1-08-440\23 · 1-08-440\23 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. august 2008. a

Kriminaalasja number 1-08-440 Kohtukoosseis Paavo Randma, Jüri Paap, Ene Randmäe Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28. mai 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja H.P Resolutsioon

Jätta H.P apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 122 järgi ja Harju Maakohtu 28. mai 2008. a otsusega tunnistati H.P mõisteti talle karistuseks üks aasta kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra – st kestuseni üks aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust Harju Maakohtu 21.06.2007.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (4 kuud vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati veel V.O, U.A ja N.D , kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. apellatsiooni, milles ta ei nõustu talle mõistetud Maakohtu otsuse peale esitas H.P karistusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsiooni taotlusega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu

ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse üksnes mõistetud karistust; hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

4. Karistusseadustiku § 56, mis reguleerib karistamise aluseid, peab mõiste all silmas süü

toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on süüga nn laias

tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses

sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (KarS §-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka

karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kuid süü mõiste selles laias tähenduses hõlmab esmajoones ning vältimatult just ennast; tegu tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks (karistusõigus kui teokaristusõigus). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus

andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud

kuriteole toimepanemise viis . Tähendust omab ka teo (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus nende asjaoludega karistuse mõistmisel täiel määral ka arvestanud.

5. tunnistatud süüdi järgmise kuriteo Käesolevas kriminaalasjas on H.P toimepanemises, mille tehiolusid ei vaidlustata.

Neli süüdistatavat peksid kannatanut rusikate ja jalgadega ning peksmist alustas ühena just H.P . V.O lõi kannatanut ka korduvalt noaga ja andis noa edasi N.D-le, kes seda

käes hoidis; tuvastamist leidis, et kannatanut lõi ja vigastas noaga ka H.P. Kõik

süüdistatavad seisid samal ajal kannatanu ümber ja viimasel puudus võimalus sündmuskohalt lahkuda. Seejärel püüti kannatanut põlema panna, põletamisest alustasid juttu just V.O ja H.P, kanistrist valas kütust V.O; süüdati kannatanu pükse ja korduvalt ka juukseid, mida kannatanu käe ja jopega kustutas. Ka pärast süütamist ja poomisjutte peksid süüdistatavad kannatanut nii käte kui jalgadega, samuti puutükiga. Kannatanule tekitati mitte ainult valu, vaid ka tervisekahjustusi: lõikehaavad seljas ja õlevarres, põletushaavad põlvel ja peanahal, nahamarrastused peas ja jalal. Kirjeldatud vägivald kestis pea kaks tundi, mis andis kohtu arvates aluse rääkida järjepidevast valu põhjustanud vägivallast ning süüdlaste käitumine kvalifitseeriti piinamisena KarS 122 järgi.

6.

Kriminaalkolleegium leiab, et nendel asjaoludel on maakohus mõistnud H.P-le

õiguslikult veatult vabadusekaotusliku karistuse, mis on jäänud isegi alla sanktsiooni keskmist määra.

KarS § 56 lg 2 määrab, et kui eriosa säte näeb vangistuse kõrval ette ka teisi, kergemaid karistusi,

peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Seda on maakohus täiel määral ka teinud. Kõigi

süüdistatavaid, sh H.P, on varem kriminaalkorras karistatud, kuid see ei ole suunanud

neid õiguskuulekale käitumisele. Samuti puudus neil regulaarne sissetulek, rahalise karistuse mõistmist ei taotlenud ka kaitsjad; seetõttu on kohus veatult asunud seisukohale, et süüdistatavatele – sh H.P-le – tuleb mõista karistuseks vangistus.

Vangistuse piiride määramisel on kohus karistuse iga täideviija puhul diferentseerinud ning

mõistnud igale toimepanijale individualiseeritud karistuse (lk 16). Kohus on motiveeritult

arvestamid kõigi süüteo täideviimises osalenute teopanust, initsiatiivi süüteo realiseerimisel, samuti

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures tuleb tähele panna, et süüteo ühe

initsiaatorina on tuvastatud just H.P. Kohus on aga arvestanud ka märkimisväärset jõhkrust ja intensiivsust, millega kuritegu kannatanu suhtes toime pandi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-12-06 on väljendatud arusaama, et karistuse

mõistmisel tuleb arvestada ka kannatanu enda käitumist, mis teatud asjaoludel võis isegi

kaaspõhjustada kuriteo toimepanemise. Kui kannatanu ise soodustas/osaliselt (kaas)põhjustas tagajärje saabumise, ei saa tagajärje-ebaõigust täielikult omistada süüteo toimepanijale ning see on tema süüd vähendavaks asjaoluks süü laia mõiste tähenduses. Seega tagajärg omistatakse küll teo toimepanijale, kuid vähenenud on tema süü KarS § 56 lg 1 ls 1 mõttes.

Maakohus on ka selle põhimõttega karistuse mõistmisel arvestanud. Otsuses kirjeldatakse

põhjalikult asjaolusid, millest algas konflikt kannatanuga ning mis olid süüdistatavate käitumise ajendiks (lk 15). Seega pole ka see karistuse mõistmise aspekt jäänud maakohtul tähelepanuta ning

on vaatamata süüteo äärmisele jõhkrusele toonud terviklikult kaasa karistuse mõistmise alla

sanktsiooni keskmist määra. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et käesoleva kriminaalasja tehiolusid arvestades võib karistuse mõistmist alla sanktsiooni keskmise määra lugeda pigem ebatavaliseks.

7. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Jüri Paap

Ene Randmäe