1-08-1951\19 · 1-08-1951\19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07 november 2008, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1951 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 22 oktoober 2008, Tallinn Kriminaalasi Z.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 266 lg 1, § 424 ja § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22 mai 2008 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Z.P ja kaitsja Rein Kiviloo Prokurör Riigiprokurör Triin Bergmann Süüdistatav

Z.P, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 01.02.2008 , viibis eelvangistuses 1 aasta 5 kuud ja 12 päeva Kaitsja Vandeadvokaat Rein Kiviloo

RESOLUTSIOON

1

. Jätta Harju Maakohtu 22 mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-08-1951 Z.P süüdistusasjas muutmata.

2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

ASJAOLUD:

1. Z.P-le oli esitatud süüdistus ja ta oli süüdi tunnistatud selles, et ta

- o

lles Tallinna Linnakohtu 22.01.2003 poolt karistatud KarS § 424 järgi 06.11.2002

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest vangistusega 45 päeva, kehtiva karistuse ajal

uuesti 30.06.2005 kella 00.55 ajal juhtis joobeseisundis sõidukit Ford Transit

registreerimismärgiga xxx xxx Tondiraba ja Kihnu tänaval Tallinnas, millega pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, see on KarS § 424 järgi ettenähtud kuriteo

- olles karistatud 16.09.2005.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 424 alusel vangistusega 6

kuud ühes sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3-aastaks, juhtis 08.10.2007.a kell 18.12

Tallinnas Liikuri tn. mootorsõidukit BMW 735i registreerimismärgiga xxx xxx, omamata juhtimise õigust, samuti juhtis 09.10.2007.a kella 08.40 ajal Harjumaal Harku vallas Tallinna

Ringtee 36-ndal km mootorsõidukit BMW 735i registreerimismärgiga xxx xxx, omamata juhtimise õigust, samuti 25.10.2007.a kella 13.15 ajal Tallinnas Siili tn. juhtis mootorsõidukit

BMW 735i registreerimismärgiga xxx xxx, omamata juhtimise õigust, samuti 01.02.2008.a

kella 04.45 ajal Harju maakonnas Saue vallas Tallinna-Ringtee 33–ndal km juhtis

mootorsõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga xxx xxx, omamata juhtimise õigust, millega hoidis kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmist, pannes toime KarS § 329 järgi ettenähtud kuriteo.

- olles karistatud 16.09.2005.a Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 424 alusel vangistusega 6 kuud ühes sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3-aastaks, uuesti juhtis 01.02.2008.a kella

04.45 ajal alkoholijoobes Harju maakonnas Saue vallas Tallinna-Ringtee 33 –

ndal km

mootorsõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga xxx xxx,, millega pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, see on KarS § 424 järgi ettenähtud kuriteo.

- varem varguse toimepannud isikuna, ajavahemikul 12.06.2005 kella 14.30st kuni 13.06.2005 kella 11.00ni varastas Xxxxxx xxx xx Tallinnas asuva baari kõrvale pargitud N. K.i kasutuses olnud ja S. K. nimele registreeritud kaubiku Ford Transit registreerimismärgiga xxx xxx, väärtusega 40 000 krooni ning kasutas sõidukit kuni oli 30.06.2005 kella 00.55, mil oli politseiametnike poolt kinni peetud Kihnu 2 Tallinnas asuva maja läheduses, millega pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud varem varguse toime pannud isiku poolt, see on KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ettenähtud kuriteo,

- 27.06.2005 kella 23.50 ajal valdaja tahte vastaselt ja ebaseaduslikult tungis XXXXXX XXX

XX Tallinnas asuvale E. N.. AS-le kuuluvale piirdega ümbritsetud alale ning jätkates oma kuritegelikku käitumist, püüdis ebaseaduslikult tungida territooriumil asuvasse E. N.. AS-le

kuuluvasse näidismajja, kuid oli kinni peetud turvatöötaja A. A.i poolt, millega pani toime

3

valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ja piirdega alale ebaseadusliku tungimise, see on KarS § 266 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2 õigeks KarS § 275 järgi, selles osas ei ole . Maakohus tunnistas Z.P kohtuotsust vaidlustatud. Tunnistas Z.P süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistas vangistusega 1 /üks/ aasta 2 /kaks/ kuud. Tunnistas süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistas vangistusega 3 /kolm/ kuud. Tunnistas süüdi KarS § 424 järgi (30.06.2005.a episood) ja karistas vangistusega 5 /viis /kuud

Vastavalt KarS § 64 lg 1 suurendas üksikkaristusest raskeimat karistust, mõistis Z.P-le liitkaristuseks 1 /üks/ aasta ja 10 /kümme/ kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel luges käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega kaetuks Tallinna

Linnakohtu 16.09.2005.a. kohtuotsusega mõistetud ära kantud karistuse 6 kuud vangistust, arvas selle liitkaristusest maha ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis 1/üks /aasta 4 kuud vangistust.

Tunnistas Z.P süüdi KarS § 329 ja § 424 (08.10.2007, 09.10.2007, 25.10.2007.a ja 01.02.2008.a episoodide) järgi ja mõistis karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel vangistuse 2 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel suurendades üksikkaristusest raskeimat karistust, mõistis liitkaristuseks 3 /kolm/ aastat ja 4 /neli/ kuud vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvas eelvangistuses viibinud aja 30.06.2005.a. kuni 15.09.2005.a. s.o. 2 kuud ja 16 päeva ja ajavahemiku 16. 03. 2006.a. kuni 18.06.2007.a see on 1 aasta 3

kuud ja 2 päeva, kokku 1 /üks / aasta 5 /viis/ kuud ja 18 päeva karistusaja hulka. Ärakandmisele kuuluv karistuseks luges 1/üks/ aasta 1 kuu ja 12 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda 01.02. 2008.a

APELLATSIOONID:

3. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis taotletakse Harju Maakohtu 22.05.2008 otsuse tühistamist Z.P süüdimõistmises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4, § 266 lg 1 ja § 424 (30.06.2005 a episoodis) järgi. Teha uus otsus, millega mõista ta nendes kuritegudes õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.

Tühistada kohtuotsus Z.P-le KarS §-de 329 ja 424 järgi mõistetud karistuse osas. Teha uus otsus, millega mõista temale nende kuritegude eest oluliselt kergem karistus.

Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse (KrMS § 338 p 1), materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (KrMS § 338 p 2) ja karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele (KrMS § 338 p 4).

Z.P süü sõiduki varguses ja 30.06.2005.a öösel sõiduki alkoholijoobes juhtimises ei ole tõendamist leidnud. Tunnistajate A. K.i ja S. M.i ütlused on mitmetes olulistes detailides –jälitusteekonna pikkus ning aeg, kes politseinikest jõudis esimesena auto juurde – vastuolulised. Ei saa ma pidada

väljamõeldiseks Z.P väidet selle kohta, et ta nägi, kuidas politseinikud kustutasid

videosalvestuse. Z.P on loogiliselt ja usutavalt selgitanud, mil viisil võisid tema DNA alleelid sattuda sõiduki roolile ja süüteluku teibile. Samas on kohus jätnud tähelepanuta äärmiselt olulise asjaolu Z.P süü tuvastamisel: sõiduki käigukangilt ei leitud tema

DNA alleele. On ilmselge, et auto juhtimine käigukangi puudutamata ei ole võimalik.

4

Nimetatud asjaolu kinnitab Z.P ütlusi, et ta viibis autos kaassõitjana. Leiab, et eelnimetatud tõendeid hinnates on kohus jätnud kohaldamata põhimõtte, mille kohaselt tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja, tuues ära kohtuotsuses süü tõendatust kinnitavad ja kohtu poolt hinnatud tõendid märgib, et varasem karistatus ei ole tõendiks isiku süü tuvastamisel, lühikest kasvu isikuid on Eestis tuhandeid ning kasv iseenesest ei ole isiku identifitseerimise aluseks, Z.P

elukoht on selles piirkonnas ja loomulikult liigub ta selles piirkonnas. Autos viibimine 30.06.2005.a ei ole iseenesest tõendiks mitu nädalat tagasi toimunud varguse toimepanemisel. Leiab, et kohtuotsuses toodud asjaolusid ei saa pidada isegi kaudseteks tõenditeks, rääkimata sellest et asjas esineksid objektiivsed ja vaieldamatud tõendid Z.P süü kohta varguse toimepanemisel. Kriminaalasjas ei ole tehtud ühtegi menetlustoimingut tuvastamaks varguse

toimepannud isik. Z.P on perekond, nagu igal inimesel tuttavad ja naabrid. Oleks

olnud vähemasti elementaarne kuulata üle need isikud selgitamaks, kas Z.P kasutuses oli kahe ja poole nädala vältel sõiduk Ford Transit.

