1-02-41\16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6.mai 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 30.aprill 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-02-41 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ene Randmäe ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi H.J, U.V, U.Z-i ja

Elvira Ponomarenko süüdistuses KrK prg.148-1 lg 10 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 6.veebruarist 2008.a. Apellatsiooni esitajad

Süüdistatavate U.V ja Elvira Ponomarenko

kaitsja adv. Aivar Pilv ja süüdistatavate H.J ja U.Z-i kaitsja adv. Viktor Kaasik Prokurör Laura Vaik Süüdistatavad H.J, U.V, U.Z ja Elvira Ponomarenko (ankeetandmed maakohtu otsuses ,

- maakohtu otsuses ebaõigesti märgitud süüdistatavate H.J, U.V-ni ja U.Z-i

kodakondsus, õige on EV kodakondsus ja Iirina H.J haridus – õige on kõrgharidus)

2 Kaitsjad Adv. Aivar Pilv ja Viktor Kaasik RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 6.veebruarist 2008.a. H.J

, U.V , U.Z-i ja Elvira Ponomarenko suhtes tühistada osaöiselt ja nimelt:

1) H.J-ile ja U.V-le mõistetud

karistuse – mõistetud vangistusest osaliselt

koheselt täitmisele pööramise – osas, s.o. H.J-ile

ja U.V-le mõistetud

vangistusest 3 kuu vangistuse koheselt ärakandmisele mõistmise osas.

2) Elvira Ponomarenko süüdimõistmise ja karistamise

ning temalt riigile tekitatud kahju väljamõistmise

osas solidaarselt kaassüüdistatavatega ja

menetluskulude (sundraha ja ekspertiisi tasu ) väljamõistmise osas .

3) Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara riigi kasuks tsiviilhagi katteks realiseerimise osas

Teha uus millega o t s u s,

1) Jätta H.J-ile ja U.V-le mõistetud karistused 1 aasta ja 6 kuud vangistust täielikult tingimisi kohaldamata KarS prg. 73 lg 1 alusel.

2) Mõista Elvira Ponomarenko õigeks temale esitatud süüdistuses.

3) Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud 2 198 630

krooni mõista välja solidaarselt

H.J-ilt

, U.V-lt ja U.Z-ilt .

4) Välja mõista ekspertiisi tasu 7560 krooni H.J-ilt

, U.V-lt ja U.Z-ilt – igaühelt 2520 krooni.

5) Kriminaalmenetluses hagi tagamiseks arestitud

vara – U.V X Panga kontol nr.

xxxxxxxxxxxx olev sularaha summas 5 452.55

krooni; U.V sõiduauto VAZ 21053

reg nr. xxx xxx ja U.V korter aadressil X - jätta aresti alla.

6) Kriminaalmenetluses hagi tagamiseks arestitud

AS KOMMIPARADIIS vara – sularaha summas

92 271 krooni (asub MUK deposiitarvel

xxxxxxxxxxxx X pangas) ja angaar-viirhall,

asukohaga Kraavi 45b Tallinnas – vabastada aresti alt.

3 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 6.veebruarist 2008.a. mõisteti süüdi H.J KrK § 1481 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 73 lg.1,2,3

alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele alljärgnevalt:

mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust ning osa

vangistusest 1 aasta 3 kuud jäetakse tingimisi kohaldamata ning karistust ei pöörata täitmisele, kui H.J ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse

jõustumiseni. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algust lugeda karistuse

kandmisele asumisest või H.J kinnipidamisest.

U.V mõisteti süüdi KrK § 1481 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta 6 kuulise vangistusega. KarS §

73 lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele

alljärgnevalt: mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust

ning osa vangistusest 1 aasta 3 kuud jäetakse tingimisi kohaldamata ning karistust ei pöörata täitmisele, kui U.V ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jätta muutmata kohtuotsuse

jõustumiseni. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algust lugeda karistuse

kandmisele asumisest või U.V kinnipidamisest. U.Z mõisteti süüdi KrK § 1481 lg.10 järgi ja karistati 1 aasta 2 kuulise vangistusega. KarS §

73 lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui

U.Z ei pane 3 aastase katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend –

allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. ELVIRA PONOMARENKO mõisteti süüdi KrK § 1481 lg.10-§ 17 lg.6 järgi ja karistati 1 aasta vangistusega. KarS § 73 lg.1,2,3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata

täielikult täitmisele, kui Elvira Ponomarenko ei pane 3 aastase katseajal toime uut

tahtlikku kuritegu. Tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni.

Esitatud tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja mõisteti välja H.J-ilt , U.V-lt

, U.Z-ilt ja Elvira Ponomarenkolt solidaarselt Eesti Vabariigi

kasuks 2 198 630 krooni.Tsiviilhagi summas 1 642 349 krooni jätta läbi vaatamata.

4

Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara otsustati realiseerida riigi kasuks tsiviilhagi katteks.

Süüdistatavad H.J , U.V ja U.Z mõisteti süüdi selles, et nemad AS KOMMIPARADIIS juhatuse liikmetena jätsid ajavahemikul 1999.a. juuni kuni 2001.a. mai deklareerimata AS KOMMIPARADIIS töötajatele tehtud sularaha väljamaksed summas 3 745 401 krooni eesmärgiga maksta vähem makse ja nimetatud summalt jäid deklareerimata ja tasumata 973919 krooni tulumaksu ja 1 233 225 krooni sotsiaalmaksu. Elvira Ponomarenko mõisteti süüdi selles, et ta aitas kaasa eelnimetatud

kuriteo toimepanemisele sellega, et kirjutas alla pearaamatupidajana maksuhaldurile esitatud valeandmeid kajastavatele tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonidele.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsuse on vaidlustanud U.V ja E.Ponomarenko kaitsja adv. A.Pilv ning H.J ja U.Z-i kaitsja adv. V.Kaasik.

1. Süüdistatavate U.V ja E.Ponomarenko kaitsja adv. A.Pilv leiab esitatud

apellatsioonis , et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud

menetlusnorme, tõlgendades kahtlusi süüdistatavate kahjuks, hinnates

süüteokoosseisu tuvastamisel ühekülgselt ja ebaõigesti tõendeid ning rikkudes

otsuse põhjendamiskohustust. Kohus on jätnud süüteokoosseisu igakülgselt analüüsimata ja sisuliselt selle tunnused tuvastamata, mis on viinud kokkuvõttes ebaõigete järeldusteni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Apellant taotleb Tallinna Ringkonnakohtult vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning U.V ja E. Ponomarenko suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohus on ühepoolselt hinnanud tunnistajate ütlusi, eelistades süüdistatavaid inkrimineerivaid ütlusi ning

õigustamatult laiendanud süüstavate ütlustega isikukontokaartidele omistatud tõenduslikku tähendust nende tunnistajate isikukontokaartidele, kes ümbrikupalga maksmist ei kinnitanud. Kohus ei ole usaldusväärselt ja mõistetavalt selgitanud,

miks ta eelistab teatud tõendeid teistele. Tunnistajate ütlused ei asenda

maksuarvestust või maksuotsust. Kohtu järeldused on otseses vastuolus asja

arutamisel kontrollitud faktidega. Kohtuotsuses on kajastatud 41 tunnistaja ütlused, millest vaid 13 on süüstavad, st kinnitavad lepingus kajastatud töötasust suurema tasu maksmist. Samas 28 tunnistaja ütlused ümbrikupalga maksmist ei

kinnita. Nagu nähtub tunnistajate ütlustest tõendavad töötajad real juhtudel boonussüsteemi olemasolu ja selle tutvustamist neile kohtualuste poolt. Kohus ei

ole põhjendanud, miks ta tõendite analüüsimisel ei ole käsitlenud kõiki tunnistajaid. Kohtus uuriti kokku 58 tunnistaja ütlusi, kellest 40 isikut ei kinnitanud

ümbrikupalga maksmist. Kohus ei ole teatud tunnistajate ütluste hindamata jätmist motiveerinud ühegi põhjendusega, mis on vastuolus menetlusnormidega

ja kohtupraktikas korduvalt rõhutatud seisukohtadega. Arvestades kogutud

tõendite hulka, on kohus toetunud kvantitatiivselt vähemtähenduslikule osale

tõenditest ning laiendanud kohtualuseid süüstavaid ütlusi kogu süüdistuse

ulatuses ehk kõigi töötajate suhtes. Kohtul puudub õigus laiendada isikute vastutust kõigile töötajatele tehtud väljamaksetele sellel alusel, et teatud osa töötajatest väidab ebaseadusliku töötasu saamist. Süüdistatavad ei saa oletuste

5

alusel vastutada kõigile töötajatele ümbrikupalga maksmises, kui see ei ole

tõendamist leidnud. Kõik kahtlustused tuleb aga tõlgendada süüdistatavate

kasuks. Asjaolu, et töötajad ei osanud täpselt selgitada, kuidas toimus

boonussüsteemi täpne kajastamine raamatupidamises ei tõenda, et

isikukontokaartidele olid kantud reaalselt isikutele väljamakstud summad.

Kriminaalasjas on tõendamata ka see, et äriühing oleks käibest kõrvaldanud sellist raha, mida oleks kasutatud ümbrikupalkade maksmiseks. Samuti ei nähtu

kohtu põhjendustest, kuidas kujunes toodud järeldustes kohtu siseveendumus.

Kohus käsitleb kõiki üksikfakte ühetaoliselt, sõltumata selle aluseks olevate tõendite kvaliteedist ja asjaolust, kas suure hulga töötajate kohta üldse selliseid fakte on kogutud, mis ümbrikupalka tõendaksid. Juhindudes kohtu loogikast oleks

saanud süüdistust tõendatuks pidada vaid selles osas, mis puudutab neid

tunnistajaid, kes on andnud ütlusi ümbrikupalga saamise kohta. Kohus, mitte

omades maksusumma tuvastamiseks ja tõendamiseks seadusekohast maksuarvestust või kontrollakti (või maksuotsust) oleks pidanud antud olukorras

ise hindama ja analüüsima kõiki tõendeid maksusumma täpseks määramiseks.

Seda põhimõtet on rõhutanud Riigikohus maksukuriteo asjades, kus puudub

maksuarvestus või maksuotsus. Veel leiab apellant, et kohus on rikkunud

menetlusnormi, põhistades oma otsust kaalukas osas anonüümsete tunnistajate

ütlustega. Apellant märgib, et igasugune vajadus KrMK § 791 kohaldamiseks

antud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel puudus. Viidatud sätte lg 1 kohaselt kohaldatakse anonüümse tunnistaja staatust isiku või tema lähedaste julgeoleku

tagamiseks, seega erandjuhtudele ja selleks mõjuvate põhjuste olemasolul. Apellant rõhutab, et ükski kohtualustest ei ole isikuks, kelle suhtes peaks esinema kahtlus kellegi julgeoleku ohustamiseks. Anonüümse tunnistaja kasutamine peab tulenema erandlikest asjaoludest, aga mitte kohtueelse menetleja mugavusest ja

eesmärgist tööd (süü tõendamist) endale kergemaks muuta. Anonüümseks on

tunnistatud 7 tunnistajat. Samas on nii kohtueelses – kui ka kohtumenetluses suur hulk tunnistajaid üle kuulatud vahenditult. Puudub mõistlik põhjendus, miks

nende julgeoleku tagamist vajalikuks ei peetud. Seetõttu ei ole põhjendatud ja

õiglane määravalt anonüümsete tunnistajate ütluste kasutamine süü küsimuse

otsustamisel. Isegi juhul, kui lugeda asjakohasteks tõenditeks ka kõik anonüümsete tunnistajate ütlused, ei anna see alust järeldusteks, et tõendamist

on leidnud ümbrikupalkade maksmine kõikidele töötajatele (ehk süüdistuses

toodud mahus) ning boonussüsteemi ei eksisteerinud. Kui kohus on

anonüümsete tunnistajate kasutamise menetluslikus põhjendatuses teistsugusel

seisukohal kui apellant, annab see äärmisel juhul vaid võimaluse tõendada ümbrikupalga maksmist vaid teatud konkreetsetele töötajatele, mitte aga kõigil,. Apellant leiab, et kohus on otsuse rajanud õigusvastaselt antud ning tõenduslikku väärtust mitteomavale ekspertarvamusele. Kohus on oma otsuse motiveerimisel

leidnud, et isikukontokaartidel kajastatud boonussummade reaalset

väljamaksmist töötajatele töötasuna kinnitab raamatupidamisekspertiisi aktis

toodud eksperdi arvamus. Kohus leidis, et eksperdi arvamuse kohaselt on

kriminaalasjas olemas dokumendid, isikukontokaardid, mis kajastavad AS

Kommiparadiis töötajate tegelikku palgaarvestust ehk topeltraamatupidamist.

Kohus ei ole põhjendanud, miks vastupidiselt apellandi poolt kohtuvaidluste

käigus esitatud seisukohtadele peab ta raamatupidamisekspertiisi akti

6

usaldusväärseks tõendiks. Apellant peab seetõttu asjakohaseks oma

kohtuvaidluses esitatud seisukohti korrata, sest vormiliselt on tegemist olulise tõendiga. Kuid selle dokumendi sisuline pool ei oma tõenduslikku jõudu, seda eriti

olukorras, kus ekspert ise on korduvalt kinnitanud tema poolt läbiviidud

ekspertiisis põhimõttelisi eksimusi. Ekspertiisiaktis antud vastuses küsimusele,

kas AS Kommiparadiis raamatupidamise aruandlusdokumentides on andmeid,

mis annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalga

maksmiseks ning selliste andmete olemasolul, kuidas need moodustusid ning kuidas maha kanti, leidis ekspert, et nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks on

vajalik põhjalik raamatupidamise algdokumentide analüüs ning vastavus

raamatupidamisregistritele järgmistes arvestuslõikudes – kassaarvestus,

laoarvestus, sularahamüük, toodete müügihind, kauba puudujääk ja mahakandmised. Ekspert märkis, et raamatupidamise algdokumentide täielik

revideerimine ei kuulu raamatupidamiseksperdi töövaldkonda, kuna selle

teostamine ekspertiisi vormis on ebareaalselt töömahukas. Eksperdile ei olnud

tema arvates esitatud materjale, mille põhjal saaks otsustada, kas AS

Kommiparadiis raamatupidamise aruandlusdokumentides on andmeid, mis

annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalga maksmiseks

ning mil viisil need vahendid moodustusid, mistõttu jätab ekspertiis nimetatud küsimustele ka vastamata. Apellant leiab, et nimetatud ülesanne oleks pidanud olema täidetud maksumenetluses revisjoni ning vastutusotsuse tegemise käigus

ning nimetatud puudujääki (tõendamatust) ei saa enam kriminaalmenetluses

kõrvaldada. Ekspert on kohtus ka avaldanud, et igakülgse ja kõikehõlmava

raamatupidamisekspertiisi teostamiseks oleks pidanud dokumentatsioon olema

oluliselt täiuslikum. Seega tunnistab ekspert lisaks eeltoodud ekspertarvamuse puudustele ka arvamuse andmiseks vajaliku materjali puudulikkust. KrMK § 60 lg

3 p1 järgi on eksperdil õigus ekspertiisi tegemisest keelduda, kui

ekspertiisimaterjal on puudulik ja seda pole võimalik täiendada. Antud juhul on

ebapiisav materjal ja olemasolevate materjalide kasutamine valikuliselt ja

puudulikult viinud kõlbmatu ekspertarvamuse andmiseni. Kohus on täiendava

maksukohustuse tuvastamisel lähtunud valikulistest tõenditest, mistõttu KrK § 1481

lg 10 ning hilisema KarS § 3891

lg 1 süüteokoosseisu objektiivne külg, st

väidetavalt maksmata maksude summa, on süüteokoosseisu olemasoluks

tõendamata. Maksukuritegude puhul on Riigikohus eraldi rõhutanud vajadust

põhjendada maksusumma tuvastamise ja määramise metoodikat, mis eeldab ka

maksusumma aluseks olevatele asjaoludele hinnangu andmist. Maksukuriteo

puhul on igal tõendil veel seetõttu eriline tähendus, et sellest võib sõltuda maksusumma suurus ning selle suurusest omakorda kuriteokoosseisu olemasolu

või puudumine. Kohtuotsusest ei ole tuletatav, millisest sisemisest loogikast

kohus süüdistust „maksuarvestuses“ täies mahus toetas ja millistele tõenditele on seejuures võimalik sellises ulatuses tugineda. Selge on see, et tuvastamata on

jäänud väljamaksete tegemise faktiline toimumine ja nn rahalised vahendid,

millest väljamakseid oleks saanud teha. Vastavalt KrMK §-s 50 sätestatule

hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis

peab põhinema asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel, kusjuures ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu. Antud juhul on

kohus ilmselgelt eelistanud üksikuid süüstavaid tõendeid süüd kummutavatele

7

tõenditele, ega ole motiveerinud, miks ta ei pea võimalikuks boonussüsteemi

rakendumist töötajate suhtes, kes seda toetavaid tunnistusi andsid. Kuna

kohtualustele inkrimineeritud kuriteo objektiivse kooseisu tunnuseks esialgse

süüdistuse kohaselt on laekumata maksusumma ulatuses vähemalt 1 000 000

krooni (KarS § 3891

lg 1 kohaselt suurele kahjule vastav summa), on kohus

tõendamisreegleid eirates jätnud nõuetekohaselt tuvastamata kuriteokoosseisu objektiivse külje elemendi - maksusumma suuruse. Kohus ja prokurör ei ole

kriminaalmenetluses kõrvaldanud halduskohtu poolt maksuotsuse tühistamisel väljatoodud puudusi ega põhjendanud, miks halduskohtu poolt vajalikuks peetud

asjaolude tuvastamist ei pea kohus kriminaalmenetluses oluliseks Apellandi

hinnangul ei ole antud kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse käigus ega kohtumenetluses kõrvaldatud maksuotsuste olulisi puudusi, mida on oma otsuses

rõhutanud halduskohus. Apellant refereerib Riigikohtu otsust nr 3-1-1-11-07,

milles riigikohus käsitleb kohtuotsuse motiveerimise nõudeid

kriminaalmenetluses, juhul kui maksuotsus on halduskohtu poolt tühistatud.

Kaitsja arvates põhineb süüdimõistev kohtuotsus kahtlustel ja oletustel, mida

kohus on tõlgendanud süüdistatavate kahjuks. Kohtu poolt tõenditele antud hinnang on otseses vastuolus süütuse presumptsiooniga Vaatamata asjaolule, et

nii prokurör kui ekspert on tunnistanud tõendite puudulikkust ja vastuolulisust, halduskohus on tühistanud maksuotsuse ja rõhutanud, millised asjaolud vajavad

tuvastamist, on kohus menetluse kestel neid puudusi kõrvaldamata pidanud võimalikuks kohtualuste süüd täiel määral tõendatuks lugeda. Kohus on jätnud

täielikult käsitlemata E. Ponomarenko süüteokoosseisu subjektiivse külje. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et U.V oli äriühingu juhatuse liige ning

talle laieneb sellest tulenevalt ka äriühingu juhtorgani liikme vastutus. E.Ponomarenko, erinevalt kõigist teistest kohtualustest, töötas töölepingu alusel pearaamatupidajana AS- Kommiparadiis ja juhatusse ei kuulunud. Seetõttu on ka

õiguslikult täiesti erinev tema õiguslik seisund võrreldes teiste kohtualustega. E.Ponomarenkot on süüdistuse kohaselt käsitletud kui kaastäideviijat. KrK § 1481 lg 10 ning KarS § 3891 lg 1 koosseisude realiseerimine kaastäideviijana eeldab

subjektiivse külje kohustusliku elemendina valeandmete tahtlikku esitamist,

eesmärgiga maksta vähem makse. Süüdistuses ega kohtuotsuses ei ole

vähemalgi määral põhjendatud E. Ponomarenko käitumises kuriteokoosseisu

realiseerimiseks vajaliku subjektiivse külje olemasolu. Süüdistusest tuleneb, et

töölepingu kohaselt pearaamatupidaja ametikohal töötanud E. Ponomarenko allkirjastas juhatuse liikme H.J korraldusel koos nimetatud juhatuse

liikmega maksudeklaratsioone. H.J enda ütlustest tuleneb, et

raamatupidamise eest vastutas tema ise. Samuti nähtub süüdistusest, et

töötajatele tehtud väljamaksete kohta pidasid arvestust H.J ja U.V

. E.Ponomarenko toetus nende poolt esitatud andmetele. Süüdistuse

ega kohtuotsuse motiividega ei ole tõendatud asjaolu, et E. Ponomarenko, allkirjastades H.J-iga koos ning tema korraldusel maksudeklaratsioone,

oli mingilgi määral teadlik väidetavatest töötasude arvestamisest ümbrikupalga

põhimõttel nende töötajate osas, kes seda on ise tunnistanud. Kohtus on

usaldusväärselt tõendamist leidnud, et E. Ponomarenko ei puutunud kokku isikukonto kaartidega ega maksnud töötajatele töötasu. Kohtu ainuke põhjendus,

miks ta peab E. Ponomarenko käitumises süüteokoosseisu subjektiivse küljena

8

tahtluse olemasolu tõendatuks, on väidetav asjaolu, et ta pidi ümbrikupalkade

maksmisest teadlik olema, kuna sai ise ümbrikupalka . Samas on just viimati

nimetatud fakt tõendamata. Isegi siis, kui leiaks tõendamist fakt, et E.

Ponomarenko sai ümbrikupalka, ei ole kohus motiveerinud pearaamatupidaja

teadlikkust selle kohta, kuidas ja millises ulatuses H.J ja U.V

töötajatele väidetavalt ebaseaduslikke sularahaväljamakseid teostasid. Seda ka juhul, kui väidetavad sularahaväljamaksed tõendamist leiavad. E. Ponomarenko

tahtlust ei tõenda ka asjaolu, et ta täitis raamatupidamise korraldamisest

tulenevaid ülesandeid ning et ei osanud selgitada tema kaardile kantud boonussumma arvutamise metoodikat. Kohtu poolt kuriteokoosseisu subjektiivse

küljena tahtluse motiveerimiseks ei piisa võimalikule hooletusele viitamisest.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, kuidas on E. Ponomarenko andnud tahtlikult oma teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Seetõttu leiab

kaitsja, et E.Ponomarenko suhtes on süüteokoosseisu tunnustele vastava teo

toimepanemine välistatud ka nimetatud asjaoludel (lisaks kõikide kohtualuste suhtes ühiselt süü puudumist tõendavatele asjaoludele).

2. Süüdistatavate H.J ja U.Z-i kaitsja adv. V.Kaasik leiab esitatud apellatsioonis, et kohtulik uurimine oli antud asjas ühekülgne (KrMS § 338 p. 1) ning kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg.

1 p. 7 ja 8 mõttes. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega mõistetaks süüdistatavad H.J ja U.Z õigeks.

Apellatsioonis märgitakse, et kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei

tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Prokuröri poolt taotletud 34 tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks puudub menetluslik alus, ka mitte KrMK

§ 246 lg. 1 p. 2 näol. Võimatusena ilmuda kohtuistungile peetakse silmas

objektiivset asjaolu, mille tõttu tunnistaja kohtusse ilmumine ei ole võimalik.

Kohtul vastavad andmed puudusid ning neid ei ole ka kontrollitud. Kohtuotsus

baseerub oma põhiosas tunnistajatele , kes andsid ütlusi üksnes eeluurimisel. Käesolevas asja kuulati kohtus üle üksnes 11 tunnistajat, neist ainult 2 toetasid

otseselt või kaudselt süüdistuse oletuslikke versioone nn. boonussüsteemi olemasolu ja nn. isikukontokaartidel märgitud summade sisu ja tähenduse kohta. Vähemalt 18 tunnistajat on kinnitanud eeluurimisel või kohtus, et boonussüsteem

eksisteeris, kaarte täideti ning nendel fikseeritud summad ei tähendanud neile tegelikult väljamakstud summasid. Käesolevas asjas on vaieldamatult tõendatud,

et AS-s Kommiparadiis eksisteeris ajavahemikul 1999-2001 nn. boonussüsteem ning vastavate punktide arvestus toimus kaartidel. Vaielda võib üksnes selle üle,

kui läbipaistev ja täiuslik see süsteem oli. Tunnistajate ütlused selles osas on

vastukäivad. Apelleeritav kohtuotsus baseerub muuhulgas ka seitsme anonüümse tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütlustel. Apellant on seisukohal, et

käesolevas kriminaalasjas puudus igasugune KrMK § 79¹ lg. 1 tulenev

menetluslik alus tunnistajate anonüümseks jätmiseks. Mitte ühegi sellise

tunnistaja osas ei ole uurija koostanud põhistatud määrust, millest selguks, milliste põhjustel või asjaoludel üks või teine tunnistaja anonüümsust vajab. Isiku

süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel ütlustel, isegi mitte siis, kui need on tõenditena kogutud menetluslikult korrektses korras. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu

9

kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb

(kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike ja vastukäivate

tõendite alusel. Apelleeritav kohtuotsuses tõdetakse tugeva kahtluse tekkimist

seonduvalt kaartidel märgitud summade tähendusega ning kõik vastavad kahtlused on kohus tõlgendanud süüdistatavate kahjuks. Apellant on seisukohal,

et ekspertiisiakt nr. DR-0024-04/4470 ega ekspert K. Rebase ütlused ei saa olla

süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Märgitud aktis väidab ekspert, et

kriminaalasja materjalide hulgas on olemas dokumendid, mis viitavad ümbrikupalga maksmisele. Ekspert kuulati üle 30 08 2004.a. (peaks olema 2005) kohtuistungil, kus viimane kinnitas järgmist: ekspert ei ole varem ekspertiise teinud; tunnistajate ütlusi hindas ekspert valikuliselt; ekspert toetus 4 tunnistaja ütlustele, kellest 3 olid anonüümsed;

ekspert selekteeris tunnistajate ütlusi valikuliselt ning aluseks võttis nende tunnistajate ütlused, kes ei rääkinud boonustest ja toetasid tema arvamust.

Seega on ilmselgelt tegemist arvamusega, mis on kujunenud eksperdi poolt tunnistajate ütlustele subjektiivse hinnangu andmise tulemusena. See ei ole aga eksperdi ülesanne

ega kuulu ka tema pädevusse. Viidatud akt ei ole usaldusväärne. Apellant nõustub

prokuröri seisukohaga, et eksperdiarvamus (ekspertiisiakt nr. DR-0024-04/4470) tuleb jätta kui tõend kõrvale. See on küündimatu ja tendentslik. Kuid erinevalt prokurörist leiab apellant, et see kehtib ka selles osas, mis puudutab maksuarvutuste kontrolli.

Kohtuliku uurimise ühekülgsus käesolevas asjas väljendus ka selles, et kohus

vaatamata selle, et prokurör ja kaitsjad selle üle väitlesid, ei püüdnudki selgust tuua

asjaolusse, kas praktiliselt oli üldse mõeldav, et AS Kommiparadiis töötajatele maksti sularahas välja 3 745 401.- EEK. Selles osas ignoreeritakse kohtuotsuses ka eksperti.

Ekspertiisiaktis kinnitab ekspert, et talle ei ole esitatud materjale, mille põhjal saaks

otsustada, kas AS Kommiparadiis raamatupidamisdokumentides on andmeid, mis

annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ümbrikupalkade maksmiseks ning mil viisil nimetatud rahalised vahendid moodustusid. Kohtuistungil 30 08 2005 selgitas ekspert veelkord (p.4-7), et: tõendid sularaha väljamaksmise kohta puuduvad; sularaha olemasolu ei ole võimalik tuvastada: dokumente, mis tõendaksid sularaha olemasolu, pole;

faktilised väljamaksed töötajatele on tõendamata, sellised dokumendid puuduvad.

Ülaltoodud ütluste andmisel lähtus ekspert kaasuse üldisest kontekstist ning pidas

silmas raha, mida väidetavalt maksti AS Kommiparadiis töötajatele sularahas ümbrikupalkadena ning mis väidetavalt fikseeriti kaartidel.

Kohus on otsuse tegemisel ignoreerinud iseenesest elementaarset nõuet (vt. näit.

RKKKo nr. 3-1-1-120-03), et maksukuritegude menetlemisel peab kohus muuhulgas kontrollima, kas isiku käitumisele on antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata

maksusumma on arvestatud õigesti. Kui aga maksusumma arvestamine on toimunud puudulike ning vastukäivate tõendite alusel seostatuna kohtu teatud kahtlustega, millega

10

antud kaasuse puhul on ilmselgelt ka tegemist, on raske ja mõnevõrra ka asjakohatu diskuteerida vastava mõeldava kvalifikatsiooni üle.

Kahetsusväärsel kombel on kohus täielikult ignoreerinud Tallinna Halduskohtu 17 04. 2004.a. kohtuotsust haldusasjas nr. 3-687/2003, milles kohus andis hävitava hinnangu

TJIM poolt 15 01 2003.a. maksuotsusele nr. 7-04/1181. Selline olukord on järsus vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr. 3-1-1-11-07 ( p. 17).

Apellant rõhutab, et õigusemõistmine käesolevas asjas ei ole toimunud mõistliku aja jooksul ning seda ei ole põhjustanud süüdistatavate ja/või nende kaitsjate tegevus või

tegevusetus. Seetõttu on süüdistatavate represseerimine reaalse vabadusekaotusliku

karistuse näol tegude eest, mis väidetavalt toimusid 7-9 aastat tagasi, ilmselgelt ebaproportsionaalne ja mittevajalik. Uskumatuna tundub kohtuotsuses esitatud põhistus

süüdistatavate vangistamiseks – rahalise karistuse rakendamise võimatus tsiviilhagi

suuruse tõttu. Kohus on seadnud karistuse sõltuvusse süüdistatavate “rahakoti

paksusest”! Selline lähenemine peaks riigis, mis püüdleb tsiviliseeritud õigusriigi staatuse poole, olema mõeldamatu ja lubamatu. Kohus on lugenud tuvastatuks, et süüdistatavad H.J, U.V ja U.Z olid “...võrdsel määral teoplaani väljatöötajad, seega selle alusel toimuva kaasvalitsejad ning

igaüks neist lisas tagajärje saabumisse (enam kui suurele kahjule vastava summa maksudena laekumata jäämine) enda olulise teopanuse. Seega on kohus seisukohal, et

H.J, U.V ja U.Z-i tegevus tuleb kvalifitseerida kaastäideviimisena...”

Samas peab kohus võimalikuks paljasõnaliselt väita, et H.J ja U.V

teopanus on oluliselt suurem ja seetõttu tuleb nad vangistada. Kuivõrd igasugune analüüs puudub, on ka apellandil raske oletada, mida kohus silmas pidas.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid ja süüdistatavad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Kuna käesolevas kohtuotsuses tuleb mitmete tähtsust omavate küsimuste

lahendamisel (kvalifikatsioon, karistuse suurus, maksuarvestuse analüüs )

lähtuda süüdistustes märgitud summadest, siis analüüsib kohtukolleegium

esmalt nende arvestuse metoodikat. Kui võrrelda süüdistustes ja tsiviilhagis

esitatud summasid, siis on riigile laekumata tulumaksu ja sotsiaalmaksu

summad erinevad. Erinevus tuleneb järgnevast. Tabeli lõpus on maksuhalduri

poolt tuvastatud laekumata tulumaks 1003244 krooni ja sotsiaalmaks 1271057 krooni. Esialgses süüdistuses, mis oli koostatud maksuhalduri arvestuse järgi oli

arvestamata ja laekumata tulumaks 1006462 krooni ja sotsiaalmaks 1275329

krooni. Vahe on tekkinud sellest, et maksuhalduri arvestused kajastavad ka

2001.a. juunikuu tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni andmeid koos hiljem

esitatud parandusdeklaratsiooniga. 2001.a. juunikuus deklareeris AS KOMMIPARADIIS rohkem tulumaksu 3218 krooni ja sotsiaalmaksu 4272 krooni.

Süüdistuses on aga ajavahemik, mis lõpeb 2001.a. maikuuga ja hilisemaid

parandusdeklaratsioone ei ole arvestatud ( 1003244 + 3218 = 1006462 ja

11

1271057+ 4272 =1275329 ). Seega, tsiviilhageja on tagasi makstud maksud

arvestanud hagisummast maha. Peale eksperdi poolt tehtud parandusi ei

muutunud aga süüdistuses toodud tulumaksu ja sotsiaalmaksu summad võrreldes tsiviilhagi summadega samade, s.o. eksperdi poolt parandustes toodud

summade võrra. Tsiviilhagis on summad eelnevaga võrreldes täpselt eksperdi poolt näidatud lõplike summade võrra vähenenud e. 1003244 – 32997= 970247 krooni on tulumaksusumma ja 1271057 – 42674 = 1228383 krooni. Süüdistuses on aga laekumata tulumaksu summa 973919 krooni, s.o. 454 krooni rohkem ja

sotsiaalmaksu summa 1233225 krooni e. 560 krooni rohkem. Süüdistuses on

eraldi välja toodud ka väidetavalt sularahas tehtud väljamaksete summa e. 3745401 krooni. Ka see summa ei erine esialgses süüdistuses toodud summast eksperdi poolt saadud lõppsumma e. 129316 krooni võrra vaid on 1764 krooni

suurem. Erinevus tuleneb sellest, et süüdistus on esitatud kuude lõikes ja ka ümberarvutused tehti kuude lõikes. Selleks võeti kõik isikute lõikes välja toodud

vahed ning liideti nad kuude lõikes kokku (nt dets 1999 vähenes B-le tehtud väljamaksetelt arvestatav tulumaks 114 krooni ja R. oma 67, kokku 181). Saadud

181 krooni, mis Maksuamet oli algselt rohkem arvestanud, lahutati algse süüdistuse kohaselt tasumisele kuuluvast detsembrikuu tulumaksusumast 34565

– 181 = 34384. Vastavalt asendati ka summad süüdistuses. Sellisel viisil arvutades tekib vahe maksuarvestuses lubatud ümardamiste tõttu.

2. Esitatud apellatsioonides vaidlustatud maakohtu tõendite hindamise osas leiab

kohtukolleegium, et maakohus on tulnud põhjendatult järeldusele, et

isikukontokaartide näol on tegemist palgaarvestuse aluseks olevate

dokumentidega n.ö. topeltraamatupidamisega, mis kajastab tegelikult väljamakstud töötasusid. Sellisele järeldusele on maakohus tulnud kõigi tõendite kogumis hindamise tulemusena. Põhjendatud on ka nimetatud isikukontokaartide

alusel maksuhalduri poolt maksusumma kindlaksmääramine. Siinjuures peab

kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr. 3-3-1-39-04, kus on asutud seisukohale, et

Seega on ka käesolevas kriminaalasjas äravõetud isikukontokaardid maksusumma määramisel dokumentaalseteks tõenditeks. Veel

öeldakse viidatud otsuses, et Sellest tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et kui

süüdistatavad väidavad, et isikukontokaartidel märgitud andmed kajastavad

kehtinud “boonussüsteemi”, siis peavad nad esitama usaldusväärsed tõendid,

millised nende seisukohta kinnitavad ja sellise süsteemi olemasolu ka menetlejale selgeks ja kontrollitavaks teevad. Maakohus on vaidlustatud otsuses veenvalt põhjendanud oma seisukohta, miks ei saa esitatud nn. boonuslepingud

olla usaldusväärseteks tõenditeks kinnitamaks ka tegelikult sellise süsteemi

eksisteerimist firmas. Kohtukolleegium leiab, et isikukontrokaartidel märgitud

numbrid väidetavat boonussüsteemi ei kinnita. Puudus ka kindel väljatöötatud

12

süsteem, mis teeks kontrollijale väidetavalt kehtinud boonuspunktide süsteemi

“läbipaistvaks” ja kontrollitavaks. Selleks, et selgitada, kas tegemist on n.ö. väidetava boonussüsteemiga või reaalselt töötajatele väljamakstud summadega,

ei ole kohtukolleegiumi arvates vajalik mingite eriteadmiste kasutamine e

ekspertiisi läbiviimine. Kohtukolleegium on seisukohal, et otsustamaks, kas

isikukontokaartidel märgitud vaidlusalused summad töötajatele reaalselt välja

maksti või mitte, seda saab kindlaks teha isikukontokaartidele märgitud isikute küsitlemise teel ja saadud ütluste kogumis hindamisel. Süüdistatavad väidavad üheselt, et neid summasid ei ole töötajatele välja makstud, mistõttu ei olnud ka

vajalik tulumaksu ja sotsiaalmaksu kinnipidamine. Naiivne oleks ka loota, et

süüdistatavad oma ütlustega seda fakti kinnitaks. Kriminaalmenetluses on üle

kuulatud tunnistajatena isikukontokaartidele kantud isikud. Osad isikud on

pidanud võimalikuks oma nime all anda ütlusi , kusjuures osad nendest on

andnud ütlusi ka oma endise tööandja vastu. Teine osa AS-s Kommiparadiis töötanud isikutest on eelistanud jääda anonüümseks. On selge, et anonüümsust säilitanud isikud on andnud ütlusi süüdistavate vastu. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures kaitsjate seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on tunnistajate

suhtes rakendatud anonüümsust ebaseaduslikult. Kohtukolleegium leiab, et

kaitsjate poolt rõhutatud erandlik asjaolu, mis tingis teatud juhtudel

anonüümsuse rakendamist tunnistajate suhtes, on asjaolu, et süüdistatavad ja tunnistajad olid tööandja ja töövõtja mõttes alluvussuhetes. Midagi etteheidetavat ei saa olla selles, et töötaja tunneb, et andes ütlusi n-ö. oma ülemuste vastu, on tema turvatunne riivatud ja ta on nõus seetõttu andma ütlusi vaid anonüümselt.

