1-08-9399\7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2008.a. Tallinnas

Kohtunik Aime Ivanson

Sekretär Maire Viksi

Prokurör Ille Mardo

Kaitsja Madis Mahlapuu

Süüdistatav A.M, isikukood xxx, kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 22.02.2007.a. otsusega KarS § 424 järgi vangistusega 5 kuud tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud ja lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, elukoht xxx töökoht I UP M OÜ, tegevdirektor

Süüdistus KarS § 209 lg 1ja § 214 lg 2 p. 1,4 järgi lühimenetlus

RESOLUTIIVOSA

Süüdi mõista A.M KarS § 214 lg 2 p. 4 järgi ja karistada vangistusega 4 aastat. A.M KarS § 209 lg 1 järgi õigeks mõista.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõista 2 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg 06.06.2007 – 07.06.2007.a. , s.o. 2 päeva karistuse hulka. Kandmata karistus 2 aastat 7 kuud 28 päeva.

KarS § 74 lg 1 alusel vangistust täitmisele mitte pöörata, kui A.M ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle kooskõlas KarS §-s 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi:

1) elada oma alalises elukohas;

2) ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele; Kriminaalasi nr. 1-08-9399

2

3) alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui

viieteistkümneks päevaks;

5) saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

KrMS § 310 lg 2 alusel jätta ALpoolt esitatud tsiviilhagi summas 105000.- krooni läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

Kriminaalmenetluse kulud Välja mõista A.M-ilt riigituludesse:

-sundraha 3600.- krooni (I astme kuriteo puhul 2007.a. väljamõistmisele kuulunud sundraha

9000 krooni ja 22.02.2007.a. Harju Maakohtu otsusega väljamõistetud sundraha 5400 krooni vahe).

Kriminaalmenetluse kulud tasuda Rahandusministeeriumi a/arvele 10220034800017 SEB või 221023778606 Swedbank, viitenumber 2800049777.

Kriminaalmenetluse kulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maksekorraldus kriminaalmenetluse kulude kohta esitada Harju Maakohtu kriminaalkantseleile. Maksekorraldusele märkida viitenumber ja kriminaalasja kohtunumber 1-08-9399 ning tekst „kriminaalmenetluse kulud“.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale teatada kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

SÜÜDISTUS A.M süüdistatakse selles, et tema 24.07.2006.a. sõlmis AL töövõtulepingu nr. 43-07 suvila, asukohaga xxx, ümberehitamiseks, esinedes H & S OÜ juhatuse liikmena, kes ta aga tegelikult ei ole. A.M sai ettemaksetena AL sularahas 146000 krooni, millest reaalselt

teostas töid ning tarnis ehitusmaterjale summas 41000 krooni. Ülejäänud summa osas, s.o. 105 000 krooni ei ole A.M võlgnevust likvideerima asunud. Seega on A.M loonud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse kannatanus AL ja seda varalise kasu saamise eesmärgil. Oma sellise tegevusega pani A.M toime KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise.

Samuti süüdistatakse A.M selles, et tema 25.08.2006.a. kella 16.00 ajal

metsamassiivis nõudis koos eeluurimisel tuvastamata Raini-nimelise noormehega kannatanult SVlt 21000 krooni suuruse summa üleandmist, kasutades seejuures SV suhtes vägivalda, lüües

viimast üks kord lahtise käega vasaku silma piirkonda, mida toetas Raini-nimeline noormees,

vehkides ähvardavalt kurikaga. 03.09.2006.a. oli SV hirmust kohustatud A.M-ile andma 1000 krooni.

3 Oma sellise tegevusega pani A.M toime KarS § 214 lg 2 p. 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalda kasutades ning grupis.

SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED

A.M unnistas end kuritegude toimepanemises süüdi osaliselt. Kohtus ta enda

ülekuulamist ei taotlenud. Kohtueelses menetluses on A.M andnud k use süüdistuse kohta ütlusi, mille kohaselt sõlmis ta 24.juulil 2006.a. AL lepingu suvila ümberehitamiseks.

Lepingu sõlmis H & S OÜ nimelt, sest tol ajal ei olnud tal oma firmat. Alustamiseks ja

materjalide ostmiseks sai A.L 45000 krooni, mille eest ostis puukuuri jaoks materjali,

laminaatparketti, villa maja soojustamiseks. Tuuletõkkeplaatide ja katusepleki jaoks sai veel

50000 krooni ja akende jaoks 30000 krooni. Objektil tegid pidevalt tööd kaks töömeest kuni jätkus materjali. Kui tekkis probleem materjalide saamisega, töö peatus ja sel ajal tekkis konflikt tellijaga, kes hakkas nõudma lepingu lõpetamist ja raha tagastamist (lk. 77-81).