KarS § 266 lg 1 järgi esitatud süüdistuses Z.P end kuriteo toimepanemises süüdi ei

tunnistanud ja selgitas, et ta on korduvalt kodutee lühendamiseks läbi selle territooriumi

käinud, sedasi toimivad ka paljud teised isikud. Jalgvärav oli lukustamata, territooriumile sisenemist keelavaid märke ta ei näinud ja sisenedes ei võinud arvata, et paneb toime kuriteo. Territooriumil asuvasse hoonesse ta ei soovinud sisse murda, raudkangi võttis kätte kaitseks koera eeldatava rünnaku vastu. Tunnistaja A. A.i ütluste kohaselt ei olnud territooriumi värav alati lukustatud, sündmuskoha

vaatlusprotokollist (t.l 164-165) ei nähtu vigastusi ukselukul ning tunnistaja ütlustel ta sai

ukseluku sulgeda. E. N. AS ei ole esitanud kuriteoteadet territooriumile ebaseadusliku sissetungimise kohta ja ta ei pea end kannatanuks (t.l. 181). Kaitsja leiab, et Z.P jaoks ei olnud AS E. N. territoorium väliselt selgelt ja üheselt

äratuntav kui tabuala, mistõttu ei ole tuvastatud tahtlus kuriteo toimepanemiseks – see tähendab kuriteo subjektiivne külg. Seonduvalt süüdistusega territooriumil asuvasse hoonesse

sissetungimise katses leian, et Z.P süü ei ole kriminaalasjas olevate tõenditega vaieldamatult ja kahtlusi välistavalt tõendatud.

Süüdistus KarS § 424 järgi kaitsja leiab, et süüdistus sõiduki alkoholijoobes juhtimises

30.06.2005 a ei ole tõendatud põhjendustel, mis on toodud eespool Z.P KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdimõistmise seaduspärasuse käsitlemisel. Teistes KarS 329 ja 424 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes tunnistas Z.P end süüdi ja kahetses toimepandut. Kaitsja on seisukohal, et nende kuritegude eest mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kohus on mõistnud Z.P-le KarS

§ 424 järgi ühe episoodi eest karistuseks 5 kuud vangistust ja ideaalkonkurentsis §-ga 329 veel 2 aastat vangistust, seega kokku 2 aastat ja 5 kuud vangistust. KarS § 329 sanktsioon näeb maksimumkaristusena ette vangistuse 1 aasta. Kohtupraktikas mõistetakse KarS § 424

järgi reaalset vangistust haruharva ja juhul, kui on episoode väga palju, piirdutakse

mõnekuulise vangistusega. Z.P-le sedavõrd pikaaegse vangistuse mõistmine kahe kuriteoepisoodi eest ei vasta kuriteo raskusele, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ning rikub

süüdimõistetu õigustatud ootust võrdsele kohtlemisele teiste samaliigilisi kuritegusid toimepannud isikutega. Kohus on otsuses märkinud, et arvestab karistuse mõistmisel Z.P puhtsüdamlikku kahetsust, mis aga mingil moel ei nähtu.

4. Süüdistatav Z.P enda apellatsioonis märgib, et kohtuotsus ei toetu tõenditele vaid

kohtu subjektiivsele arvamusele ja oletustele. Apellant ei saa aru, kuidas tema eelnev

5

karistatus on seotud käesoleva süüdistusega. Leiab, et kuna kohus on suhtunud temasse eelarvamusega on rikkunud süütuse presumtsiooni põhimõtet. KarS § 199 ja 424 järgi 30.06.2005 kuriteoepisoodis on kohus ebaseaduslikult kohtuotsuses

tuginenud politseiametnike ütlustele, kuigi nende usaldusväärsust ei kontrollitud. Nende

ütlustes on vastuolu selles miks puudub videosalvestus kaubiku jälitamisest politseiautoga.

Maakohus jättis tähelepanuta, et enne eelmist apellatsioonikohtu määrust olid nad andnud maakohtus teistsuguseid ütlusi.

