1-07-13596\14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13596 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Paavo Randma ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10. september 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi F.F süüdistus KarS § 200 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16. mai 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.F ja tema kaitsja adv. Jaan Tedder Prokurör Natalia Lebed

Süüdistatav F.F

sünd 12.04.1984.a. Eesti kodanik, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX XXXXX-XXXX XXXXXXXXX, töökoht B. E. OÜ, karistatud 08.04.2005.a Lääne-Viru Maakohtu poolt KarS § 184 lg 1, 199 lg 2 p 7,8 ja 263 p 1 järgi 5 aasta ja 6 kuulise vangistusega, koheselt kandis F.F ära 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse, 3 aastat vangistust jäeti tingimisi kohaldamata 4 aastase katseajaga, katseaja lõpp 08.04.2009.a.

Kaitsjad Adv. Jaan Tedder ja Raul Ainla RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 16. mai 2008.a otsus F.F süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

2 EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. tunnistati KarS § 121 järgi süüdi ja karistati 1 aastase vangistusega, KarS § F.F 199 lg 2 p 4 järgi 6 kuulise vangistusega, KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse – 3 aasta võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 05.07.2007.a.

2. oli esitatud süüdistus selles, et ta 23.06.2007.a kella 01.50 ajal Tallinnas F.F-ile XXXXXXXXXX XX maja juures tungis võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil kallale M. L., pekstes teda käte ja jalgadega näo, pea, kõri ja keha piirkonda, tekitades tervisekahjustusi ning võttis kannatanult ära rahakoti 400 krooni väärtuses, milles olid juhiluba, kaks Hansapanga kaarti ja sularaha 2000 krooni.

3. rünnaku ajendiks olnud Maakohus leidis, et asjas puuduvad tõendid, nagu oleks F.F soov hõivata kannatanu vara, puuduvad tõendid ka selle kohta, et süüdistatav oleks kasutanud

pärast rahakoti hõivamist vägivalda selleks, et säilitada kannatanult ebaseaduslikult võetud

vara valdus. Kohtulikul uurimisel on aga kinnitust leidnud, et F.F kannatanu suhtes vägivalda tarvitas ning hiljem rahakoti hõivas. Maakohus hindas süüdistatava käitumise KarS § 121 ja 199 lg 2 p 4 järgi.

APELLATSIOONIDE SISU

4. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist, kuivõrd asjas puuduvad F.F süüd kinnitavad tõendid.

4.1 ei ole ennast süüdi tunnistanud, kinnitades, et on olnud ise ründeobjektiks, aga F.F menetluslikult on käitunud heauskselt.

4.2 Kaitsja ei nõustu kohtuotsuses sedastatuga, et süüdistatav ei ole andnud tõeseid ütlusi,

kannatanu on seda aga teinud. Maakohus pole oma seisukohta põhistanud. Tegelikult on

kannatanu ütlused vastuolulised, aga kohus pole neid kahtluse alla seadnud. Kohus viitab tunnistajate ütlustele, kuid jätab arvestamata, et tunnistajatel olev teave pärineb kannatanult.

Tunnistajatest viibis sündmuskohal üksnes D. M.. Apellant leiab, et vaieldamatult on

tuvastatud kannatanu omakasupüüdlik käitumine, mis on käsitatav ka oma töökohustuste mittenõuetekohase täitmisena, mis võis olla konflikti ajendiks.

4.3 Apellant on seisukohal, et asjas puuduvad aktsepteeritavad tõendid F.F vastu. Kohus on aga olemasolevad kahtlused jätnud mitte üksnes välja toomata vaid on lahendanud need süüstavalt. Sisuliselt leiab apellant, et kohtuotsus on motiveerimata.

3

4.4 on pannud toime varavastase kuriteo, on paljasõnaline. KarS Kohtu tõdemus, et F.F

§ 121 inkrimineerimisega seonduvalt küsib apellant, kas F.F oli soov tekitada

kannatanule kehavigastusi, või oli tegemist vastastikusest arusaamatusest tekkinud mõlemapoolse füüsilise puutumatuse rikkumisega.

4.5 Kohus ei ole kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks lahendanud. Sellist veendumust

kinnitab ka kohtu poolt põhjendatuks peetud karistuse liik – vangistus, sest mõlemad F.F-ile süüksarvatud kuriteokoosseisud näevad ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse,

millise kohaldamine töövõimelisele ja töökohta omavale süüdistatavale oleks õiglane ja otstarbekas. Seda enam, et F.F on juba vangistuses ligi aasta viibinud.

4.6 Kokkuvõtvalt leiab apellant, et kohtuotsuse tekstist puuduvad sisuliselt tõendid KrMS §

306 lg 2 tähenduses. Sellised puuded põhistaksid kohtuotsuse tühistamise ja õigeksmõistva kohtuotsuse langetamise.

5. taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 ja lg 2 F.F

nimetatud rikkumiste tõttu ja õigeksmõistva otsuse tegemist, alternatiivselt taotleb

kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, kuivõrd maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

5.1 Apellant refereerib maakohtu otsust ning leiab, et kohtul puudus alus kahelda tunnistaja A. M. ütlustes. Tegelikult on tõendatud nii tema enda kui A. M. ütlustega, et viimane viibis taksoarve tasumise ajal taksos ja nägi raha viskamist, süüdistatav küsis mitu korda arve kohta, kuid M. L. vaid nähvas. Samuti kinnitab tunnistaja, et F.F luges raha. Seega ei vasta kohtu järeldus, nagu oleks arve maksmata jäänud, tuvastatud asjaoludele.

5.2 kui A. M. andnud Ka taksost väljumisele järgnevatele sündmustele on nii F.F riimuvaid ütlusi ning nende põhjal on tuvastatav, et ründe alustajaks oli M. L., kes F.F-ist kinni hoidis ning see toimus siis kui F.F oli taksost 6-7 sammu eemal. Seega ei nõustu apellant kohtu järeldusega selles, et ründe algatajaks oli süüdistatav.

5.3 Apellant on seisukohal, et kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on tõendatud rahakoti vargus taksost. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis. Tuvastatud asjaolud näitavad, et F.F puudus lihtsalt võimalus M. L.u rahakoti võtmiseks.

5.4 Kohtuotsuse kohaselt leidis tõendamist ründe alustamine süüdistatava poolt, samuti oli

süüdistatava rünne intensiivsem, ei ole alust rääkida hädakaitsest. Sellist sedastust ei saa

pidada kohtu poolseks kolmeastmelise deliktistruktuuri analüüsiks, millest nähtuks kohtu arutluskäik õigusvastasust välistavate asjaolude osas. Apellant viitab Riigikohtu otsustele nr

3-1-1-136-06; 3-1-1-95-06; 3-1-1-142-05 ja 3-1-1-117-06 ning leiab, et kui kohus oleks

järginud seadust ja Riigikohtu poolt sedastatut, ei oleks ta saanud jõuda süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseni.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

4

Süüdistatav toetas nii kaitsja kui tema enda esitatud apellatsiooni, taotles õigeksmõistva

otsuse tegemist, alternatiivselt aga kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Adv. J. Tedder jäi esitatud apellatsiooni juurde, adv. R. Ainla toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsioonide sisuga, kuulanud

ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

7.1 Kuivõrd süüdistatav taotles oma apellatsioonis kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

esimese astme kohtule KrMS §-s 339 lg-s 1 p-s 7 ja 8 ning lg-s 2 nimetatud

menetlusõigusnormide rikkumise tõttu ning ka kaitsja on asunud seisukohale, et maakohtu otsuses puudub põhjendus, siis esmalt käsitleb kohtukolleegium just neid küsimusi.

7.2 Süüdistatava ja tema kaitsja seisukohaga, mille kohaselt puudub maakohtu otsuses põhjendus, kohtukolleegium ei nõustu ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1- 85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus

tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud.

Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid äärmise põhjalikkusega analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse

lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta silmas pidades vajalikuks

rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05).

7.3 seisukohaga selle kohta, nagu oleks Kohtukolleegium ei nõustu ka süüdistatava F.F maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, st kohtuotsuse resolutiivosa järeldused

ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt oma otsustes

selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse

põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu lahendid 3-1- 1-55-06; 3-1-1-3-07) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas

süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole.

7.4 viitab oma apellatsioonis ka KrMS § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse F.F

tühistamisele. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või

põhjendamatu kohtuotsus. Millist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses F.F aga silmas peab, apellatsioonist ei selgu.

5

7.5 Süüdistatava kaitsja seisukohaga, et maakohus ei ole tema kaitsealuse käitumise

hindamisel järginud KrMS § 306 lg-s 2 sätestatut, kohtukolleegium ei nõustu. Nimetatud seadusesätte kohaselt lahendatakse kõne all oleva paragrahvi lõikes üks loetletud kohtuotsuse

tegemisel lahendatavad küsimused iga kuriteo puhul eraldi. Maakohtu otsuse põhiosast nähtub, et kohus on F.F-ile süüks arvatud KarS §-s 121 ja §-s 199 lg 2 p 4 ettenähtud kuriteod eraldi kindlaks teinud, analüüsides ja tuvastades mõlema teo puhul nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu ning süü eraldi (lk 9-13).

7.6 Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist maakohtu poolt kohtukolleegium ei tuvastanud, seega on taotlus kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks alusetu.

7.7 heidab oma apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole tema süü F.F tuvastamisel juhindunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist ning viitab mitmetele Riigikohtu lahenditele. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse põhiosast (lk 9-13) nähtuvalt

ei ole kohus KarS §-s 2 lg-s 2 süüteoasjades määratletud õigusliku küsimuse lahendamise metoodikat rikkunud. Maakohus on andnud kontrollitud tõendite analüüsi käigus paralleelselt

vastuse süüdistatava tegude koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süüle. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada F.F poolt viidatud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-

117-06, milles seoses deliktistruktuuri järgimisega kohtuotsuse põhjendamisel märgib

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb

üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Seega ei ole alati ja igas kohtuotsuses vaja põhjendada seda, miks kohus leiab, et tegu

on õigusvastane ja selle toime pannud isik süüdi. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks

saab eelkõige lugeda olukorda, kui KarS § 2 lg 2 mõtte väärkäsitlus viis kohtuotsuses ebaõigele materiaalõiguse normile tuginemisele. Midagi sellist aga vaidlustatud kohtuotsuse puhul täheldada ei ole võimalik.

