1-07-3283\23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.juuni 2008.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-3283 Kohtukoosseis Eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg 3. juunil 2008.a Kriminaalasi E.T süüdistuses KarS §-de 120, 121 ja 122 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav E.T ja advokaat Owe Ladva Prokurör Saskia Kask Süüdistatav E.T, ik XXX. keskeri haridus, kindla eluja töökohata, apellatsioonis esitatud kontaktaadress XXX XX Kaitsja Advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a kohtuotsus E.T suhtes muutmata. E.T ja kaitsja Owe Ladva apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalik

ult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või

kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu

kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakoht

u otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

2 Asjaolud ja menetluse käik

1 tunnistati süüdi ja karistati KarS § 120 järgi 10 kuu vangistusega; KarS § . E.T 121

järgi 10 kuu vangistusega; KarS § 122 järgi 3 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

1.1 mõisteti süüdi selles, et ta alates 2003.a märtsist kuni 2007.a alguseni . E.T

Harjumaal, täpselt tuvastamata kohtades ja kuupäevadel pidevalt telefoni teel ähvardas tapmisega oma endist elukaaslast E. K. ( endise nimega E. L. ), lubades E. K. tappa, maha lüüa, ketassaega pea maha saagida, kruvikeerajaga silmad välja lüüa, hävitada jne. Muuhulgas tegi seda 22.11. 2003.a, kohtudes kannatanuga Tallinnas, Sõpruse pst.l. ning telefoni teel 22.

ja 23.11. 2003.a, samuti 8.12.2003.a ja 17.02. 2006.a. E. K. oli alust karta ähvarduse

täideviimist, kuna süüdistatav on varem kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on

diagnoositav segatüüpi passiv – agressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Samuti tema 24.06. 2007.a helistas oma mobiiltelefonilt E. K. mobiiltelefonile ning 19 minuti vältel solvas ja ähvardas vägivallaga E. K. ja viimase abikaasat K. K. sh ähvardas nad tappa, lubades teha nii, et E. K. ja K. K. lahkuvad elust ning neid ei ole enam elavate kirjas. E. K. ja K. K. oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna E.T on varem nii E. K. kui ka teiste

isikute suhtes tarvitanud vägivalda ning tal on diagnoositav segatüüp passiivagressiivne isiksusehäire, mistõttu tema käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Seega, ähvardades tapmisega teist inimest, kellel on alust karta ähvarduste täideviimist, pani E.T toime KarS § 120 järgi ettenähtud kuriteo.

1.2. Samuti tema 14.03. 2003.a kell 21.00 ajal XXX XX tungis tekkinud tüli käigus kallale

oma endisele elukaaslasele E. K., peksis teda käte ja jalgadega keha erinevatesse

piirkondadesse. Selliselt tekitas E.T kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused –

vasema kõrva, alalõua ja põse põrutuse, vasema rindkere ees-ja tagaosa põrutuse, parema labakäe põrutuse. Seega, kahjustades teise inimese tervist, pani E.T toime kehalise väärkohtlemise so KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo.

1.3. Samuti tema, alates 2003.a märtsist kuni 2007.a suveni – XXX XX – järjepidevalt,

täpselt tuvastamata kuupäevadel, peksis oma ema E. M. keha erinevatesse piirkondadesse ka

peaja näopiirkonda. Muuhulgas lõi teda rusikaga näopiirkonda 30.04.2004.a, põhjustades sellega emale vasema sarnaluu ja ninaluude murru, samuti 16.05. 2005.a tõukas ema vastu

uksepiita, põhjustades selliselt emale pea põrutushaava, samuti peksis E.T nimetatud aadressil oma ema erinevatesse kehapiirkondadesse 27.08.2005.a ja 13.09. 2005.a ning 18.09. 2005.a ja 20.09. 2005.a. Selliselt põhjustas E.T kannatanule järjepidevalt füüsilist valu

ja tervisekahjustusi. Seega järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega pani E.T toime piinamise so KarS § 122 järgi ettenähtud kuriteo.

Apellatsioonide taotlused

2. ja tema kaitsja taotlevad esitatud apellatsioonides tühistada süüdimõistev E.T

3 kohtuotsus ja E.T süükspandud kuritegudes õigeks mõista.

2.1. inkrimineeritud 14.03.2003 Kaitsja väidab, et süüasjas puuduvad tõendid E.T-le .a toimepandud kuriteos. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt on E. K. kurtnud ainult valu, mis

pärast kannatanu poolt kirjeldatud viisil peksmist (peksis näkku, pähe ja erinevatesse kehapiirkondadesse) on äärmisel ebatõenäoline. Mingeid muid tõendeid selle sündmuse kohta ei ole. E.T käitumist ei saa käsitleda kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõistes, kuna ei ole tõendatud, et ta tekitas kannatanule valu. E.T süüdimõistmine KarS § 120 järgi ei ole tõendatud 22.11. 2003.a episoodis XXX XX kuna E.T ütles välja oma ähvarduse - et tapab E. K. - tunnistaja H. K., mitte kannatanule. Telefonikõnede suhtes 22. ja 23.11. 2003.a. 08.12. 2003.a ja 17.02. 2006.a episoodides ei ole tõendatud kõnede toimumine. E.T e-kirjadest ja SMS-st ei nähtu ähvardusi.

Isegi kui kannatanu luges välja E.T kontaktivõtmistest ähvardusi, ei kujutanud need

reaalset ohtu, kuivõrd kannatanu ei ela E.T-ga koos alates 2003.a-st. Seega saab järeldada, et see ei põhjustanud mingit hirmu ning väidetav ähvardus ei olnud reaalne ehk E. K. ei pidanud seda reaalseks. KarS § 122 järgi inkrimineeritud kuriteos on kannatanu ema E. M. põhiosas sündmusi eitanud või öelnud, et ei mäleta. 16.05.2005.a olid mõlemad alkoholijoobes ja ainuüksi kannatanu ütluste põhjal ei ole võimalik otsustada toimunu kohta. E. M. kohtus antud ütlused ei toeta

kohtu poolt otsuses tõendina nimetatud meditsiinidokumente ning tema suulise kuriteoteate protokolli.

Eeltoodu alusel apellant palub E.T kuritegudes õigeks mõista. Alternatiivses taotluses

palub kaitsja mõista süüdistatavale lühemaajalisem vanglakaristus, mille kandmisest ta

tingimisi vabastada. Kaitsja arvates on E.T isik, kellele pikaajalise vangistuse

määramine on ilmselgelt põhjendamatu ning vastuolus üldise kohtupraktika ja karistuspoliitikaga.

2.2. E.T leiab esitatud apellatsioonis, et KarS § 121 järgi talle inkrimineeritud kuritegu on käesolevaks ajaks aegunud, kuna selle väidetavast toimepanemisest on möödunud viis aastat.

Selles episoodis oli süüdi kannatanu ise. E. K. on ohtlik iseendale ja apellant püüdis teda lihtsalt tagasi hoida, võttes kannatanult relvana kasutatava mobiiltelefoni ära.

Mis puutub tema poolsetesse väidetavatesse ähvardustesse tappa E. ja K. ., siis mõlemad isikud valetavad. Süüdistataval on selleks olemas tõendid, kuid ta ei soovinud neid maakohtus esitada. KarS § 122 järgi ei ole ta süüdi. Ta püüdis oma tegevusega ainult sageli alkoholi pruukivat ema hoida. Apellant ei ole talle kehavigastusi tekitanud. Ka esitatud arstitõendid ei kinnita, et vigastused tekitas E.T. E.T arvamusel rikkus maakohus kohtuliku uurimise käigus tema suhtes menetlusnorme, kuna ei rahuldatud tema taotlusi.

Ringkonnakohtu seisukoht.

3. Seonduvalt apellatsioonidega märgib kohtukolleegium, et nendes korratakse kohtumenetluses esitatud väiteid ega esitata sisuliselt uusi õiguslikke argumente.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuses on tõendite kogumi tervikhinnangu

tulemina tuvastatud E.T süü inkrimineeritud kuritegudes. Seoses sellega ei pea

kohtukolleegium vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 sätte kohaselt korrata kõiki maakohtu

4 otsuse põhiosa asjaolusid, vaid lisab omapoolsed täiendused.