Ei saa aru kuidas maakohus sai Ford Transiti varguse episoodis tugineda kaudsetele

süüstavatele tõenditele ja miks on jätnud hinnangu andmata tema süüd välistavatele tõenditele. Kohus ei ole kahtlusi tema kasuks tõlgendanud. Kohus on ekspertiisiaktis antud arvamust hinnanud tema kahjuks, jättes kõrvale aktis antud arvamuse sellest, et tema DNA-d käigukangil ei leitud, mis välistab tema poolt mootorsõiduki juhtimise. Sealt oli leitud teise isiku DNA-d. Juhib tähelepanu, et eksperdid on andnud vaid tõenäolises vormis arvamused, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel aluseks.

Riiklik süüdistaja on taotlenud selles episoodis tema süüdi tunnistamist vaid revanšiks eelmise õigeksmõistva kohtuotsuse tõttu analoogses süüdistuses.

Tunnistaja V. V. nägi 13.06. 2005 auto varast, kes oli väikest kasvu ja oli sarnane

teismelisega. Kuigi selline kirjeldus ei vasta tema välimusele on kohus tunnistaja ütlused

tõlgendanud kui teda süüd kinnitavad. Kohus on ebaõigesti lugenud tema ütlused ennastõigustavateks. Leiab, et 30.06.2005 episoodi osas on kohtuotsus ebaseaduslik kuna tõenditele on antud väär

hinnang ja tema poolt toimepandu on valesti kvalifitseeritud, rikutud on menetlusnorme. Kohus on toetunud vaid prokuröri arvamusele, omamata objektiivseid tõendeid. Palub selles episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

KarS § 266 lg 2 järgi esitatud süüdistuses 27.06.2008 kuriteoepisoodis palub situatsiooni

hinnata. Ei tunnista oma süüd ja leiab, et maakohtu otsus kuulub selle episoodi osas muutmisele. Selles episoodis menetluse alguses oli rikutud menetlusnorme.

Avalduse kuriteosündmuse toimumisest oli tehtud OÜ E. N. sekretäri poolt, kellel vastav pädevus puudus. Hiljem on esitatud avaldus 3000.00 kroonise kahju osas ka omaniku poolt, kuid see on juba saadetud prokuratuuri aadressil. Asja on alustatud teadvalt valede andmete põhjal. 3000.00 kroonise kahju tekitamise kohta esitatud avalduse andmed ei vasta tõele. See esitati

alles 2006 aastal, kuigi enne seda läbiviidud uurimine tema poolt kuriteo toimepanemisel kahju ei tuvastanud. OÜ E. N. sekretäri kohtuistungile kutsumata jätmisega rikkus kohus menetlusnorme. Leiab, et asjaolu, et kannatanu loobus hagist ega soovinud kohtuistungile tulla, mis võttes arvesse, et tegemist on iseloomult erasüüdistusega peaks olema süüdistuse loobumise aluseks.

Kohus on ebaseaduslikult kaks episoodi omavahel sidunud seoses sellega, et sündmused toimusid samas rajoonis. Pole arusaadav milliste tõendite alusel tema süü on maakohtu poolt tõendatuks loetud. Puuduvad pealtnägijad sellele, et ta oleks tunginud võõrale territooriumile. Ta on korduvalt selgitanud, et OÜ Eesti Näituste territooriumile sisenes läbi avatud värava. Mingeid keelavaid

märke ei olnud, pidas territooriumit avalikuks kohaks. Tema tegevuses tahtluse olemasolu pole kindlaks tehtud. Palub tühistada KarS § 266 lg 2 järgi tehtud süüdimõistev otsus.

Mõistetud karistuse osas märgib, et kohus pole arvestanud 6 kuud vangistust, mis talle mõisteti 16.09.2005 Tallinna Linnakohtu otsusega. Palub 6 kuud lugeda kantud karistuse hulka.

