1-08-4468\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-4468 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri Paap ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 19. august 2008. a Kriminaalasi G.B ja E.K süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsus, lühimenetlus

Apellatsiooni esitaja

G.B ja E.K kaitsja advokaat Eva Rivis Prokurör Prokuröri abi Kadi Ruus Süüdistatavad

G.B , ik. xxx, emakeel vene keel, kodakondsuseta, põhiharidus, töök. Xxxxxxx xx, eluk. Xxx xx – xx xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral;

E.K , ik. xxx, emakeel vene keel, Eesti

Vabariigi kodanik, põhiharidus, töök. Xx xxxxxxx, eluk. Xxx

xx – xx xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Kaitsja Advokaat Eva Rivis RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsus G.B ja E.K süüditunnistamises ning karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

2 kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsusega tunnistati G.B ja E.K süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi. G.B-le mõisteti karistuseks neli kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle kaks kuud kakskümmend päeva vangistust. E.K-le mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust, mida vähendati samuti ühe kolmandiku võrra, st kahe kuu vangistuseni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 14.

augusti 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – neli kuud vangistust – võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kuus kuud vangistust.

E.K ja G.B tunnistati süüdi selles, et nad varem varguse toime pannud isikutena püüdsid 24. veebruaril 2008. a kauplusest varastada erinevaid esemeid väärtuses 4374.- krooni. Enne kuriteo lõpuleviimist peeti nad turvatöötajate poolt kinni.

Karistuse motiveerimisel märgitakse otsuses, et kohus arvestab KarS § 56 alusel süüdistatavate varasemat kriminaalkorras karistatust, E.K poolt uue tahtliku kuriteo toimepanemist katseajal,

mõlemal süüdistataval ametlike töökohtade ja sissetulekute olemasolu, G.B uue tahtliku kuriteo toimepanemist ühe aasta möödumisel pärast eelmise mõistetud karistuse kandmist, kahetsust

ja varastatu osalist tagastamist. Nimetatud asjaoludele tuginedes leidis kohus, et mõlemale süüdistatavale tuleb mõista karistuseks vangistus.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatavate kaitsja advokaat E. Rivis, kes palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuste osas.

2.1 Apellant leiab, et G.B-le mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult kohaldamata. Nii näeb KarS § 199 lg 2 sanktsioon vangistuse kõrval karistusena ette ka rahalise karistuse; tulenevalt

KarS § 56 lg-st 2 peab kohus sellisel juhul vangistuse mõistmist põhistama. Kohus ei ole aga

nimetanud ühtegi argumenti, mis veenvalt põhistaks reaalselt kandmisele kuuluva karistuse

mõistmist süüdistatavale. Eeldatavalt on kohus arvestanud karistuse mõistmisel süüdistatava varasemat elukäiku, mis on aga vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga.

2.2 Kaitsja palub E.K-le mõistetud vangistus asendada üldkasuliku tööga. Apellatsiooni argumendid on seejuures identsed p-s 2.1 märgitutega. Täiendavalt märgib apellant, et E.K on esimesse klassi minev laps, kes soovib esimesel koolipäeval minna kooli emaga.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonides esitatud taotluste juurde; maakohtu

otsuse tühistamist mõistetud karistuste osas toetasid ka süüdistatavad. Prokuröri abi leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja palus jätta otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks apellatsioonides esitatud argumentidel puudub alus. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

3

4. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et süüdistatavate kaitsja on apellatsioonides vääriti heitnud kohtule ette KarS § 56 lg 2 rikkumist. Tõesti, kui eriosa sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka teisi, kergemaid karistusi, tuleb kohtul vangistuse mõistmist põhistada. Käesoleval juhul ei vaidlusta apellant aga süüdistatavatele mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi.

G.B-le mõistetud karistuse (vangistuse) palub apellant jätta tingimuslikult kohaldamata.

Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal kaitsjale, et üldtunnustatult ei ole karistusest (sh

vangistusest) tingimisi vabastamine iseseisvaks karistuse liigiks, vaid üksnes mõistetud karistuse

üheks individualiseerimise vormiks. Seega ei taotle kaitsja G.B-le mõistetud karistusliigi muutmist, mistõttu on ka alusetu heita kohtule ette KarS § 56 lg 2 rikkumist; seda saaks teha juhul, kui apellant taotleks G.B-le rahalise karistuse mõistmist, sellekohast taotlust apellatsioon aga ei sisalda. Ka E.K-le mõistetud karistuse muutmist teiseliigiliseks apellatsioonis ei taotleta. KarS § 74 lg 5 kohaselt võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga. Sellekohase vangistuse täitmisele pööramisel

taotluse esitamisel on kaitsja seega aktsepteerinud E.K-le mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ning taaskord on ainetu heita kohtule ette KarS § 56 lg 2 sätete rikkumist.

Seejuures soostub kriminaalkolleegium täiel määral süüdistatavate suhtes valitud sanktsiooniliigiga. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end

ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Mõlemat süüdistatavat on varasemalt korduvalt

karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest, kummatigi ei ole nad teinud sellest enda

käitumist positiivses suunas mõjutavaid järeldusi. Seetõttu on sanktsiooniliigina vangistuse valik mõlema süüdistatava puhul täiel määral põhjendatud.

5. Apellant leiab, et kohtu poolt nimetatud G.B karistust määravate asjaolude hulgas ei

põhista ükski veenvalt reaalselt kandmisele kuuluva karistuse mõistmist. Kaitsja tõstab esile just positiivseid tegureid, mida kohus on nimetanud, aga samuti seda, et tuvastatud ei ole ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga.

Nagu öeldud, on apellant aktsepteerinud süüdistatavale mõistetud sanktsiooniliiki, st vabadusekaotuslikku karistust. Seega oli G.B sanktsioonipiirideks vabadusekaotus vahemikus

30 päeva kuni viis aastat. Käesoleval juhul on süüdistatavale mõistetud karistuseks neli kuud vangistust, st sisuliselt karistus sanktsiooni minimaalmääras. Seda arvestades on raske – kui mitte

võimatu - väita, et kohus on süüdistatavale karistust mõistes tegelikkuses jätnud positiivsena käsitletavad asjaolud arvestamata (vt ka RKKKo 3-1-1-33-07). Positiivsed iseloomustavad asjaolud on leidnud seega täiel määral arvestamist sanktsioonipiiride määramisel.

6. Soostudes G.B-le mõistetud karistusliigi ja ka selle pikkusega, tuleb silmas pidada aga

järgmist. Nimelt on Eesti karistusõiguse sanktsioonisüsteem rajatud põhimõttele, et mõistetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest erandlikud

tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06).

Kriminaalkolleegium kordab, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Sellest tulenevalt muutub

asjakohatuks ka apellandi etteheide maakohtule, et viimane on karistuse (st reaalse vangistuse)

4 mõistmisel võtnud arvesse süüdistatava varasemat elukäiku. Karistusest tingimisi vabastamisel tuleb prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke, mida ei saa aga

teha lahutatult isiku varasemast elukäigust, sh kuritegelikust käitumisest. Erinevalt karistuse

mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub tõepoolest isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks just ning , mis kas kuriteo toimepanemise asjaolud süüdlase isik iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-

1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus peab uskuma, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

7. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa G.B puhul rääkida ei ühest ega teisest, mis

tooks kaasa karistusest tingimisi vabastamise. Toimepandud kuritegu ei iseloomusta üksi erandlik

asjaolu, mis oleks käsitletav karistuse mõistmist individualiseeriva märkimisväärse eripärana

kohtupraktika mõttes – poest püüti varastada asju (kosmeetikat), et see edasiselt maha müüa. G.B ei ole avaldanud ka ühtegi asjaolu, mis teeks võõra vallasasja varguse katse inimlikus plaanis mingil viisil nö mõistetavaks; kriminaalkolleegiumi hinnangul need lihtsalt puuduvad.

Samuti ei iseloomusta märkimisväärne eripära ka G.B isikut. Napilt aasta peale eelmise

varavastase kuriteo toimepanemise eest mõistetud vangistuse ärakandmist pani ta toime uue

varavastase süüteo. Töö- ja elukoha, samuti perekonna olemasolu ei ole seega nendeks distsiplineerivateks teguriteks, mis hoiaks ära kuriteo toimepanemise süüdistatava poolt; ning need

on ainukesed asjaolud, mis oleks käesolevat kriminaalasja silmas pidades käsitletavad

märkimisväärse eripärana G.B isikut silmas pidades. Tegemist ei ole seega erandlike asjaoludega KarS § 73-74 kohaldamispraktika tähenduses ning apellatsioonis esitatud taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

8. Apellatsioonis esitatud asjaolud ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul aluseks ka E.K-le

mõistetud karistuse muutmiseks. Kuna kaitsja apellatsioonid on enda motiveeringus sisuliselt identsed, ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks eraldi korrata neid põhimõtteid, mida on otsuse p-s

5 väljendatud G.B kontekstis; need kehtivad täiel määral ka E.K suhtes. Edasiselt

lahendab kriminaalkolleegium vaid küsimuse, kas ja millistel tingimustel on käesoleval juhul võimalik vältida mõistetud vangistuse ärakandmist.

Harju Maakohtu 14. augusti 2007. a otsusega mõisteti E.K-le KarS § 199 lg 2 p 4 järgi

karistuseks neli kuud vangistust, seda tingimisi kaheaastase katseajaga. Vaevalt kuus kuud peale kohtuotsuse kuulutamist pani E.K aga toime uue varavastase kuriteo. Selle eest mõisteti talle

vabadusekaotuslik karistus, mis KarS § 74 lg 5 kohaselt toob kaasa liitkaristuse mõistmise ja kohtuotsuse täitmisele pööramise. Tõesti, vangistuse reaalne ärakandmine ei ole sellisel juhul siiski vältimatu – KarS § 74 lg 5 võib kohus asendada vangistuse üldkasuliku tööga. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

9. Käesoleva otsuse p-s 6 kirjeldas kriminaalkolleegium neid tingimusi, mis peavad esinema

selleks, et saaks isik mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Selleks, et säilitada kehtiva

sanktsioonisüsteemi sisemine loogika, peavad p-s 6 nimetatud asjaolud kriminaalkolleegiumi hinnangul täiel määral eksisteerima ka olukorras, kus taotletakse katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud (lõpliku) karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse

vangistuse vältimise viimast võimalust (RKKKo 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on juba rikkunud katseaja nõudeid (pannes toime uue kuriteo), toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu.

5

Teiseks peavad esinema isikut ja/või tegu iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kohtul mööda vaadata eelmise kohtuotsusega tehtud karistusähvardusest – sest eelmine kohtuotsus

jäeti reaalset täitmisele pööramata just ennekõike tingimusel, et isik ei pane toime uusi

õigusrikkumisi; ning seda lubadust ei ole suutnud ta pidada. Vaid nende asjaolude esinemisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik asuda vaagima, kas isik, vaatamata katseajal toimepandud

uuele kuriteole, väärib uut võimalust reaalse vangistuse vältimiseks; ilma nimetatud kriteeriumite arvestamiseta muutuks riiklik karistusähvardus, mis tehakse kohtuotsusega (käesoleval juhul Harju Maakohtu 14. augusti 2007. a otsusega), põhimõtteliselt sisutühjaks ning tähendusetuks.

10. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub käesoleval juhul alus sellise positiivse

prognoosotsuse tegemiseks. E.K on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning seda just

varavastaste süütegude eest. Suures koguses erineva kosmeetika varastamine ning seda varastatu

realiseerimise eesmärgil näitab sedagi, et kuritegude toimepanemine on süüdistatavale kujunenud

üheks sissetulekuallikaks – seda lisaks legaalsest töökohast saadavale. E.K-le anti võimalus vältida vangistuse reaalset ärakandmist; ning seda võimalust suutis ta kasutada vaid kuue kuu vältel. Kriminaalkolleegium ei usu seega süüdistatava väidet, et toimepandud kuritegu oli juhuslikku laadi, mis enam ei kordu.

Samuti puuduvad asjaolud, mis iseloomustaks vaatluse all olevat kuritegu ja/või süüdistatava isikut erandlikena. Tegemist oli lihtsalt vargusega varalise kasu saamise eesmärgil (ning karistusõiguslikult on lõpule viidud ning katse staadiumisse jäänud süütegu enda olemuselt võrdsed), mida ei pandud toime raske majandusliku, perekondliku vms inimlikult mõistetava surve toimel.

Seejuures peab kriminaalkolleegium kohatuks kaitsja esitatud argumenti, nagu karistaks kohus

reaalse vangistuse mõistmisel ka E.K last. Kuriteo toimepanek oli E.K omavastutuslik

käitumine ning nagu näha, ei hoidnud teda tagasi ka teadmine ning arusaam, et uue süüteo toimepanemisel pööratakse Harju Maakohtu 14. augusti 2007. a otsus täitmisele. Et ta sellest täiel

määral aru sai, kinnitas E.K ka ringkonnakohtu istungil. Paralleelselt selle arusaamaga oli E.K

aga vaieldamatult ka teadmine, et tal on alaealine laps. Just nimetatud asjaolu räägib

täiendavalt nn positiivse prognoosotsuse tegemise vastu – isegi teadmine, et tal on alaealine, hoolitsust vajav laps, ei hoidnud E.K tagasi katseajal uue varavastase kuriteo sooritamisest.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Jüri Paap

Ene Randmäe