4 mõisteti . Kohtukolleegium ei jaga apellantide seisukohta, et E.T

KarS § 121 järgi süüdi kannatanu E. K. paljasõnaliste ütluste alusel. Maakohus on tulnud põhjendatud järeldusele, et E. K. ütlused, selles, et 14.03. 2003.a peksis

purjus E.T teda näkku, pähe ja kehasse (kd. 3 lk. 50 ) on kooskõlas Ida-Tallinna Keskhaigla peaarsti poolt allkirjastatud õiendi sisuga, mille kohaselt fikseeriti 15.03.2003.a Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda pöördunud E. K. vasema kõrva,

alalõua ja põse põrutus, vasema rindkere ees - ja tagaosa põrutus, parema labakäe põrutus (kd. 1 tl 38-39). Kindlaks tehtud vigastuste iseloom vastab E. K. poolt kirjeldatud E.T tarvitatud vägivallale.

Sisuliselt tunnistas E.T end ka ise maakohtu istungil E. K.

suhtes füüsilise jõu kasutamises 14.03. 2003.a süüdi. E.T esitatud versioon, et tarvitas vägivalda eesmärgil, et E. K. ei vigastaks ennast ega teda ( kd. 3 tl. 197 ), ei ole tuvastatud tehioludel sisukohane ega kohtukolleegiumi poolt aktsepteeritav. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et E.T pani korduvate rusika - ja jalalöökidega E. K. pähe, rindkeresse jm keha piirkonda toime tahtlikult KarS § 121 järgi ettenähtud kehalise väärkohtlemise.

Johtuvalt E.T väitest KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo aegumisest, tähendab kohtukolleegium järgmist. KarS § 81 lg 1 p. 2 kohaselt aegub teise astme süütegu viie aasta

möödumisel selle toimepanemisest. Kuriteo aegumine katkeb KarS § 81 lg 5 p 2 järgi süüdistatava kohtu alla andmisega. E.T anti 14.03.2003.a toime pandud kuriteos kohtu alla 20.03. 2007.a (3 tl. 18 ), s.o. enne viie aastase tähtaja möödumist ning tema kuritegu ei ole aegunud.

5. süüdimõistmist KarS § 120 tunnustel Apellatsiooni väited, millega vaidlustatakse E.T E. K. korduvas tapmisega ähvardamises ajavahemikul 22.11.2003.a kuni 24.06.2007.a ja K. K. tapmisega ähvardamises 24.06.2007.a, on kohtukolleegiumi arvamusel põhjendamata. Maakohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud E.T süüdimõistmist igas konkreetses süüdistuse episoodis tuginevalt uuritud tõenditele, sealjuures E. K. nii kohtueelsel

uurimisel kui kohtus antud ütlustele, et E.T on teda ähvardanud tapmisega alates 2003.a-st nii telefoni teel kui e-posti aadressil. E. K. väljendas maakohtu istungil oma selget hirmu tapmisega ähvarduste reaalse täideviimise suhtes ( kd. 3 tl. 49 ) ja K. K. kinnitas, et võttis E.T ähvardusi tõsiselt ( kd. 3 tl. 17 2). Kannatanute ütlused on kokkulangevad tunnistajate J. R. ja H. K. ütlustega ( kd. 3 lk. 165)

maakohtu istungil, samuti nagu EMT poolt väljastatud kõneeristuste õiendiga, muuhulgas

selles, et E.T helistas E. K. 22.11.2003.a kuni 23.11.2003.a kaheksa korda ja 08.12. 2003.a kaksteist korda.

Maakohus on tuvastanud E.T tegevuses süüteo objektiivse koosseisu – tapmisega ähvardamise sõnalise väljendamise.

Kohtukolleegium osundab, et ähvardamine tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis ehk vaimne heaolu. Seega kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust panna kahtluse alla kannatanute väiteid, et nad tajusid E.T ähvardusi reaalsetena ja neil oli täielik alus karta ähvarduste täideviimist. Seda enam, et

E.T iseloomuomadustest lähtuvalt oli tegemist alkoholi kuritarvitava, vägivaldsusele

kalduva ja psüühiliselt ebastabiilse isikuga. E.T ähvardamine oli veenev ja tahtlikult

5 suunatud kannatanute hirmutundele.

Puutuvalt apellatsiooni väitesse, et ähvardusest ei nähtu konkreetset tapmisviisi, tähendab kohtukolleegium, et ähvardamine on ka isiku suhtes see kui väljendatakse kahju tekitamise võimalust vaatamata kahju konkretiseerimatusele. Kaitsja väide, et maakohtu otsuses kajastatu kohaselt ei kujuta endast E.T poolt H. K.

öeldu, et tapab E. K., ähvardust, kuna see ei olnud öeldud konkreetselt kannatanule, ei ole kohtukolleegiumi arvates asjakohane. Ka tagaselja tapmisega ähvardamise puhul on ähvardaja isik, kes lubab kannatanule kahju tekitada.

6. pani toime talle inkrimineeritud kuriteo KarS § Maakohus leidis põhjendatult, et E.T 122 järgi - oma ema – E. M.järjepideva ja suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise - piinamise.

Kohtukolleegium tähendab, et maakohtu istungi protokollist nähtuvalt andis E. M. kohtus adekvaatseid ütlusi, mis kajastavad nii faktiliselt kui emotsionaalselt E.T poolt kannatanu

suhtes toime pandud peksmist ja kehalist väärkohtlemist alates 2003.a-st. On eluliselt arusaadav, et E. M. ütlusi kohtus mõjutasid tema ealised iseärasused kui see, et ta andis ütlusi

oma poja kuritegude suhtes. Sellele vaatamata on kannatanu ütlused tema järjepidevas

peksmises ja valu põhjustamises E.T poolt kokkulangevad süüasjas kogutud teiste

tõenditega, eelkõige tunnistajate M. J., M. A., M. R. ja J. B. kohtus antud ütlustega. Nimetatute ütluste kohaselt peksis E.T sageli E. M. ja viimase kehal oli näha peksmise jälgi. E.T vägivaldne käitumine tingis korduva politsei ja kiirabi väljakutsumise. Ida-Tallinna Keskhaigla õiendi kohaselt viibis E. M. 06.05. 2004.a erakorralise meditsiini

osakonnas vastuvõtul diagnoosiga vasema sarnaluu ja ninaluu murruga. Patsiendikaardist nähtuvalt kaebas E. M., et vigastused tekitas talle 30.04. 2004.a poeg E.T (kd. 1 tl. 73-

74). Põhja-Eesti Regionaalhaigla õiendi kohaselt diagnoositi E. M. 16.05.2005.a haiglas lõike-põrutushaav (ilmselt pudeliga löödud). Patsiendi väitel oli poeg talle kallale tulnud (kd. 1 tl.94-98). Kohtukolleegium on üheselt veendunud maakohtu otsuse järelduste seaduslikkuses E.T

süüdimõistmises E. M. piinamises s.o. tahtlikult kannatanu järjepidevas peksmises, millega tekitas kannatanule sageli suurt valu.

7. poolt esitatud kaitseversioon, et temapoolne vägivald oli suunatud kannatanute E.T

kaitsmisele, ei seondu tuvastatud asjaoludega ja tuleb kohtukolleegiumi hinnangul jätta tähelepanuta.

E.T apellatsioonis tehtud etteheide tema suhtes rikutud menetlusnormide suhtes ei ole põhjendatud. Vastupidiselt tema väidetele, oli tal kohtuistungil võimalus esitada E. K. ja K.

K. küsimusi, mida ta kohtuistugi protokolli kohaselt ka tegi ( kd. 3 tl. 170, 172-173). Maakohtu istungi lõppemisel ei olnud E.T ja tema kaitsjal taotlusi kohtuliku uurimise

täiendamiseks, sealjuures täiendavate küsimuste esitamiseks E. K. ja kohtumeditsiinilise ekspertiisi määramiseks E. M. ( kd. 3 tl. 200, 210 )

8. seaduslikult Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on mõistnud E.T-le

põhistatud karistuse, arvestades eelkõige karistamise alusena E.T süüd, karistust

kergendavate asjaolude puudumist ja karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist perekondlikus sõltuvuses kõrges eas oleva isiku suhtes.

Lähtuvalt KarS § 56 sätetest ja arvestades E.T isikulisi parameetreid, leidis maakohus

motiveeritult, et E.T on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude

6 toimepanemisest ja tema suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärke üksnes tähtajalise vangistuse kohaldamisega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu põhistatud otsuse muutmiseks puudub alus.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20.märtsi 2008.a otsuse E.T suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ene Randmäe Meelika Aava Jüri Paap

7