6 Palub asja materjalide alusel teha objektiivne otsus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED RINGKONNAKOHTU ISTUNGIL:

5. Süüdistatav- apellant toetas esitatud apellatsioone ja palus nendes taotletud osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Kaitsja- apellant toetas enda poolt esitatud apellatsiooni ja palus see rahuldada. Samuti toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

6. Z.P KarS § 266 lg 1 järgi süüditunnistamise osas.

Ekslikud on süüdistatava väited kriminaalmenetluse alustamise ebaseaduslikkusest. KrMS § 193 lg 1 kehtestab muuhulgas, et uurimisasutus alustab kriminaalmenetlust esimese

uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ja puuduvad menetlust välistavad asjaolud. KrMS § 194 kehtestab, et kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või

kuriteole viitav muu teave. KrMS § 195 lg 1 kehtestab, et kuriteoteade esitatakse uurimisasutusele suuliselt või kirjalikult. Vastavalt teatele kriminaalmenetluse alustamise kohta/ III kd. t.lk. 12, I kd. t.lk.157, 158/ oli

28.06.2005 POLIS andmebaasis registreeritud konstaabel A.Kudrjavtsev’i ettekanne

27.06.2005 kella 23.53 ajal saadud väljakutsest XXXXXX XXX XX, kus hakkas tööle häiresignalisatsioon. Turvatöötaja poolt oli kinni peetud Z.P. Apellatsioonis esitatud väitele sellest, et AS E. N. juhataja on edastanud avalduse sellest, et nad ei soovi kannatanuna kriminaalmenetluses osaleda kuna kahju osutus väikeseks/ I kd. t.lk.

191/ Põhja Ringkonnaprokuratuuri, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vastavalt

KrMS § 30 lg 1 ja 213 lg 1 juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, seega oli kannatanu

poolt prokuratuurile kui kohtueelset menetlust juhtivale asutusele avalduse esitamine seaduspärane. Ekslik on ka süüdistatava seisukoht sellest, et kuna kannatanu ei soovinud menetluses osaleda ega taotlenud süüdlaselt kahju väljamõistmist, oleks pidanud menetluse sisuliselt lõpetama või süüdistusest loobuma. KrMS § 38 lg 1 p 2 kehtestab kannatanule õiguse tsiviilhagi esitamiseks, kuid mingil juhul

pole hagi esitamine kannatanu kohustus. Kriminaalmenetluse lõpetamine on reguleeritud

KrMS 8 peatükis ning selliseks aluseks seadus ei kehtesta kannatanu loobumist tsiviilhagi esitamisest.

Apellandi väitele, et aktsiaseltsi juhataja poolt oli tsiviilhagi kajastav avaldus esitatud alles

2006 aastal peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et KrMS § 38 lg 1 p 2 annab kannatanule õiguse tsiviilhagi esitada kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni, seega on avaldus esitatud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.

7 Z.P KarS § 266 lg 1 järgi õigeksmõistmise taotluse osas kohtukolleegium leiab, et

maakohtu otsuses on piisava selgusega põhistatud süüdistatava poolt toimepandud teo

vastavust KarS § 266 lg 1 sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Kohtuotsus on

põhjendatud, tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav ning jälgitav kohtu

siseveendumuse kujunemine ning esitatud apellatsioonide alusel kohtuotsus selles osas tühistamisele ei kuulu.

KarS § 266 lg 1 ettenähtud süüteokooseisu moodustab muuhulgas valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine.

Maakohtu poolt on seaduslikult tuginedes nii sündmuskoha vaatlusprotokollile / I kd. t.lk.

164.168/ kui ka tunnistaja A. A.i kohtuistungil antud ütlustele tuvastatud, et AS E. N.

territoorium on kõrge piirdeaiaga ümbritsetud. Väravate juures on sisenemist keelavad

märgid, territoorium on valvatav. Asjaolu, et värav ei ole lukus ei anna seadusliku õigust

territooriumile minna kuna selleks peab olema valdaja nõusolek. Maakohus on selgelt

põhjendanud ka tõendatuks loetud süüdistust sellest, et Z.P oli isikuks, kes püüdis tungida territooriumile asuvasse majja ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti maakohtu põhistust korrata. Kohtukolleegium leiab, et AS E. N. territoorium oli piirdega ala, mis ei tähenda lukustatud ja suletud ala. Oli väliselt äratuntav võõra tabuala olemasolu, kuhu Z.P puudus õigus

siseneda. Z.P teadis, et territoorium temale ei kuulu, oli talle võõras, teadis, et

sisenemiseks tal omaniku luba puudub, samuti nägi piiret ja olemasolevat märgistust.

Vastupidised süüdistatava väited on kogutud ja vahetult uuritud ning maakohtu otsuses kajastatud tõenditega vastuolus ja on hinnatavad ennastõigustavatena. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava tahtlikule käitumisele on maakohtu poolt antud õige juriidiline hinnang ning apellatsioonides esitatud väited maakohtu järeldusi ei kummuta.

7. Z.P KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamise osas.

Apellatsioonides on leitud, et puuduvad otsesed tõendid sellest, et süüdistatav oleks mootorsõiduki vargust toime pannud, kohus on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-12-07 selgitatule, et KrMS § 7 lg 3 ettenähtust, et kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks, ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt

ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste

tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks

tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest.

Maakohus on kõikidele kogutud ja kontrollitud tõenditele oma hinnangu andnud.

Apellatsioonides esitatud väited, et puudub videosalvestus, ei anna alust kohtuotsuse

tühistamiseks kuna sellisele tõendile pole kohus toetunud. KrMS § 14 lg 1 kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud. Maakohus pole eeltoodud seadust rikkunud.

Samuti ei anna videosalvestuse puudumine alust tunnistada tunnistajate, politseitöötajate, poolt antud ütlused ebausaldusväärseteks. Kohtuistungil protokolli kohaselt on kaitsja poolt taotletud tunnistaja S. M.i poolt eelnevate ütluste avaldamist vaid osas kus ta on andnud ütlusi kaubiku juurde jõudmise aja osas ja nimelt kas selleks oli 2 minutit või 3 minutit. Muus osas,

8

sealhulgas tunnistaja A. K.i kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust pole kahtluse alla

seatud, seega on maakohus seaduslikult tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel tuginenud tunnistajate kohtuistungil antud ütlustele. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate ütlustes asjas tähtsust omavate faktide osas vastuolusid ei ole ning need on maakohtu otsuses kajatatud ja nendele on seaduslikult ka hinnang antud.

Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate ütlustega on usaldusväärselt kinnitust leidnud, et

varastatud Ford Transitis oli 30.06.2005 aastal vaid üks isik ja selleks oli süüdistatav

Z.P. Tunnistajate ütlustega on kummutatud süüdistatava väited, et tema oli vaid kaasreisija ja tegelik juht jooksis kaubikust välja enne politsei saabumist.

Maakohus on tuginenud seaduslikult ka KarS § 63 lg 1 ettenähtud iseseisvale tõendile,

eksperdiarvamusele. Antud juhul on DNA ekspertiisi läbiviimise järgselt tulnud eksperdid

arvamusele, et Ford Transiti roolilt DNA analüüsiks võetud proov on segaproov. Ei saa välistada Z.P-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis, kuna

selles on kõigis analüüsitud DNA lookustes esindatud kõik Z.P esinevad DNA

alleelid. Käigukangilt DNA analüüsiks võetud proov on segaproov, mille analüüsil kõigist analüüsitud DNA lookustest DNA alleele määratleda ei õnnestunud/ I kd. t.lk. 26-27/.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides on eksitavalt Z.P süüd välistava faktina märgitud, et ekspert käigukangilt Z.P DNA-d ei leidnud.

Eksperdi poolt antud arvamuse kohaselt polnud võimalik segaproovilt DNA alleele üldse

määratleda, mis ei võimaldanud ka teha mingeid usaldusväärseid järeldusi, sealhulgas

Z.P-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis. Selline ekspertide

järeldus ei ole Z.P süüd välistav fakt ega anna iseenesest alust tema õigeksmõistmiseks.

Vastavalt ekspertiisiskatis antud arvamusele teibilt, millega oli roolisamba külge pandud süütelukk DNA analüüsiks võetud teises segaproovis pole välistatud Z.P-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist, teistelt proovidelt seda ei leitud. / I kd. t.lk. 31-32/ Z.P etteheited kohtule eksperdi arvamuse tõendina hindamise osas kohtukolleegium

peab vajalikuks märkida, et kehtivast kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, seega on ka tõenäolises vormis antud arvamus seaduslik tõend ning tuleb kohtu poolt hinnata kogumis teiste tõenditega.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tunnistaja V. V.i poolt kohtuistungil antud kaubiku varga kirjeldus väiksemat kasvu, noorema isiku kohta, ei välista süüdistatava poolt varguse toimepanemist kuna süüdistatav on kõhna kehaehitusega lühem meesterahvas, keda tunnistaja öösel teatavas kauguses võis ka pidada nooremaks kui süüdistatav tegelikult oli.

Asjakohased pole ka apellatsioonis tehtud etteheited sellest, et maakohus on arvestanud süü tuvastamisel faktiga, et ta on varem vargusi toimepannud isikuks.

