1-05-665\9 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-665 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 23. september 2008. a Kriminaalasi J.T ja H.L-i süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

J.T ja H.L Prokurör Kristel Eliste Süüdistatavad J.T, isikukood: xxx, rahvuselt poolakas,

EV kodanik, kesk-eriharidusega, abielus, ülalpeetavaid ei ole, töökoht AS D., elab aadressil: XXXXXXX, XXXXX XX-X, KrMS § 217 korras kinni peetud 27.02.2005.a. – 01.03.2005.a.,

s.o. 3 päeva, tõkend - elukohast lahkumise keeld, varem kriminaalkorras karistamata.

H.L,

isikukood: xxx, rahvuselt

ukrainlane, EV kodanik, kesk-eriharidusega, abielus,

ülalpidamisel 1 alaealine laps, töökoht P. K. H. AS, elab aadressil: XXXXX XXX., XXXXXX XXXX, XXXXXXXXX XXX - XX, KrMS § 217 korras kinni peetud 27.02.2005.a. – 01.03.2005.a., s.o. 3 päeva, tõkend - elukohast lahkumise keeld, varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsjad Adokaat Leelo Viil, advokaat Jaan Tedder

2 RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsus tühistada osaliselt, täpsemalt J.T ja H.L-i süüditunnistamises KarS § 293 lg 2 p 3 järgi. 2. Süüdi tunnistada J.T KarS § 25 lg 2 - § 293 lg 2 p 3 järgi. 3. Süüdi tunnistada H.L KarS § 25 lg 2 - § 293 lg 2 p 3 järgi. 4. Muus osas jätta Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsus muutmata. 5. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsusega tunnistati J.T ja H.L süüdi KarS

§ 293 lg 2 p 3 järgi; mõlemale süüdimõistetule mõisteti karistuseks neli kuud vangistust, millest

KarS § 68 lg 1 alusel arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kolm päeva. Mõlema süüdimõistetu suhtes määrati KarS § 73 alusel, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui isik ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

J.T ja H.L tunnistati süüdi selles, et nemad, töötades Põhja Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonnas ning olles seega ametiisikuteks KarS § 288 mõttes, panid toime pistise võtmise, mis seisnes järgnevas. 27.02.2005.a. kella 12.20 paiku pidas turvatöötaja R. L. kaupluses kinni pisivarguse sooritanud A.

L.i ja andis õigusrikkuja üle kohale kutsutud politseitöötajatele- Põhja Politseiprefektuuri Ida

Politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel H.L-ile ja nooremkonstaabel J.T.

Kaupluse juurde pargitud politseisõidukis A. L.ile KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo eest

kiirmenetluse otsuse koostamise käigus nõustusid H.L ja J.T tasu eest määrama A. L.ile väärteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud minimaalse karistuse, s.o rahatrahvi suuruses 3 trahviühikut ehk 180 krooni. Konstaabel H.L koostas A. L.ile kiirmenetluse otsuse, määrates karistuseks rahatrahvi 180 krooni ja nooremkonstaabel J.T võttis H.L-i juuresolekul

kuriteo matkijalt A. L.ilt vastutasuna minimaalse rahatrahvi määramise eest pistise summas 300 krooni.

Tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et J.T ja H.L-i süü on leidnud täielikult tõendamist. Tuvastamist leidis, et kuriteo matkijale A. L.ile anti üle eelnevalt märgistatud rahatähed, mis hilisemalt leiti osaliselt süüdistatavate käest – ja seda jaotatult, nii et kummagi käes oli 125 krooni. Raha jaotamiseks osteti 50 krooni eest süüa ning nagu leidis kinnitust, maksti just A.

L.ilt saadud sajalise rahatähega. Jälitustoimingute protokoll koos stenogrammi ja sinna juurde

kuuluva salvestisega kinnitasid samuti, et süüdistatavad võtsid minimaalse võimaliku karistuse määramise eest A. L.ilt ühiselt ja kooskõlastatult vastu 300 krooni. Kohus märkis, et süüdistatavate

ennastõigustavad ütlused on teiste tõenditega täielikult ümber lükatud. Versiooni, et tegelikkuses

taheti raha A. L.ile tagastada või korrapidajale üle anda, ei pidanud kohust tuvastatud asjaolude pinnalt usutavaks.

3

2. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsiooni J.T ja H.L. Mõlemad apellandid taotlevad enda õigeksmõistmist.

