1-06-15138\26 · 1-06-15138\26 · Tallinna Ringkonnakohus

1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2008.a Kriminaalasja number 1-06-15138 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg Marina Lepiksoo 12. november 2008.a Kriminaalasi

H.A ( Džanašija ) süüdistuses KarS § 120; § 121;§ 122; § 274 lg 1;§ 275; § 320 lg 1 ja § 346 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.juuni 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.A ( Džanašija ) Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav

H.A ( Džanašija ) ik xxx, EV

kodanik, haridus 8-klassi, emakeel – vene keel, kindla

töökohata, varem kuuel korral karistatud, viimati 15.03.2004.a Lääne Maakohtu poolt KarS § 215 lg 2 p 1 ; § 329; § 200 lg 2 p 4; § 424; § 274 lg 1; § 275 järgi 6

aasta 3 kuu ja 16 päeva vangistusega, kannab karistust Murru vanglas kuni 01.07.2010. a. Kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2008.a kohtuotsus osaliselt H.A (Džanašija) süüdimõistmises 2005.a detsembri kuriteo episoodis KarS § 121 järgi ja selles osas tema õigeks mõista. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtu

sse, mille esitamise soovist tuleb

ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või

2

kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu

kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast,

mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda

ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksne advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1.

H.A tunnistati süüdi ja karistati KarS § 120 järgi 6 kuu vangistusega; KarS § 121 järgi 6 kuu vangistusega; KarS § 122 järgi 1 aasta vangistusega; KarS § 274 lg 1 järgi 2

aasta vangistusega; KarS § 275 järgi 6 kuu vangistusega; KarS § 320 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega ja KarS § 346 järgi rahalise karistusega 20 miinimumpäevamäära ulatuses, so. 1000 krooni.

KarS § 64 lg 1 ja 2 kohaselt loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat vangistust ja rahaline karistus 1000 krooni, mida viiakse täide iseseisvalt. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise 26.03.2004.a Lääne Maakohtu

otsusega mõistetud karistuste ärakandmata osa võrra – 2 aastat ja 12 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti 4 aastat ja 12 päeva vangistust, karistusaja algusega 19.06.2008.a.

2. H.A mõisteti süüdi selles, et tema olles kriminaalasjas nr 05922500313 hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 lg 1 järgi, andis 18.08.2005.a enda ülekuulamisel kannatanuna teadvalt vale ütlusi selle kohta, et 08.06.2005.a Tallinna Vangla inspektor – kontaktisik J. P. kohtles teda ebaseaduslikult, nimelt vestluse ajal oma kabinetis

ütles H.A-le ”Käi välja, vene siga” ning avas temale saadetud kirja ja luges selle läbi, mis on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Seega tema, andes kohtueelses menetluses teadvalt vale ütlusi, kui teda oli eelnevalt hoiatatud, et sellise tegevuse eest on ette nähtud karistus, pani toime KarS § 320 lg järgi 1 ettenähtud kuriteo.

2.1. samuti selles, et tema viibides 03.10. 2005.a kella 13.30 ajal kinnipeetavana Tallinna

Vangla kartserbloki jalutusboksis, rebis katki talle tutvumiseks edastanud ametlikud

dokumendid, so. distsiplinaarmenetluse materjalide hulka kuulunud dokumendi - Tallinna

Vangla vangistusosakonna juhataja Andres Põdra poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli; 19.09.2005.a koostatud ettekande nr 1402; 29.09.2005.a koostatud ettekande ning 29.09.2005.a seletuskirja H.A tegevuse suhtes. Seega tema, rikkudes ametlikud dokumendid, pani toime KarS § 346 järgi ettenähtud kuriteo.

2.2 samuti selles, et tema viibides 03.10.2005.a kinnipeetavana Tallinna Vanglas kambris nr

88 (kartseris), tungis kella 16.00 paiku kallale ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla

vanemvalvur A. K.ile, tõugates teda korduvalt vastu seina, mille tagajärjel tekitas A. K.ile parema käsivarre ülaossa 2,5 cm pikkuse naha lõikehaava ja naha marrastuse 6 cm ulatuses. samuti selles, et tema, viibides 18. 10 2005.a kella 15.30 aeg Tallinna Vangla kartserihoones, lõi ametkohustusi täitnud vanglaametnikku A. K. küünarnukiga vastu otsmikku, tekitades nii kannatanule otsmikule verevalumi ja lõhkudes prillid.

Seega H.A, lüües avalikku korda kaitsvat muud isikut seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani toime KarS § 274 lg järgi ettenähtud kuriteo. 1

2.3. Samuti H.A ähvardas Tallinna vangla kartserihoones 18. 10.2005.a A. K.

tapmisega, lubades ta tappa terava esemega torgates, kusjuures A. K. tajus ähvardust

3 reaalsena.

samuti tema, viibides Tallinna Vangla eeluuritavate korpuse kambris nr 312, ajavahemikul

detsember 2005 kuni 05.01. 2006.a, ähvardas korduvalt kinnipeetavaid V. J. ja H. L.

tapmisega, vehkides seejuures metalltoruga ja metallliistust isetehtud terariistaga nii, et kannatanud tajusid tema ähvardusi reaalsena Seega tema, ähvardades teisi isikuid tapmisega, pani toime KarS § 120 järgi ettenähtud

kuriteo

2.4. samuti tema, viibides 18.10 2005.a kella 15.30 paiku Tallinna Vangla kartseris, solvas ebatsensuursete väljenditega ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla valvurit O. P. ja valvurit M. S..

Samuti tema, viibides 05.01. 2006.a kella 16.00 paiku Tallinna Vanglas eeluuritavate

korpuses, solvas ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla ametnikke vanemvalvur S. H. ja valvur O. M. ebatsensuursete väljenditega.

Seega tema, solvates ebatsensuursete väljenditega avalikku korda kaitsvaid muid isikuid seoses nende ametikohustuste täitmisega pani toime KarS § 275 järgi ettenähtud kuriteo.

2.5. samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr 312,

ajavahemikul detsember 2005 kuni 05.01.2006.a, korduvalt ja süstemaatiliselt peksis

kambrikaaslast V. J., kes on invaliid, kuna tal puudub üks jalg. Nimelt lõi ta kannatanut

praktiliselt iga päev üksikuid kordi käe, rusikaga või jalaga ning vahel ka raudtoruga erinevatesse kehapiirkondadesse, samuti lõi ta V. J. rusikaga välja kaks ülemist esihammast. Seega H.A, pekstes järjepidevalt V. J., pani toime KarS § 122 järgi ettenähtud kuriteo.

2.6. samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr 312, tekitas 05.

01. 2006.a kergeid kehavigastusi kinnipeetavale H. L., kui too takistas tal peksmast V. J.. Nimelt lõi ta H. L. mitu korda rusikaga näo ja metalltoruga keha piirkonda.

Samuti tema, viibides Tallinna Vanglas eeluuritavate korpuse kambris nr. 312, detsembris

2005.a peksis kahel korral kinnipeetavat R. D., lüües teda mitmel korral rusikaga rinna piirkonda.

Seega pani H.A , lüües korduvalt H. L. ja R. D., toime teise isiku kehalise väärkohtlemise, so KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant oma seisukoha juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta seetõttu muutmata.

Apellatsiooni taotlused

4. H.A taotleb esitatud apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja enda kuritegudes õigeksmõistmist või kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmist prokuratuuri.

Seda põhjusel, et vaidlustatud kohtuotsus on ebaõiglane, kuna ta ei ole kuritegudes süüdi. Apellant leiab, et kohtumenetlust viidi läbi ebaseaduslikult. Maakohus kaalus tõendeid valesti, eelistades vangla ametnike ütlusi, kes ei räägi üksteise peale ametist tulenevalt ja valetasid. Samas ei arvestanud kohus tema ütlustega. H.A ei nõustu enda süüdi mõistmisega KarS § 320 järgi valeütluste andmise kohta. Kohtusse ei kutsutud selles kriminaalasjas ütlusi andnud J. P. ega teisi tunnistajaid.

KarS § 274 lg 1 järgi ei ole tema süü tõendatud. Kohus ei arvestanud, et ta paigutati

4 kambrisse, mis ei vastanud ehitus-sanitaarnõuetele ja alandasid tema inimväärikust. Apellant leiab, et taoline käitumine oli administratsiooni provokatsioon tema suhtes ja kuna ametnike poolt jäeti arvestamata tema taotlus teise kambrisse üleviimise kohta, pidi ta kambri ust seest

lõhkuma ja pea ukse luugist välja panema ning abi paluma. Tema isiklikult kellegi vastu agressiivne ei olnud. Küll ründasid põhjendamatult teda valvurid. Apellandi vigastustele arst tähelepanu ei pööranud, samal ajal fikseeris vangla ametniku A. K.i haava, mille viimane ise endale tekitas. Apellant leiab, et ta ei ole süüdi dokumentide hävitamises, kuna rebis puruks tema enda kohta koostatud dokumendid, seega talle kuuluvad dokumendid.