Z.P-le oli esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, mis kehtestab vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem

toime pannud varguse. Seega kuulub nimetatud asjaolu koosseisuliste tunnuste hulka ning kohus oli kohustatud sellele viitama.

Kohtukolleegium leiab, et Z.P on seaduslikult KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi

tunnistatud. Maakohus on tõendeid hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt. On

põhjendanud tõendite eelistusi ning kohtuotsuses on jälgitavalt ja arusaadavalt järeldused kajastatud. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea vajalikuks kõiki

9

maakohtu otsuse põhiosas esitatud asjaolude kordamist. Kohtukolleegium leiab, et esitatud

apellatsioonid ei anna alust tõendite ümberhindamiseks ega süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks.

8. KarS § 424 järgi 30.06.2005 episoodis süüdimõistmise osas.

Apellandid pole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatuks ja tõendatuks loetud fakti, et

30.06.3005 aastal oli Z.P alkoholijoobes. Seega ei pea selles osas kohtukolleegium vajalikuks uuesti maakohtu põhjendusi korrata.

Apellandid on taotlenud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist väitega, et Z.P pole 30.06.2005 aastal mootorsõidukit üldse juhtinud. Kohtukolleegium leiab, et Z.P poolt nimetatud mootorsõiduki juhtimine on tuvastamist leidnud ning maakohtu otsuses on piisava selgusega sellist järeldust ka põhistatud. Tõendite kogumi andmetel põhinevad järeldused on

otsuses kajastatud ja apellatsiooni väidetele on ringkonnakohus juba ülaltoodud p 7 oma hinnangu andnud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis pole esitatud juriidilisi argumente,

mis seaksid maakohtu otsuses esitatud järeldused kahtluse alla või annaks seadusliku aluse tõendi kogumit hinnata maakohtust erinevalt.

9. Z.P-le mõistetud karistuse osas.

Süüdistatava enda apellatsioonis on taotletud Tallinna Linnakohtu poolt 16.09.2005 aasta otsusega mõistetud 6 kuulise vangistuse arvestamist kantud karistuse hulka. Antud juhul on maakohus seda teinud ning kohtuotsusest see ka nähtub. Nimelt on maakohus KarS § 65 lg 1

alusel mõistetud liitkaristusest Tallinna Linnakohtu poolt 16.09.2005 otsusega mõistetud

karistuse, 6 kuud vangistust, maha arvestanud, ehk on selle võrra karistuse tähtaega lühendanud. Teistkordseks sama karistuse kantud karistuse hulka arvestamiseks seaduslikud alused puuduvad.

Kaitsja on leidnud, et Z.P-le on mõistetud KarS § 329 ja § 424 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel liialt range karistus. Põhjendades seda asjaoluga, et KarS § 329 sanktsioon näeb ette kuni 1aastase vangistuse ja KarS § 424 järgi mõistetakse kohtupraktikas vangistust haruharva ja kui siis vaid mõnekuuline vangistus.

Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada et KarS § 63 lg 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus

seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega oli kohtul õigus liitkaristuseks mõista KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud kuni 3 aastane vangistus.

Kohtukolleegium leiab, et KarS § 424, st mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine pole hinnatav kerge kuriteona. Vastupidiselt kaitsja poolt väidetule tuleb alkoholjoobes juhtimise eest mõista range karistus kuna tegemist on nii süüdistatavale endale kui ka kaasliiklejatele ohtliku kuriteoga. Antud juhul on maakohus ju tuvastanud mitte ühe juhusliku alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise vaid sisuliselt korduva. Selline järjepidev kuritegelik käitumine

näitab ükskõikset suhtumist nii õiguskorra kui ka kaasinimeste elu ja tervise suhtes. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud 2 aastane vangistus on kooskõlas asja tehioludega ning kuriteo raskusega.

Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud osades kuritegudes tema poolt väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Õigustatult on kohus karistuse mõistmisel arvestanud ka süüdistatava isikuga ning asjaolus, et Z.P

10

on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik vaidlus puudub. Seega oli kohus õigustatud nimetatud faktist ka karistuse mõistmisel lähtuma.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus

Harju Maakohtu 22 mai 2008 otsuse kriminaalasjas nr 1-08-1951 muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA JÜRI PAAP