SVlt raha väljapressimise kohta on A.M andnud ütlused, et ta kahtlustas kannatanut tema korterist 21000 krooni varguses, mida SV talle ka tunnistas. Männikul metsas kirjutas V võlakirjale alla vabatahtlikult, keegi tema kallal vägivalda ei tarvitanud (lk. 86-88).

KOHTU SEISUKOHT

Väljapressimine Süüdistatava ütlused SV poolt võlakirjale vabatahtlikult allakirjutamise kohta on ümber lükatud kannatanu ütlustega. SV tunnistas, et A.M otsis oma korteris taga 21000 krooni ning raha leidmata väitis see temalt varastatud olevat ja kahtlustas varguses kannatanut. 25.augustil

2006.a. istus V A.M-i autosse sellepärast, et viimane pidi talle näitama üht

ehitusobjekti, tegelikult sõidutati ta aga Männikule metsa, kus A.M nõudis võlakirjale

allakirjutamist, mille kohaselt on ta A.M-ilt saanud 21000 krooni. Kuigi ta A.M-i raha ei varastanud, nõustus võlakirjale alla kirjutama sellepärast, et A.M lõi teda käega vastu

silma ja A.M-iga kaasas olnud sõbral oli käes kurikas ning ta kartis, et võlakirjale allakirjutamisest keeldumise korral hakatakse teda kurikaga peksma (lk. 62-64). Kannatanu ütlusi selle kohta, et teda meelitati metsa tööobjekti näitamisega seoses, kinnitas ka tunnistaja SS. Metsas käsutati V autost välja, aga teda välja ei lubatud. V, A.M ja A.M-iga

kaasas olnud isik vestlesid omavahel päris valjult, isegi karjusid ja vehklesid kätega. Seejärel

kirjutasid mingeid pabereid. Vestluse sisu ta ei kuulnud, kuid mõne aja pärast kästi ka temal autost väljuda ja anda allkiri selle kohta, et ta on näinud, kuidas A.M andis Vile üle raha. Ta

kirjutas paberile alla, sest A.M-iga kaasas olnud meesterahvas nägi välja selline, kellele ei maksa vastu hakata, pealegi oli tal kurikas käes. Tegelikkuses ta mingit raha üleandmist Vile ei näinud. Ta ei näinud ka löömist, kuid kinnitas, et mingi kätekähmlus oli (68-69). Raha nõudmist ja võlakirja allkirjastamist tõendab ka toimikus kriminaalasja materjalide juurde lisatud võlakiri, mis on koostatud selle kohta, et SV on võtnud A.M-ilt võlgu 21000 krooni ja peab selle tagastama koos viivistega 03.09.2006.a. (lk. 66). Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et SV poolt võlakirjale allkirja andmine ei toimunud

vabatahtlikult. Seda kinnitavad kannatanu ütlused ja see tuleneb ka tunnistaja SS ütlustest, et autost väljas vaieldi valju häälega, karjuti ja toimus kähmlus. Kui SV tunnistanuks A.M-i raha

vargust, polnuks ju võlakirja kirjutamiseks vaja sõita valel ettekäändel inimtühja metsa, A.M polnuks vaja kaasa võtta kurikaga tuttavat või sõpra. Seda kõike aga oli vaja selleks,

et SV hirmust ja kartusest vägivalla ees tunnistaks raha vargust ja nõustuks võlakirjale alla kirjutama. Võlakirjale allakirjutamise nõudmisega A.M tegelikult nõudis SVlt 21000 krooni, mida tal õigust nõuda ei olnud. Puudusid tõendid SV poolt raha varguse toimepanemise kohta ja SV ei olnud kunagi ka varguse toimepanemist tunnistanud.

4 Süüdistatava kaitsja palus kuriteo ümber kvalifitseerida omavolile, s.o. KarS §-le 257, leides, et A.M teostas oma õigust seoses varastatud raha väljanõudmisega ebaseaduslikus korras. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. KarS § 257 objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise

või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on seotud vägivalla, vara

hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju. Seega on

kuriteo subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale

kuulumist. Tegemist on avaliku rahu vastu suunatud kuriteoga, väljapressimine on aga

varavastane kuritegu. A.M ei teinud raha vargusega seoses politseile avaldust, kriminaalmenetlust ei alustatud, mistõttu ei ole millegagi tõendatud, et tema raha üldse varastati.

Veelgi enam, ei ole tõendatud, et raha võttis SV ja A.M puudus ka alus SV kahtlustamiseks varguses. Eeltoodust tulenevalt puudus A.M õigus nõuda SVlt 21000 krooni üleandmist. Ka oletatav õigus ei ole mitte igasugune isiku arusaam oma õigustest, vaid selle all tuleb mõista üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist. Seega on kuritegu õigesti kvalifitseeritud väljapressimisena.

Varalise kasu üleandmise nõudmine pandi toime vägivalla kasutamisega. See on tõendatud kannatanu ütlustega ülekuulamisel 07.09.2006.a. Vägivald seisnes käega vastu silma löömises.

Kohus leidis, et nende ütlustega on vägivalla kasutamine tõendatud vaatamata sellele, et vastastamisel A.M-iga kannatanu enam täpselt ei mäletanud löömist, öeldes, et mingi tõukamine oli (lk. 91-93). Vastastamine viidi läbi 16.11.2007.a., kui kuriteost oli möödunud juba rohkem kui aasta. On mõistetav, et aja jooksul sündmus ununeb ja ei ole enam nii detailselt meeles. Seetõttu peab kohus kolmeteistkümnendal päeval peale SV suhtes toimepandud kuritegu tema ülekuulamisel antud ütlusi usaldusväärsemateks ja nende ütluste kohaselt A.M lõi teda käega, kui ta keeldus võlakirjale alla kirjutamisest. Kuritegu pandi toime isikute grupis. A.M-iga oli kaasas Raini-nimeline noormees, kelle käes oli kurikas ja kes viibis A.M-i ja SV vestluse ajal nende juures, hoides kogu aeg

käes kurikat, sisendades niiviisi kannatanus kartust ja hirmu peksmise ees võlakirjale allakirjutamisest keeldumise korral. Kvalifikatsioon KarS § 214 lg 2 p. 4 järgi on õige Kohus ei nõustu aga süüdistuses märgitud kuriteo kvalifitseerimisega KarS § 214 lg 2 p. 1 järgi.

Nimetatud punkti kohaselt peab tegu olema toime pandud isiku poolt, kes on varem toime

pannud väljapressimise, varguse, röövimise või k use. Süüdistuse sisust ei tulene, et A.M oleks isikuks, kes on varem mingi punktis 1 loetletud kuriteo toime pannud. Ainult viitest

Karistusseadustiku paragrahvi punktile ei piisa, süüdistuse tekstis tuleb punkti sõnastus lahti

kirjutada. Seda enam, kui seal on loetletud mitu kuriteo liiki. A.M-ile esitatud

väljapressimise süüdistuses seda tehtud ei ole. Kuna kohus ei saa omapoolselt süüdistust sisustada, tuleb kuriteo kvalifikatsioonist p. 1 välja jätta. Seega mõistab kohus A.M-i süüdi KarS § 214 lg 2 p. 4 järgi.

K us A.M-ile esitatud süüdistus KarS § 209 lg 1 järgi on ebakorrektne ja puudulik. K us kui

kuritegu on varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise

ehk pettuse teel. Süüdistuse kohaselt seisnes k us aga ainult petmises varalise kasu saamise

eesmärgil. Petmine on k use üks objektiivne tunnus, mille tulemusena eksimusse sattunud kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. A.M

süüdistatakse seega vaid petmises varalise kasu saamise eesmärgil, mitte aga varalise kasu saamises pettuse teel.

Süüdistus ei ole ka piisavalt selge, nimelt ei ole arusaadav, milles konkreetselt seisnes pettus.

A.M süüdistatakse OÜ H & S juhatuse liikmena esinedes, kelleks ta tegelikult ei

olnud, AL töövõtulepingu sõlmimises viimase suvila ümberehitamiseks. Süüdistuse edasise teksti kohaselt sai ta AL ettemaksetena 146000 krooni, millest reaalselt teostas töid ning tarnis

ehitusmaterjale 41000 krooni eest. Ülejäänud summa osas ei ole A.M võlgnevust

likvideerima asunud. Edasi heidetakse süüdistuses A.M-ile ette, et ta on loonud

5

kannatanus tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, kuid milles nimelt see ebaõige ettekujutus seisnes, mis kannatanut eksitas, süüdistuses ei konkretiseerita. Isegi kui oletada, et süüdistus on pidanud pettuseks A.M-i poolt ilma seadusliku aluseta teise firma nimel töövõtulepingu sõlmimist, siis süüdistusest ei nähtu, kuidas sellega viidi AL eksimusse ja milles.