Sisult identsetes apellatsioonides märgitakse, et kohus on ignoreerinud nende mittenõustumist

süüdistusega, arvestatud ei ole nende argumentide ning arusaamadega. Seetõttu on kohus teinud nende suhtes süüdimõistva otsuse ekslikult.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluse juurde ning palusid enda

õigeksmõistmist. Apellatsioone toetasid ka nende kaitsjad. Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on tuvastatud faktiliste asjaolude osas

seaduslik ja põhjendatud ning apellantide seisukohad ei anna alust süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks. Soostudes küll täiel määral maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsi ning nende alusel tehtud järeldustega (I), leiab kriminaalkolleegium samas, et kriminaalasjas on tuvastatav

materiaalõiguse väär kohaldamine (II), mille osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleeguim järgmiselt.

I

4. Apellandid kordasid ringkonnakohtu istungil neid väiteid, millega nad vastustasid esitatud süüdistust ka maakohtus. Apellandid ei nõustunud maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotlesid tõendite täielikku ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning endi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellantide esitatud väited ei anna kuigivõrd alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise

põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu

järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatavate

süü tõendatuse osas rajaneb kõigi tõendite põhjalikul ning terviklikul analüüsil ja omavahelisel

kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, viimati nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema

selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult.

5. Apellandid kordasid ringkonnakohtu istungil, et nemad ei ole süütegu toime pannud ning sisuliselt on tegemist nende süüdi lavastamisega. Raha, mida süüdistus ja maakohus on käsitlenud kui pistist, nad enda sõiduautost küll leidsid, kuid seda ei saanud nad A. L.ile väiksema karistuse

mõistmise eest; neil oli kavas raha kas tagastada A. L.ile või anda üle korrapidajale. Kriminaalkolleegium ei soostu selle kaitseversiooniga järgmistel argumentidel.

5.1 Kriminaalasjas on tuvastatud järgmised asjaolud. Nimelt laekus õiguskaitseorganitele informatsioon, et J.T ja H.L võivad olla seotud ametikohustuste täitmisel altkäemaksu

4 võtmisega; selle informatsiooni alusel saadi kohtult luba kuriteo matkimiseks. Kuriteo matkijale A.

L.ile anti üle eelnevalt märgistatud ning fikseeritud seerianumbritega rahatähed (tlk 20-28). Nagu

nägi ette matkimise kava, jäigi A. L. kaupluses 27. veebruaril 2005. a „vargusega“ vahele ning sündmuskohale kutsuti politseiekipaaž koosseisus J.T ja H.L, kes toimetasid A. L.i politseisõidukisse. Autos edasiselt toimunut kajastab üheselt jälitustoimingu protokolli stenogramm (tlk 14-19).

5.2 Politseimasinas selgitab A. L., et tahaks väärteoasja menetlemisest pääseda, kuna soovib minna välismaale tööle ning väärteokaristus võib selles osas saada takistuseks (tlk 16). J.T selgitab selle peale, et väärteomaterjalid on nad kohustatud koostama, kuna „sind püüdsid turvajad

kinni. Kui meie oleksime püüdnud, siis võiksid olla ka variandid. Kõik oleneb ainult trahvi

suurusest“/…/ „Me saime väljakutse oma korrapidajalt. Kui me ei reageeri, siis arvutis miski klappima ei lähe, punane lipuke läheb põlema ja meile tehakse ära…“ (tlk 17). Seejuures tehakse

üheselt selgeks, et on märkimisväärne vahe, kas karistuse mõistavad nemad või komissar ning edasine vestlus käibki teemal, millistel alustel saab mõista toimepandud pisivarguse eest minimaalse karistuse (tlk 17). J.T selgituste kohaselt määratakse minimaalne trahv ainult pensionäridele ja invaliididele, küsides seejuures, et kas A. L.il on invaliidsustõend (tlk 17). Edasises vestluses kordab J.T

nn tõendi vajalikkust ning A. L.i küsimuse peale, et kui palju selline „tõend“ maksab, ütleb J.T, et „ise otsusta“, misjärel jõutakse kokkuleppele üleantava rahasumma suuruses (tlk 18).

Seejuures on oluline märkida, et J.T õpetab edasiselt A. L.it, mida kirjutada

väärteoprotokolli seletuseks: „Kirjuta, et juhtus kogemata. Mõtlesin millestki muust, pea oli täis

mõtteid. Panin automaatselt kotti, maksta unustasin“ (tlk 18). Tähelepanu väärib ka J.T kommentaar kaupluse turvatöötaja aadressil, kes tuleb vestluse lõpupoole politseimasina juurde ning uurib muuhulgas menetlemise asjaolusid: „rumalaid küsimusi esitab, noor, l...s“ (tlk 19).

Sündmuste käiku just selliselt on kohtuistungil kinnitanud ka tunnistaja A. L.. Seejuures on

tunnistaja selgitanud, et nn invaliidustõendi eest pakkus ta 300 krooni, mida peeti piisavaks ning

selle summa andis ta üle just J.T-le (tlk 214). Põhimõtteliselt ei eitanud ka süüdistatavad

ringkonnakohtu istungil, et kirjeldatud vestlus aset leidis – just J.T argumendid olid

suunatud sellele, et anda vestlusele teistsugune sisu ning täiendavalt väitis apellant, et vestluse üksikuid fraase on käsitletud meelevaldselt ja vestluse kui terviku kontekstiväliselt. Ringkonnakohus ei soostu sellise väitega.

5.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on toimunud vestlust pea võimatu hinnata teisiti kui n.ö

läbirääkimisi võimalikult väikse karistuse mõistmise teemal. Vestlusest tuleneb üheselt, et kuigi

väärteoprotokolli vormistamata jätta nad ei saa, on võimalik läbi rääkida mõistatava karistuse

suuruse osas. On arusaadav, nagu seda märkis ka maakohus, et sellisel juhul ei küsita summasid enamjuhul otsesõnu ning paljuski räägitakse n.ö kaude; selliselt on mõistetav ka J.T poolt A. L.ile räägitud anekdoot sõjaveteranidest ja nende tõenditest (tlk 17). Süüdistatavate versioon sellest, et minimaalse trahvi määramisele ei olnud kirjeldatud vestlusel mitte mingit mõju ning nad lähtusid

seejuures pelgalt enda töös väljakujunenud praktikast (tlk 210, 212), on enam kui ebausutav. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste hindamisel tõendina selgitanud, et oluline on muu hulgas hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate

asjaolude esinemise üldine tõenäosus (RKKKo 3-1-1-74-05). Kriminaalkolleegium ei suuda

loogiliselt kokku sobitada toimunud vestlust ja süüdistatavate kaitseversiooni. Enamgi veel – täielikult ebaloogiliseks muutuks ka edasiselt toimunu.

6. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt maakohtu menetluses esitatud kaitsja väitega, et süütegu, kui selline üldse aset leidis, oli põhimõtteliselt toime pandud hiljemalt raha üleandmisega.

5

Kohus ei soostu aga edasise järeldusega, et täielikult on tähenduseta, kas seda raha edasiselt ka kasutati vms. Kaitsjad on püüdnud selle argumentatsiooniga väita, et sündmuste edasine käik ei oma kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähendust. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleeguim on märkinud, et kuigi kuriteo toimepanemine on tõepoolest ajaliselt piiritletud käitumisakt, on see samas seotud ka süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast

kuriteosündmust. Isegi süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine võib seega kuuluda teatud

juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse

kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje (RKKKo 3-1-1-16-04, p 9). Seega on ainuõige

vaadelda toimunut ühtse tervikuna, nii nagu on seda teinud ka maakohus enda otsuses.

Ringkonnakohtu hinnangul teeb järgnev ka üheselt selgeks, miks vältisid süüdistatavad enda

kaitseväidetes edasiselt toimunu käsitlemist, kuivõrd see on ilmselgelt neid inkrimineeriva iseloomuga.

7. Nagu öeldud, anti kuriteo matkijale üle eelnevalt märgistatud ja fikseeritud seerianumbritega rahatähed. Ning tuvastamist on leidnud seegi, et seda raha hakati koheselt ka kasutama. Tunnistaja R. P. on kohtuistungil andnud ütlusi, et kioskisse, kus tema oli müüja, tulid kaks politseinikku ning ostsid süüa, makstes sajakroonise rahatähega. Hilisemalt saabusid teised politseinikud, kes vaatlesid kõiki rahatähti spetsiaalse valgusega ning võtsid ühe rahatähe ära (tlk 213). Vastuvaidlematult on kriminaalmenetluse tulemusel aga tõendatud, et äravõetud rahatäheks oli just see kupüür, mis anti eelnevalt üle kuriteo matkijale.

Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtu järeldusega, et A. L.ilt saadud rahatähega maksti selleks, et J.T ja H.L oleks võimalik saadud summa (300 krooni) omavahel

võrdselt ära jagada. Tähelepanu väärib eriliselt ka asjaolu, et matkijalt saadud rahatähega maksti

vaatamata sellele, et mõlemal süüdistataval oli piisavalt kaasas ka isiklikku raha; juba see teeb

ainetuks süüdistatavate maakohtus esitatud väite, et tegelikkuses taheti autost juhuslikult „leitud“ raha anda üle korrapidajale.

Täielikult arusaamatuks muutuks aga tõsiasi, et ka teised kaks sajakroonist rahatähte leiti süüdistatavate juurest – ning seda omavahel jaotatult, nii et kummalgi oli 100 krooni (tlk 44-45; 46- 47). Süüdistatavate versiooni aktsepteerimiseks peaks seega asuma seisukohale, et kõigepealt leitud raha jaotati, osaliselt ka kasutati, ning enne selle raha n.ö tagastamist oleks tulnud kahe peale asuda

selle 300 krooni uuesti kokkupanemisele, et saada kokku autost „juhuslikult leitud“ summa.

Kriminaalkolleegium peab seda enam kui ebaloogiliseks kaitseväiteks, mis ei haaku teiste kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludega.

8. Seejuures ei soostu ringkonnakohus apellantide väitega, et A. L. tuleb kriminaalasjas lugeda

nö asjast huvitatud isikuks ning tema ütlusi ei saa tõendina kasutada. Tunnistaja ütlused toimunu kohta on olnud ajalises plaanis järjepidevad ning kattuvad ja tema ütlustes kajastuvat kinnitavad täiel

määral ka teised kohtu poolt uuritud tõendid. Tunnistaja on tõepoolest kinnitanud, et märgistatud raha andsid talle üle politseitöötajad, kellest üheks oli A. Afanasjev (tlk 215). Apellantide viidet, et tegelikkuses on raha üleandjaks olnud inspektor D. Silak (tlk 20), mis viitab A. L.ile kui valeütluste

andjale, ei pea ringkonnakohus asjakohaseks. Kui lähtuda apellantide väitest, et A. L. on A. Afanasjevi tuttav, siis saab ka arusaadavaks, miks viitas tunnistaja esmajoones ning nimeliselt just

A. Afanasjevile kui raha üleandjale; kuid toonitada tuleb, et tunnistaja ütluste kohaselt olid raha üleandmise juures veel teisigi politseitöötajaid, kelleks fikseeritult oli tõepoolest D. Silak. Seega ei ole apellantide väide asjakohane.

9. Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et vastuvaidlematult on leidnud tõendamist J.T ja H.L-i poolt raha vastuvõtmine A. L.ilt selle eest, et talle mõistetaks

minimaalne seaduses ettenähtud karistus. Süüdistatavate kui ametiisikute tegu kujutas endast vastutasu eest tehtut: tegemist oli raha andja jaoks ostetud vastuteene, ümberpöördult raha võtjate

6 ehk J.T ja H.L-i jaoks tasustatud teenega, mis on õiguslikult korrektselt kvalifitseeritud

pistise võtmisena (RKKKo 3-1-1-118-06). Asjaolusid kogumis hinnates on ainetu rääkida ka lubamatust teoprovokatsioonist RKKKo 3-1-1-110-04 mõttes; A. L.i käitumine ei olnud kuigivõrd

sellise kaaluga, millega võrreldes J.T ja H.L-i endi teopanus jäänuks tahaplaanile lubamatu teoprovokatsiooni tähenduses. Kuigi juhtivaks pooleks ja n.ö läbirääkijaks oli käesolevas kriminaalasjas tuvastatult J.T, on

täielikult tuvastatud, et ta tegutses ühiselt ja kooskõlastatult H.L. Viimane oli kogu

protsessi juures, kusjuures tema oli ka isikuks, kes vormistas kiirmenetluse otsuse väärteoasjas. Tegemist on seega kaastäideviimisega KarS § 21 lg 2 mõttes.

II

10. Küll leiab kriminaalkolleegium, et käsitledes toimunut lõpuleviidud süüteona on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja seda järgmistel motiividel.

Käesolevas kriminaalasjas on menetlustaktikana kasutatud kuriteo matkimist – tunnistaja A. L. pani

näiliselt toime varguse ning pakkus väiksema karistuse määramiseks politseitöötajatele raha, kes selle ka vastu võtsid.

Senine kohtupraktika on asunud seisukohale, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba

olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt

lõpule viidud. Matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline lõpuleviimine, täpsemalt

süüteo lõpuleviimise reaalne ehk objektiivne võimalikkus. Matkimise korral on toimuv reeglina jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust

realiseeruda kahjuliku tagajärjena. Seejuures tuleb silmas pidada, et tähendust ei oma mitte konkreetne koosseisutüüp (formaalne või materiaalne delikt) ja selle lõpuleviimine, vaid koosseisuga

kaitstavate väärtuste sisuline (materiaalne) kahjustamine või parandamatu kahju saabumine (vt RKKKo 3-1-1-110-04).

11. Prokurör näis lähtuvat arusaamast, et kuivõrd süüdistatavatel õnnestus esialgselt

sündmuskohalt lahkuda ning osaliselt raha ka realiseerida, väljus olukord teataval määral

jälitusametkondade kontrolli alt, mistõttu on alust rääkida lõpuleviidud süüteost. Kriminaalkolleegium ei soostu sellega. Pistise võtmine oli formaalses plaanis lõpule viidud hetkest, mil ametiisikud soostusid vastuteenena raha vastu võtma – selles väljendus KarS §-s 293 kaitstava õigushüve kahjustamine juba täiel määral. Kas nad said peale seda ca poole tunni vältel saadud raha

ka kasutada ja omavahel jagada, ei muuda õigushüve sisulise kahjustamise seisukohalt enam

absoluutselt midagi. Olukord selles tähenduses oli ikkagi jälitusametkondade kontrolli all. Ning tähelepanu tuleb pöörata veel järgnevale – seda seadusega lubatud tegu, mille nad tasu eest toime panid (minimaalse karistuse mõistmine), õiguslikus tähenduses sisuliselt ei eksisteerinudki.

12. Konkreetselt väljendub see järgnevas. Lõpuleviidud süüteost saaks rääkida siis, kui isik paneks toime varguse, jääks vahele ning saamaks võimalikult väikest seadusega ettenähtud karistust,

annab selle eest politseiametnikele raha. Käesoleval juhul aga ei toimunud juba vargustki; A. L. läkski poodi selleks, et jääda vahele. Seega puudus tal tahtlus võõra vallasasja valduse murdmiseks

ning uue valduse kehtestamiseks. Sellest tulenevalt ei omanud tähendust ka see teene, mille J.T

ja V. H.L raha eest enda arust sooritasid – nende poolt mõistetud karistus (nagu

kiirmenetluse otsus tervikuna) oli õiguslikus plaanis ilma igasuguse tähenduseta. Seega ei saanud

nende tegu materiaalses mõttes õigushüve ka kahjustada. Ehk teisisõnu – minimaalse karistuse mõistmine ehk seadusega lubatud teo toimepanemine KarS § 293 lg 1 tähenduses oli ilma igasuguse sisulise tagajärjeta.

7

Silmas tuleb aga pidada ka järgmist. Pistise andmine ja võtmine on omavahel korrespondeeruvad

sätted; selleks, et saaks rääkida pistise võtmisest, peab esinema objektiivselt avaldunud pistise

pakkumine (erand sellest on pistise nõudmine, millega käesolevas kriminaalasjas aga tegemist ei

ole). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-7-08 silmas pidades on pistise võtmise näol tegemist nn vajaliku osavõtuga süüteoga, kus isiku põhiteo objektiivse koosseisu realiseerumiseks vaja ka mingi teise isiku lisategu. Selleks kontekstis leiab kriminaalkolleegium, et ka pistise võtmist

ei ole võimalik käsitleda pistise andmisest täielikult eraldiseisvana. Tähele tulebki panna, et

tegelikkuses ei soovinud A. L. süüdistatavatele õiguslikus mõttes pistist pakkuda; ta oli süüteo

matkija ning tal puudus tahtlus pistise andmiseks. Kui puudub pistise andmine, ei saa vähemalt käesoleva kriminaalasja tehiolude pinnalt teha ka järeldust lõpuleviidud pistise võtmise kohta ning süüdistatavate käitumine tuleb kvalifitseerida pistise võtmise katsena.

13. Vaatamata süüdistatavate käitumise ümberkvalifitseerimisele lõpuleviidud süüteost katseks

ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks revideerida mõistetud karistust. Õiguslikult on süüteo

lõpuleviimine ja katse samaväärsed ning karistuse mõistmise aspektist tähenduseta. Samuti on ümberkvalifitseerimine käesoleval juhul puhtalt õigusliku sisuga ning jätab täiesti muutumatuks J.T ja H.L-ile etteheidetud käitumise ebaõigussisu.

14.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p 3 tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 19. juuni 2008. a otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Paavo Randma

Jüri Paap

Malle Preimer