1-08-6691\12 · 1-08-6691\12 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL RESOLUTIIVOSA

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.septembril 2008 Kohtla-Järve kohtumajas Kriminaalasja number 1-08-6691 (08240100338)

Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär, tõlk

Sekretär Olga Štšeglova tõlk Svetlana Hamaza

Kriminaalasi H.R süüdistuses KarS § 263 p 1,4 järgi lühimenetluses

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Innokenti Menšikov

Süüdistatav

H.R , isikukood xxx, kodakondsuseta, keskharidus, emakeel – vene keel,

töökoht - xxx, elukoht: xxx ( endine), yyy, varem kohtu poolt karistatud:

 11.12.2007 Viru Maakohtu Kohtla-Järve

kohtumaja poolt KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

vangistusega 2 aastat, 11 kuud ja 27 päeva katseajaga 18 kuud. Viibis vahi alla alates 03.02.2008 kuni 23.05.2008, kokku 3 kuud 21 päev Tõkend elukohast lahkumise keeld alates 23.05.2008 Kaitsja Vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 130 lg 4-1; 238, 306, 309 lg 1,3, 311, 313, 315 kohus

O t s u s t a s:

2 H.R süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Mõista karistuseks 6( kuus) kuud vangistust.

Vastavalt KrMS §-le 238 lg. 2 vähendada H.R-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku 2(kahe) kuu võrra. Kandmisele kuulub 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 65 lg. 2 ja 74 lg 5 alusel, pöörata Viru Maakohtu 11.12.2007

kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust

täitmisele, suurendada käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Viru

Maakohtu 11.12.2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa

võrra ( 2 aastat 11 kuud 27 päeva) ning mõista H.R-ile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 3 (kolm ) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 03.02.2008- 23.05.2008, s.o. 3 kuud 21 päev Kandmisele kuulub 3 (kolm) aastat 6 (kuus) päeva vangistust.

Karistuse kandmise algus 29.09.2008 või kohtuotsuse alusel kinnipidamise kuupäevast.

Tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada, KrMS § 130 lg 4-1 alusel

kohtuotsuse täitmise tagamiseks valida H.R-ile uueks tõkendiks vahistamine ja võtta ta vahi alla kohtusaalist.

Välja mõista H.R-ilt riigituludesse menetluskulud: 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni sundraha, 170,60 (ükssada seitsekümmend krooni 60 senti) krooni toimiku paljundamise eest, 5750 (viis tuhat seitsesada viiskümmend) krooni ekspertiisi tasu.

Asitõendid: 1 DVD-R plaat „Jewe“ kesklusel paigaldatud 3-st turvakaamerast

videosalvestuse koopiaga, 1 CD plaat programmiga, 1 „Acme“ CD-R plaat

baaris „Kruzo“ paigaldatud 1-st ja 8-st turvakaamerast videosalvestuse koopiaga- jätta kriminaaltoimiku juurde.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr

10220034800017 SEB EESTI ÜHISPANK või arveldusarvele nr 221023778606 HANSAPANK, viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

3

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Viru Ringkonnakohtule Viru

Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav.

Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 28.11.2008.

Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti

kättesaadavusest ehk juhul kui ükski menetluspool ei esitanud 16.12.2008 apellatsiooni kohtuotsuse peale.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Süüdistus H.R-ile on esitatud süüdistus selles, et tema, 02.02.2008, kella

22.30 paiku, maa-aluse parkla asukohaga: Jõhvi, Narva mnt 8 sissesõidu

lähedal, kus asub ööklubi „Kruzo”, s.t. avalikus kohas, rikkudes avalikku

korda, grupis koos kindlakstegemata isikutega huligaansetel ajenditel, põhjuseta ründasid ja lõid mitmel korral rusikatega näkku ja pea piirkonda J. F. ja . P.ning püüdsid lüüa R. J., kes löökide eest kõrvale põikas; löökide

tagajärjel kannatanu F. kukkus ja kaotas teadvuse, sellega tekitasid

kannatanutele füüsilist valu ja lühiajalist tervisekahjustust põhjustavaid

kehavigastusi – F. oli tekitatud lõikehaav vasaku kõrvalesta piirkonnas,

nahaalused verevalumid vasakul pool otsmikul, vasaku silma ümbruses,

paremal pool kuklal ning peaaju vapustus; .P. oli tekitatud nahaalused verevalumid ja marrastused peanahal ning ninaluude painutusmurd, seega pani H.R toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga ja grupi poolt, s.t. KarS § 263 p 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tõendid Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav selgitas, et 02.02.2008 kell 23 paiku

tema, D. Z., R. S. ja R. V. sõitsid te,a H.R autoga Jewe keskuse

juurde, et minna diskole baari Kruzo. Tema oli juhi kõrval reisija kohal. Autojuhiks oli D. Zimovtsev. Nad tahtsid sõita autoga keldrikorrusele, et seal

4

parkida autot ja minna baari. Nende auto ees kõndisid aga isikud, kelleks

osutusid kannatanud. Kannatanud kõndisid keset teed ja sellega takistasid

autoga keldrikorrusele sõtimist. Autojuht andis neile signaali. Keegi

kannatanutest näitas nende nende suunas žesti „fak“. See oli väga ebameeldiv. H.R väljus autost, et küsida milles asi. Ta kuulis, et keegi

kannatanutest ütles, etsõitke edasi kitsad, või midagi sellist, milles oli sõna „kits“. Ta lõi selle peale üht kannatanut küünarnukiga näo piirkonda ja teist

kannatanut vist rusikaga. Üks kannatanu kukkus maha. Peale seda ta läks keldrikorrusele, sisenes baari ja lahkus teenistuskäigu kaudu. Tunnistab süüd löömises ja kahetseb.

Kannatanu J. F. selgitas, et 02.02.2008 saabus ta koos sõpradega Jewe

keskuse juurde, et minna baari Kruzo. Tal oli sünnipäev. Enne seda nad istusid oma seltskonnaga tema kodus ja võtsid veidi viina. Kella 23 paiku nad sõitsid baari, seal oli neile laud tellitud. Koos temaga olid veel T. P., R. J., A.

J. ning kaine autojuhina oli T. K.. Autot pargiti esiotsaga endise kaupluse Nõmme seina vastu. Koos väljusid autost. Tema ja T. P. läksid veidi eraldi

kahekesi, R. J. koos T. K. oli ees ja A. J. viimasena. Ta ei mäleta edasi asjaolusid, sest sai löögi ja kaotas teadvuse. Löök oli tugev ja professionaalne,

sest tema, olles politseinik ei suutnud ega jõudnud sellele vastu hakata. Ta mäleta kiirabi saabumist, pea valutas. Hiljem tuvastati, et kõrva piirkonnas on haav. Ta on käinud traumapunktis. Paar päeva hiljem pidi ta pöördima uusti

arsti poole, sest enestunne läks halvemaks. Lõplikult diagnoositi peaaju

vapustus. Kannatanu eitas kohtuistungil kategooriliselt, et tema võiks

süüdistatavale sellist žesti näidata või ebasündsate sõnadega väljenduda. Kannatanu avaldas, et see on puhas vale. Samuti kannatanu selgitas, et tema ise ja nende seltskond ei takistanud kuidagi süüdistatava auto liikumist ja seda võiks näha ka salvestisel. Kannatanu T. P. kinnitas kannatanu J. F. öeldut ning selgitas, et alguses lõi H.R teda küünarnukiga nina piirkonda. Ta ei näinud, kuidas J. F. löödi. Mis oli R. J., ta ei näinud. Kannatanu R. J. kinnitas kannatanute J. F. ja T. P. öeldut ja selgitas, et teda

rünnati kaks isikut, nendes seas ei olnud H.R . Neil isikuil ei õnnestunud teda tabada, ta taganes. Kohus uuris kohtuistungil prokuröri taotlusel salvestise ja avaldas osaliselt (

vaatluse käigu punkt b ei olnud avaldatud, sest prokurör ei soovinud baari

Kruzo salvestise uurimist) asitõendite vaatluse protokolli ( lk 108).

Salvestisest nähtub, et kell 22.55 väikese

vaheajaga saabuvad

parkimisplatsile vähemalt kolm autot. Esimesest autost, mis pargitakse endise kaupluse seina juurde väljuvad isikud. Teisest autoast, mis peatub enne

keldrikorrusele viiva tee algust, väjuvad isikud. Auto liikub veidi edasi ja

peatub. Kolmandast autost – kas isikud väjuvad või ei välju, tuvastada

võimalik ei ole. Salvestisel on märgata, et isikud liikuvad, kuid nende

konkreetsed teod, liikumissuunad, isikute arv ja muud üksikasjad ei ole

5 tuvastatavad. Salvestisest on näha, et teine ( süüdistatava auto) peatub mitte keldrikorrusele viival kallakuga teel ( sest seda teed ei ole näha), vaid selle tee

ette jääval parkimisplatsil ja autost vasakule poole jääb piisavalt ruumi autoga liikumiseks.

Lk 2-4 sündmuskoha vaatluse protokollist koos skeemiga nähtub, et Jewe keskuse hoonel on paigaldatud turvakaamerad. Skeemile on märgitud Jewe keskuse asukoht, parkimisplatsi asukoht ja sissepääs baari Kruzo.

Lk 20-22 äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et T. K. tundis ära

isiku, kes lõi J. F., fotodel, välumise järgi. Äratuntuks osutus H.R , fotol.

Lk 33-35 äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et T. P. tundis ära

isiku, kes lõi teda 02.02.2008, fotodel, välumise järgi. Kuid kannatanu selgitas, et isik on sarnane, kuigi ta ei ole kindel. Äratuntuks osutus H.R , fotol. Lk 94-99, kannatanu J. F. kohtuarstliku ekspertiisi akt. Kohtuarsti arvamusest nähtub, et kannatanul esinesid lõikehaav kõrvalesta piirkonnas, nahaalused

verevalumid vasakul pool otsmikul, vasaku silma ümbruses, paremal pool

kuklal ning peaaju vapustus. Nahaalused verevalumid kuklal ja näol on tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik ei löökidest tömbi piiratud pinnaga

esemega- 02.02.2008 peskmise käigus. Vigastused ei ole eluohtlikud ja tavalise kulgemise korral kutsuvad lühiajalise tervisekahjutuse.

Lk 102-203, kannatanu T.P. kohtuarstliku ekspertiisi akt. Kohtuarsti

arvamusest nähtub, et kannatanul esinesid nahaalused verevalumid ja marrastused peanahal. Kehavigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik ei löökidest esemega või kukkumisest vastu kõva pinda. Vigastused

ei ole eluohtlikud ja tavalise kulgemise korral kutsuvad lühiajalise tervisekahjutuse.

Kannatanu T. P. avaldas eksperdi arvamusel uurimisel kohtuistungil, et

ninaluude painutusmurd ei olnud talle tekkinud ega tekitatud. Samuti ei rääkinud ta arstile, et ta kukkus maha ja lõi nina. Arusaamatus võis tekkida

keelelise probleemi tõttu. Ta ei valda vene keelt piisavalt, arstid aga eesti keelt.

Kohus peab vajalikuks analüüsida kohtuliku arutamise käigus tõusetud

probleemi. Kohtuistungil esitas kaitsja taotluse avaldada KrMS § 233 lg 1

alusel mõnede tunnistajate ütlusi lk 61-91. Kaitsja leidis, et ilma nende tunnistajate ütlustega ei ole võimalik õige lahendini jõuda. Samal ajal kaitsja ei põhjendanud, miks ta leiab, et nende tunnistajate ütluste uurimiseta pole

võimalik antud asjas seadusliku kohtuotsuseni jõuda. Samal ajal, just

süüdistatava poolt ( kaisja toetusel) oligi esitatud prokuratuurile taotlus

kohaldada antud asjas lühimenetlust, mis eeldab, et kohtulik arutamine

6 toimib kriminaaltoimiku materjalide põhjal ja tunnistajaid kohtusse ei kutsuta ega üle kuulata.

Kuna tegemist on lühimenetlusega ja kriminaalasja materjalid edastatakse

kohtule eelnevalt, kohus on kriminaaltoimikuga piisavalt tutvunud täies

ulatuses ja kohtu alla andmisel leidis ka kohuski, et sisuliselt võib seda

kriminaalasja lahendada lühimeneluses. Kriminaaltoimiku materjale, nende

sisu on kohus arvesse võtnud ja oma siseveendumuse kujundamisel ka arvestab. Omalt poolt kohus on seisukohal, et KrMS § 233 lg 3 alusel, lühimenetluse

kohaldamisel juhindatakse 10. peatükis sätestatust ( üldmenetluse rakendamine), arvestades lühimenetluse erisusi. Kohus on arvamusel, et KrMS § 233 lg 1 sätestatud kriminaalasja arutamine

lühimenetluses kriminaaltoimiku põhjal tähendab üksnes seda, et lühimenetluses ei saa esitada uusi tõendeid KrMS § 276 ja 297 alusel. KrMS

§ 233 lg 1 ei tähenda, et kohtuistungil avaldatakse automaatselt valikut tegemata kõik protokollid ja dokumendid, mis on kriminaalasja kaante vahel.

KrMS § 233 lg 1 ei sätesta tunnistaja või süüdistatava eeluurimisel antud

ütluste avaldamise aluseid. Tunnistaja ja süüdistatava eeluurimisel antud ütluste avaldamise alused on sätestatud KrMS § 289, 291 ja 294. Kohus leiab, et ka lühimenetluses toimub sisuline, kuigi lühendatud ja piiratud, kuid ikka vahetu ja suuline tõendite kohtulik uurimine 10. peatükis sätestatud nõudeid

järgides ( ehk üldmenetluse normide järgi, arvestades lühimeneluse erisusi- näiteks, süüdistatav võib olla ülekuulatud ainult tema taotlusel, kannatanuid võib küsitleda ainult kohus, uusi tõendeid esitada ei saa). Selles osas erineb

lühimenetlus oluliselt teistest lihtmenetlustest – kokkuleppemenetlusest ja

käskmenetlusest, kus sisulist kohtulikku arutamist ei toimugi ( ainult kokkuleppementluses võib kohus süüdistatavat küsitleda ja sellega piirdubki

kogu arutamine). Kohus leiab, et lühimenetluse puhul on tegemist sisulise kohtuliku arutamisega, mis on lähedane üldmenetlusele. Kirjalikud tõendid –

menetlustoimingute protokollid avaldatakse kohtus KrMS § 296 alusel.

KrMS § 296 alusel tunnistajate eeluurimisel anrud ütluste avaldamise lubamatusele on osutanud oma praktikas ka Riigikohus lahendis 3-1-1-111-

06 05.03.2007 , otsuse p. 12, tsitaat: „…Kriminaaltoimiku materjalide

avaldamisel tuleb aga täpselt järgida KrMS §-s 296 sätestatut. Selle

paragrahvi esimese lõike kohaselt saab kriminaaltoimiku materjale kohtus

avaldada vaid kohtumenetluse poole taotlusel, kusjuures kohtuistungi

protokollist peab nähtuma, kes on avaldamist taotlenud. Kõnealuse sätte

kohaselt peab nii kohtumenetluse pool kriminaaltoimiku materjalide

avaldamist taotledes kui ka kohus selle taotluse rahuldamist kaaludes

arvestama KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Nende

erandite arvestamine tähendab eelkõige seda, et kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolle ei ole kohtuistungil lubatud avaldada KrMS

§-le 296 tuginevalt ja et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

7

kohtuistungil saab toimuda vaid KrMS §-des 289, 291 ja 294 sätestatud

tingimustel ja korras - nii nagu on seda selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 10. …“

Kohus leiab, et ka lühimenetluses ei ole alust avaldada tunnistajate

eeluurimisel antud ütlusi KrMS § 296 alusel, seda enam KrMS § 233 lg 1 alusel ( sest viimane ei sätesta ütluste või dokumendite avaldamise aluseid).

Kohus leiab, et antud kriminaalasja on võimalik lahendada lühimenetluses,

sest nii süüdistatavat või kannatanuid pooldavad kohtueelsel uurimisel

ülekuulatud tunnistajate ütlused kannavad pigem abistavat tähendust ja kinnitavad kas või süüdistatava või kannatanute ütlusi ja nagu kohus on juba

märkinud, kriminaaltoimiku materjalid on kohtuotsuse tegemisel arvesse võetud tervikuna. Seega kohus leiab, et jättes avaldamata KrMS § 233 lg 1 alusel eeluurimisel

antud mõnede tunnistajate ütusi, ei rikkunud kohus sellega menetlusnorme

ning avaldamata jätmine ei too kaasa ebaõige lahendi tegemist. Kui kohus

tõendite analüüsimisel tuleb järeldusele, et õige ja põhjendatud lahendi

tegemine pole võimalik ilma kaitsja poolt mainitud tunnistajate ütluste uurimiseta, kaalub ta tõsiselt kriminaalasja tagastamist prokuratuurile KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel.

Poolte seisukohad

Prokurör leidis, et isiku süü KarS § 263 p 1,4 järgi ettenähtud kuriteo

toimepanemises on tõendatud süüdistatava endi ütluste, samuti kannatanu

ütlustega ning teiste kohtuistungil uuritud materjalidega. Vastavalt KarS § 263 järgi ettenähtud sanktsioonile taotles ta kohtule mõista isikule vangistus

1 aasta, vähendada karistus 1/3 võrra, pöörata eelmise kohtuotsusega

mõistetud ärakandmata karistus täitmisele ja KarS § 65 lg 2 alusel mõista liitkaristus. Arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg. Kaitsja leidis, et tema kaitsealuse tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi,

sest tegemist on isikliku konlikti põhjusel lühiajalise tervisekahjustuse

tekitamisega. Kaitsja on viidanud ja Riigikohtu praktikale, et lühiajalise

tervisekahjustuse tekitamine avalikus kohas ei tähenda automaatselt avaliku korra rikkumist. Kaitsja esitas kohtule taotluse karistada H.R rahalise

karistusega, sest isik on ennast süüdi tunnistanud, kahetsenud, viibis enne

kohtuliku arutamiseni vahi all ja vahi all viibimine on avaldanud talle

piisavat mõju. Samuti kaitsja väljendas seisukohta, et tema kaitsealuse õigusevastane tegevus oli ajendatud kannatanute endi tegevusest, mida ei saa

siiski pidada seadusepäraseks – nimelt keegi kannatanutest näitas H.R

suunas ebameeldivat žesti ja kasutas väljendit „kits“, millele süüdistatav reageeriski.

8 Kohtu seisukoht Kõigepealt kohus märgib, et vaatamata sellele, et kaitsja ei viidanud otseselt KarS §-le 28 või §-le 29, mis sisaldab hädakaitse ja hädaseisundi mõistet, on

tema kõnest võimalik aru saada nii, et tema kaitsealuse poolt KarS § 121

järgi ettenähtud koosseisu tunnuseid sisadava teo toimepanemine oli õigustatud kannatanute endi mitteseadusepärase tegevuse tõttu.

Kohus ei leia, et H.R oleks tegutsenud kas hädakaitse seisundis või hädaseisundis. Süüdistatav väitis, et keegi kannatanutest näitas auto suunas, kus reisijana istus ka H.R, ebameeldivat žesti („fak“). H.R väljus selle peale

autost ja keegi kannatanutest ütles, et „sõitke siis edasi kitsad“, või midagi sellist, milles oli kasutatud sõna „kits“. H.R ei eita, et enne juhtumit tarvitas ta alkoholi – pudel õlut. Kohtuistungil küsitletud kannatanud eitavad kindlalt ebameeldiva zesti näitamist, samuti ka sõna „kits“ kasutamist. Samal

ajal ka kannatanud tunnistasid kohtuistungil, et ka nemad viibisid

joobeseisundis, enne seda tarvitasid alkohooli - viina, kannatanu J.F. sünnipäeva puhul.

Kohus leiab, et kindlale eitamisele, kannatanute poolt ebameeldiva žesti ja ebameeldiva sõna kasutamine ei ole lõplikult välistatud, sest ka nemad olid

alkoholi tarvitanud, seega nende käitumine ei pruugi olla kannatanute endi täieliku kontrolli all. Samas, kogu tekkinud konflikti alguseks oli see asjaolu,

et, nagu väidab süüdistatav, nende auto ei saanud keldrikorrusel olevale parkimisplatsile sõita, sest kannatanud kõndisid otse keset teed. Kannatanud kinnitasid kohtuistungil, et nad suundusid tõesti keldrikorrusele mööda teed,

mis viibki keldrikorrusele. Keldrikorrusele eelnev kallak avaneb avarale

parkimisplatsile, sel kohal puudub eraldi ettenähtud jalakäijate tee. Kannatanud kinnitasid, et tegelikult nad ei takistanud oma liikumisega teisi autosid, ses nendest mööda oli võimalik ümber sõita. Kannatanu J. F. viitas ka

salvestisele, millest on võimalik näha, et parkimisplats ei olnud niivõrd tihedalt hõivatud, et nende grupp võiks takistada teisi autosid. Kohus leiab, et tõendatud on see, et kannatanute ja süüdistatava vahel tekkis

isiklik konflikt, sest süüdistatav võttis enda arvele väidetavalt näidatud ebameeldiva žesti ja väljus selle peale autost.

Kohus leiab, et ebameeldiva žesti tegemine ei kujuta endast vahetut või

vahetult eesseisvat õigusevastast rünnet, mida tuleks hakata tõrjuma kehavigastuse tekitamise kaudu. Ka sõna „kits“ kasutamine on küll võiks olla

solvav, kuid ka sel juhul pole tegemist sellise õigusevastase teoga, mida

tuleks tunnistada ründeks ja hakata tõrjuma kohe ja lõplikult füüsilise jõu kasutamise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Seda enam, et süüdistatava endi ütlustest lähtudes, ei olnud alust arvata, et väidetavalt ebameeldiva žesti ja

sõna „kits“ kasutamine oli suunatud just H.R vastu. H.R ei

olnud auto roolis, et juhtinud autot. Autot juhtis D. Z.. Kui kannatanute

9

seltskond segaks auto edasist liikumist parkla keldrikorrusele, oleks loogiline, et esimesena, kes sellele võiks reageerida, oleks autojuht ise – D.

Z.. Usaldusväärselt ei ole aga isegi tuvastatud, et autojuht oleks autost väljunud, sest süüdistatav ja kaks kannatanut seda ei näinud, kannatanu T. P. kinnitas, et tema arvates väljusid süüdistatava autost kõik selles istujad, kuigi

ta ei oska nende tegevusi kirjeldada. Järelikult, kannatanute tegevus ei

puutunud H.R otseselt ja isiklikult. Kohus leiab, et H.R ei tegutsenud KarS § 28 ettenähtud hädakaitse seisundis. Kohus leiab, et H.R ei tegutsenud KarS § 29 ettenähtud hädaseisundis.

Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et H.R oleks pidanud

kõrvaldama vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele. Kannatanud saabusid parkimisplatsile autoga, koos nendega

viibis üks naisisik ( kes pidi olema kaine autojuht). Kannatanute küsitlemisest nähtub, et nad suundusid jalgsi keldrikorrusele, et sealt baari

Kruzo siseneda. H.R ja tema kolm kaaslast viibisid oma autos ja

tahtsid sõita keldrikorrusele autoga. Kohus ei leia, et sellistel asjaoludel

kannatanud kujutaksid endast vahetut või vahetult eesseisvat ohtu H.R-ile või koos temaga olnud isikutele. H.R ja tema kaaslased olid sisuliselt kaitstud, nende valduses oli tol helkel kõrgema ohu allakas – auto. Kannatanud aga kõndisid keldrikorrusele jalgsi. Ja nende seas oli naisisik, kes

vajaks ohu korral täiendavat kaitset. Selleks, et vabastada teed autoga

sõitmiseks, poleks vaja kasutada füüsilist jõudu ja tekitada kellelegi tervisekahjustuse, sest see ei kõrvaldaks võimalikku ohtu ( kannatanute keset

teed liikumist, mis tõesti võiks olla ohtlik liiklussündmuse võimalikku toimepanemise seisukohalt), vaid täiendavalt lisaks seda veelgi.

Prokurör ei pidanud vajalikuks analüüsida, miks ta leiab, et tegemist on ikka

KarS § 263 p 1,4 järgi kvaluifitseeritava kuriteoga, milles seisnes avaliku korra rikkumine, samuti jättis prokurör mainimata, millega on tõendatud, et H.R tegutses kooskõlastatult ja ühiselt grupis vähemalt ühe teise isikuga. Kohus peab seda analüüsima. Grupi tunnus. Süüdistatava endi ütlustest nähtub, et ta ei tegutsenud grupis

kellegagi. Ta väljus autost ebameeldiva žesti peale, mis võttis enda arvele,

kuulis, et keegi ütles sõna „kits“ ja siis lõi ühe korra ühe kannatanu näo piirkonda ning risikaga teist kannatanut. Ta ei näinud, kuidas liikusid koos temaga autos olnud kaaslased ja kas nad üldse väljusid autost. Kannatanu T. P. selgitas, et süüdistatava autost väljusid mitu isikut, kuid nende tegevust ei oska ta kirjeldada. Kannatanu J. F. selgitas, et peale lööki saamist ei mäleta ta

midagi ning isikute liikumisest või nende tegitsemisest ei saa ta midagi seletada. Kannatanu R. J. selgitas, et teda rünnati kaks isikut, nende hulgas E. Levitskit ei olnud, kas need isikud väljusid H.R autost või teisest autost

või kust nad tulid, et osanud ta selgitada. Kohus uuris kohtuistungil turvakaamerate salvestist vahetult. Salvestist nähtub, et kell 22.55 saabub

10

kannatanute auto, sellest väjuvad isikud, sekundeid hiljem saabub süüdistatava auto, mis peatub parkimisplatsil, autost vasakule poole jääb vaba ruumi. Samal ajal saabub veel üks auto. Kell 22.57 on näha isikute aktiivne

liikumine parkimisplatsil piiratud alal nende autode ümbruses. Kell 23.00 saabub esimene politseiauto. Isikute grupilist kuuluvust, ehk kes kellega kelle

vastu, salvestisest tuvastada võimalik ei ole. Kohus leiab, et isiku teo grupilisena teona kvalifitseerimiseks tuleks hinnata, kas H.R tegutses

kannatanute löömisel ühiselt ja kooskõlastatult koos teise isikuga.

Süüdistatava H.R ja kannatanute J. F. ja T. P. ütluste kõrvutamisel

nähtub, et H.R oligi see isik, kes lõi ühe korra küünarnukiga kannatanu T P. ja vähemalt ühe korra rusikaga kannatanu J. F.. Ei ole

tuvastatud, et samal ajal, samade isikude suhtes oleks tegutsenud veel vähemalt üks täideviija. Kannatanu R. J. rünnanud isikud ei ole tuvastatud, ning nende tegevuse ja H.R tegevuse kooskõlastatus ei ole tuvastud. Kohus leiab, et ei ole tuvastatud, et H.R oleks toime pannud kuriteo, tegutsedes grupis.

Kvalifitseerimine KarS § 263 või 121 alusel. Kohus nõustub antud juhul täielikult kaitsja seisukohaga, et H.R egu

peab olema kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Iseenesest teisele isikule lühiajalise tervisekahjustuse tekitamine ei kujuta endast automaatselt avaliku korra rikkumist isegi siis, kui see on toime pandud avalikus kohas. Riigikohus

on viidanud, et KarS § 263 kvalifitseerimisel ei saa piirduda ainult konstateeringuga, et KarS § 121 ettenähtud tegu ( näiteks peskmine) on toime pandud avalikus kohas. Riigikohtu lahend 3-1-1-7-07:

„7. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise argumentatsiooniga ei soostu ja

kordab esmalt avaliku korra rikkumise (KarS §-d 262 ja 263) asjades

varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti. …

7.2 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb

peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul

tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr , RT III 2005, 27, 3-1-1-78-05 278, p 7.3). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda,

et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu

(viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.“ H.R-ile esitatud süüdistusest nähtub, et H.R ründas kannatanuid

ja lõi neid, tekitades tervisekahjustuse, ja see on avalikus kohas, rikkudes

avalikku korda. Esitatud süüdistusest ei nähtu, milles seisnes avaliku korra

rikkumine. Kohus märgib, et alljärgneva Riigikohtu lahendi tsitaadi näitel

11

tuleb veel kord prokuratuurile meelde tuletada ja rõhutada, et peksmine iseenesest ei ole avaliku korra rikkumine KarS § 263 mõttes. Peksmine või

kehavigastuse tekitamine või lühiajalise tervisekahjustuse põhjustamine või muu kehaline väärkohtlemine võib olla KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava teo tunnuseks, mitte teoks endaks: Riigikohtu lahend 3-1-1-7-07:

„7.1 Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel

oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või

rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks

selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole

õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas

mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde

ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samuti on

kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab

personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige

mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust,

samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei

moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine,

ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr , RT III 3-1-1-102-03 2003, 27, 277, p-d 8, 9).“

Riigikohtu praktikas on lahendatud ka juhtumit, mil isiklik tüli tekkib nii öelda lähedaste isikute grupi vahel. Üks grupp isikuid toetab näiteks üht tegelast, teine grupp toetab teist. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatavad isikute grupid – kannatanute grupp, mis koosnes vähemalt 5 isikust - kolm

kannatanut, nendega koos olnud A. J. ja T. K.. Süüdistatava seltskonda kuulusid D. Z., R. S. ja R. V.. Riigikohtu praktikas on märgitud, et lähedaste,

samast seltskonnast isikute kaasamine konflikti või nende kokkupuutumus

konfliktiga ei anna veel alust kvalifitseerida tegu KarS § 263 alusel, sest tuvastada tuleb kõrvaliste isikute rahu rikkumist ja seda personaalide tasemel.

H.R-ile esitatud süüdistusest ei nähtu, et H.R tegu rikkus kolmanda kõrvalise isiku rahu ja milles see seisnes. Riigikohtu lahend 3-1-1-15-07:

„14. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et

isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu

kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole (käesolevat kriminaalasja silmas pidades toimepandud vägivallateole) nö täiendav mõõde - isikliku tüli

lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti

12

lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Mõistagi ei ole nõutav, et teo toimepanija(te)l oleks omaette eesmärk rikkuda avalikku korda, kuid samas ei piisa sellisel juhul ka ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis

võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem

määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult

konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes.“

Kohus leiab tõendatuks järgmist, et H.R 02.02.2008, kella 22.30

paiku, maa-aluse parkla asukohaga: Jõhvi, Narva mnt 8 sissesõidu lähedal,

kus asub ööklubi „Kruzo”, lõi rusikaga ja küünarnukkiga näkku ja pea

piirkonda J. F. ja . P.. Löökide tagajärjel kannatanu F. kukkus ja kaotas teadvuse, sellega tekitas H.R kannatanutele füüsilist valu ja lühiajalist

tervisekahjustust põhjustavaid kehavigastusi – Figlovskile oli tekitatud lõikehaav vasaku kõrvalesta piirkonnas, nahaalused verevalumid vasakul pool otsmikul, vasaku silma ümbruses, paremal pool kuklal ning peaaju vapustus; . P. oli tekitatud nahaalused verevalumid ja marrastused peanahal. Seega, H.R pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo – teise inimese tervise kahjustamise, peksmise ja valu tekitanud väärkohtlemise. Kohus märgib, et H.R teo kvalifitseerimisel ja asjaolude tuvastamisel

jõudis kohus kaitsjaga samale seisukohale ja see on ilma selleta, et uurida mõnede tunnistajate eeluurimisel anrud ütlusi, avaldades neid kohtuistungil. Seega, ei saa kaitsja väita, et nende tunnistajate eeluurimisel antud ütluste kohtuistungil mitteavaldamine oleks kaasa toonud ebaõige lahendi

KOHTU MEE™ED

H.R tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo

toimepanemises ja karistada vastavalt KarS § 121 järgi ettenähtud sanktsioonile.

Karistus

KarS § 56 lg 1 alusel karistuse mõistmisel arveastab kohus isiku süüd

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

13

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 56 lg 2 alusel, vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavitada kergema karistusega. Kui KarS-u eriosa pagagrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid kergemaid karistuse, peab kohus otsuses vangistuse mõistamist põhistama. Täiskasvanust süüdlase karistamine on tegupõhine ehk karistatakse teo eest,

milles väljendub karistuse üldpreventiivne mõju. Samuti karistamisel

võetakse arvesse süüdlase isikut, milles väljendub karistuse eripreventiivne mõju.

Kohus tuli järeldusele, et H.R on süüdi KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 121 järgi ettenähtud

saknktsioon on rahaline karistus või vangistust kuni 3 aastani. Kõigepealt

kohus peab hindama, kas H.R suhtes utleb kohaldada sabnktsiooni karistuse kergemat liiki – rahalist karistust. H.R aastasissetulek aastas 2006 on kokku 6436 krooni ( maksuameti

andmed). Süüdistatava ankeetandmetest nähtub, et enne vahistamist

03.02.2008 tegitses ta FIE-na. H.R oli kohtumääruse alusel

vabastatud vahi alt 23.05.2008. Süüdistatava ankeetandmetest nähtub, et

kohtuliku arutamise ajal on ta arvel Tööturuametis tööotsijate nimekirjas. Karistusregistri teatisest nähtub, et H.R on varem karistatud väärtegude toimepanemise eest 19 (üheksateist) korda ja alati rahatrahvidega. Vaatamata

rahatrahvidega karistamisele, jätkas H.R süütegude toimepanemist.

Alates 28.03.2004 karistati ta rahatrahvidega kogusummale 37860 krooni,

nendest on tasutud 16560 krooni. Süütegude nimekirjas on liiklusalased

süüteod ning ühel korral võimuesindaja seadusliku korraldusel eiramine. Vaatamata tõsiste rahatrahvide määramisele jätkas H.R süütegude toimepanemist Pärast nende süütegude toimepanemist pani H.R toime

esimese astme kuriteo KarS § 184 lg 2 p 1 alusel, mille eest oli ta süüdi

mõustetud 11.12.2007 kohtuotsusega. Seda enam, kehtiva katseja kestel

pani süüdistatav toime uue, isikuvastase kuriteo. Sellest teeb kohus järelduse, et rahalise olemusega karistus poleks H.R suhtes piisavalt

mõjuv karistamise viis, mis võiks teda sundida hoiduma uute süütegide

toimepanemisest. Peale selle, isikul puudub kindel sissetulek, ta on töötu.

Viibides vabaduses peale vabanemist 23.05.2008, ei võtnud H.R tarvitusele meetmeid, et asuda reaalselt tööle ja hakata talle varem määratud

rahatrahve tasuma. Tööturuametis enda arvele võtmist ei pea kohus H.R

puhul piisavaks. H.R puhul on tegemist noore inimesega,

kellel on kehtivad isiksusttõendavad dokumendid, piisav haridustase – keskharidus, mille olemasolul isiku võimalused tööturul on küllaltki avarad. Juhul, kui rahalise karistusega karistamisel oleks isikule mõju, võiks isik

näidata kohtule rohkem usinust töö leidmisel ja varem määratud rahaliste

kohustuste täitmisel. Asjaolud, et isik ei suutnud leidma endale töökoha 3

14

kuu jooksul peale vabastamist allkirja vastu kohtuliku arutamise ajaks ega

tasunud kroonigi rahatrahvidest, näitavad, et H.R suhtub rahalise olemusega karistusse kergemeelselt. Karistuse osasa väljendasid oma arvamust ka kannatanud. Kõik kannatanud leidsid, et H.R puhul peavad nad vajalikuks vangistuse mõistmist, sest

rahalisel karistusel poleks piisavat mõju, sest H.R pani uue kuriteo toime vähem kui 2 kuu möödudes alates 11.112.2007 kohtuotsuse tegemisest,

millega ta karistati vangistusega tingimisi. Kohus võtab arvesse ka

kannatanute põhjendatud seisukohti karistuse osas, sest kannatanute seisukohtadest võib kohus vahetult teada saada ühiskonna ootustest.

Ülaltoodust lähtudes, et pea kohus võimalikuks karistada isikut rahalise karistusega.

Kohus leiab, et H.R tuleb karistada vangistusega. KarS § 121 järgi ettenähtud sanktsioon näeb ette vangistuse kuni 3 aastani. Seega, vangistuse

keskmine määr on 1 aasta 6 kuud. Võttes arvesse seaduseandja poolt kehtestatud karistuse maksimummäära – 3 aastat- ja alternatiivse karistusliigi

olemasolu, võib tulla järeldusele, et tegemist on

kergematest süüteokoosseisudest ühe kuriteokoosseisuga. Kohus leiab, et sel juhul võib

olla põhjendatud lähtuda karistuse suuruse määratlemisel mitte karistuse keskmisest määrast, vaid selle ühest kolmandikust – 1 aastast. Karistuse suuruse määratlemisel võtab kohus arvesse, et ei ole tõendatud, et kuritegu oli toime pandud grupi poolt. See tähendab, et kuriteo ohtlikkus on

vähem, võrreldes esitatud süüdistusega. Samal ajal, H.R kuriteo

tagajärjel said vigastada kaks kannatanut, kusjuures ühe kannatanu, J. F. puhul, on tegemist tõsisema tervisekahjustusega (peaaju vapustus), võrreldes T. P. tervisekahjustusega. Kannatanute poolt materiaalseld nõudmisi esitatud ei ole. Kannatanute paranemine ei võtnud suhteliselt palju aega. Kergendavaks asjaoluks on H.R oma süü tunnistamine ja kahetsus.

Kohus leiab, et H.R tuleb karistada vangistusega 6 (kuus) kuud vangistust. Kuna tegemist on lühimenetlusega, siis KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse isikule mõistetud põhikaristus ühe kolmandiku võrra. Kuna H.R pani toime uue kuriteo toime, mille eest talle mõistetakse karistuseks vangistus, kehtiva katseaja kestel, siis vastavalt KarS § 74 lg 5

tuleb talle mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel, ehk suurendada uue

kuriteo eest mõistetud vangistust eelmise kohtuotsuse alusel karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna H.R viibis vahi all ajavahemikus 03.02.2008-23.05.2008 kokku

3 kuud 21 päeva, siis KarS § 68 alusel tuleb eelvangistuses viibitus aeg arvetada karistusaja hulka. Asitõendid

15

1 DVD-R plaat „Jewe“ kesklusel paigaldatud 3-st turvakaamerast

videosalvestuse koopiaga, 1 CD plaat programmiga, 1 „Acme“ CD-R plaat

baaris „Kruzo“ paigaldatud 1-st ja 8-st turvakaamerast videosalvestuse koopiaga tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Tsiviilhagi Kannatanud J. F., T. P. ja R. J. ei esitanud tsiviilhagi H.R vastu. Kriminaalmenetluse kulud Kuna H.R suhtes tehakse süüdimõustev kohtuotsus, siis KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdimõsietu ehk H.R ise.

Menetluskuludeks on KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel suhdraha- teise astme

kuriteo puhul on see 6525 krooni, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimiku

paljundamise kulud 170,60 krooni, ning KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel – ekspertiiside tegemise kulud, kahe ekspertiisi tegemise eest 5750 krooni. Tõkend

Kuna H.R tunnistatakse süüdi ja karistatakse reaalse vangistusega, mille lõplik määr on 3 aastat 6 päeva vangistust, siis kohus peab vajalikuks kohtuotsuse täitmise tagamiseks KrMS § 130 lg 4-1 alusel muuta H.R

suhtes varem valitud tõkend elukohast lahkumise keeld ja uueks tõkendiks

valida vahistamine ja võtta ta vahi alla kohtusaalis kohtuotsuse lõpposa

väljakuulutamisel. Kuna tegemist on suhteliselt pikaajalise vangistusega, millega koosneb isiku õiguste, sealhulgas vabaduse õiguse tõsine piiramine, siis on kohtul alust eeldada, et süüdistatav võib hakata vangistuse täitmisest kõrvale hoiduma.

Kohtunik Inna Kirsipuu