1-08-5027\8 · 1-08-5027\8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.september 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 16.september 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-5027 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi E.R-i süüdistuses KarS 263 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 15.mai 2008.a. Apellatsiooni esitaja E.R Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav

E.R (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Eve Jundas RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 15.maist 2008.a. E.R-i

suhtes tühistada osaliselt ja nimelt E.R-i süüdimõistmise osas KarS prg. 263 p.1 järgi. Teha uus , millega o t s u s

1) Mõista E.R õigeks KarS prg. 263 p.1

2 järgi.

2) Mõista E.R süüdi KarS prg. 121 järgi

jättes temale KarS prg. 263 p.1 järgi mõistetud

rahalise karistuse 100 päevamäära ulatuses muutmata.

3) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt.. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

E.R mõisteti süüdi Pärnu Maakohtu otsusega 15.maist 2008.a. KarS prg. 263 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ,s.o 13 100.- krooni.

E.R mõisteti süüdi selles, et tema ilma põhjuseta ja kõrvaliste isikute

juuresolekul 01.11.2007 kella 13.15 ajal Rapla vallas Rapla-Alu tee alguses

poolelioleval ehitusobjektil, seega avalikus kohas, tungis kallale A. R.ile ja lõi

teda ühel korral rusikaga näkku, paremale poole põse piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ning rikkus ehitusplatsil rahu ja avalikku korda.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsusega enda õigeksmõistmist. Ta leiab, et maakohtu otsus on tema

süüdimõistmise osas ebaõige kuna nii kogutud tõenditele, tunnistajate ja kannatanu ütlustele on antud ebaõige hinnang ja sellest tulenevad ka ebaõiged

järeldused. Kannatanu ütlused on vastuolulised ja ebausutavad. Kannatanu ütlused on vastuolus ka tunnistaja A. S.i ütlustega. Veel märgatavam vastuolud on aga kannatanu ja tunnistaja A. S.i ning ülejäänud tunnistajate R. R.i, A. V.i ja

R. G.i vahel. Maakohtu süüdimõistev otsus rajaneb põhiliselt kannatanu ja

tunnistaja A. S.i ütlustele. Kohus on nimetatud ütlused lugenud

3

usaldusväärseteks ja patsiendikaardiga kooskõlas olevateks. Samal ajal ei ole maakohus aga arvestanud sisuliselt üldse ülejäänud tunnistajate ütlustega, kes

olid kõik sündmuse vahetud pealtnägijad. Nimetatud tunnistajad olid kõik süüdistatavale võõrad. Kohtuistungil leidis tõendamist, et nad olid kannatanule ja

süüdistatavale lähemal kui tunnistaja A. S.. Patsiendikaardil ei ole tuvastatud

vigastusi, millised viitaks üheselt kannatanu löömisele. Maakohtu põhjendused

selles , miks tunnistajate R. R.i, A. V.i ja R. G.i ütlustest ei saa järeldada, et

löömist ei toimunud, on valikulised. Arvestatud ei ole seda, et tegelikult need tunnistajad nägid süüdistatava ja kannatanu vahel toimunut ja seda, et nad seda nägid, kinnitasid nad ka kohtuistungil. Apellant tsiteerib apellatsioonis nimetatud

tunnistajate ütlusi, millised tema arvates lükkavad ümber kannatanu ütlused väidetava löömise kohta. Maakohus ei arvestanud kannatanu ütlustele hinnangu

andmisel, et ta tunnistas asjaolu, et ta haaras süüdistatava õlast, alles peale seda, kui seda olid kinnitanud kohtus tunnistajad. Kohus ei ole pidanud vajalikuks

arvestada tunnistaja A. S.i ütlusi selles osas, et ta korduvalt kinnitas, et

kannatanu hoidis kinni peale süüdistatavaga vestlemist vasakust näo poolest, mitte paremast nagu näidatud süüdistuses ja hiljem kannatanuga söömas käies

punetas kannatanul ka vasak põsk ja kael. Apellant ei usalda tunnistaja A. S.i ütlusi kuna ta kaasati menetlusse tunnistajana alles peale seda, kui tunnistajad R. R., A. V. ja R. G. olid andnud löömist eitavad ütlused ja tunnistaja A. S. on kannatanu otsene alluv. Tunnistaja A. S.i ütlustes esinevad vastuolud on jäänud maakohtu poolt sisuliselt kõrvaldamata.

Apellatsioonikohtu istungil toestasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et E.R-i poolt kannatanu löömise fakt süüdistuses toodud ajal ja kohas,

on leidnud tõendamist. Selline maakohtu otsustus põhineb kõigi kogutud ja

kontrollitud tõendite põhjalikul analüüsil ja kogumis hindamisel. Maakohtu

otsuses esitatud põhjendustes on jälgitav tõendite analüüsi kaudu, kuidas

maakohus sellisele järeldusele tuli. Sisuliselt taotletakse apellatsioonis

maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub

nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka

esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb

põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise

hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“

4

(Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber

lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis

kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning selle tulemusel leidnud, et E.R-i süü kannatanu tahtlikus löömises , on leidnud tõendamist. Selles osas nõustub

kohtukolleegium täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellatsioonis leitakse, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et kannatanu ei rääkinud varem faktist, et süüdistatav teda õlast haaras ning tunnistas seda alles kohtuistungil ja peale seda, kui seda olid kinnitanud tunnistajad. Kohtukolleegium

leiab, et nimetatud asjaolu ei saa mõjutada kannatanu ütluste usaldusväärsust

tõendite hindamisel tema löömise faktis. Ka on kannatanu kohtuistungil

selgitanud, miks ta ei rääkinud sellest varem ja nimelt, et võrreldes sellega, et

süüdistatav lõi teda tugevasti naöpiirkonda, oli õlast haaramise fakt temale vähetähtis.

2) Maakohtu poolt E.R-i käitumisele antud juriidilise hinnangu osas märgib kohtukolleegium järgmist.

Esiteks, olles tuvastanud E.R-i poolt kannatanu suhtes tahtlikult füüsilise vägivalla kasutamise fakti, on kohtukolleegium seisukohal, et sellega on täidetud KarS prg. 121 , s.o. kehaline väärkohtlemine.

Teiseks, selleks, et tuvastada süüdlase käitumises KarS prg. 263 sätestatud

kuriteokoosseis, tuleb eelkõige kontrollida, kas tema käitumises, mis jääb

väljaspoole füüsilise vägivalla kasutamist, on KarS prg. 262 ettenähtud

väärteokoosseis e. avaliku korra rikkumise tunnused. Selline seisukoht tuleneb otseselt Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-7-07 , kus Riigikohus on selgitanud, et

5

Veel on Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-78-05 selgitanud,

Maakohus on süüdistatava käitumise kvalifitseerimist avaliku korra raske rikkumisena põhjendanud kohtuotsuses järgmiselt : Seega on maakohus leidnud , et avaliku

korra rikkumisega on tegemist seetõttu, et tegevus toimus avalikus kohas ja häiritud oli teiste isikute rahu. Avaliku korra rikkumise kvalifitseerivaks tunnuseks on kohtuotsuse kohaselt füüsilise vägivalla kasutamine kannatanu suhtes selleks ajendit omamata.

Kohtukolleegium leiab, et juba süüdistatavale esitatud süüdistusest ei ole üheselt

väljaloetav, milline on see tegu, mis on temale etteheidetav kui avaliku korra

rikkumine e. millist süüdistatava käitumist peetakse KrS prg. 262 järgi kvalifitseeritavale süüteokoosseisule vastavaks, mis on eelduseks isiku tegevuse kvalifitseermisel KarS prg. 263 järgi. Süüdistuse tekst on järgmine :

Seega on süüdistuses ära märgitud asjaolu, et E.R-i lõi kannatanut põhjuseta, et seda löömist nägid pealt ka teised isikud, et tegevus toimus ehitusobjektil ja tegevusega , mis seisnes ühel

korral kannatanule näkku löömises, rikuti ehitusplatsil rahu ja avalikku korda. Sisuliselt on nii süüdistusest ku ka maakohtu otsusest väljaloetav, et käsitledes E.R-i poolt toimepandud kuriteo objektiivset külge, on nii süüdistus kui ka

kohus leidnud, et E.R-i poolt vägivalla kasutamine avalikus kohas on avaliku korra rikkumine. Seega on vägivalla kasutamisega põhistatud KarS prg. 262 sätestatud avaliku korra rikkumist. Samas on seesama käitumine omistatud

süüdistatavale ka KarS prg. 263 p.1 koosseisulise tunnusena. Sellist süüdistuse

ülesehitus on Riigikohus ette heitnud oma otsuses 3-1-1-74-02, mis puudutab

külla KrK prg. 195 lg 1 ja 195 lg 2 vahekorda, kuid on samal põhimõttel

kohaldatav ka KarS prg. 262 ja 263 osas. Samuti räägib sellise süüdistuse

ülesehituse vastu Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-78-05 väljendatu ja nimelt, et

Vaidlusaluse kuriteo toimepanemise asjaolud olid järgmised: toimepanemise koht – ehitusobjekt ja konflikti põhjus – ehitusplatsil olev kruusakoorem, mis segas

6 süüdistataval objektilt väljasõitu ning erimeelsused tekkisid küsimuses , kes peab selle kruusakoorma eest ära vedama.

Olenemata asjaolust, et kohtukolleegiumi arvates on süüdistus KarS prg. 263 p.1

järgi süüdistatavale esitatud puudulikult, peab kohtukolleegium vajalikuks oma

otsuses võtta ka seisukoht, kas tegevus, milline on tuvastatud maakohtus

kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud ja kohtuotsuses analüüsitud tõenditega ja milline jääb väljapoole füüsilise vägivalla kasutamist, on vaadeldav

avaliku korra rikkumisena e. kas süüdistatava käitumine vastab ka ilma

kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda.

Tegevus, mille suhtes tuleb võtta seisukoht toimus ehitusobjektil. Tegevuse sisuks on verbaalne konflikt, mis tekkis seetõttu, et süüdistatav tõi ehitusobjektile koorma kruusa, pani selle maha aga väljasõit oli takistatud, sest seda ei tõstetud eest ära. Vaidlus tekkis selles, milline kopajuht konkreetselt peab seda tegema.

Süüdistatav oli ärritunud, et tema väljasõitu takistati, kannatanule aga ei meeldinud nagu ta maakohtu istungil väitis, et E.R sundis tema kopajuhti oma tööd tegema. Vaidlus toimus seejuures kõrgendatud toonidel.

Andmaks hinnangut, kas kirjeldatud tegevus on vaadeldav KarS prg. 262

ettenähtud süüteona, peab kohtukolleegium eelkõige vajalikuks viidata mõnele

Riigikohtu seisukohale, millised on antud küsimuse otsustamisel asjassepuutuvad.

Esiteks, on Riigikohus pidanud oluliseks juhtida tähelepanu sellele, et KarS § 262

objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai

tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Seega peab

tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või

avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest (Riigikohtu otsus nr.3-1-1- 82-07). Veel on Riigikohus märkinud, et (Riigikohtu otsus 3-1-1-102-03).

Ka on Riigikohus selgitanud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista

teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti

lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta

eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate

väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms…. KarS §-des 262 ja 263

sätestatud süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka verbaalselt, kui seejuures

leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-7-07).

7

Kõiki ülalviidatud Riigikohtu seisukohti arvestades on kohtukolleegiumi hinnang E.R-i füüsilise vägivalla kasutamisest väljapoole jääva tegevuse suhtes e. tema käitumises KarS prg. 262 süüteokoosseisu olemasolu suhtes alljärgnev.

Kohtukolleegium ei hinda E.R-i poolt konflikti käigus verbaalselt väljaöeldut kui lärmamist. Tegemist ei olnud ka ebasündsate väljendite kasutamisega. Kõval häälel rääkimine ja vaidlemine ei ole samastatav lärmamisega. Antud juhul tuleb arvestada, et tegemist oli siiski ehitusplatsiga, kus inimeste jutt, olgu kasvõi kõrgendatud toonidel, ei ole võrreldes masinate tööga seotud müraga võrreldav.

