1-08-7063\7 · Tallinna Ringkonnakohus

1-08-7063

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-7063 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 7. oktoober 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

S.R-i süüdistuses KarS § 118 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. juuni 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava S.R-i kaitsja advokaat Kadi Mägi Prokurör Marika Kreutzberg Süüdistatav S.R

ik: xxx, elukoht xxxxxxxx xxxxxx xxxx

xxxxxxxxx xx-xx, ei tööta, varem kohtu poolt

karistamata, viibis vahi all 22.-23.11.2007.a, so 2 päeva Kaitsja

Advokaat Liis Toomsalu RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 10. juuni 2008.a otsus osas, millega S.R-ile määrati KarS § 74 alusel koheselt ärakandmisele 6 (kuus) kuud vangistust ja 2 (kaks) aastat 2 (kaks) kuud vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata ning teha selles osas uus otsus, millega

määrata S.R-ile koheselt ärakandmisele 4 (neli) kuud vangistust ning jätta 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud tingimisi täitmisele pööramata. Eelvangistuses viibitud 2 (kaks) päeva arvata karistusaja hulka ja lõplikuks koheselt

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 (kolm) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 8. oktoobril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. juuni 2008.a otsusega mõisteti S.R lühimenetluses süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja karistati 4 aasta vangistusega. KrMS § 238 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 74 alusel määrati koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust, millest loeti kantuks 2 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud 28 päeva.

2. S.R mõisteti süüdi selles, et ta 22. novembril 2007.a Harju maakonnas xxxxxx

linna Xxxxxxxxx xx asuvas M. S. lõi sotsiaalmaja komandandile V. K.ile noaga selga, põhjustades rindkere tagaseina lahtise haava, mille tüsistusena kujunes traumaatiline õhkrind, so eluohtlik tervisekahjustus.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava S.R-i kaitsja kohtuotsuse tühistamist osas, millega määrati S.R koheselt ärakandmisele 6 kuud

vangistust. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta S.R-ile mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. S.R on varem kohtu poolt karistamata

isik. Ta on oma tegu kahetsenud. Karistust raskendavaid asjaolusid tema teos ei ole

tuvastatud. Tegemist on 23 aastase ilmsete intellektihäirete ja liikumisraskustega isikuga,

mistõttu vangistuse kohaldamine ei täida tema puhul karistuse eripreventiivset eesmärki.

Põhjus, miks S.R ei tööta, on tema vaimne ja füüsiline tervis. Kaitsja leiab, et

vaatamata täisealisusele ja eksperdi poolt süüdivaks tunnistamisele vajab S.R karistuse mõistmisel samasugust lähenemist nagu on seda tehtud alaealiste puhul. Alaealine ei

pruugi täiel määral eristada lubatut ja keeletut ning täielikult mõista oma tegude tagajärgi. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks ei ole võimalik nõustuda prokuröri ja kaitsja taotlusega jätta S.R-ile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata.

4. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes taotleb kannatanu V. K. kohtuotsuse muutmata jätmist, sest peab S.R-ile mõistetud karistust põhjendatuks. Kannatanu ei pea õigeks

S.R-ile mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist, sest tema

eluviisi ja sõltuvushäiret arvestades ei oleks sellel kasvatuslikku mõju. Ta ei saaks sellisel juhul aru oma teo keelatusest ja selle tagajärgedest ning ning ründed sotaiaalmaja töötajate vastu võivad jätkuda. Lühiajalise vangistuse kandmine kaitseks eelkõige S.R-i enda huve, sest sellel ajal ei saaks ta jätkata toksiliste ainete tarvitamist.

5. Ringkonnakohtu istungil toetasid prokurör, süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni,

taotledes selle rahuldamist. Oma taotlusi põhjendasid nad sellega, et S.R on

viibinud käesolevaks ajaks vangistuses ligi 4 kuud ja tema tervis on selle aja jooksul märgatavalt halvenenud. Ta ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu vanglas olema ja viibib praegu vangla haiglas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

6.1. Kaitsja väidab oma apellatsioonis, et kohtuvaidluses esitasid prokurör ja kaitsja taotluse

jätta S.R-ile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata. Kohtukolleegium

peab seda väidet eksitavaks. Harju Maakohtus 10. juunil 2008.a toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et sellise taotluse esitas prokurör, kuid kaitsja on taotlenud S.R-i suhtes KarS § 61 kohaldamist, so karistuse mõistmist alla KarS § 118 sanktsiooni alammäära.

3(4) Riigikohtu kriminaalkolleegium on 30. septembri 2008.a otsuses nr 3-1-1-49-98 märkinud, et

kohtuistungi protokolli koostamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 155, mis näeb ette selle

dokumendi vormija sisunõuded. Protokollis peavad muuhulgas olema fikseeritud ka kõik

menetlusosaliste avaldused ja taotlused kohtuistungil, samuti kõik kohtu toimingud nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist

tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata

menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Kohtuistungi protokolli vormilise ja sisulise

täpsuse tagamiseks näeb KrMS § 158 lg 1 ette menetlusosalistele võimaluse esitada oma märkusi kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Kui menetlusosalised ei ole seda õigust kasutanud, siis tuleb lähtuda kohtuistungi protokolli sisust. Samasugust seisukohta

kohtuistungi protokolli õigusliku tähenduse suhtes on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 23. aprilli 2004.a otsuses nr 3-1-1-27-04 (RT III 2004, 12, 148). Toimikust ei nähtu, et S.R, tema kaitsja ega teised menetlusosalised oleksid seda

võimalust kasutanud ja taotlenud kaitseõiguse tagamise seisukohalt tähtsust omavate

märkuste sisseviimist. Seetõttu omab õiguslikku tähendust maakohtu istungil 10. juunil 2008.a koostatud ja samal kuupäeval allkirjastatud istungiprotokoll.

6.2. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale

mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Seda seisukohta on väljendanud

Riigikohtu kriminaalkolleegium juba 7. juuni 2001.a kohtuotsuses nr 3-1-1-70-01 (RT III 2001, 23, 252). Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium 12. veebruari 2008.a kohtuotsuses nr 3-1-1-91-07märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri

ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese

siseveendumusele tuginevalt.

Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud

üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka

eraldi põhjendada (RT III 2008, 9, 62). Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud S.R-ile

karistuse mõistmist, puuduvad aga motiivid, miks mõistab kohus S.R-ile

rangema karistuse kui taotles prokurör. Seetõttu nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks ei ole võimalik

nõustuda prokuröri taotlusega jätta S.R-ile mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata.

6.3. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste

puhul. KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline

vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohus võib süüdimõistetu karistuse

kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud korduvalt kohtute tähelepanu sellele, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada

eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise – s.o mõnekuulise vangistusega. Lühivangistuse (nn šokivangistuse) määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda,

kui on kirja pannud veenvad põhjused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab

siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike

vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on käsitlenud

neid küsimusi 20. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-99-06 (RT III 2007, 8, 65), 4. juuni

4(4) 2004. a otsuses nr 3-1-1-41-04 (RT III 2004, 17, 205 ) ja 11. aprilli 2005.a otsuses nr 3-1-1- 21-05 (RT III 2005, 13,132).

S.R-ile on kohus määranud koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud

vangistust, mida ei saa kohtukolleegiumi hinnangul käsitleda nn šokivangistusena. Lisaks sellele on S.R-i tervislik seisund vangistuses olles märgatavalt halvenenud. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri, süüdistatava ja kaitsja taotlusega piirduda S.R-i karistamisel eelvangistuses viibitud ajaga. Seega vähendab kohtukolleegium S.R-ile

määratud kohesele ärakandmisele kuuluva vangistuse aega 4 kuuni, millest arvata maha

eelvangistuses viibitud 2 päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 3 kuud 28 päeva vangistust.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 10. juuni 2008.a otsus S.R-i suhtes tuleb osaliselt tühistada ja teha uus otsus. Kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele .

Meelika Aava Igor Amann Paavo Randma