Tunnistaja anonüümsuse rakendamise taotlus võib olla ka tunnistaja enda

initsiatiiv. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus süüdimõistev

kohtuotsus rajaneb ainult anonüümsete tunnistajate ütlustele e. isegi kui jätta kõrvale anonüümsete tunnistajate ütlused, jäävad veel ka nende tunnistajate

ütlused, kes oma nime all andsid ütlusi, mis kinnitavad süüdistuse versiooni. Seega, otsustamaks, kas isikukontokaartidel märgitud vaidlusalused summad on

töötajatele reaalselt väljamakstud või on tegemist n.ö. boonussüsteemi

punktiarvestusega, pidi maakohus tõendite kogumis hindamise teel otsustama,

millistele ütlustele anda eelistus – kas süüdistust toetavatele tunnistajate ütlustele, mis kinnitasid n.ö. ümbrikupalga saamist või vastupidi seda eitavatele ütlustele. Seejuures peab kohus põhjendama omapoolset tõendite eelistust , s.t.

miks peab ühtesid tõendeid usaldusväärseteks ja teisi mitte. Tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja,

kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on piisava põhjalikkusega otsuses

motiveerinud, miks eelistab nende tunnistajate ütlusi , kes kinnitasid

ümbrikupalga saamist vastupidiseid ütlusi andnud tunnistajate ütlustele.

Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud sellekohaste põhjendustega, märgib omalt poolt järgmist. Esiteks, kohtukolleegium ei nõustu

kaitsjate apellatsioonides viidatud tunnistajate ütluste hindamisel järelduste

tegemisel kvantitatiivse faktori rõhutamist. Kaitsjad on esitanud omapoolsed

arvutused , kus matemaatilisi tehteid kasutades jõutakse järeldusele, et neid

tunnistajaid on rohkem, kes eitavad ümbrikupalga saamist ja seetõttu justkui

tuleb neid eelistada. Selline matemaatika ei saa olla arvestatav tõendite

13

hindamise protsessis. Hinnates tunnistajate ütluste usaldusväärsust tuleb rõhk

asetada sellele, miks peaksid ühed või teised tunnistajad ( n.ö. süüdistust

toetavad ja süüdistust eitavad) olema huvitatud valetunnistuse andmisest. Kui

väita, et süüdistust toetavad tunnistajad annavad valeütlusi, siis peaks nendel

selleks ka mõistlik põhjus olema. Selliseid põhjuseid, mis võinuks mõjutada andma tunnistajaid ütlusi süüdistatavate vastu kohtule esitatud ei ole ja kohus ei saa ka ise hakata neid välja mõtlema. Tõendite hindamisel tunnistajate ütlustele

hinnangu andmisel on selleliigilistes palgapettustes veel oluline arvestada järgmist. Tööandja maksab töötajale ümbrikupalka, millega sisuliselt n.ö. võidab

sotsiaalmaksu. Töötajale serveeritakse olukord selliselt, et ka tema võidab ümbrikupalka saades ja nimelt tulumaksu osas. Tegelikke kahjulikke tagajärgi –

haigusrahade ja pensioni osas ning pangalaenude saamise osas - töötajale ei selgitata ja tavaliselt on ning eriti veel 8-9 aastat tagasi oli ka töötajate teadlikkus

selles osas tunduvalt madalam. Töötajale jääb mulje, et kui ta avalikustab ümbrikupalga saamise, siis ta saab kahju – temalt nõutakse tulumaks sisse, sest

ta arvabki, et ümbrikupalka saades saab ta raha tulumaksu osa võrra rohkem.

Selline arusaam sunnibki töötajaid tegelikult vaikima ja varjama ümbrikupalga saamist. Reaalselt on aga olukord teistsugune – töötajalt keegi maksmata maksu osa hiljem sisse ei nõua, tema ei kanna ka vastutust. Kasu töötajate vaikimisest aga saab olla ainult tööandjal, sest kui ümbrikupalga maksmine avastatakse, siis kannab tööandja suured kahjud – tööandja maksab maksmata sotsiaalmaksu ja

tulumaksu ning seda mitte protsentuaalselt sularahas makstud ümbrikupalgalt

vaid see arvestatakse enne brutopalgaks ümber, mis tähendab aga tunduvalt suuremaid makse, samuti intressid. Seega on tööandja huvid suunatud sellele, et

töötajad ei annaks ümbrikupalga saamist kinnitavaid ütlusi ning käesolevas kriminaalasjas on maakohus tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamisel ka arvestanud seda asjaolu. Hinnates nende tunnistajate ütluste usaldusväärsust,

kes kinnitavad süüdistatavate versiooni boonussüsteemi eksisteerimise kohta, on maakohus piisava põhjalikkusega esitanud omapoolsed seisukohad, miks ei saa neid ütlusi arvestada süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Omalt poolt

märgib kohtukolleegium veel seda, et kui eksisteerinuks tõesti selline

boonussüsteem, mis võimaldanuks 5 aasta pärast vahendite olemasolul boonuspunktide alusel raha väljamaksmist, siis olnuks töötaja huvides, et temale jääks kätte dokument, millega oleks võimalik tõendada õigust sellistele rahalistele väljamaksetele tulevikus. Isikukontokaardil on summa ja osadel kaartidel ka selle

juures töötaja allkiri. Kuidas saanuks töötaja tõendada 5 aasta pärast, et see

allkiri ei kinnita tema poolt raha saamist vaid tema õigust selles väärtuses tulevikus raha saada. Võib ju olla, et töötajate hulgas on paar-kolm lihtsameelset,

kes sellele mingit tähelepanu ei pööra, kuid ei ole eluliselt usutav, et enamus

kollektiivist nii usaldavad on , et sellise olukorraga lepivad. Paraku on

isikukontokaart vaid paberkandja, mis võib ka hävineda või olla hävitatud.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida veel seoses eeltooduga vastuseks

apellatsioonis esitatud taotlusele ümber hinnata maakohtu poolt hinnatud

tõendid, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb

ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt

erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele

seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite

14 hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid

vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis

esitatud argumendid ei anna alust ümber lükata maakohtu tõendamisprotsessi

ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult

arusaadav. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid eraldi ning ka kogumis ning

selle tulemusel põhjendatult leidnud, et AS-s Kommiparadiis on süüdistuses

inkrimineeritud ajavahemikul makstud töötajatele ümbikupalka ja seda kajastab

isikukontrokaartidel peetud „topeltraamatupidmine“. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohtu poolt kohtuliku uurimise käigus avaldatud tunnistajate ütlused - KrMK 246 lg 1 p 2 alusel avaldatud tunnistajate ütlused, kes ei saanud

kohtusse ilmuda. KrMK 246 lg 1 p 3 alusel on avaldatud tunnistajate ütlused, kelle asukoht pole teada. KrMK § 246 lg 1 p 4 aluse on avaldatud anonüümsete

tunnistajate ütlused – ja avaldatud ütlusi hinnatud ka tõendite kogumis

süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga, et kohtul ei olnud alust avaldada tunnistajate ütlusi. Samas märgib

kohtukolleegium, et kui jätta tõendite kogumist kõrvale ka kaitsjate poolt

vaidlustatud tõendid – anonüümsete tunnistajate ütlused ja vahetult kohtus

ülekuulamata tunnistajate ütlused, siis ka allesjäänud tõendite kogum –

isikukontokaartidele kantud andmed, maksuhaldurile esitatud deklaratsioonid ja kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused – on piisav, tulemaks samasugustele

järeldustele nagu seda vaidlustatud otsuses on tulnud maakohus.

Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole maakohus rikkunud EIÕK art.-s 6 sätestatud ausa kohtumenetluse põhimõtteid.

3. Kaitsjad on seisukohal, et süüdistus varjatud töötasude maksmises saab olla paikapidav vaid juhul, kui on tuvastatud, et AS-l Kommiparadiis oli üldse vaba

sularaha selles ulatuses, millises ulatuses ümbrikupalga maksmises

süüdistatavaid süüdistatakse. Kohtukolleegium selle seiskohaga ei nõustu. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on usaldusväärselt

tõendatud fakt, et AS Kommiparadiis töötajatele maksti süüdistuses näidatud ajavahemikul ümbrikupalka ja sellega on üheselt ka tõendatud, et firmal olid n.ö. vabad vahendid e. vaba sularaha selleks. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et ei nõustu süüdistuses toodud summaga, mis väidetavalt näitab millises ulatuses

on tehtud töötajatele sularaha väljamakseid ümbrikupalga näol. Et saada

reaalselt ümbrikupalgana sularahas tehtud väljamaksed tuleb süüdistuses näidatud summast, 3745401 krooni arvata maha riigil saamata jäänud tulumaksu

summa ,s.o. 3745401 - 973919 = 2771482 krooni. Selgituseks märgib

kohtukolleegium, et riigile ümbrikupalgalt maksmata maksusid arvutatakse

brutopalgast ja ümbrikupalga, e. varjatult sulurahas makstud palga puhul

arvutatakse selleks, et tuvastada riigile tekitatud kahju e. maksmata maksud,

deklareerimata sularahas tehtud väljamaksed e. ümbrikupalk ümber

brutopalgaks. Eeltoodu tähendab aga et tegelikud sularaha väljamaksed on väiksemad, kui brutopalk, millelt maksusid arvestatakse. Ja kuna tulumaks läheb töötaja töötasust maha, sotsiaalmaks aga mitte, siis selleks, et teada saada, kui

15 palju pidi olema firmal n.ö. „musta raha“ selleks, et maksta ümbrikupalka tulebki

ümbrikupalga brutost arvata riigil saamata tulumaks maha. Kuna maksuhalduri

arvestused ei kajasta tabelites nende töötajate puhul, kes said osa palgast

ümbrikupalgas ja osa ametlikult, selle osa suurust, mis oli saadud

ümbrikupalgana, siis et arvutusi arusaadavamaks teha esitab kohtukolleegium järgmise tehte : ümbrikupalgaks tegelikult väljamakstud sularaha summa = kogu tegelik brutopalk - ametlikult saadud brutopalk (= ümbrikupalga brutopalk) –

riigil saamata jäänud tulumaks. Ehk, maksuhalduri kogu perioodi võrdlustabelis

tegelikult firma poolt ümbrikupalkadeks makstud summa = veerg 6 (veerg 2 – veerg 5) - veerg 8. Numbrites näeb see tehe välja järgmiselt : veerg 6, ( s.o.

veerg 2 – veerg 5), s.o. 3745401 - veerg 8, s.o. 973919 = 2771482 krooni.

