4-08-7907\4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 11.11.2008.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Sekretär Karine Vartla

Vaidlustatud lahend Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg LODEIKIN-i 15.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2302,08,018861 tehtud otsuse osalise tühistamise ja uue otsuse tegemise nõudes, millega jätta lisakaristus kohaldamata.

Kaebuse esitanud isik R.N, isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht: XXX; töökoht: OÜ X; Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja R.N ja viimase esindaja kaitsja Meelis Masso,

kohtuvälise menetleja – Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse – esindaja vanemkonstaabel Hannes Küünarpuu

LÕPPOSA

R.N kaebus rahuldada osaliselt ning nimelt tühistada Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg LODEIKIN-i 15.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2302,08,018861 tehtud otsus R.N’lt LS § 74’22 lg. 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks, seda vähendades ning võtta R.N’lt LS § 74’22 lg. 4 alusel lisakaristusena ära juhtimisõigus 1 kuuks, muus osas jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg LODEIKIN-i 15.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2302,08,018861 tehtud otsus muutmata.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Väärteoasi nr.4-08-7907

2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissari Oleg LODEIKIN-i 15.07.2008.a. väärteoasjas nr. 2302,08,018861 tehtud otsusega tuvastati, et R.N juhtis 26.06.2008.a. kella 16.58 ajal Harjumaal XXX tee 8. km asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiiruse 22 km/h võrra, sõites kiirusega 116 +- 4 km/h. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel asjaoludega, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu (2 kehtivat karistust lubatud sõidukiiruse ületamise eest), millede eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja R.N’le karistuseks Liiklusseaduse § 74’22 lg. 2 alusel karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o 3000 krooni ja LS § 74’22 lg. 4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks.

KAEBUSE SISU

R.N esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada osaliselt Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse ülemkomissar Oleg Lodeikini 15.07.2008.a otsus väärteoasjas nr 2302,08,018861 ja teha uus otsus, millega jätta lisakaristus kohaldamata. Kaebuse esitaja põhistab oma kaebust sellega, et ta ei vaidlusta asjaolu, et ületas kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas mootorsõidukile lubatud suurimat sõidukiirust 22 km/h võrra. Menetlusalune isik andis väärteoprotokollis seletuse, mille kohaselt ta arvas ekslikult, et suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli antud teelõigul 110 km/h. Sellele viitasid menetlusaluse isiku arvates sirge ja heas korras sõidutee. Teisi sõidukeid näha ei olnud ja politseipatrulli märkas R.N juba kaugelt. Seega ei pannud R.N süütegu toime mitte tahtlikult, vaid hooletusest. Kuna karistusseadustiku § 15 lg 2 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, siis R.N antud juhul hooletu tegu ei vabastada teda vastutusest ja ta kahetseb juhtunut. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 3000 krooni on R.N poolt tänaseks tasutud. Lisakaristuse osas aga leiab kaebuse esitaja, et see on määratud põhjendamatult ja on ebaproportsionaalne võrreldes tema poolt toimepanduga. R.N on seisukohal, et lisakaristus on määratud motiveerimatult, kuna otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud tema vastutust raskendavaid asjaolusid, ei ole arvestanud kergendavaid asjaolusid ja on karistuseks määranud rahatrahvi sanktsiooni maksimaalmääras. KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 50 lg 1 võimaldab mootorsõiduki ohutu liiklemise eest kohaldada süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist väärteo korral kuni üheks aastaks seaduses sätestatud juhtudel. LS § 7422 lg 2 kohaselt võidakse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut ja sama paragrahvi 4. lõike kohaselt võidakse sellise rikkumise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kaebuse esitaja leiab, et lisakaristuse kohaldamisel ei ole arvestatud kõiki KarS §-s 56 nimetatud asjaolusid. R.N tunnistab kiiruse ületamist ja põhjendab seda hooletusega ja kahetseb. Kiiruse ületamine leidis aset hõreda liiklusega asulavälisel ja väga heade sõidutingimustega teel ning kiiruse ületamine ei olnud märkimisväärne, arvestades, et mõnisada meetrit eespool algaski 110

3 km/h lubatud sõidukiirusega tee. KarS § 57 lg 1 p 3 ja lg 2 järgi saab nimetatud asjaolusid pidada karistust kergendavateks asjaoludeks. Kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad veenvad põhjendused, miks tuleb lisakaristusena R.N’lt ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigus ja miks just selliseks tähtajaks. Kuna lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, tuleb otsuses eraldi põhjendada ka lisakaristuse vajalikkust. Samuti tuleb otsuses põhjendada lisakaristuse tähtaega. R.N kaitsja on seisukohal, et R.N’l puudus süüteo toimepanemiseks tahtlus ja ta vastutab ettevaatamatusest toimepandud teo eest. Kuna aga R.N ei saanud aru oma teo keelatusest, siis on tegemist keelueksimusega KarS § 39 lg kohaselt. Kaitsja on seisukohal, et kuna R.N pani teo toime keelueksimusega ja see oli ilmselt välditav, siis on tema suhtes võimalik karistust kergendada, jättes lisakaristuse kohaldamata. KarS § 39 lg 2 sätestab, et kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, so karistust kergendada. Lisakaristuse tühistamine ei riiva antud juhul oluliselt ka KarS § 56 lg-s 1 sätestatud õiguskorra kaitsmise huve, sest R.N tunnistab kiiruse ületamist ja on nõus selle eest määratud põhikaristusega. R.N peab vajalikuks lisada, et juhtimisõigus on talle äärmiselt hädavajalik. Ta töötab osaühingus X (registrikood xxxxxxxx) ja kasutab autot alaliselt oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks. R.N juhtimisõiguse peatamine võib kaasa tuua tema äriühingul makseraskuste tekkimise ja paljud tema töötajad võivad jääda tööta. R.N peab vajalikuks siinkohal nimetada järgmisi tema juhtimisõigusega seotud lisakaristusega otseselt sõltuvaid isikuid: G S, J Z, S S, A K, D S, G S ja V Z. Vajadusel taotleb kaebuse esitaja nende isikute ülekuulamist tunnistajatena. R.N on valmis andma kohtule lubaduse olla edaspidi liikluses tähelepanelikum ja mitte enam ületada lubatud suurimat sõidukiirust.

Kohus juhindub VTMS § 132 p. 2, § 133, § 134, § 135 lg. 6

Kohtunik: