.V hakati bussi suruma politseitöötajate poolt, pani G.V mobiiltelefoni taskusse ja siis laskis politseinik talle gaasi näkku. Politseitöötaja ja G.V seisid teineteisele lähedal ja see oli intiimne tsoon. G.V oli valus ja ebameeldiv. Sel momendil kui lasti gaasi näkku hakkas G.V nägu katma kätega ja võimalik et siis riivas peaga politseinikku. See oli loetud sekundite jooksul ja tunnistaja väitis, et ta ei märganud nagu oleks see mingi löök olnud, sest mingit valu politseiniku näol ei olnud. Kuna tunnistaja oli ise ka selleks ajaks

sõidukist väljunud, siis arvab, et asus umbes 3 meetri kaugusel G.V-st ja politseitöötajatest, kuid lööki kui sellist süüdistatava poolt ei näinud. Tunnistaja nägi toimuvat

autotulede valguses. Küsimusele „kas teate millised vigastused politseitöötajal kohapeal fikseeriti ?“, vastas tunnistaja, et „ siis kui tuli kiirabi, siis sõitis see kiiresti ära ja mis seal võis olla, mingi kriimustus.“

Tunnistaja ei osanud selgitada, miks ta ei hoidnud oma alkoholijoobes meest tagasi

suhtlemisel politseitöötajatega ning vastas lihtsakoeliselt „ mida mina sain teha. Ma ei saa katta G.V suud kinni. Ta on ka inimene, kui samal ajal räägitakse jõhkras vormis tema naisega.“ Tunnistaja väitis, et ta ei kuulnud G.V tarvitamas ebatsensuurseid väljendeid. Tunnistaja väidab, et pole süüdistatava vägivaldset tegevust politseitöötajate suhtes näinud , kuid tema sellekohased ütlused ei lükka aga ümber G.V süüd kinnitavate tõendite, sealhulgas kannatanute ütluste sisu.

Apellatsioonis märgitakse, et maakohus võttis põhjendamatult arvesse tunnistaja XXX ütlusi, kes ise toimunut vahetult pealt ei näinud, vaid andis edasi üksnes seda informatsiooni, mida ta

kuulis teistelt tõendiallikatelt. Väidetakse, et kuna XXX sai oma informatsiooni peamiselt kannatanutelt, kes vahetult kohtus ka üle kuulati, on kohtu tuginemine teiste tõendite hulgas XXX ütlustele lubamatu. Ringkonnakohus eelnimetatud seisukohaga ei nõustu ning maakohus on õigustatult viidanud

ja hinnanud XXX kui isikulise tõendi ütlusi tõendite kogumis. Tunnistaja XXX on

maakohtus (2 kd tl 26-27) andnud detailseid ütlusi puutumusest süüdistuses märgitud

sündmusega ja tema poolt nähtu ja kirjeldatu on põhjendatult kujundanud maakohtul siseveendumust kannatanute suhtes toimepandud kuriteos. Samamoodi leiab ringkonnakohus, et sündmuskohal viibinud õigusrikkujast tunnistaja XXX u

ütlusi ei saa kõrvale heita, kes pole teadnud kinnitada küll otseselt süüdistuses märgitud

7

süüdistatava vägivaldset tegevust, kuid teadis kirjeldada süüdistatava ja kannatanute vahel asetleidnud üldist käitumissituatsiooni (sealhulgas ebatsensuursete väljendite tarvitamist) .

Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsiooni seisukohaga, et kannatanute ütlused pole

usaldusväärsed. Käesolevas kriminaalasjas ei sisaldu mingeid sisukohaseid ja eluliselt

usutavaid asjaolusid, milledest peaks järeldama, et tööülesandeid täitnud politseitöötaja ja

abipolitseinik, annavad G.V vastu süüstava iseloomuga ja tegelikult asetleidnud sündmust moonutavaid asjaolusid. Veel on apellatsioonis püütud kahtluse alla seada süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud vigastuste tekkemehhanismi ja väidetakse väheveenvalt, et süüdistatav võis kannatanu XXX d vigastada „tahtmatult rabelemise käigus.“

Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega ringkonnakohtus, et süüdistatav võis

tahtmatult kannatanu XXX d vigastada ning pakkus välja, et kuna lasti gaasi süüdistatava suunas, siis tõenäoliselt ta „tõmbas pead tagasi ja võis XXX d vigastada.“

Ringkonnakohus leiab, et sellised üldsõnalised vastuväited süüdistusele on ainetud, olles

kindlalt ümberlükatud maakohtus uuritud süüdistust kinnitavate tõenditega, sealhulgas kannatanute ütlustega süüdistatava teadlikust tegevusest, milliste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas