1-07-7767\22 · 1-07-7767\22 · Tallinna Ringkonnakohus

N.B , sünd. 05.04.1965.a., Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistatud, vahi all, KarS § 113 järgi tapmises ja karistas 8 aastase vangistusega, millega KarS § 65 lg 1 alusel loeti kaetuks Tallinna Linnakohtu 01.03.2004.a. mõistetud karistus. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 114 p 4 järgi vähemalt teistkordses tapmises ja karistas 11 aastase vangistusega. Liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti 11 aastat vangistust;

Kaino KULL, sünd. 20.03.1976.a., Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistatud, elukoht xxxxxxxxx xxxxx xxxxxx xxxxxx xxx, xxxxxxxxxx xx-x, KarS § 113 järgi tapmises ja karistas 6 aastase vangistusega;

G.U , sünd. XXX Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistamata, vahi all, KarS § 113 järgi tapmises ja karistas 8 aastase vangistusega.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel I.R, tema osas kohtuotsust pole vaidlustatud.

Maakohtu otsuse kohaselt peksid N.B ja K.Kull 05.09.2003.a. õhtul

xxxxxxxxx xxxxx xx xx-xx korteris rusikate ja jalgadega korduvalt pähe ja

kehasse vastupanu mitteosutanud A. I.t, põhjustades talle tervisekahjustused,

mille tagajärjel A. I. suri sündmuskohal 2 tunni möödudes. Pole võimalik selgitada, milline konkreetne löök (löögid) põhjustas(id) kannatanu surma, iga löögiga võis kaasneda mistahes tagajärg, surmavate tervisekahjustuste vahetuks põhjuseks oli keha elutähtsatesse osadesse valimatu korduv peksmine N.B

ja K.Kulli poolt. Maakohus tuvastas, et K.Kull oli juba sellesse korterisse sisenedes meelestatud kellegi suhtes vägivalla kasutamisele, tema oli ka kõige aktiivsem peksja; N.B juhtis aktiivselt korteris toimunud löömingut, tema lõi A. I.t nii rusikate, palja jalaga kui ka jalatsiga. Puuduvad tõendid kinnitamaks N.B ja K.Kulli versioone, et A. I. oli vigastatud juba varem või sai peksa

kelleltki kindlakstegemata isikult. Peksjad möönsid mistahes tagajärje saabumist, suhtusid oma tegevuse võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt.

Kohtuotsuse kohaselt samal õhtul lõi A. I.t kaks korda rusikaga näkku ka kaasüüditunnistatu I.R, kuid seda mitte ühise peksmise käigus, vaid eraldi

episoodina, kannatanu neist löökidest ei kukkunud. I.R-i käitumine kvaliﬁtseeriti kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi.

3

Sama kohtuotsuse kohaselt peksid N.B ja G. ajavahemikus U

04.01.2007.a. õhtust kuni 05.01.2007.a. kella 03-ni XXXXXXXXX

XXXXXXXXX XXX XXX-XX korteris käte, jalgade ja püksirihmaga pea ja

keha piirkonda vastupanu mitteosutanud A. I.i ning trampisid tema kehal,

põhjustades talle tervisekahjustused, mille tagajärjel A. I. suri sündmuskohal.

Pole võimalik selgitada, milline konkreetne löök (löögid) põhjustas(id) kannatanu surma, iga löögiga võis kaasneda mistahes tagajärg. Peksjad möönsid

mistahes tagajärje saabumist, suhtusid oma tegevuse võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt. N.B ja G. viha põhjuseks oli asjaolu, et U A. I. kutsus politsei ning N.B ja G. saadeti korterist välja. U

Apellatsioonid ja taotluste sisu

N.B leiab apellatsioonis, et maakohus ei vaaginud apellandi rolli, uuris

tõendeid pealiskaudselt, hindas neid vääralt ja jõudis süütuse presumptsiooni

nõuet rikkudes valedele lõppjäreldustele. Seetõttu palub tühistada maakohtu kohtuotsus ning teha õiglane otsus.

Kaebaja kinnitab jätkuvalt, et ta lõi A. I.t palja jalaga paaril korral rindkere

piirkonda ja vastu õlga, sellest kannatanu küll kukkus, kuid tõusis. Mingit kaklust ei järgnenud, vastupidiseid tõendeid pole. Kaebaja botasel tapetu A. I.e vere olemasolu ei tõenda, et selle jalanõuga löödi kannatanut. Selles episoodis palub kaebaja tema käitumist kvaliﬁtseerida kehalise väärkohtlemisena KarS §

121 järgi, talle on arusaamatu, et selles teos karistati N.B t rangemini kui K.Kulli, ehkki süüdistus ja kohus leidsid, et põhiline peksja oli K.Kull.

Kaebaja süüditunnistamine A. I.i tapmises ei või tugineda tunnistaja V. R.i poolt eeluurimisel purjus või pohmellis peaga antud ütlustel, kohtusse ta ei ilmunud, ilmselt kardab vastutust valeütluste eest. Kohus on jätnud tähelepanuta tõendid

(T. J., A. R. ja E. T. ütlused), mis kinnitavad kaebaja versiooni, et tema

kõnesolevas kakluses ei osalenud ning magamast tõusmise ja uuesti magama heitmise vahel ta vaid pühkis selle, millel ta libastus, selgus, et maas oli veri. Apellant taotleb teda selles süüdistuses õigeks mõista.

Adv. J.Grossmann palub kohtuotsus osas tühistada, süüdi tunnistada N.B

05.09.2003.a. episoodis kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi või alternatiivina provotseeritud tapmises KarS § 115 järgi ja karistusena piirduda eeluurimise ajal reaalselt vahi all oldud ajaga. 05.01.2007.a. süüdistusepisoodis palub kaitsja N.B õigeks mõista.

4

05.09.2003.a. intsident juhtus kannatanu A. I.e initsiatiivil, kes tuli E.N.B elukohta teda läbi peksma ja hiljem muutus agressiivseks temaga kaasa tulnud

isikute vastu. See annab aluse hinnata kõnesolevat käitumist mitte tahtliku

tapmisena, vaid provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi. N.B lõi tema

suhtes alatult käitunud A. I.t palja jalaga kaks korda, millega see intsident lõppes, selline käitumine vastab KarS § 121 tunnustele. N.B-lt jätkus A. I.e tüli teiste isikutega, selles E.N.B ei osalenud, ta ei tegutsenud nendega ühiselt ega eeldanud tapmise süüteokoosseisu realiseerumist. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et N.B lõi A. I.t jalatsiga, ilmselt sattus tapetu veri tema jalanõule siis, kui ta läks kannatanule abi otsima. Süüdimõistmine ei saa rajaneda V. Z. poolt eeluurimisel antud ütlustel, kohtusse ta ei ilmunud.

A. I.i tapmine N.B poolt pole tõendatud. Kaassüüdistatav G. kinnitas U

kohtus, et üksnes tema peksis kannatanut, eeluurimisel ta andis valeütluseid N.B osalemisest A. I.i löömisel, et näidata oma süüd väiksemana. N.Bl

puudus põhjus A. I.i peksta, tema tegevus korteris piirnes põhiliselt viina

võtmisega ja kõrvaltoas magamisega, ta üksnes väänas kannatanu käest noa, millega viimane ähvardas kõigil toasviibĳatel kõrid läbi lõigata. Kannatanu veri ja juuksed sattusid N.B jopele ja saabastele põrandalt vere pühkimise käigus või kannatanu tõstmisel voodisse.

K.Kull taotleb tema poolt toimepandu kvaliﬁtseerimist provotseeritud tapmisena

KarS § 115 järgi, talle kergema karistuse mõistmist, sundraha väljamõistmist vastavalt kuriteo raskusele ja õigusabitasu ½ osas riigi kanda jätmist.

Kaebaja kinnitab, et ta läks XXXXX XX-XX korterisse ilma mingi eesmärgita. A. I. kutsus tema ja I.R-i kaasa, valetades, et ta on hädaolukorras, kuna see

on tema korter, ta ei saa seal elada ja N.B mees tuleb välja visata.

Korteris tekkis riid joobnud ja agressiivse A. I.e ja N.B vahel raha kulutamise pärast. Apellant läks riidlejaid lahutama ja lõi A. I.ele paaril korral

näo piirkonda. Kaassüüdistatav I.R andis tema kohta silmatorkavalt

vihasest hoiakust kantud valeütluseid, tema pole purjus peaga suuteline lennutama täisealist meest I.R-i poolt kirjeldatud viisil.

Karistuse mõistmisel tuleb võtta arvesse kaebaja ja tema elukaaslase kehva tervislikku seisundit, apellandi ülalpidamisel on alla 3 aasta vanune laps, kaebaja viibis eeluurimise ajal vahi all üle 1,5 aasta, ülejäänud karistusaja kandmisest võiks ta tingimisi vabastada.

G. kinnitas kaebuses, et süüdistuses nimetatud tüli alustas kannatanu A. U

I.- tõukles, lõi rusikaga kaebajale vastu pead, ründas ja ähvardas noaga. Selletõttu astus ta enda ja teiste eest välja. Kriminaalasjas ei saa tõendina võtta arvesse V. R. ütluseid, sest tema tüli alguse juures ei viibinud ja kohtusse ta ei

5 ilmunud. Tõesed ei ole ka apellandi ütlused, mida ta andis sündmuste toimumise päeval, ta oli pikalt alkoholi pruukinud ja tal oli paha olla.

Kaebaja kinnitas apellatsioonis, et ta ei ole tülinorĳa ega vägivaldne, väga kahetseb juhtunut ja palub teha inimlik otsus.

Ringkonnakohtu istungil täpsustas apellant oma seisukohta ja taotles kvaliﬁtseerida tema käitumist provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi. Tema kaitsja esitas aga hinnangu, et G. käitumist tuleks kvaliﬁtseerida hoopis U

kas teise isiku surma põhjustamisena ettevaatamatusest (KarS § 117) või eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisena (KarS § 118 p).

Ringkonnakohtu seisukoht

1. Esmalt käsitab kriminaalkolleegium apellatsioonides tõstatatud küsimust tõendite lubatavusest. See puudutab tunnistajate poolt kriminaalasja eeluurimisel

antud ja kohtuistungil avaldatud ütluseid ja on otseselt seotud võistlevuse

põhimõtte rakendamisega kriminaalmenetluses. Nimetatud põhimõtte kohaselt otsustab kohus isiku süüküsimuse tõendite põhjal, mida kaitsja või süüdistaja on kohtule esitanud ja mida kohus on vahetult uurinud.

Apelleeritud süüdimõistva kohtuotsuse ühe tõendina on aluseks võetud tunnistajate V. Z. ja V. R.i poolt eeluurimise käigus antud ütlused. Vaatamata

korduvatele katsetele toimetada samad isikud kohtuistungile ei õnnestunud kummatki neist kohtus küsitleda, sest nende tegelikku elukohta ei õnnestunud kindlaks teha, senini teadaolevates elukohtades neid ei leitud (toimiku 5. köide, lk. 120, 161).Taotluse varemantud ütluste avaldamiseks esitas prokurör, kaitsjad

olid taotlusega nõus (toimik 5. köide, lk. 188-189). Kõnesolevate ütluste avaldamine on kooskõlas KrMS § 291 p 4. Apellatsioonides nimetatu, et V. Z. ja

V. R. ütlused ei saa olla kohtuotsuse tegemise aluseks, et tugine seadusel. Toimikust ei nähtu, et need ütlused oleksid antud seisundis, mis välistavad nende vastavuse tegelikele sündmustele.

Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud kohtuotsus rajaneb lubatud tõenditel. N.B võib mitte nõustuda kohtu järeldustega, kuid see ei tähenda, et õigusemõistmine on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet.

2. Õigusemõistmisel lasub kohustus hinnata tõendeid kogumis, näidatamillised

tõendid võetakse langetatava kohtuotsuse aluseks ja milliste tõelevastavus seatakse kahtluse alla.

6

Maakohus on neid nõudeid käesoleva kriminaalasja uurimisel järginud:

põhjalikult on toodud nii süüd kinnitavad kui ka sellega vastuolus olevad tõendid. Ka pole kohtu tähelepanu alt ei ole välja jäänud süüdistatavate ütlused

ning N.B poolt apellatsioonis nimetatud tunnistajate T. J., A. R. ja E. T.

ütlused. Käesolevas asjas pole ükski menetlusosaline kohtuliku uurimise

lõppedes taotlenud täiendavate tõendite uurimist. Seetõttu jääb kolleegiumile arusaamatuks N.B etteheide maakohtule tõendite uurimise pealiskaudsusest.

On arusaadav, et kõik menetluspooledprokurör, süüdistatavad ja kaitsjadrõhutavad vastuolulistest tõenditest neid, mis mingilgi määral toetavad tema versiooni. Ka käesoleva kriminaalasja tõendid on üksikasjades mittekattuvad ja

isegi vastuolulised. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et nagu süüdistatavad, nii ka kõik kõnesolevate peksmiste juures osalenud tunnistajad olid enamal või vähemal määral purjus, mõni neist purjutas juba mitmendat päeva järjest, jagati

ühist elukohta või naabrust, mõned oli varem kandnud üheaegselt vangistust. Sellises koosluses on mõistetav samade isikute poolt kriminaalasja uurimise erinevatel ülekuulamistel antud ütluste muutumine ja võimalikud pakkuminekud uurimise eest.

Kaevatud kohtuotsuses kajastub arutluskäik, miks tehti nimelt sellised järeldused. Maakohus on põhjendanud, miks ta A. I.e peksmise episoodis leiab,

et kannatanu surm saabus nimelt N.B ja K.Kulli vägivalla tagajärjel ning miks A. I.i peksmise episoodis tugineb tunnistaja V. R. poolt eeluurimisel antud

ütlustel ning loeb ebausaldusväärseiks teiste tunnistajate ja N.B osavõttu

puudutavalt oma varasemaid korduvalt antud ütluseid oluliselt muutnud kaassüüdistatava G. ütlused. U

Maakohus leidis, et A. I.i veri sattus N.B külge mitte mingil muul moel kui V. R. kirjeldatud viisil ja esitas sellekohase põhjenduse.

3. Ringkonnakohtu kolleegium nõustub tõendite analüüsi ja tehtud järeldustega täielikult, oma otsuse tegemisel ei pea KrMS § 342 lg 2 p 1 alusel vajalikuks

korrata edasikaevatud kohtuotsuses põhjalikult kajastamist leidnud asjaolusid,

apellatsioonid ei sisalda väiteid, mis polnud arutluse all maakohtus või mille suhtes pole juba hinnangut antud. Järgnev tuuakse vastusena apellatsioonidele. süüdistuses nimetatud tapmisi

N.B poolt ringkonnakohtule esitatud röntgenülesvõtted, millega ta soovib

tõendada, et ta ei saanud süüdistuses nimetatud vägivalda 2007.a. jaanuaris

jalaga toime panna, on vastuolus V. R. tunnistustega, pealegi pärinevad kõnesolevad röntgenülesvõtted umbes aasta varasemast ajast.

7

Materjalidest ei nähtu, et V. R.l oleks olnud süüdistatavatega tüli või muu põhjus nende peale valeütluseid anda. Kui V. R. isegi on narkomaan (selle kohta

tõendid puuduvad), ei tee see olematuks tema poolt antud ütluste sisu. Ka ei

nähtu materjalidest põhjus, miks peaks I.R andma K.Kulli suhtes valeütluseid.

4. N.B kaitsja ning süüdistatavate K.Kulli ja G. apellatsioonidest, U

milles taotletakse süüdistuses nimetatud tegude kvaliﬁtseerimist KarS § 115

järgi, järeldub, et sisuliselt tunnistatakse kõnesolevaid tapmisi, need olid aga

kannatanute poolt provotseeritud st. et kannatanud oma tõsise isikuvastase ründega on ise tapmisele viinud.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ründajatel oleks äkki tekkinud

hingelise erutuse seisund, sellekohase ekspertiisi läbiviimist pole taotletud. Lisaks sellele ei nähtu, et kannatanud A. I. ja A. I. tarvitasid ründajate suhtes

vägivalda või solvasid neid või nende lähedasi. Kolleegiumile jääb arusaamatuks apellantide arutlusloogika, et ajaliselt esimeses arutuselolevas teos kutsus A. I. K.Kulli ja I.R-i neile võõrasse korterisse, kus provotseeris enda

tapmise. Teises teos esitatud väidet, et tüli alustas kannatanu A. I., esitati esmakordselt alles eeluurimise lõpus. Kohtu arvates kui see väide isegi vastaks

tegelikkusele, ei tähenda see äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi

põhjustamist KarS § 115 tähenduses. Kohtuotsuses on näidatud hoopis vastupidist kinnitavad tõendid, mille kohaselt kannatanud olid sügavalt purjus ja

nad ei osutanud vägivallale mingit arvestatavat vastupanu, rääkimata omapoolsest agressiivsusest.

Arutuselolevaid tegusid ei saa vaadelda ettevaatamatusena või eluohtlike

tervisekahjustuste tekitamisena (G. polnud teadlik kannatanu A. I.i U

tervislikust seisundist, ta ei näinud tagajärge ette, oli saabunud surmast

üllatunud, püüdis osutada abi): surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus kindlaks

tehtud vigastused viitavad, et need tekitati paljukordsete eluohtlikke

tervisekahjustusi põhjustanud löökidega, kergemaliigilised tervisekahjustused

olid põhjustatud ka esemetega (püksirihma metallist pannal, lõikevahend).

Süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt trambiti kannatanu kehal. Seega pidasid vägivallatsejad võimalikuks mistahes tagajärje saabumist, nad suhtusid sellesse ükskõikselt, toimepandud teod on õigesti kvaliﬁtseeritud. Olukorras, kus isikule

on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu

kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab

juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest

tapmiskoosseisu mõttes iseäranis siis, kui toimepanĳa tegu koosneb mitmest

isiku elu ohustavast teost või ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda (Riigikohtu kohtuotsus nr. 3-1-1-128-06).

8

Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviĳana (3-1-1-43-06).

5. Ringkonnakohus leiab, et A. I.e tapmise eest N.B ja K.Kulli karistamine

vangistusega on põhjendatud. Maakohus on põhjendanud, miks võrreldes

N.B-ga mõistetakse K.Kullile sisuliselt sama teo eest lühemaajalisem

karistus: arvesse võeti tema tervislikku seisunditkriminaalasja materjalide

kohaselt esineb K.Kullil kerge vaimne alaareng. Pealegi on K.Kulli kuriteost

käesolevaks ajaks möödunud üle 5 aasta, selle aja jooksul pole ta uusi kuritegusid toime pannud.

Menetluskulud on välja mõistetud KrMS § 180 nõuete kohaselt, puuduvad andmed, et nende tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu.

6. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Jüri Paap Ivi Kesküla Ene Randmäe

1-07-7767\22 · Tallinna Ringkonnakohus

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text