7.8 kui tema kaitsja vaidlustavad apellatsioonides ka maakohtu poolse tõendite Nii F.F hindamise. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtu hindavad tõendeid nii

erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub

ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist

tingivaid vigu. Vastupidi, maakohus on erilise tähelepanelikkusega arvestanud kõigi

asjaoludega, mis olemuselt on käesoleva süüdistusasja lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest tuleneb, et kohus on neid asjaolusid

ka arvestanud. Kohus on kaalunud kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ning andnud neile

üldhinnangu e teisisõnu – hinnanud argumente kogumis, nagu seda nõuab KrMS § 61. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea nende kordamist KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks.

7.9 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega seoses märgib kohtukolleegium veel

järgmist. Kaitsja leiab, nagu oleks süüdistusasja lahendamisel tuvastatud kannatanu

omakasupüüdlik, oma töökohustuste mittenõuetekohane täitmine, samas jäetakse

6

apellatsioonis täpsustamata, milles töökohustuste mittenõuetekohane täitmine seisnes.

Arvestades tuvastatud faktilisi asjaolusid, võib möönda, et apellant heidab kannatanule kui

taksojuhile ette süüdistatavaga tekkinud konfliktile (süüdistatava poolne sõim ja arve tasumata jätmine) omaalgatuslikku lahenduse otsimist sel teel, et ta väljus taksost ja järgnes süüdistatavale. Kohtukolleegium osundab, et kannatanu käitumine on aktsepteeritav KrMS § 217 lg 4 mõttest lähtudes. KrMS § 217 lg 4 sätestab, et kuriteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatselt tabatud isiku võib igaüks toimetada politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks. Tegemist on seega nn igameheõigusega. Samas tuleb möönda, et esimeseks

isiku käitumist õigustavaks tunnuseks on asjaolu, et tegemist on kuriteoga, kuid kohtukolleegium peab siinjuures märkima, et nn piiripealsetel juhtudel tuleb terviksituatsiooni

silmas pidades võimalikud tekkinud kahtlused tõlgendada kinnipidaja kasuks.

Kinnipidamisõigus on välistatud nn ilmselgete bagatellrünnete korral, mil õiguskord on arusaadavalt kahjustatud minimaalselt ning ka teo toimepanemise viis ei anna alust rääkida olulisest õigushüve kahjustamisest.

Kui tegemist on kinnipidamisega ebakindlatel asjaoludel, tõlgendatakse kahtlused õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. Käesolevas asjas annavad tuvastatud faktilised asjaolud

tunnistust sellest, et kannatanul tekkis süüdistatava käitumisest tulenevalt kahjunõude

esitamise õigus. Seega kuulub kannatanule ühtlasi ka kinnipidamisõigus vaatamata sellele, kuidas tegelikkuses pärast teo toime pannud isiku käitumine kvalifitseeritakse. Toimepandud süütegu peab sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav olulise ründena (Riigikohtu otsus

nr 3-1-1-111-04). Seejuures tuleb silmas pidada, et kinnipidamisõigus pole isikule antud mitte üksnes individuaalse, st tema enda õigusi kahjustava rünnaku ohvriks langemise korral, vaid arvestades arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip „õigus ei tagane ebaõiguse ees“, mis lubabki rääkida kinnipidamisõigusest kui

igameheõigusest). Edasiseks analüüsiks (kinnipidamisõiguse realiseerimise abinõu sobivus,

vajalikkus ja mõõdukus) aga puudub käesolevas asjas alus, kuivõrd kannatanu kinnipidamisõiguse realiseerimise välistas süüdistatav uue, märksa intensiivsema, vägivaldse ründega kannatanu vastu.

7.10 mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on F.F-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut ning oma seisukohti põhjalikult motiveerinud (lk 13-14). Kuivõrd F.F-ile süüks arvatud kuritegude eest näeb seadus karistusena ette nii vangistuse kui rahalise karistuse, siis on maakohus KarS § 56 lg-s 2 sätestatut järgides

esitanud veenvad põhjendused selle kohta, miks tuleb süüdistatavale mõista karistuseks

vangistus. Apellandi poolt esitatud motiivid – süüdistatava töövõimelisus ja töökoha

omamine, ei ole asjaoludeks, mis annaksid aluse maakohtu järeldusi ümber hinnata. Kohtukolleegium on seisukohal, et F.F on põhjendatult KarS § 121 ja 199 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistatud, talle mõistetud karistus on seaduslik ja motiveeritud.

7.11 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.05.2008.a otsuse F.F süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer Paavo Randma Ene Randmäe

7