Süüdistatava ja kannatanu ütlustega ning töövõtulepinguga on tõepoolest tõendatud, et A.M esines AL lepingu sõlmimisel OÜ H & S juhatuse liikmena ning tunnistaja M –T H ütluste kohaselt ei olnud tal seda õigust, kuna ta ei ole firma juhatuse liige ega ka tööta selles firmas.

Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et juriidiliselt see asjaolu küll ei too kaasa teo

kvalifitseerimist k usena. ALoli tähtis vaid suvila remontimine kvaliteetselt ja õigeaegselt. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et tema jaoks tekkis lepingu sõlmimisel probleem sellest, kes firmat

esindas või milline firma remonttöid teostas. Ei ole tõendatud, et kui A.M oleks olnud õiguslik alus OÜ H & S nimel lepingut sõlmida või kui tal oleks olnud oma firma ja ta

sõlminuks lepingu oma firma nimel, et siis oleks leping A.M-i poolt korrektselt

täidetud, remonditööd õigeaegselt teostatud ja AL ei oleks kandnud varalist kahju. A.M

ei varjanud enda isikut, esines lepingu sõlmimisel iseendana, andis AL oma kontakttelefoni. Kriminaalasjas ei ole tõendatud, et A.M sõlmis lepingu ainult sellepärast, et omastada AL raha ning et tal lepingut sõlmides ei olnud kavatsust lepingut täita. Kriminaalasjas on nii

süüdistatava kui kannatanu ütlustega tõendatud vastupidine. A.M algul tarnis AL saadud raha eest ehitusmaterjale, töötas oma kahe töömehega objektil, lammutades maha vana puukuuri ja ehitades asemele uue kuuri vundamendi ja seinad ning soojustas suvila. Probleemid

kannatanuga tekkisid hiljem. A.M-i ütlusi selle kohta, et töödega viivitus tekkis

ehitusmaterjalide hankimisel tekkinud tõrgete tõttu ja akende tellimisega seoses, ei ole ümber

lükatud. On üldteada asjaolu, et akende tellimisest kuni kättesaamiseni ei pruugi minna paar

nädalat, vaid isegi kuni poolteist kuud. Nii süüdistatava kui kannatanu ütlustest tulenevalt ei olnud kannatanu sellise töö tempoga rahul ja nende vahel tekkis konflikt ning augusti keskelt alates hakkas kannatanu nõudma töövõtulepingu lõpetamist. Seega asus A.M lepingulisi kohustusi täitma. Tema ja kannatanu vahel oli olemuslikult

võlaõiguslik suhe ning kui kannatanu kandis seoses lepingu mittekohase täitmisega kahju, kuulub kahjunõue lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Tsiviilõiguslikule suhtele viitab

tegelikult ka süüdistuse enda tekst „ülejäänud summa osas, s.o. 105000 EEK-i ei ole A.M võlgnevust likvideerima asunud“.

Seega, kuna A.M ei süüdistata varalise kasu saamises, mis on k use üheks kuriteokoosseisu objektiivseks tunnuseks, vaid üksnes petmises varalise kasu saamise eesmärgil, süüdistus on koostatud puudulikult ja ka kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaolude kogumist lähtuvalt leiab kohus, et A.M-ile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole k us KarS § 209 tähenduses ja tema käitumine ei vasta KarS § 209 lg 1 tunnustele, järelikult tuleb ta KarS § 209 lg 1 järgi õigeks mõista. Seoses A.M-i õigeksmõistmisega k use süüdistuses, tuleb AL tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

Karistuse mõistmisel väljapressimise eest arvestab kohus KarS § 56 sätestatud karistamise

aluseid. Kohus nõustub prokuröri poolt taotletud sanktsioonis ettenähtud minimaalse vangistusega – 4 aastat. Kannatanu suhtes tarvitatud vägivald seisnes vaid käega löömises,

mingeid tervisekahjustusi see kaasa ei toonud. Karistust kergendava asjaoluna esineb puhtsüdamlik kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus nõustub ka prokuröri seisukohaga, et A.M-i võib tingimisi karistuse kandmisest vabastada, arvestades, et teda ei ole enne kuriteo toimepanemist kriminaalkorras karistatud, et tal on olemas töökoht ning kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta.

6

Kohus ei nõustu aga prokuröri poolt taotletud katseaja pikkusega – 18 kuud. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et katseaeg ei tohi olla lühem vangistusest. Kuna A.M-i vangistuse pikkuseks jäi üle kahe aasta, peab katseaeg olema vähemalt kolm aastat.

Kohus juhindub KrMS § 238 lg 1 p. 4.

Kohtunik