18.10.2005 a episoodis toimetati ta kartserisse, kusjuures tema käitus rahulikult. Vangla ametnik A. K. ei lubanud tal võtta kaasa talle kuuluvaid dokumente ja tõukas kambrisse, kus

ründas teda. H.A väitel ei olnud tema etteheited ebaseadusliku kohtlemise vastu kellelegi konkreetselt suunatud, vaid ta sõimas ülekohtu pärast üldiselt. Apellant lisab, et ta ei allunud vanglaametnike korraldustele, kuna need olid tema arvates ebaseaduslikud.

H.A ei tunnista end süüdi KarS §-de 120, 121, 122 järgi. Apellatsioonis esitatud väidete kohaselt tungis 05.01.2005.a apellandile kambris kallale kinnipeetav H. L. ja lõi teda

metallkangiga, seega üritas tappa. Süüdistatav eitab, et tema oleks kedagi tapmisega ähvardanud Ta oli vaid vihane ja raevus, kuna H. L. ründas teda. Tema kaebused H. L.i peale jäeti prokuratuuri poolt tähelepanuta. Kui ta oleks süüdistuse kohaselt piinanud V. J., oleksid valvurid näinud viimasel ka vigastusi. R. D. ei andnud kohtus tema vastu süüstavaid ütlusi.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse järeldustega H.A kuritegude

kvalifitseerimises ja tema süüdimõistmises, ei korda lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid, kuid seonduvalt apellatsiooniga lisab alljärgnevat.

5.1. Puutuvalt H.A süüdimõistmisega valeütluste andmises, märgib kohtukolleegium, et 18.08.2005. a alustati H.A avalduse alusel menetlust kriminaalasjas Tallinna Vangla ametniku J. P. suhtes KarS § 324 järgi selles, et J. P. diskrimineeris kinnipeetavat H.A

ja piiras ebaseaduslikult tema õigusi. Kriminaalasja kohtueelse menetluses käigus H.A

, keda enne ülekuulamist hoiatati valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest,

andis ütlusi, et J. P. kohtles teda ebaseaduslikult ning käskis tal oma kabinetist väljuda sõnadega „ Käi välja, vene siga“.

Kriminaalasja menetluse käigus tehti kindlaks, et J. P. ei pannud toime H.A poolt kirjeldatud ebaseaduslikku tegevust ega kasutanud tema suhtes solvavaid väljendeid.

Seega avaldas H.A ütluste andmisel teadlikult tegelikkusele mittevastavaid ja

väljamõeldud asjaolusid. Prokuratuuri loal lõpetati 22.09.2008.a kriminaalmenetlus J. P. suhtes seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Menetluse lõpetamist ei vaidlustatud. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et H.A - keda oli eelnevalt hoiatatud,

et valeütluste andmise eest on ette nähtud karistus - pani kohtueelsel menetlusel otsese tahtlusega valeütluste andmisega toime kuriteo KarS § 320 lg 1 järgi.

5.2. Maakohus on oma otsuses põhistanud H.A süüdimõistmist ametlike dokumentide

rikkumises. H.A ei eita dokumentide puruks rebimist, kuid leiab, et need kuulusid

temale ja ta võis nendega käituda kuidas soovis. Taoline väide on ekslik ja vastuolus

tuvastatud asjaoludega ja tunnistajate S. V. ja A. L. ütlustega. Tunnistajad tõid

distsiplinaarmenetluse originaaldokumendid: H.A

kohta koostatud

5

distsiplinaarmenetluse protokolli; 19.09.2005.a koostatud ettekande nr. 1402; 29.09. 2005.a

koostatud ettekande ja 29.09. 2005.a seletuskirja H.A tegevuse kohta, viimasele

tutvumiseks ja allakirjutamiseks. Tegemist oli ametlike dokumentidega, mis tõendasid

juriidilise tähtsusega asjaolusid. Seega on süüdistatava vastuväited, et tal oli õigus puruks rebida talle allakirjutamiseks ja tutvumiseks esitatud ametlikud dokumendid, põhjendamatud. H.A rikkus ametlike dokumentide puruks rebimisega nende substantsi, millega pani

toime kuriteo KarS § 346 järgi.

