4-08-1332\15 · 4-08-1332\15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. mail 2008. a Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-08-1332 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Tõlk - Väärteoasi Liiklusseaduse (LS) § 7436 lg 2 p 3 järgi kaebemenetluses Kaebuse esitaja Menetlusalune isik Priidu Kull Vaidlustatud lahend Lõuna Politseiprefektuuri 28.01.2008. a otsus väärteoasjas nr 2602,07,020608 Menetlusalune isik Priidu Kull, isikukood: 38408120363; elukoht: töö- või õppimise koht: x Kaitsja - Kohtuväline menetleja Lõuna Politseiprefektuur, esindaja komissar Hillar Leet RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 2, kohus otsustas:

Kaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Lõuna Politseiprefektuuri 28.01.2008. a otsus väärteoasjas nr 2602,07,020608, millega karistati Priidu Kulli LS § 7436 lg 2 p 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut 6000 krooni, osaliselt, s.o mõistetud karistusmäära osas.

Vähendada mõistetud karistusmäära ja karistada Priidu Kulli LS § 7436 lg 2 p 3 järgi rahatrahviga 30 (kolmkümmend) trahviühikut, s.o 1800 (üks tuhat kaheksasada) krooni.

2 Rahatrahvi summa tuleb tasuda Lõuna Politseiprefektuuri arveldusarvele 10220035028018 Eesti Ühispangas, viitenumber on 10220085740472.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 28. mail 2008. a alates kella 14.00-st.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik

Tartu Politseiprefektuuri 28.01.2008. a otsusega väärteoasjas nr 2602,07,020608 karistati P. Kulli LS § 7436 lg 2 p 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 6 000 krooni. Eelnimetatud otsuse kohaselt rikkus P. Kull liikluseeskirja (edaspidi LE) § 40 sätteid -ei veendunud sõiduauto ukse avamisel piisavalt oma tegevuse ohutuses, mistõttu toimus sellele uksele otsasõit teise sõiduauto poolt. Selle tulemusena tekkis mõlemale sõiduautole kahjustusi.

13.02.2008. a saabus Tartu Maakohtusse P. Kulli kaebus Tartu Politseiprefektuuri 28.01.2008. a otsuse peale. Kaebuses leiab P. Kull, et tema liikluseeskirja nõudeid ei rikkunud ja väidetavat väärtegu toime ei pannud. Kaebuse kohaselt avas P. Kull takso ukse pärast seda, kui oli veendunud selle ohutuses. Kuna taksojuht soovis P. Kullile meeldivat õhtut pärast seda, kui P. Kull oli ukse avanud, jäi ta taksojuhiga vestlema. Samal ajal oli uks irvakil ja jalg uksest väljas vastu maapinda toetumas. P. Kulli arvates tegi ta reisijana liiklusohutuse tagamiseks nii palju, kui oli võimalik teha, s.t veendus ukse avamise ohutuses ning hoidis taksojuhiga vestlemise ajal takso ust enda ligi, et tänaval liikuvad autod mööda saaks. Seega leiab P. Kull, et ta ei rikkunud LE § 40 ega pannud toime väidetavat väärtegu.

P. Kull leiab veel järgmist. Sündmuskoha skeemi järgi oli tee laius 6,9 m ning peatunud takso parem külg oli 1,3 m kaugusel tee servast. Sõiduauto Toyota Avensis laius oli mitte rohkem kui 1,8 m. Järelikult oli õnnetuse põhjustanud sõiduautol kasutada vähemalt 3,8 m laiune koridor taksost möödumiseks. N. Š. oleks lihtne olnud mööduda vilkuvate ohutuledega sõiduautost ohutut meetrist külgvahet hoides. Möödudes lähedalt seisvast ning töötavate ohutuledega autost põhjustas N. Š. liiklusohtliku olukorra. Ohtlikku sõidutrajektoori valides rikkus N. S. LE § 64 nõudeid, mille järgi juht on kohustatud olema tähelepanelik teel ja tee servas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Seega pani N. S. toime LS § 7435 lg-s 2 sätestatud väärteo. Kuna liiklusõnnetuse toimumise põhjustas N. Š. juhitud Mercedese ohtlik sõidutrajektoor, siis sellist sõiduviisi ei saanud P. Kull ette näha. P. Kullil ei olnud võimalik eeldada, et taksoukse avamine ja selle avatuna hoidmine, s.o nii nagu seda tegi P. Kull, oleks võinud liiklusohtliku olukorra põhjustada.

05.05.2008. a toimunud istungil tunnistaja N. S. antud ütluste kohaselt tuli ukse avamine tema jaoks ootamatult, mistõttu ei õnnestunud tal otsasõitu vältida. Kui takso peatus, siis oli ta umbes 20-25

3 meetri kaugusel. N. S. väitel olid autod pargitud mõlemale poole teed. Tema auto sõidukiirus ei olnud üle 50 km/h ja ta ei näinud parkival taksol ohutulede põlemist ega seda, et uks oleks avatud olnud. Teeservades seisid pargitud autod, mistõttu oli tee üsna kitsas. Taksost, mis ei olnud pargitud korrektselt, sõitis ta 20-30 cm kauguselt mööda.

Taksojuht S. S. andis kohtus tunnistajana ütlusi, mille kohaselt ta juba taksot parkides nägi sõiduautot lähenemas. See oli just teinud parempöörde Näituse tänavalt Veski tänavasse. Ta lülitas ohutuled sisse ja hoiatas P. Kulli tagant läheneva sõiduki eest. Kuna takso taha oli pargitud väike minibuss, siis ei olnud tal võimalik näha sõiduautot, samuti ei näinud ta seda ka küljepeeglist. Tema kinnitab asjaolu, et taksot ei parkinud ta korrektselt, sest selleks ei olnud ruumi, st nii ees kui taga oli pargitud sõidukid.

Tunnistaja D.-T. T. tunnistas kohtus, et tema oli kaassõitja selles taksos, mis õnnetuses osales. Ka tunnistaja kinnitab, et taksojuht juhtis tähelepanu sellele, et vaataks kas ei tule autot. Kui takso peatus, siis tegi P. Kull tagumise vasakpoolse ukse irvakile, jäädes taksojuhiga vestlema. Tema väitel ei jäänud sõiduk pärast taksouksele otsasõitmist kohe seisma, vaid sõitis edasi.

P. Kulli enda antud ütluste kohaselt hoiatas taksojuht teda läheneva sõiduki eest ja lülitas ohutuled sisse. P. Kull nägi, et auto läheneb, kuid see ei olnud niivõrd lähedal, et tal ei õnnestuks ennem väljuda. Seejärel aga jäi ta taksojuhiga rääkima, hoides ust samal ajal avatud, mispeale sõitis sõiduk uksele otsa. Uks oli avatud niipalju, et P. Kulli jalg mahtus välja. P. Kull leiab, et hoopis uksele otsa sõitnud juht põhjustas liiklusõnnetuse, valides vale sõidukiiruse ja hoidmata ohutut külgvahet. Kui sõidukid olid pargitud mõlemale poole teed, siis jäi takso ja teisel pool teed pargitud auto vahele umbes 2 meetrit, mistõttu valis juht ilmselgelt vale sõidukiiruse. Kui sõidutee teises servas pargitud autosid ei olnud, siis oleks pidanud juht hoidma pikemat külgvahet.

Kohtuvälise menetleja ametnik leidis, et P. Kulli kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna ta rikkus LE § 40 sätteid. Ei ole vaidlust selles, et P. Kull avas takso ukse, tekkis varaline kahju. On olemas põhjuslik seos – kui P. Kull ei oleks ust avanud, ei oleks õnnetust juhtunud.

Kohtuotsuse põhjendused

LS § 7436 lg 2 p 3 näeb ette vastutuse sõitja poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju. Tegemist on blanketse koosseisuga, kus liiklusnõuded, mille rikkumist isikule ette heidetakse, on sätestatud liikluseeskirjas, s.o käesoleval juhul LE §-s 40. Selle sätte teise lause kohaselt, ei tohi ukse avamine ohustada ega takistada teist liiklejat. LE § 2 lg 47 ja LS § 7 lg 3 järgi mõistetakse sõitja all isikut, kes kasutab liiklemiseks sõidukit, kuid ei juhi seda. P. Kull kasutas taksoteenust soovitud sihtkohta jõudmiseks, olles seega sõitja eelnimetatud sätete tähenduses. Sihtpunkti jõudes asus P. Kull väljuma takso tagumisest vasakpoolsest (sõidutee poole jäävast) uksest, avades selle.

Sündmuskoha vaatlusprotokoll (tlk 11) ja tunnistaja D.-T. T. ütlused kinnitavad, et sündmus leidis aset 17.11.2007. a kella kaheksa paiku Tartu linnas ühesuunalisel Veski tänaval. Seega oli tegemist ajaga, mil väljas oli juba pime. Kuigi sündmuskohas tehtud fotodelt (tlk 20-21) nähtub, et tänav oli valgustatud, oli nähtavus võrreldes päevase ajaga oluliselt piiratum. Vaidlust ei ole ka selles, et sündmuses osalenud takso oli pargitud ebakorrektselt, sest teeserv oli pargitud autosid täis. P. Kulli väitel avas ta ukse niivõrd, et ta jalg oli uksest väljas vastu maapinda toetumas, misjärel ta jäi taksojuhiga vestlema. Seda, et uks natuke avatud oli, kinnitab ka tunnistaja D.-T. T. Samas N. S. ütluste kohaselt, ei näinud ta, et uks varem juba natuke avatud oli. Kohus leiab, et see võis olla tingitud takso paiknemisest teel ja pimeduse tõttu piiratud nähtavusest. Nimelt vaatlusprotokolli

4 kohaselt paiknes takso teel selliselt, et takso parempoolne esinurk oli kõnniteest 1,3 meetri ja taganurk 1,75 meetri kaugusel. Takso selline asend kinnitab, et P. Kull pidi enne teise sõiduauto poolt uksele otsasõitmist ust rohkem avama.

Tunnistajate D.-T. T. ja S. S. ütlustega loeb kohus tõendatuks, et kogu sündmus, s.o takso peatumine, P. Kulli vestlus taksojuhiga ning uksele otsasõitmine, toimus väga lühikese aja jooksul, mis omakorda kinnitab N. S. väidet, et ukse avamine tuli tema jaoks ootamatult. S. S. väitel nägi ta tagant üsna kiiresti lähenevat autot juba enne parkimise alustamist, mistõttu lülitas ta ohutuled sisse ja hoiatas ka P. Kulli. See on kooskõlas N. S. ütlustega, mille kohaselt takso peatumise ajal oli ta taksost umbes 20-25 meetri kaugusel.

Kõik eelnev – takso paiknemine, piiratud nähtavus ja sündmuste kiire kulg – on märgiks ukse avamise ja õnnetuse toimumise kulgemisele lühikese aja jooksul, mistõttu oli ukse avanemine teisele autojuhile ootamatu. Seega oli antud juhul tegemist P. Kulli poolt ukse avamisega, mis ohustas teist liiklejat.

Järgnevalt teeb kohus kindlaks, kas P. Kulli käitumine oli põhjuslikus seoses autode kahjustamisega ja selle tulemusena tekkinud varalise kahjuga. Põhjuslik seos on olemas, sest kui mõelda P. Kulli tegu ära, siis oleks jäänud ka õnnetus toimumata ja kahju tekkimata. Kuna P. Kulli tegevuse tagajärjeks oli mõlemale sõiduautole kahjustuste tekkimine, siis realiseeris ta LS § 7436 lg 2 p-s 3 sätestatud väärteokoosseisu.

P. Kull leiab, et õnnetuse põhjustas uksele otsa sõitnud juht, valides ilmselgelt vale sõidukiiruse töötavate ohutuledega taksost möödumisel. P. Kulli enda ja S. S. ütluste kohaselt olid ohutuled sisse lülitatud juba parkimise ajal. D.-T. T. tunnistab, et ohutuled võisid olla sisselülitatud, kuid ta ei teadnud öelda, kas juba enne õnnetust. Seevastu N. S. ei näinud parkival taksol ohutulesid põlemas. Samas leiab kohus, et selle väljaselgitamine käesoleva kaebuse raames ei oma tähtsust. Kuigi ohutulede sisselülitamisega soovitakse anda teistele liiklejatele märku, et nad oleksid tähelepanelikumad, ei tähenda see seda, et teised isikud peaksid arvestama autoukse avanemisega. Reeglina soovitakse ohutuledega anda märku sõiduki paiknemisest teel, eriti kui sõiduk on pargitud ebakorrektselt või piiratud nähtavusega kohas. Vaidlust ei ole selle üle, et takso pargiti teeääres seisnud sõidukite vahele selliselt, et takso paiknes kõnniteest kaugemal, kui seal juba parkinud sõidukid. See aga tähendab, et tagant lähenevale autole said nähtavad olla üksnes vasakpoolsed ohutuled. Selline signaal võib olla aga teisi liiklejaid eksitav, st sarnane on ka suunatulede signaal. Seda kinnitavad ka D.-T. T. tunnistajana antud ütlused, kus ta ei välista ka võimalust, et taksol ei olnud sisse lülitatud mitte ohutuled, vaid parempoolsed suunatuled. Selline kõhklus oli tingitud asjaolust, et D.-T. T. seisis õnnetuse toimumise ajal auto paremal küljel.

P. Kulli väide ebasobiva sõidukiiruse kohta ei ole leidnud tõendamist. Üksnes asjaolu, et N. S. ei jäänud kohe pärast õnnetuse toimumist seisma, ei tõenda ebasobiva sõidukiirusega sõitmist. Tunnistaja D.-T. T. ütluste kohaselt oleks uksele otsa sõitnud sõiduk jäänud juba varem seisma, kui ta oleks pidurdanud. Samas P. Kulli enda väitel nägi ta lähenevat autot, kuid sellele vaatamata avas ukse. Seega olenemata teise sõiduki sõidukiirusest, pani ta toime eelnimetatud väärteo.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kuna P. Kulli käitumises ei esine tahtluse tundemärke, siis tuleb välja selgitada, kas P. Kull pani teo toime ettevaatamatusest. Kuna P. Kull pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, siis tuleb käesoleval juhul kontrollida ettevaatamatust kergemeelsuse vormis (KarS § 18 lg 2). P. Kulli kohtus antud ütluste kohaselt nägi ta autot lähenemas, kuid uskus, et jõuab ennem väljuda. Lisaks on tunnistajate ütlustega leidnud tõendamist, et taksojuht hoiatas P. Kulli tagant tuleva auto

5 eest. Järelikult oli P. Kull teadlik oma käitumisega põhjustada võivast ohtlikkusest kaasliiklejate suhtes, jättes järgimata liikluses vajaliku hoolsuse, samas lootes aga mitte ohustada teisi liiklejaid. Seega pani P. Kull väärteo toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Arvestades kõike eeltoodut, leiab kohus, et P. Kull on toime pannud LS § 7436 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 7436 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Tartu Politseiprefektuuri 28.01.2008. a otsusega karistati P. Kulli maksimaalse rahatrahviga, s.o 100 trahviühiku ehk 6 000 krooniga.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

P. Kulli tegevuses ei esine KarS §-s 58 toodud karistust raskendavaid asjaolusid, mistõttu ei ole P. Kulli karistamine maksimaalse rahatrahviga põhjendatud ja talle määratud karistust tuleb vähendada. Arvestades väärteo toimepanemise asjaolusid ja P. Kulli süüd selle toimumises, samuti eri- ja üldpreventiivset eesmärki, leiab kohus, et karistuse eesmärgid on P. Kulli puhul saavutatavad alla keskmise karistusmäära kohaldamisega ning P. Kulli tuleb karistada LS § 7436 lg 2 p 3 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 1 800 krooni.

Ingeri Tamm Kohtunik