1-08-2097\19 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-08-2097

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-08-2097 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi R.V süüdistus KarS § 120 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 8. aprilli 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava R.V kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör Raul Heido Süüdistatav R.V

elukoht: XXX XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: XX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 8.

aprilli 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-2097 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17.septembrist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 07.oktoobril 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

2

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 08.oktoobrist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 8. aprilli 2008 otsusega mõisteti süüdi KarS § 121 järgi ja R.V karistati teda 6-kuulise vangistusega 18-kuulise katseajaga. Maakohus mõistis R.V õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 120 järgi ja KarS § 121 järgi temale esitatud süüdistuse 20.06.2006 episoodis ja S.E. kehalises väärkohtlemises. Maakohus arutas R.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema:

- 07.12.2006 kella 23.30 ajal lõi XXX XXX-XX asuvas korteris oma elukaaslasele

S.M. jalaga vastu istmikku, pigistas käsivarrega tema kõri ja lõi peaga vastu S.M. nina. Samuti rebis R.V katki S.M. kuuluvad püksikud ning tekitas talle füüsilist valu sellega, et torkas talle pöidla pärakusse ja üritas torgata teist sõrme vagiinasse

ning seejärel lõi jalaga ühel korral vastu S.M. paremat jalga ja kahel korral vastu S.M. vasakut jalga nii, et viimane löök tabas ka nende 5-aastast poega S.E. . Selliste eelpoolnimetatud tegudega põhjustas R.V S.M. füüsilist valu ja ninaluude murru ning S.E. le füüsilist valu;

- 08.12.2006 hommikusel ajal XXX XXX-XX asuvas korteris lõi R.V oma

elukaaslasele S.M. jalaga vastu istmikku, põhjustades sellega S.M. füüsilist valu. Kohtuistungil R.V ennast talle esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistus tõendatud osaliselt, KarS § 120 järgi esitatud süüdistus on tõendamata.

Kannatanu ütlustega on tõendatud tema suhtes süüdistatava poolt füüsilise vägivalla

toimepanemise aeg ja koht: nende ühises elukohas XXX XXX-XX korteris. Teod pandi

toime erinevatel aegadel: 07.12.2006 enne keskööd ja järgmise päeva hommikul enne

tööpäeva algust. Kannatanu ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Erinevate

erialaarstide tuvastatud vigastused kinnitavad kannatanul esinenud vigastusi.

Dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoos ei välista kannatanul vigastuste tekkimise mehhanismi kannatanu kirjeldatud viisil. Kannatanul esinenud vigastuste iseloom ja ulatus annavad alust järeldada, et tuvastatud vigastuste ja süüdistatava tegevuse vahel on otsene põhjuslik seos. 07. ja 08.12.2006 toimepandud kehalise väärkohtlemise episoodides ei tuvastanud kohus R.V

süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 07.12.2006 kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanul vigastusi näos ja alakehas ning valu kogu keha ulatuses. Süüdistatav peksis kannatanut jalgadesse, istmikku, pähe, pigistas randmeid ja kõri. 08.12.2006 kannatanu suhtes toimepandud vägivald põhjustas kannatanule valu süüdistatava poolt kannatanule jalaga istmikku löömisel. Vägivalla ulatus oli teisel korral väike ja toimus lühiajaliselt. Kohus nõustus dokumentaalses tõendis väljendatud arsti diagnoosiga. Süüdistatava teod

kannatanu suhtes on koduvägivald. Süüdistatav valis aega ja kohta vägivallategude

toimepanemiseks. Kodus kõrvaliste isikute juuresolekuta asus ta kannatanuga armukadedusest ajendatuna asju selgitama, valides selleks uneaja. Süüdistatava ütluste järgi

eelnes teo toimepanemisele pikk selgituste nõudmine, kus ta oli sunnitud üksi rääkima ja

küsimusi esitama vastuseid saamata. Kuna kannatanu vaikimine ei andnud süüdistatavale

soovitud tulemusi, rikkus ta kannatanu kehalist puutumatust, mille tulemusena saabusid vigastustena fikseeritud tagajärjed. Kannatanu kindlameelsus otsida abi politseilt nõrgestas

3

süüdistatava hommikust vägivallarünnakut. Kohus järeldas, et KarS § 121 järgi esitatud süüdistus on tõendatud kahes episoodis.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistusregistri andmetel on R.V väärteomenetluses karistatud 2-l korral; kriminaalkorras süüdistatavat karistatud ei ole. XX ist antud iseloomustuse järgi töötab R.V

koolis alates 2000. a septembrist töökoormusega 0,2 ametikohta, kus ta on väga hinnatud majandusteooria ja finantsjuhtimise õpetaja. Kohus ei tuvastanud R.V KarS

§-s 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid. Karistust raskendavate asjaoluna

arvestas kohus KarS § 58 punktides 1 ja 4 ettenähtud muud madalat motiivi ja süüteo

toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Muu madala

motiivina arvestas kohus üldinimlikult hukkamõistetavat kadedust, mille madalaimaks ja negatiivselt raskeimaks ilminguks on armukadedus. Kohus leidis, et karistust kergendavate asjaolude puudumisel ja kahe KarS §-s 58 ettenähtud karistust raskendava asjaolu esinemisel

ei ole võimalik süüdlast mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste tegude toimepanemisest kergemaliigilise karistusega, rahatrahviga.