5.3. Kohtukolleegium leiab et maakohus on uuritud tõendite pinnalt põhjendatult leidnud, et , ajavahemikul detsember 2005.a kuni 05. 01. 2006.a pani H.A toime kaassüüdimõistetu V. J. järjepideva kehalise väärkohtlemise. Kannatanu V. J. ja tunnistaja H. L.i kohtus antud tunnistuste kohaselt lõi H.A oma kambrikaaslast - ühe jalaga invaliidist V. J. peaaegu iga päev üksikuid kordi käe, rusikaga või jalaga ning vahel ka raudtoruga erinevatesse keha piirkondadesse, samuti lõi kangiga välja V. J. esihambad. H. L. ütluste kohaselt, ajal kui teda toimetati V. J.ga ühte kambrisse, nägi, et viimase huuled olid katki ja esihambad puudu. Tema küsimusele vastas V. J., et hambad lõi kangiga välja kambrikaaslane H.A. Ükskõik,

mida V. J. ütles, ei meeldinud see H.A-le ja ta lõi tervisliku seisundi tõttu piiratud vastupanuga V. J. sageli käega, jalaga ja pigistas kõrist ning kui tunnistaja püüdis vahele

minna - ähvardas ka teda. V. J. väitel kontrollis H.A kambrist väljastatud avaldusi,

mistõttu ta ei saanud tema peale kaebust esitada. 05.01. 2006.a teostatud läbiotsimise käigus leiti kambrist ja võeti ära asitõendid - 62 cm pikkune metalltoru ja lapi sisse mässitud

metalli tükk. Tähelepanu väärib asjaolu, et V. J., pärast mõningaid ebalevaid vastuseid kohtule ( tl. 69 ) teatas, et kuna ta sõitis ühes etapiautos H.A-ga Murrust kohtuistungile, leppis ta viimasega põhjusel, et „ nad „ võivad teda kätte saada mistahes vanglas. Seega on

põhjendatud ka maakohtu otsuse järeldus, et kohtuistungil V. J. kartis märgatavalt H.A . H.A vastuväide, mille kohaselt oleks tema poolt V. J.e tekitatud väidetavad

vägivalla jäljed olema ilma ettenäitamata ja vastava kaebuseta kontrolöridele iseenesest nähtavad, ei ole sisukohased.

Kohtukolleegium on seisukohal, et H.A tegevus – järjepidev tahtlik V. J. kehaline väärkohtlemine - on õigesti kvalifitseeritud piinamisena KarS § 122 järgi.

5.4. Maakohtus tuvastati H. L.i, V. J. ja vangla ametniku A. A. ütlustega, et 05.01. 2006.a, ajal mil H. L. püüdis takistada H.A V. J. peksta ja vahele astus, tiris H.A H. L.i pikali ja lõi rusikaga näkku. Need ütlused on kooskõlas meditsiinilises õiendis fikseeritud H. L.il esinenud vigastustega ja teiste kriminaalasjas kogutud materjalidega.

Kohtukolleegiumi veendumusel on H.A süü L. löömises tõendatud

ja ta on toimepandus KarS § 121 järgi süüdi. Küll leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses ei ole esitatud veenvaid tõendeid selles, et H.A pani kehalise väärkohtlemise toime 2005.a detsembrikuus kambrikaaslase R. D.

suhtes. Maakohtu otsusest nähtuvalt eitas R. D. kohtuistungil oma varasemaid ütlusi H.A poolt kasutatud vägivalla osas ja seletas, et kambris oli küll kokkupõrkeid ja riidu,

kuid H.A teda ei löönud ja tema suhtes vägivalda ei kasutanud. Seoses tema

lahknevate ütlustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustega, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Maakohtu otsuses ei ole R. D.i ütluste usaldusväärsust vaagitud, samuti nagu H.A süüd eitavaid ütlusi veenvalt kummutatud. Ka ei ole kohus sellekohaseid muid tõendeid esitanud.

R. D.i löömist süüdistatava poolt ei kinnitanud kohtus ka V. J.. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et H.A süü R. D.i korduvalt rusikaga rindu löömises ei ole kohtus

6

vajalikult tõendamist leidnud ja ta tuleb selles episoodis õigeks mõista. Küll ei tingi nimetatud asjaolu H.A-le KarS § 121 järgi alla sanktsiooni keskmise määra mõistetud karistuse muutmist.

5.5. Süüasjas on kannatanute ütlustega leidnud kinnitust, et ajavahemikul 2005.a detsember kuni 05.01. 2006.a ähvardas H.A Tallinna Vangla kambris korduvalt V. J. ja H. L.

tapmisega, vehkides metalltoruga ja metallliistust isetehtud terariistaga. Nii V. J. kui H. L. pidasid ähvardust reaalseks ja kartsid selle täideviimist. Ka puudub kohtukolleegiumil alus panna kahtluse alla vanglaametniku A. K. ja tunnistajate

ütlusi selles, et 18.10.2005. a H.A ähvardas A. K. terava esemega tappa. A. K. ,

arvestades kinnipeetava H.A käitumise mustrit, pidas ähvardust reaalseks ja tal oli alust karta selle täideviimist. Samas ei ole aga mingit tähtsust asjaolul, kas süüdistataval ka

tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsust või võimaalust. Piisab kui kannatanu seda põhjendatult arvas. H.A süüdimõistmine tapmisega ähvardamises KarS § 120 järgi on põhjendatud ja seaduslik.

5.6. Seonduvalt H.A süüdimõistmisega avaliku võimu teostamise vastastes süütegudes, osundab kohtukolleegium, et süüteokoosseis KarS § 274 lg 1 ja § 275 järgi on täidetud kui süüdlane paneb toime vähemalt kaudse tahtlusega võimuesindaja või avalikku

korda kaitsva muu isiku suhtes vägivallateo või vastavalt solvamise seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vangla ametnik on avalikku korda kaitsev muu isik so avaliku võimu kandja, kes olemata võimuesindaja, täidab talle tema ametikohustustest tulenevalt kohustust avaliku korra kaitsmisel.

5.7. Kohtukolleegium jagab maakohtu otsuse järeldusi H.A süüdimõistmises selles, et

ta 03.10.2005.a tungis kallale ametikohustusi täitnud Tallinna Vangla vanemvalvurile A. K.ile, tõugates teda vastu seina, millega tekitas talle naha lõikehaava ning naha marrastused ja 18.10.2005.a lõi Tallinna Vangla kartserihoones ametikohustusi täitnud vanglaametnikku A. K. küünarnukiga vastu otsmikku, tekitades kannatanule verevalumi ja lõhkudes prillid.

H.A väited selles, et vanglaametnikud ründasid teda ja tekitasid endale ise

kehavigastused, on vastuolus maakohtu otsuses kajastatud kannatanute ning tunnistajate ütlustega ning kummutatud otsuses esitatud tõenditega. Apellandi sellekohased vastuväited on ilmselt ajendatud eesmärgist pääseda vastutusest ja kohtukolleegiumi hinnangul mittetõesed.

Kirjeldatud tegevusega pani H.A toime vägivalla teod avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes KarS § 274 lg 1 järgi.

5.8. Ka on maakohus, kannatanute ja tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, motiveeritult

leidnud, et H.A solvas 18.10.2005.a ebatsensuursete sõnadega ametikohustusi täitvaid Tallinna Vangla valvureid O. P. ja M. S. ning 05.01. 2006.a vanemvalvurit S. H. ja

valvurit O. M.. Tema tegevus seisnes ametikohustust täitvate ametnike ebasündsas vormis

halvustamises ja agressiivses ning vahendeid valimatus alavääristamises. Süüdistatava end õigustavad väiteid, et ta kasutas ebatsensuurseid sõnu tema õigusi rikkuvate ametnike suhtes üldiselt aga mitte konkreetsete isikute suhtes, on kummutatud kannatanute ütlustega.

Vangla ametnike solvamisega, seoses nende ametikohustuste täitmisega, pani H.A toime kuriteo KarS § 275 järgi.

7

5.9. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-91-07 nenditule, et kohus peab

karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja

menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetne

karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva

otsustuse küsimus. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seaduslike põhjendustega H.A-le karistuse mõistmisel ja leiab, et selle muutmiseks puudub alus.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; 338 p-st 1 tühistab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 19. juuni 2008.a otsuse osaliselt H.A ( Džanašija ) süüdimõistmises 2005.a detsembri episoodis KarS § 121 järgi ja mõistab ta selles episoodis õigeks.

Ene Randmäe Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

8

1.