Tegemist on kohaga, kus alati ei ole võimalik vaikselt rääkides ennast

kuuldavaks teha. See on olukord, mis on võrreldav näiteks olukorraga kuskil

restoranis või baaris, kus mängib elav muusika ja kus inimesed, et omavahel vestelda, peavad lihtsalt karjuma. Ei saa nõustuda ka sellega, et tekkinud vaidlus

ja verbaalne sõnavahetus oli alguse saanud üldse ilma igasuguse ajendita.

Tegemist oli töö korraldamisega seotud küsimustega ja nende lahendamisega. Maakohus on oma otsusega tuvastanud, et kogu konflikt kestis ca 1 minut , s.o. ei olnud pikaajaline ja kestev. Otsustamaks, kas oli rikutud ka teiste isikute rahu,

tuleb jällegi arvestada Riigikohtu sellekohaseid seisukohti ja nimelt Riigikohus on

oma otsuses nr. 3-1-1-7-07 öelnud, et . Vaidlust ei ole selles, et E.R-i käitumine, mis saab olla vaadeldav tema tegevuses KarS

prg. 262 süüteokoosseisu olemasolu otsustamisel e. siis verbaalsel teel vaidlusaluse küsimuse lahendamine, ei häirinud teiste isikute turvalisust, elu ega tervist , vähemalt ei ole seda temale süüdistuses ette heidetud. Kohtukolleegium

on seisukohal, et sellist lühiajalist tegevust , mis ei olnud seotud ebasündsate sõnade kasutamisega ega saa olla vaadeldav ka lihtsalt põhjuseta lärmamisena, ei ole hinnatav kui teiste isikute rahu rikkuv tegevus. Objektiivselt on tuvastatud, et ehitusobjektil viibisid ainult sellega seotud isikud. Tunnistajatena üle kuulatud objektil töötanud isikud väitsid, et vaidlusaluse lühiajalise konflikti ajal tegid nad tööd edasi ja seetõttu ei saa anda ka tunnistusi kogu konflikti asjaolude kohta.

Kõik ülaltoodud kohtukolleegiumi poolt käesolevas p.-s 2 toodud põhjendused

lükkavad ümber süüdistuse ja kohtuotsuse seisukoha selles, et E.R-i käitumises oleks enne p.-s 1 tuvastatud füüsilise vägivalla kasutamist, tuvastatud

KarS prg. 262 süüteokoosseis, kuid ei õigusta mingilgi määral tema poolt

kannatanu suhtes kasutatud füüsilist vägivalda – tahtlikku lööki näopiirkonda. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et E.R-i käitumises ei ole KarS prg.

263 p.1 –s sätestatud kuriteokoosseisu vaid tema tegevus on kvalifitseeritav

KarS prg. 121 järgi. Kuna kohtukolleegium on lugenud tõendatuks kogu

E.R-ile esitatud süüdistusest KarS prg. 263 p.1 järgi vaid kvalifitseeriva tunnuse – vägivalla kasutamise, siis tulenevalt Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-36- 07, kus samuti kogu süüdistatavatele inkrimineeritut süüdistusest (KarS prg. 199 lg 2 p.8) mõisteti nad lõpuks süüdi ainult kvalifitseeriva tunnuse (KarS prg. 266 )

järgi, tuleb E.R mõista eelkõige õigeks KarS prg. 263 p.1 järgi ja

8

seejärel süüdi KarS prg. 121 järgi. Samas ei ole vaja muuta süüdistatavale avaliku korra raske rikkumise eest mõistetud rahalise karistuse määra, kuna see

karistus mahub KarS § 121 ette nähtud sanktsiooni piiridesse. Vastavalt KrMS prg. 340 lg 2 p.3-le on ringkonnakohtul ka õigus tunnistada süüdistatava süüdi kergemas kuriteos, kuid jätta karistuse muutmata.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, prg. 338 p.2; prg. 340 lg 2

p.3; prg. 342-345 tühistab kohtukolleegium osaliselt Pärnu Maakohtu otsuse 15.maist 2008.a. E.R-i suhtes ja teeb uue otsuse.

Julia Katškovskaja

Malle Preimer

Paavo Randma