R.V on varem kriminaalkorras karistamata. Arvestades tõendatud kuriteoepisoodide

arvu, leidis maakohus, et teda võimalik mõjutada raskemaliigilise karistusega alla kolmandiku määra KarS §-s 121 sanktsioonis ettenähtud raskemaliigilise karistuse määrast. Esmakordsel kriminaalkorras karistamisel on võimalik R.V karistusest tingimuslikult

täies ulatuses vabastada KarS § 74 lg 1 alusel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud

minimaalse katseajaga. Kuriteo toimepanemise asjaolud ja koosseisuväliste raskendavate asjaolude olemasolu ei võimalda karistusest tingimuslikult vabastada KarS § 73 alusel.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

R.V kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 08.04.2008 otsuse R.V KarS § 121 järgi süüdimõistmise osas ning mõista R.V õigeks, või kergendada karistust, asendades 6- kuulise vangistuse rahalise karistusega. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole R.V toime pannud talle etteheidetavat käitumist ning ei ole kasutanud kannatanu suhtes KarS § 121 koosseisurelevantset vägivalda. Võimalik väärkäitumine on olnud tingitud kannatanu enda käitumisest ning süüdistatav ei ole kordagi

soovinud kannatanut kahjustada. Lisaks sellele ei vasta süüdistatavale mõistetud karistus sanktsiooniõiguse põhimõtetele.

07.12.2006 ja 08.12.2006 episoodides puudus igasugune kuriteokoosseis ning kohus on valesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud.

07.12.2006 väidetava kuriteoepisoodi osas on kohus jätnud hindamata süüdistatava väited

kannatanu enda käitumise suhtes ning ei ole arvestanud toimunu põhjuseid ega tuvastanud selle tegelikke asjaolusid. Nii on lähtutud kannatanu ütlustest talle vigastuste tekitamise kohta süüdistatava poolt. Nagu süüdistatav on kogu menetluse jooksul selgitanud, olid sellised

vigastused kannatanul juba varem, teiseks ei ole selge ka selliste vigastuste tekkimise mehhanism või nende tekitamine süüdistatava poolt. Süüdistatav on tõrjunud kannatanu enda

käitumist ning sellises tegevuses ei saa näha süüteokoosseisu. Tõendamata on väited kannatanu kehalise puutumatuse rikkumise kohta.

4

Täielikult on tõendamata kehalise väärkohtlemise toimepanemine 08.12.2006 hommikul. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele peale kannatanu ütluste on kohus kuriteoepisoodi

tuvastamisel tuginenud. Ühestki dokumentaalsest tõendist ei nähtu kannatanule väidetava 08.12.2006 löömisega tekitatud vigastused. Süüdistatav on andnud selgeid ja üheseid ütlusi, et

ta ei ole sellist tegu toime pannud. Samuti ei ole tuvastatud löömine süüdistatava poolt, kusjuures ainsad tõendid sellise asjaolu kohta on kannatanu ütlused. Sel põhjusel ei saa

08.12.2006 kuriteoepisoodi lugeda tuvastatuks ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõendada süüdistatava kasuks, mistõttu R.V süüdimõistmine nimetatud episoodis tuleb tühistada.

Kohus on otsuse tegemisel lugenud raskendavateks asjaoludeks KarS § 58 punktides 1 ja 4

ette nähtud madala motiivi ja süüteo toimepanemise isiku suhtes, kes on süüdlasest

perekondlikus sõltuvuses. Kohus on ebaõigesti tuvastanud kadeduse kui süüteo toimepanemise ajendi. Kadedus ei ole koosseisurelevantne madal motiiv KarS § 58 p 1 mõistes ning ei ole aluseks raskema karistuse mõistmiseks.

KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. R.V puhul esines ainult üks karistust raskendav asjaolu. Kohus ei ole üldse hinnanud karistuse eripreventiivseid mõjusid. Süüdistatav on varasemalt

kriminaalkorras karistamata ning mõistetud väärteokaristused liiklusrikkumiste eest ei oma

antud juhul mingisugust puutumust isikule etteheidetava teoga. Nii tuleb eripreventiivseid

kaalutlusi ja karistust raskendavaid asjaolusid vaadelda eraldi. Kohus seda teinud ei ole. Kohus on lugenud karistust raskendavad asjaolud automaatselt ka eripreventiivseid mõjusid

välistavateks asjaoludeks. Puudub põhjus karistada R.V vangistusega, kuna eripreventiivse funktsiooni täidab täielikult kergemaliigiline karistus.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Esitatud apellatsioonis taotletakse ringkonnakohtult uuritud tõendeid hinnata erinevalt maakohtust ja sellest tulenevalt teha õigeksmõistev kohtuotsus. Samas pole esitatud tõendite osas mingeid uusi asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud etteheidetega maakohtu otsuse põhiosa motiivide ja järelduste osas ning leiab, et tõendeid on uuritud süsteemselt ja sellest tulenevalt

õigustatult tuvastatud süüdistatava süü ( tl 83-86). Maakohtu otsus vastab kohtuotsusele

esitatud nõuetele KrMS § 312 p 1, 2 mõttes. Nimetatud otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatavale süüks arvatud 07.12. ja 08.12.2006 kuriteoepisoode. Otsuse põhiosas on esmalt

käsitletud põhjalikult süüdistatava enda ütlusi ja vastuväiteid süüdistuse osas, seejärel aga kannatanu S.M. ütlusi. Seejärel on analüüsitud olemasolevaid tõendeid kuriteoepisoodide järgi

ning avatud ka dokumentaalsete tõendite sisu. Maakohus on õieti järeldanud, et erinevate

5

erialaarstide tuvastatud vigastused kinnitavad kannatanul vigastuste olemasolu. Samuti on esitatud süüdistatava poolt toimepandud vägivaldsete tegude, kui koduvägivalla sisu.

Vastuväitena süüdistusele on süüdistatav asunud väitma, et kannatanu annab tema vastu süüstava iseloomuga ütlusi ning kinnitas ringkonnakohtus, et kannatanu on süüdistuse sisuks olevad teod välja mõelnud. Samas ei oska R.V veenvalt põhjendada, mis peaks olema kannatanu taolise käitumise motiiviks ning nimetab lihtsakoeliselt, et kannatanu „tahab ennast

sugulaste ees paremas valguses näidata.“ Süüdistatav ei oska sisukohaselt selgitada kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi. Ringkonnakohtus süüdistatava poolt

esitatud sellekohased võimalikud versioonid ei sobitu reaalselt tuvastatud vigastustega. Nii pakkus süüdistatav väheveenvalt kannatanul sedastatud vigastuste tekkimist sõiduki Audi

uksega kokkupuutest ja sõbranna juures vastu lauda põrkumisest. Veel peab süüdistatav

võimalikuks, et kannatanul tekkisid vigastused kodus, kui süüdistatavat seal ei olnud.

Ninaluumurru ja suguteedes esinenud vigastuste osas süüdistatav võimalikku tekkemehhanismi nimetada ei tea. Väheveenev on ka süüdistatava väide, et sõrmede surumine

suguteedesse ja päraku piirkonda on raskelt teostatav. Kriminaalasja materjalid ei sisalda faktilisi asjaolusid, et kannatanu võis tekitada endale vigastused ise või lasi neid kellelgi teisel

tekitada, samuti, et osa vigastusi on kannatanul tekkinud vastassugupoolega suhtlemisest, mida aga väidetakse kaitseversioonina.

Kaitseversioonina ajendavat kannatanu ütlustes kahtlema ka asjaolu, et 07.12.2006 õhtul ei

võtnud ninaluumurruga kannatanu vastu politseitöötajate pakkumist teda ära viia, vaid läks magama. Ringkonnakohus ei pea taolist kannatanu tegevust asjaoluks, mis seaks kahtluse alla süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivaldse tegevuse. Maakohus on süüdistatava

ja kaitsja sellekohaseid vastuväiteid süüdistusele juba põhjalikult käsitlenud ja need ümber lükanud.

Ringkonnakohus nõustub prokuröri väitega, et mõneti tendentslikult püütakse

kaitseversioonina rõhutada kannatanut iseloomustavana ja halvustavana tema väidetavat

vägivaldsust (esemete purustamist), millel ei ole aga käesoleva süüdistuse seisukohast puutumust. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta süüdistatavale mõistetud karistuse liigi ja määra

valiku ning põhjenduste osas. Maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks puudub seaduslik alus. Põhjendatult on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel kahte raskendavat

asjaolu KarS § 58 p 1 ja 4 mõttes, seejuures neid põhjalikult motiveerides. Maakohus on arvestanud muu madala motiivi all üldinimlikult hukkamõistetavat kadedust, mille üheks

ilminguks on armukadedus. Armukadedust tuleb mõista madala motiivina. Samuti on karistust raskendava asjaoluna põhjendatult tuvastatud süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes

on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Õigustatult tuleb rõhutada, et pedagoogilise töö juurde ei kuulu vägivald.

Alusetu on apellatsiooni väide, et maakohus pole motiveerinud vangistust kui karistusliigi

valikut. Maakohus on põhjendanud miks ei ole võimalik süüdistatavat karistada rahalise karistusega.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas