1-04-51\10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.juuni 2008.a. Tallinn

Kohtunik

Julia Vernikova

Kohtuistungi sekretär

Moonika Rubizova, Jaanus Ahbner, Silvi Väikmeri

Kriminaalasi

D.E süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.1

üldmenetlus

Prokurör

Astrid Asi

Süüdistatav

D.E

Isikukood: xxx, elukoht: xxx,, EV

kodakondsus, keskharidus, töökoht puudub, varem

kriminaalkorras karistatud 08.11.1999.a. Järva

Maakohtu poolt KrK § 143 lg.2 p.1, 11

, 2 järgi

vabadusekaotusega 2 aastat 22 päeva tingimisi katseajaga 3 aastat tõkend – vahistamine alates 11.01.2008.a.

Kaitsja

Vandeadvokaat Taivo Saks

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMK § 260-263, 278, KrMSRS § 2 lg.1, Tunnistada süüdi D.E KarS § 209 lg.2 p.1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kriminaalasi nr. 1-04-51

2 KarS § 68 lg.1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuse viibitud aeg 23.09.2002.a. kuni 03.10.2002.a., s.o. 11 päeva ja 11.01.2008.a. kuni 27.06.2008.a., s.o. 5 kuud 16 päeva, kokku 5 kuud 27 päeva. Seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb lugeda 1 (üks) aasta 3(kolm) päeva vangistust. KarS § 74 lg.1,3 alusel määrata, et 1 aasta 3 päeva vangistust jäetakse tingimisi kohaldamata,

kui D.E ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi, mille kohaselt kohustub:

1. elama kohtu määratud alalises elukohas (xxx);

2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele (Tartu mnt.85, info tel.6127742);

3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui

viieteistkümneks päevaks;

5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi õppimiskoha

vahetamiseks.

KarS § 75 lg.2 p.1 alusel määrata, et D.E on käitumiskontrolli ajal kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju 3 aasta jooksul. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev 27.06.2008.a. Tõkend – vahistamine – tühistada ja vabastada D.E vahi alt kohtusaalis. KarS § 82 lg.1 p.2 alusel jätta Järva Maakohtu 08.11.1999.a. kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat 22 päeva vangistust täitmisele pööramata seoses aegumisega. Välja mõista D.E-lt IHkasuks 2385,50 krooni; NHkasuks 2385,50 krooni; TS kasuks 2400 krooni; DSkasuks 2400 krooni; JŠkasuks 6500 krooni; SP’i kasuks 6500 krooni; MP kasuks 6500 krooni; JS kasuks 6500 krooni.

KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista D.E-lt menetluskuludena II

astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja kaitsjatasu summas 5311,40 ( viis tuhat kolmsada üksteist ) krooni

riigituludesse, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeeriumi arveldusarvele

SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606 viitenumber mõlemal juhul 2800049777 ,

. Kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusega võivad menetlusosalised tutvuda alates 18.07.2008.a.

3 KrMS § 318, 319 alusel kohtuotsusele võivad kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Harju Maakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS

D.E süüdistatakse selles, et tema olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ja nimelt – juunis

2000.a. Viljandis, Xxx asuvas korteris, esitledes end Evi Pollina, pettis JŠ välja 6500 krooni

Ameerika Ühendriikidesse tööloa ja viisa vormistamiseks lubadusega organiseerida JŠ tööja

õppimise võimaluse Ameerika Ühendriikides, kuid tegelikult tööd ega õppimisvõimalust ei organiseerinud ja saadud raha omastas.

Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ja nimelt – juunis 2000.a. Viljandis, Xxx

asuvas korteris, esitledes end Evi Pollina, pettis SPilt välja 6500 krooni Ameerika Ühendriikidesse tööloa ja viisa vormistamiseks lubadusega organiseerida SPile tööja õppimise võimaluse Ameerika Ühendriikides, kuid tegelikult tööd ega õppimisvõimalust ei organiseerinud ja saadud raha omastas.

Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ja nimelt – juunis 2000.a. Viljandis,

Xxxasuvas korteris, esitledes end Evi Pollina, pettis TP välja 6500 krooni, mis kuulus MPle, Ameerika Ühendriikidesse tööloa ja viisa vormistamiseks lubadusega organiseerida TP tööja

õppimise võimaluse Ameerika Ühendriikides, kuid tegelikult tööd ega õppimisvõimalust ei organiseerinud ja saadud raha omastas.

Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ja nimelt – juunis 2000.a. Viljandis,

Xxxasuvas korteris, esitledes end Evi Pollina, pettis IS välja 6500 krooni, mis kuulus JS,

Ameerika Ühendriikidesse tööloa ja viisa vormistamiseks lubadusega organiseerida IS tööja

õppimise võimaluse Ameerika Ühendriikides, kuid tegelikult tööd ega õppimisvõimalust ei organiseerinud ja saadud raha omastas.

Samuti tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, ja nimelt – 2002.a. augustis, lubades IH,

tema tütrele ja tuttavatele organiseerida Punase Risti kaudu tööd Suurbritannias vanurite

pansionaadis alates veebruarist 2003.a., sai 14.08.2002.a. IH ühe ümbriku tema (IH) fotode, dokumentide ja 97.00 Inglise naelaga (GBP) ning teise ümbriku tütre NH fotode, dokumentide

ja 97.00 Inglise naelaga (GBP) ning 09.09.2002.a. ümbriku DS ja TN fotode, dokumentide ja 194 Inglise naelaga (GBP) Tallinnas, Sõpruse pst. 201/203 asuvas Magistrali keskuse kohvikus, esitledes end Evana (Müller, Schults), seega pettis välja 388 Inglise naela (GBP) ehk 9658,46

EEK, põhjendusega rahaliste kulutuste vajalikkuse kohta Suurbritanniasse tööloa ja viisa vormistamiseks IH, NH, DSja TN, kuid tööd, tööluba ja viisat tegelikult neile ei organiseerinud ja saadud raha omastas.

4

Seega D.E oma tahtliku tegevusega, olles isikuks, kes on varem toime pannud kelmuse, sai teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu, s.o. pani toime KarS § 209 lg.2 p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – kelmuse.

SÜÜDISTATAVA ÜTLUSED

D.E tunnistab ennast süüdi esitatud süüdistuses. Tunnistab, et on saanud inimestelt raha neile töö ja õppimise organiseerimiseks välismaal, tal olid enda plaanid nendega koos välismaale minna 2002 aastal, s.h. nende kannatanutega, kellelt sai raha väljasõidu korraldamise eest 2000 aastal, kuid kõik kannatanute dokumendid põletas tema endine elukaaslane IP ära. Saadud raha omastas IP. Kannatanutele, kellega D.E suhtles 2000 aastal, pidi D.E organiseerima

koristamistöid hotellides ja kaubamajades. Inimesi, kelle kaudu pidi D.E organiseerima

kannatanute väljasõidu, ta mainib, kuid nende konkreetsemaid andmeid nimetada ei osanud. Samuti ei osanud D.E seletada, miks ta esitles end kannatanutele vale nime all.

KOHTU SEISUKOHT

Kriminaalasja kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistatava enda, kannatanute JS, IS, JŠi, IH, NH, DS, TS (N ), MP, TP, tunnistajate VS, EŠ,

AL, UL(S ), RP ütlustega, EŠ fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolliga, D.E

elukohas teostatud läbiotsimise protokolliga, jälitustegevuse protokollidega, UL fotode järgi

äratundmiseks esitamise protokolliga, JŠ, SPile, TP., MPle, JS fotode järgi äratundmiseks

esitamise protokolliga, Ameerika Ühendriikide Saatkonna vastusega on tõendamist leidnud, et

D.E süüdistuses kirjeldatud ajal sai varalist kasu kannatanutele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel.

Kannatanute J ja IS, samuti tunnistaja VS ütluste kohaselt süüdistatav, keda nad tundsid Evi Pollina, pidi organiseerima poistele - ISle, JŠ, TP ja SPile – kolledžis õppimise USA-s. Sõit pidi toimuma 2000.aasta augustis. Dokumentide, viisa ja piletite eest maksid J ja IS 6500 krooni. Süüdistatava jutt oli veenev, andis samuti IS oma telefoninumbri ning ütles, et vormistamisega läheb veidi aega, ta helistab ise. Kui kannatanud helistasid samale numbrile augusti lõpus, see ei vastanud. Mõne aja pärast helistas süüdistatav ise, ütles, et läheb veel aega ning see oligi temaga viimane kontakt. Korterist, kus nad kohtusid, oli ta välja kolinud, kontakt kadus ning raha tagasi ei saanud.

Kannatanu JŠ ütluste kohaselt esitles süüdistatav end Evi Pollina, kannatanu maksis talle 6500 krooni USA-s elamisloa ja muude dokumentide vormistamiseks, kuid väljasõitu ei toimunud, Evi Poll rohkem ei tema ega ka teiste poistega ei kontakteerunud ning raha tagasi ei andnud.

Kannatanute TP, MP ja tunnistaja R P ütluste kohaselt (1 k, t.l.225-226, 232-233, 213-215), mis said avaldatud kohtuistungil KrMK § 246 lg.1 p.2 alusel, MP sai süüdistatavaga tuttavaks seoses

tööga, ta esitles end Evi Pollina ja rääkis, et tema mehel on Tallinnas oma haigla, ise on ta

suhetekorraldaja. Ühel päeval pakkus Evi Poll tööd Ameerikas, rääkis, et tal on Ameerika

Suursaatkonnas tuttav, kes ajab asja korda, tal oli vaja 4 poissi. Raha summas 6500 krooni

üleandmine toimus Viljandis Xxx asuvas korteris, kus käis MP koos oma mehega Rein Paaveliga.. Raha oli vaja viisa ja tööloa vormistamiseks. Kui asi hakkas venima, hakkasid

kannatanud Evi Polli otsima ning selgus, et korterist on ta välja kolinud ning telefoninumber enam ei vastanud.

Kannatanute Irina ja NH ütluste kohaselt (NHütlused said kohtuistungil avaldatud KrMK § 246 lg.1 p.2 alusel ning asuvad 1 k,t.l.81-82) 2002.aasta suvel pakkus süüdistatav võimalust saada

tööle Inglismaale, rääkis, et tal on sidemed Inglismaal ning on võimalik töötada vanadekodus

5

teeninduspersonalina läbi Punase Risti. Kannatanud pidid talle maksma 98 Inglise naela ühe

inimese eest, samuti tooma passi koopia, pildid ja CV inglise keeles. Kannatanu IH andis süüdistatavale Tallinnas Magistraali kohvikus enda ja tütre nõutud dokumendid ja raha enda ja tütre eest ümbrikus. Mõne aja pärast andis täiendavalt kannatanute D ja TS dokumendid ja raha

samas summas, kuna viimased olid samal ajal pulmareisil. Kuna väljasõit hakkas venima,

süüdistatav vältis kontakte kannatanuga, pöördus IH politseisse, korraldati kohtumine süüdistatavaga Magistraali kohvikus, kus ta peeti kinni. Raha tagasi ei saanud.

Kannatanute D ja TS (N ) ütluste kohaselt nad pidid koos I ja NHga sõitma Inglismaale, kus

Irina tuttav pakkus tööd haigete hooldamises. Kuna nad ise sõitsid pulmareisile ära, raha ja

vajalikud dokumendid edastas süüdistatavale IH. Pealet naasmist teatas IH, et tal tekkisid

kahtlused süüdistatava aususes. Kannatanutega kohtumisel esitles süüdistatav end Eva Marta

Shultchina, rääkis, et ise töötab Punase Risti kaudu, tema töö on salastatud, mistõttu ei saa esitada enda kohta dokumente. Raha tagasi ei saanud.

Tunnistaja AL, kes politseiametnikuna tuli koos kannatanutega kohtumisele Magistraali kohvikusse, andis kohtule ütlusi, mille kohaselt süüdistatav pakkus DS tööd autojuhina ning kui viimane ütles, et juhilube ei ole, ütles kohe, et see pole oluline, et ta organiseerib talle need ise. Samuti süüdistatava jutu järgi olevat ta töötanud lahkajana.

Fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollidest ( 1 k, t.l. 190-191, 204-205, 218-219, 230- 231, 240-241) nähtub, et kannatanud JŠ, SP, TP, MP, JS tundsid eksimatult ära D.E kui isiku, kes pidi neile edastatud raha eest organiseerima väljasõidu USA-sse.

Tunnistaja US(L ) ütlustest järeldub, et süüdistatava palvel registreeris enda nime peale mobiiltelefoni numbri, mida tegelikkuses kasutas D.E. Algul maksis D.E arveid korralikult, hiljem aga tekkis suur võlg ning tunnistaja tasus seda graafiku järgi.

Seega eelnimetatud kannatanute ja tunnistajate ütlustest järeldub üheselt, et süüdistatav lõi kavatsetult tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ja nimelt, teatas enda isiku ja tegevusala

kohta valed andmed, esinedes vale nime all Evi Pollina või Eva Marta Shultchina, kasutas mobiiltelefoni numbrit, mis tegelikkuses talle ei kuulunud, seega kasutas igasuguseid võimalusi tema isiku tuvastamise raskendamiseks, samuti lõi ebaõige ettekujutuse oma olematu sotsiaalse tähtsuse ja tal tegelikkuses puudunud sidemete ja võimaluste osas selleks, et veenda kannatanuid oma lubaduste reaalsuses. Süüdistatava lubadused aga ei põhinenud reaalsetel pakkumistel ning olid kannatanutele antud ühe ainsa eesmärgiga mõjutada neid tasuma raha, s.o. tegutses varalise kasu saamise eesmärgil.

Süüdistatava enda ütlustest järeldub, et pakkus kannatanutele tööd Saksamaal koristajana hotellides ja kaubamajas, kannatanute ütlustest aga nähtub, et osa neist (T.P , J.Š , S.P , I.S )

pidid õppima kolledžis Ameerika Ühendriikides ning teised pidid tegelema hoolitsemisega vanainimeste eest.

Kuigi D.E tunnistas ennast süüdi täielikult, püüdis ta tekitada mulje, et ei viinud kannatanuid eksitusse, lubatud väljasõit USA-sse 2000.aastal lükkus edasi temast olenematutel

põhjustel. Süüdistatava ütlusi aga ei saa kohus võtta tõsiselt. D.E ütluste kohaselt

kannatanute S, P, Š ja P väljasõdu võimatusest 2000.aastal olid kannatanud teadlikud ning nõustusid ootama kuni 2002.aastani. On naiivne arvata, et noored inimesed, kes soovisid USA-s õppida ja eriala omandada ja andsid juba selleks kõik vajalikud dokumendid ja maksid raha, on nõus seda võimalust ootama veel kahe aasta vältel.

Seda, et süüdistataval ei olnud algusest peale kavatsust kannatanutele välismaale väljasõitu organiseerida, kinnitavad peale temapoolsete katsete oma nime varjata järgmised tuvastatud asjaolud: kannatanute väljasõitu ei Ameerika Ühendriikidesse ega Suurbritanniasse ei toimunud, sellest D.E ühelegi kannatanule ei teatanud, samuti ei edastanud ta neile ei mingil määral

6 informatsiooni, millises seisus küsimuse lahendamine on, ei andnud neile ühtegi dokumenti, mis

kinnitaks süüdistatava tegutsemist viisade või mistahes vormistamise osas. Ameerika Ühendriikide Saatkonna vastusest (1 k, t.l.279) selgub, et D.E ei ole kunagi pöördunud nende poole viisa saamiseks, Suurbritannia rahvusvaheline õigusabi talitus (1 k, t.l.176) teatas, et IH, DSja TNei ole saabunud Suurbritanniasse ega taotlenud tööluba ning Eesti Punase Risti teatisel (1 k, t.l.178) ei ole neil kunagi töötanud ei D.E ega Eva Schultsi (Šults) nimeline isik ning nende poole ei ole pöördutud avaldusega töökohtade organiseerimiseks välismaal, Eesti Punane Rist ei tegele töökohtade loomise ega tööle suunamisega.

Kohtule antud ütlustes püüdis D.E seletada, milliste tuttavate kaudu plaanis ta kannatanutele viisad ja tööluba korraldada, kuid konkreetsematele küsimustele, kes need isikud olid, ei osanud vastata ning neid nimeliselt nimetada. Sellest järeldab kohus samuti, et mainitud

isikuid tegelikud ei eksisteerinud ja nende mainimine kätkeb kavatsetust tekitada vale mulje kannatanutele antud lubaduste reaalsuses.

Kõike eeltoodut arvesse võttes jõuab kohus seisukohale, et D.E on kavatsetult pannud

toime kelmuse, s.t. loonud kannatanutele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ja saanud selle tagajärjel varalist kasu. D.E on varem 08.11.1999.a. otsusega tunnistatud süüdi KrK § 143 lg.2 p.1-1 ja 2 järgi, mistõttu tema puhul on tegemist isikuga, kes on varem toime pannud

kelmuse. Seega tema tegevus arutatavas kriminaalasjas on õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg.2 p.1 järgi.

D.E on toime pannud osa kuriteoepisoode 2000.aasta juunis ja 2002. septembris. Enne

01.09.2002.a. kehtima hakanud Kriminaalkoodeksi järgi olid nimetatud kuriteoepisoodid

karistatavad § 143 lg.2 p.2 järgi. Kuivõrd süüdistuses kirjeldatud viimane kuriteoepisood on

lõpule viidud 2002.aasta septembris, tuleb tema tegevus kvalifitseerida Karistusseadustiku vastava paragrahvi järgi.

Kohus leiab, et kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid on põhjendatud. Kannatanute ütlustest nähtub, palju iga üks neist maksis D.E-le, need summad on lisaks sellele leidnud kinnitust kriminaalasjas olevate valuutavahetuspunkti tšekiga ja kannatanute endi märkmetega. Samuti ei eitanud süüdistatav varaliste nõuete suurust. Seega kuuluvad esitatud tsiviilhagid rahuldamisele ja väljamõistmisele D.E-lt.

Karistuse mõistmisel kohus arvestab süüdistatava süü suurust, karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

D.E on varem 08.11.1999.a. Järva Maakohtu poolt karistatud kelmuse, s.o. samalaadse kuriteo, toimepanemise eest vabadusekaotusega 2 aastat 22 päeva tingimisi katseajaga 3 aastat. Arutatavas kriminaalasjas pani D.E uued kuriteod toime 2000.aaasta juunis ja 2002.aasta septembris, s.t. katseaja kestel.

KarS § 74 lg.5 ajavahemikul 01.09.2002 kuni 01.01.2007.a. kehtinud redaktsioonis, s.o. viimase

inkrimineeritud kuriteoepisoodi toimepanemise ajal, sätestas, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse karistus täitmisele.

KarS § 82 lg.1 p.2 kohaselt otsust aga ei asuta täitma, kui on möödunud II astme kurteo asjas

tehtud kohtuotsuse jõustumisest 3 aastat. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt otsuse täitmise

aegumine peatub katseajaks, samuti ajaks, mil isik hoidub karistuse kandmisest kõrvale ning ajaks, kui karistuse kandmise tähtaeg on edasi lükatud.

Tõlgendades eelpoolnimetatud seadusesätteid, tuleb asuda seisukohale, et otsuse täitmisele

pööramise all tuleb mõista mitte kitsamas mõttes ajahetke, mil kohtuotsus saadetakse kriminaalhooldusosakonda süüdimõistetule katseajaks pandud kontrollnõuete korraliku täitmise

7 üle järelevalve teostamiseks, vaid kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t. süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Sellele järeldusele on järgmised põhjendused: KarS § 74 lg.1 nii vana redaktsioon kui ka alates 01.01.2007.a. kehtima hakanud uus redaktsioon sõnastab, et juhul, kui vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele tingimusel, et süüdimõistetu ei pane toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. Katseaja jooksul uue kuriteo toimepanemine on samavõrdne katseaja rikkumine

nagu ka kontrollnõuete mittetäitmine. Teisisõnu, kohtuotsuse täitmisele pööramine mõistetud karistuse osas sõltub täielikult asjaolust, kui edukalt pidas isik vastu katseaja, ehk lükkub edasi

katseajaks. Sellega kongrueerub täielikult KarS § 82 lg.2 p.2 sätestatu, et otsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või 74 alusel määratud katseajaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma kohtulahendis kriminaalasjas nr. 3-1-1-20-08 märkinud, et „kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis

samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse

resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta“.

Seega nõustub kohus täielikult süüdistatava kaitsja poolt kohtuvaidluses osutatud seisukohaga, et

D.E suhtes 08.11.1999.a. tehtud kohtuotsuse täitmise aegumine peatus kolmeaastaseks

katseajaks ning jätkus 09.11.2002.a. Kohtuotsuse reaalse täitmise võimalus aegus aga

10.11.2005.a. Sellest tulenevalt ei saa D.E suhtes eelmist kohtuotsust, millega ta on vabastatud tingimisi karistuse kandmisest, käesoleval ajal täitmisele pöörata seoses aegumisega.

Ka prokurör asus samale seisukohale, leides, et vaatamata ülalmärgitule tuleb süüdistatavale moodustada liitkaristus ning seejärel jätta eelmine karistus täitmisele pööramata. Kohus aga sellega ei nõustu.

Liitkaristuse grammatilisest ja loogilisest tõlgendamisest järeldub, et liitkaristuse kohtuotsuse

kogumi eest moodustamise vajadus tekib vaid siis, kui karistused kas liidetakse või loetakse

kaetuks (KarS § 65 lg.1 puhul). Seega juhul, kui üks liidetav puudub, ei saa rääkida ka liitkaristusest, kuna selle moodustamist ei toimu.

Samale osutab ka eelmises redaktsioonis KarS § 74 lg.5 teine lause koosmõjus esimese lausega. Eelpool mainitud Riigikohtu lahendis rõhutakse varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebemat seadust KarS § 5

lg.2 mõttes. Nii, sätestas § 74 lg.5, et „kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku

kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele. Liitkaristus mõistetakse vastavalt § 65 lg-s 2 sätestatule“. Sellest tulenevalt liitkaristus vangistusena tulnuks mõista vaid juhul, kui eelmine karistus pööratakse täitmisele.

D.E-le karistuse mõistmisel kohus arvestab järgmisi asjaolusid. Tema puhul puuduvad nii karistust raskendavad kui ka kergendavad asjaolud. Vaatamata temapoolsele süü omaksvõtule ei

tunnistanud ta ometi talle süüks pandud käitumist ega nõustunud tegutsemisega varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti tuleb arvestada, et viimase kuriteoepisoodi toimepanemisest on möödunud kuus aastat,

mille jooksul ei ole E.Aaaslaidi poolt teiste õigusrikkumiste toimepanemist tuvastatud. Süüdistatava puhul on tegemist eaka inimesega, kellel on diagnoositud terve rida haigusi, s.h.

krooniline südame isheemiatõbi, kõrgvererõhktõbi, bronhiaalastma, krooniline obstruktiivne

kopsuhaigus, millised vajavad vastavalt kohtuarstliku ekspertiisi aktis toodud arvamusele perioodilist kontrollimist eriarstide poolt.

KarS § 209 lg.2 näeb karistusena ette vangistuse ühest kuni viie aastani. Seega D.E-le mõistetavaks karistuseks saab olla üksnes vangistus. Kuna osa kuriteoepisoode pani süüdistatav toime Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, mis nägi alternatiivse kergemaliigilise karistusena ette

aresti, sellist karistusliiki kehtiv seadus aga ette ei näe, arvestab kohus seda karistuse määra

8

mõistmisel vastavalt KarSRS § 3 lg.5 nõuetele, mis kohustab mitte raskendama süüdistatava olukorda ning leiab, et vangistuse pikkus võib olla alammäära lähedane. Kuid võttes arvesse nii kõike ülaltoodut kui ka süüdistatava süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et D.E puhul on otstarbekas kohaldada KarS § 74 sätteid, vabastada ta tingimisi karistuse kandmisest, allutada käitumiskontrollile ning ühtlasi peab kohus vajalikuks süüdistatava tegevuse tagajärjel kannatada saanud inimeste varaliste õiguste tagamiseks määrata talle täiendava kohustusena KarS § 75 lg.2 p.1 järgi heastada määratud ajaks tekitatud kahju.

Kohtunik Julia Vernikova