Siinjuures võib võrdluseks tuua TJIM esmase kontrollakti nr. 7-05/6

29.08.2001.a. (VI kd t.l. 3-46), mis on vormistatud AS-s KOMMIPARADIIS läbiviidud revideerimise kohta. Nimetatud aktis läbiviidud palkade võrdlusega on saadud just tegelikult mitteametlikult makstud palk e. ümbrikupalk netopalgana ja see summa on 2 781228,64 krooni, mis on samas suuruses, kui kohtukolleegiumi poolt eelpool arvutatud tegeliku ümbrikupalga suurus. Vahe on kindlasti seletatav

esialgse arvestusega, mis on hiljem muutunud 9747 krooni väiksemaks. Revisjoniakti juures olevad palgavõrdlustabelid näitavad samuti, et seal on välja

toodud töötaja poolt sularahas saadud summa. Samas revisjoniaktis tunduvalt väiksemad saadud riigil saamata jäänud maksusummad on seletatavad sellega,

et ebaõigesti on saamata maksud arvestatud ümbrikupalgalt, mitte selle

brutopalgaks ümberarvutatud summalt.

Sisuliselt on saadud reaalse

ümbrikupalga summa näol tegemist sama summaga , mis moodustub

isikukontokaartidel tegelikult töötasuna näidatud summast , millest on maha

arvatud ametlikult töötajatele makstud, s.o. deklareeritud töötasu, seda

põhjendab kohtukolleegium arvutuslikult allpool, kui käsitleb maksuarvestuse

metoodikat. Kuna aga maksuhalduri tabelid ei näita eraldi ümbrikupalgaks makstud summasid, tulebki teha n.ö. tagasi e. lahutamise tehteid, et selgitada , kui suures summas maksti ümbrikupalka. Eeltoodu tähendab aga seda, et mitte nii suures summas, kui seda näitab süüdistus, ei pidanud olema firmal vabasid

vahendeid vaid 26 % vähem (3745401 x 0,26 = 973804 krooni ; 3745401-

973804= 2771597). Vaidlusalune summa e. tegelikult ümbrikupalgana käest

kätte makstud summa ei mõjuta süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut, mistõttu ei oma selle suurus sisulist tähtsust. Käesoleval juhul hindab

kohtukolleegium seda summat seetõttu, et kaitsjad rõhutavad esitatud

apellatsioonides, et ümbrikupalga maksmiseks tuleb tuvastada selles summas

firmal vabade vahendite olemasolu. Kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjatele leiab, et kui on tuvastatud, et deklareerimata sularaha väljamakseid töötajatele tehti, ei saa olla küsimust selles, kas firmal olid vabad vahendid e. arvelevõtmata

sularaha vaid selles, kuidas selline sularaha oli firmale tekkinud. Asjaolu, et

käesolevas menetluses ei ole riik pidanud vajalikuks välja selgitada, kuidas

sularaha, mida riigi eest varjatult töötajatele töötasudeks maksti tekkis, on

süüdistatavate olukorda kergendav asjaolu, millise etteheitmine kaitsjate poolt

kaitsetaktika valikul ei saa kuidagi kergendada süüdistatavate olukorda.

Kohtukolleegium, välistades täielikult võimaluse, et süüdistavad töötajatele riigi

eest varjatud töötasu maksmiseks n.ö. kodunt kotiga oma raha tõid, leiab, et

16 vaba sularaha sai tekkida firmale ainult n.ö. riiki pettes (tegelike tulude varjamine,

fiktiivsete tehingute arvelt sularaha väljavõtmine, kauplemine arvelevõtmata

kaubaga jms. ) ja selle väljaselgitamine tähendanuks ka süüdistatavatele nii

süüdistuse mahu kui ka võimalik, et tsiviilvastutuse suurenemist. Iseenesest asjaolu, et riik loobus uurimast, kust ja kuidas tekkis firmale sularaha, ei mõjuta

süüküsimuse otsustamist süüdistatavatele esitatud süüdistuse osas. Tegemist oleks kogu raamatupidamise algdokumentatsiooni põhjaliku revideerimisega, mis nii suure aastakäibega kaubandusega tegeleva ja kaupa suures osas Venemaalt, Poolast, Lätist jm. importinud firma puhul on tagantjärgi äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Seejuures varjatud tehingutega sularaha n.ö. tekitamine ei kajastu kaupa müüva firma raamatupidamises tuluna ning on kontrollitav ja tuvastatav ainult ostja raamatupidamise algdokumentatsiooni kaudu, kus konkreetse tehingu summa on kantud kuludeks. Sellise kontrollimise probleemsust on kinnitanud ka kohtu poolt määratud ekspertiisi teostanud ekspert oma arvamuses.

4. Apellandid on vaidlustanud raamatupidamisekspertiisiakti DR-0024-04/4470 kui

lubatud tõendi. Ekspertiisiakti puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. KrMK prg. 58 lg 1 sätestas, et ekspertiis määratakse juhul, kui kriminaalasjas tähtsust

omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja mitteõiguslikke eriteadmisi. Kohus ,

määrates raamatupidamise ekspertiisi küsis eksperdi käest muuhulgas a) kas kriminaalasja materjalides on olemas vajalikud dokumendid, mis kajastavad AS-i

Kommiparadiis töötajate tegelikku palgaarvestust ? ja b) kas kriminaalasja

materjalides sisalduvad andmed, mis viitavad topeltraamatupidamisele

(ümbrikupalga maksmisele) ? Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud

küsimustele vastamine ei vaja eriteadmisi. Antud juhul pidi eksperti andma

arvamuse, kas isikukontokaardid kajastavad tegelikult töötajatele väljamakstud summasid või on osad summad n.ö. boonuspunktid ja kas isikukontokaardid ning tunnistajate ütlused viitavad ümbrikupalga maksmisele. Kohtukolleegium leiab, et eksperdil ei olnud sellele küsimusele vastamiseks vaja kasutada mingeid selliseid

teadmisi, mida kohtul ei ole ja ei olnud. Tegemist oli sisuliselt kriminaalmenetluses kogutud tõendite hindamisega, mis ei vaja ekspertiisi vormis

eriteadmisi. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis vastas ise nendele küsimustele ja käesolevas otsuses p.-s 1 on kohtukolleegium maakohtu poolsele

tõendite hindamisele oma hinnangu andnud. Järgnevalt esitati eksperdile

küsimus, c) kas AS-i Kommiparadiis raamatupidamise aruandlusdokumentides

on andmeid, mis annavad tunnistust rahaliste vahendite olemasolust ja ümbrikupalga maksmiseks ja d) mil viisil need vahendid moodustusid ja kuidas

neid maha kanti. Mis puudutab rahaliste vahendite olemasolu ümbrikupalga maksmiseks, siis selles osas andis kohtukolleegium oma seisukoha käesolevas

otsuses eelmises p.-s 2 e. kui on tõendatud ümbrikupalga maksmine, siis järelikult vahendid olid selleks olemas. Kuna nagu varem märgitud said rahalised

vahendid ümbrikupalga maksmiseks tekkida vaid ebaseaduslikul teel ja

väljapoole süüdistatavatele süüdistuses kirjeldatud tegevust , siis sellele

küsimusele vastamine väljub käesoleva kriminaalmenetluse tõendamiseseme

seisukohast tähtsust omavate asjaolude selgitamise piiridest. Seetõttu ei olnud

ka eksperdil kriminaalasjas sisalduvate materjalide põhjal võimalik sellele

küsimusele vastata. Ekspertiisimääruses p.5 ja 6 all esitatud küsimustele

vastamine kujutas endast sisuliselt aritmeetilisi tehteid ja tulemuste võrdlust

17

konkreetsel ajavahemikul esitatud

deklaratsioonidega. Vastates

ekspertiisimääruses p.-s 7 esitatud küsimusele, on ekspert välja toonud vahe, milline tekkis maksuhalduri kontrollaktis toodud maksusummade ja eksperdi poolt saadud maksusummade vahel ja eksperdi poolt saadud summad on väiksemad,

kui seda oli maksuhalduri kontrollaktis toodud. Maksuamet on oma tsiviilhagis

aktsepteerinud eksperdi arvestusi ning lugenud põhjendatuks täiendavalt

tasumisele kuuluva tulumaksu summa vähenemise 32997 krooni võrra ning

sotsiaalmaksu summa vähenemise 42674 krooni võrra. Eksperdi arvestusi on arvestatud ka süüdistuses. Tegelikult on need maksuhalduri kontrollakti vead e.

valearvestused tuvastatavad ka maksuarvestuse metoodika analüüsil ja maksuarvestuse põhimõtete kontrollimisel, mida kohtukolleegium allpool käsitleb.

Seega ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga, et maakohus on rajanud

süüdimõistva kohtuotsuse eksperdi arvamusele kui lubamatule tõendile. Sisuliselt ei rajane ükski maakohtu otsuses toodud järeldus eksperdi arvamusele

v.a. süüdistatavate kasuks tsiviilhagis tehtud arvutused, mis kujutavad endast sisuliselt matemaatilisi tehteid.

5. Kohtukolleegium leiab, et TJIM poolt AS Kommiparadiis tehtud maksuotsuse nr.

7-04/1181 tühistamine haldusmenetluses, ei mõjuta käesolevat

kriminaalmenetlust selliselt, et välistaks süüdistatavate süüdimõistmise.

Analoogsele olukorrale on Riigikohus omapoolse selgituse andnud ja oma

seisukohad selles osas välja öelnud oma otsuses nr.3-1-1-11-07. Kohtukolleegium juhindub käesolevas kriminaalasjas viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadest ja märgib järgmist. Seoses süüdistatavate poolt AS

KOMMIPARADIIS maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisega tuleb eristada kolme erinevat õigussuhet. Esiteks saab rääkida õigussuhtest, mis tekib

AS KOMMIPARADIIS ja riigi vahel ning mille sisuks on AS KOMMIPARADIIS

maksuõiguslik kohustus tasuda riigile tegeliku ja deklareeritud maksukohustuse

vahe. Teise õigussuhte sisuks on süüdistatavate karistusõiguslik vastutus AS KOMMIPARADIIS maksukohustuse kohta valeandmete esitamise eest. Kolmas

õigussuhe määratleb süüdistatavate varalise vastutuse AS KOMMIPARADIIS maksuvõla eest. Ehkki nimetatud kolm õigussuhet on omavahel seotud, on neil

erinev materiaalõiguslik alus ja need kõik tuleb eraldi tuvastada. Riigi ja AS

KOMMIPARADIIS vahelise maksuõigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamine on maksumenetluse ja vajadusel sellele järgneva

halduskohtumenetluse ülesanne. Olukorras, kus maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo

tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks

määrata ega temalt välja mõista. See, kas eksisteerib õigussuhe, millest

tulenevalt peaksid süüdistatavad

kandma AS KOMMIPARADIIS maksukohustuse kohta valeandmete esitamise eest karistusõiguslikku vastutust,

on kindlakstehtav üksnes kriminaalmenetluse raames. Nii nagu AS

KOMMIPARADIIS maksuvõla tuvastamiseks, tuleb ka süüdistatavate käitumise kuriteokoosseisupärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines AS KOMMIPARADIIS deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest. Samas ei ole kriminaalasja lahendav kohus selle asjaolu

tuvastamisel seotud AS KOMMIPARADIIS ja riigi vahelise maksuvaidluse

tulemustega. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kriminaalasja

18

lahendavad kohtud on pädevad tuvastama kõiki juriidilisi fakte, mis vastavad

maksukuriteo koosseisulistele tunnustele, ja et kriminaalmenetlus kui riigi

reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei saa olla sõltuvuses haldusmenetlusest.

Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile

haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang

kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. (Vt

Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03). Osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust

sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole

kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust

siduvalt kindlaks määratud. Vastasel korral satuks ühe isiku suhtes toimuv

kriminaalmenetlus sõltuvusse teise isiku suhtes toimuvast

haldus(kohtu)menetlusest, mis tooks kaasa samad probleemid, millele on

osutatud üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses. Kolleegium märgib, et

maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja)

maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb

selleks maksuotsuse või mitte. Näiteks juhul, kui maksumaksjaks on varatu

äriühing, võib tema suhtes maksuotsuse tegemine olla ebaotstarbekas.

Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista aga selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et

isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi isegi siis, kui kuriteoga seotud

maksukohustus on - näiteks aegumise või juriidilisest isikust maksumaksja

likvideerimise tõttu - lõppenud (vt üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-120-03 p 14).

Seda järeldust kinnitab maksukorralduse seaduse § 41 esimese ja kolmanda lõike süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt sätestab MKS § 41 lg 1, et isik, kes on

süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo

toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel

tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Sama paragrahvi

kolmas lõige näeb ette, et paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse

maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel. Ehkki viidatud sätted ei reguleeri otseselt isiku karistusõigusliku vastutusega seonduvat, võib nende pinnalt siiski

järeldada, et isiku süüditunnistamine teise isiku maksukohustust puudutava

maksualase kuriteo toimepanemise eest peab olema võimalik ka pärast

maksukohustuse lõppemist, s.o pärast seda kui on muutunud võimatuks

maksuvõla kindlaksmääramine maksumaksja enda suhtes. Vastasel korral puuduks vajadus reguleerida küsimust, kuidas peab maksukuriteo toime pannud

isik vastutama võõra maksuvõla eest pärast maksukohustuse lõppemist.

Järelikult ei johtu kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud

maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo

koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures

saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii

juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui

maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja

19

ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele

vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu

oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on

kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada

igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes

on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks

määratud. Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimine tähendab - nagu üldkogu viidatud otsuses

ka märgitud -, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel

laekumata jäänud maksusumma määratud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

otsuses nr.3-1-1-11-07 asunud seisukohale, et arutades käesoleva

kriminaalasjaga analoogilisi süüdistusasju on maakohus ja ringkonnakohus

pädevad tuvastama, kas ja kui, siis millises ulatuses maksudeklaratsioonides näidatud maksukohustus tegelikkusest erines. Seega saab ka apellatsioonikohus analüüsida ja kontrollida süüdistuses esitatud ja kvalifitseerivat tähtsust omavat

maksusummat. Ka on Riigikohus samas otsuses käsitlenud küsimust, kuidas

mõjutab konkreetse kriminaalasja lahendamist see, et halduskohtu jõustunud

otsusega haldusasjas on tühistatud maksumaksja (käesoleval juhul AS

KOMMIPARADIIS ) suhtes tehtud maksuotsus muu hulgas osas, millega oli

määratud sotsiaal - ja tulumaksu juurdemakse. Riigikohus selgitas, et

lahendades maksuotsuse peale esitatud kaebust annab halduskohus üksnes

hinnangu konkreetse haldusakti (maksuotsuse) kohta. Sellest, et halduskohus

tühistab maksuotsuse, ei saa veel järeldada, et maksukohustust ei eksisteeri. Halduskohus tuvastas üksnes maksukohustuse kindlaksmääranud maksuotsuse nõuetele mittevastavuse, mis aga iseenesest ei välista samade asjaolude suhtes

uue maksuotsuse tegemist. Järelikult ei tähenda maksuotsust tühistava

halduskohtu otsuse jõustumine seda, et maksuotsuse adressaadi suhtes ei ole

enam võimalik maksukohustust kindlaks määrata. Samuti tuleneb ülalviidatud

Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-1-1-120-03 seisukoht, et kriminaalasja

lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud haldus- ja halduskohtumenetluses tehtud järeldustega. Samas ei ole õige ka seisukoht, et kriminaalasja lahendav kohus võib kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta. Käesolevas asjas asus maakohus ja asub ka ringkonnakohus maksuõigussuhte

tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate faktiliste asjaolude suhtes

halduskohtust erinevale seisukohale. Hinnates AS KOMMIPARADIIS suhtes tehtud maksuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust, märkis halduskohus, et

TJIM on samastanud maksumenetluse ja MUK poolt läbiviidud

kriminaalasja eeluurimisemenetluse ning on seetõttu jätnud sisuliselt ise

maksumenetluse läbiviimata, so tõendid kogumata

ja tõenditele maksustamise seisukohast hinnangu andmata

MUK pädevuses ei ole maksude tasumise kontrollimine ega

maksukohustuse tuvastamine maksuotsuse kaudu. Eeltoodud sätetest saab kohus teha järelduse, et MUK võib kriminaalasja eeluurimisel koguda küll tõendeid, mida TJIM saab maksuhaldurina kasutada maksukohustuse

20

kindlaksmääramisel, kuid MUK ise eeluurimisasutusena ei saa tuvastada maksukohustust ega anda hinnangut tõendite kohta maksumenetluses.

Et vaielda sisuliselt juurdemääratud maksusummade üle, peaks ka

käesolevas haldusasjas toimuma sisuline vaidlus isiku kontokaartidel

märgitud summade olemuse, nende väljamaksmise reaalsuse, töötajate

ütluste jms üle, nagu see tavaliselt sarnastes maksuasjades toimub, kuid

käesoleval juhul ei ole see võimalik, kuna TJIM ei ole teostanud

uurimisprintsiipi ja on jätnud rea asjaolusid väljaselgitamata ja reale tõenditele hinnangu andmata.

Kohtul ei ole võimalik võtta seisukohta, kas kaebaja õiguste piiramine

maksumenetluses (ei teatatud revisjoni läbiviimisest, ei antud teavet revisjoni toimumise ja kogutud tõendite ning asjaolude kohta, ei viidud läbi

revisjoni lõppvestlust, ei antud võimalust kaasaaitamiskohustuse täitmiseks

ja endapoolsete seletuste andmiseks, ei tutvustatud revisjoniakti ega antud

võimalust revisjoniaktile eriarvamuse esitamiseks) on toimunud seadusega

kooskõlas ja proportsionaalselt piirangute eesmärgi suhtes või mitte.

Kaevatud maksuotsus on piisavalt motiveerimata ja kohtule kontrollimatu.

Maksuotsusest ei selgu, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud.

Riigikohus on seisukohal, et maakohtul ja ringkonnakohtul on vaieldamatult õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu

poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid

Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses väljendatud seisukohast

tulenevalt tuleb kriminaalmenetluses maksuasjas tehtud halduskohtu otsust "uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides" ja

kriminaalkohus peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse

järeldustega ei nõustu. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas

kriminaalmenetluses on võimalik kõrvaldada neid etteheiteid, milliseid on

halduskohtu otsuses maksumenetlusele ette heidetud. Sisuliselt on

maksumenetluse enamus puuduseid juba kõrvaldatud sellega, et toimunud kriminaalmenetluses on kogutud tõendid, neid kontrollitud ja hinnatud ning

antud süüdistatavate käitumisele karistusõiguslik hinnang. Kohtukolleegium nõustub, et maakohus ei ole käsitlenud maksusumma määramise metoodikat,

kuid leiab, et apellatsioonikohtul ei ole mitte ainult õigus seda teha vaid kohustus. Selline seisukoht tuleneb sisuliselt Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-11-07

p.-s 23 on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et arutades

süüdistatavatele KrK § 1481

lg-te 2 ja 10 järgi esitatud süüdistust, on nii maakohus kui ka ringkonnakohus pädevad tuvastama, kas ja kui, siis millises

ulatuses maksudeklaratsioonides näidatud maksukohustus tegelikkusest erines.

6. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonikohtu ülesanne selgitada, kuidas on määratud

maksusumma e. maksuarvestuse metoodika ja kas kasutatud metoodika on

võimaldanud õige maksusumma määramise. Kohtukolleegium on seisukohal, et maksuarvestuse metoodika selgitamine ja maksusumma arvestamise analüüs ei vaja eriteadmisi ekspertiisi vormis. Selleks, et käesolevas kriminaalasjas määrata kindlaks

21

süüdistatavate süüküsimuse ja nende käitumisele juriidilise hinnangu andmise

seisukohast tähtsust omavate summade arvestamise metoodika piisab järgmistest teadmistest.

Mis on ümbrikupalk ? Ümbrikupalk on “käest kätte” makstud ametlikult vormistamata töötasu, millelt ei maksta makse.

Ümbrikupalga maksustamise põhimõtted: Maksud määratakse ümbrikupalka maksvale tööandjale. Maksu määramisel arvestatakse töötajale makstud netopalk ümber brutopalgaks (vt. http://www.emta.ee/?id=14292) .

Et vaidlusalusel perioodil e. ajavahemikul juuni 1999.a. kuni mai 2001.a. oli tulumaksumääraks 26% ja sotsiaalmaksu määraks 33%. Põhikooli matemaatika – liitmine, lahutamine, korrutamine, jagamine, sh. protsendi leidmine Keskmisele inimesele omane loogiline mõtlemine

Käesolevas asjas näitavad isikukontokaardid, et enamus juhtudel on palgapettus

toimunud järgnevalt : tööandja maksis osa palka ametlikult ja osa ümbrikupalka. Tööandja jättis ümbrikupalga sotsiaalmaksu ja tulumaksu üle kandmata. Osadel juhtudel on tegemist ka täielikult makstud ümbrikupalgaga – deklareeritud palka ei olegi. Paljudel juhtudel ei ole maksuhaldur vahet teinud arvestuste tegemisel sellel, kas ümbrikupalgana

oli saadud kogu palk või osa palgast. Ka nende puhul , kes on saanud osa palgast ümbrikupalgana on kogu isikukaardi summa brutopalgaks umber arvutatud ja selle pealt

maks määratud. Sellest tulenevad enamasti ka eksperdi poolt tehtud parandused.

Kohtukolleegium avab erinevate juhuslikult võetud näidetega maksuarvestuse metoodika.

Näiteks T.K sai isikukontokaardi järgi ( 5.kd. tl. 171) kogu palga ümbrikupalgana jaanuaris 2001.a. 10000 krooni. Kuna ei ole töölepingut, siis arvutus on toimunud nagu mitte põhitöökohaga töötaja puhul e. siis ei ole arvestatud maksuvaba tuluga. Kui ta sai

kätte kogu töötasu ümbrikupalgana , s.o. 10000 krooni, see on umber arvestatud brutopalgaks ( 10000 / 0,74 = 13514 ) ja kinnipidamisele kuuluv tulumaks on sellest 26 % , s.o. 3514 ning sotsiaalmaks 33%, s.o. 4460 ( kontrollakti lisa 1 VI.kd.t.l. 67). Selle arvutusega on kohtukolleegium nõus.

Õigeks ei saa aga maksuhalduri arvestustes pidada seda, et ka nende isikute puhul,

kellel kättesaadud summa moodustus nii deklareeritud netopalgast kui ka ümbrikupalgast, et nende puhul on kasutatud täpselt sama arvutusmetoodikat.

Näiteks tsiviilhagi avalduses kasutatud A.L näide. Arvutused on kontrollitavad isikukontokaardi ( 5 kd. t.l.226 ), tsiviilhagi lisas esitatud maksuhalduri arvestustabeli ( t.l.

VI kd t.l. 67) ja eksperdi arvutuse ( X kd. t.l. 10 ) järgi. Isikukontokaardil – jaanuar

2001.a. 5385,35 krooni töötasu suurus. Panka on kantud 1740 krooni, mis on maksuhaldurile 2001.a. jaanuari tulu – ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonis näidatud

A.L töötasust 2000 krooni netopalk ( 2000 krooni – tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni ja 26% 1000 krooni pealt on 260 krooni ). Seega on vahe tegelikult arvestatud palga (isikukontokaardi järgi ) – 5383,35 ja maksuametile näidatud ja deklareeritud palga

22 vahel 5383,35-2000 = 3383,35 krooni, s.o. summa , mille A.L sai käest kätte sularahas. See viimane summa on ümbrikupalk. Selleks, et ümbrikupalgalt e. käest kätte sularahas

saadud palgalt hakata makse arvutama, tuleb brutopalgaks arvutada ümber ja sellelt hakata arvutama riigil saamata jäänud makse. See oleks siis brutopalgana 4572 (3383,4

/ 0,74 = 4572). Kuna tulumaksuvaba miinimum on juba maha arvestatud ametlikult saadud osa pealt, siis seda ei arvestata enam. Nimetatud summalt 4572 on tulumaksu

jäetud maksmata 4572x 0,26 = 1189 ja sotsiaalmaksu 4572x0,33=1509. Seega on

riigile tekitatud kahju maksmata tulumaks 1189 krooni ja sotsiaalmaks 1509 krooni. Eeltoodust võib teha järelduse, et A.L brutopalk oli 2001.a. jaanuari 2000 krooni + 4572 krooni = 6572 krooni. Sellelt oleks pidanud maksma tulumaksu ( 6572 - tulumaksuvaba

miinimum 1000 krooni , s.o. 5572 x 0,26 =) 1449 krooni. Sellest on riik saanud 260 krooni ja seega saamata 1449 – 260 = 1189 krooni., mis on võrdne eelpool arvestuse järgi saadud maksmata tulumaksuga. Ehk siis kui maksuhalduri arvestuse järgi vastavalt

tabelile oli riigil saamata tulumaks 1540 -260, s.o. 1280, siis ekspert leidis, et see pidanuks olema 91 krooni väiksem e. 1189 , nii nagu kohtukolleegiumi arvutus näitaski.

Sotsiaalmaks 4572 kroonist oleks 1509 krooni ja kogu töötasu pealt e. 4572+2000

=6572 krooni pealt 2169 (6572 x 0,33) krooni. Sama arvu saame ka siis kui liidame

ümbrikupalgalt e. 4572-le kroonilt maksmata sotsiaalmaksu 1509 ja 2000 kroonilt

makstud sotsiaalmaksu 660 , see on 2169 krooni (nagu ekspertki sai). Maksuhaldur arvestas saamata tulumaksu selliselt , et arvestas 5383,4 ümber brutopalgaks ( 5383,4- 1000/0,74 + 1000 = 6924 ja sellelt summalt tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu, mis on 2285, seega ekspert sai 116 krooni vähem.

S.V isikukontokaardilt ( V kd. t.l. 106 ) – veebruaris 2001 on isikukontokaardil summa 2378,4. Panka kantud summa on 1740, mis tähendab, et ametlik töötasu oli 2000 krooni

(2000 tulumaks e. 260 = 1740). Ümbrikupalk on 2378, 4 – juba kättesaadud 1740 =

638,4 krooni, mis on ka isikukontokaardil näidatud. S.V puhul ekspert valearvestusi maksuhalduri arvutustes ei täheldanud ja see nähtub ka arvutustest, mis erinevad A.L

arvutustest. Nimelt, kui A.L puhul oli isikukontokaardil ümbrikupalgaks loetud kogu

kättesaadud summa - ametlik brutopalk ning maksuhalduri arvestustes ei kajastunud fakt, et tegelikult A.L sai kätte panga kaudu ametliku netopalga e. 260 krooni vähem ,

kui isikukontokaardil näidatud 5383 krooni ja seega oli kättesaadud netopalk 5123

krooni e. deklareeritud tulumaksu võrra vähem. S.V-l on aga isikukaardil kättesaadud

summa arvestamisel juba ametlikult palgalt mahaarvatud tulumaks maha arvestatud ning seepärast ei kajastu ka need andmed eksperdi poolt tehtud parandustes. Eeltoodu

tähendab, et maksuhalduri arvestused, mis toodud vastavas tabelis peavad olema

õiged, mida kohtukolleegium omalt poolt kontrollib. Ümbrikupalga e. 638,4 arvestab kohtukolleegium jällegi brutopalgaks, kusjuures tulumaksuvaba miinimumiga ei arvesta

seetõttu, et sellega on juba ametliku palga pealt tulumaksu arvestamisel arvestatud.

Seega ümbrikupalga brutopalk on 638,4/0,74 = 863 krooni ja ametlik brutopalk 2000 krooni, mis kokku teeb 2863 krooni. Samasugused numbrid kajastuvad ka maksuhalduri arvestustabelis. Ümbrikupalga brutopalgalt on tulumaks 863 x 0,26 = 224 krooni. Kokku

tulnuks riigile maksta tulumaksu seega 260+ 224 = 484 krooni. Saamata jäänud

tulumaks on 484-260= 224 krooni. Tegeliku brutopalga e. 2863 krooni pealt on sotsiaalmaks 2863 x 0,33 = 945 krooni. Ametliku palga pealt makstud tulumaks on 660

krooni, s.o. 2000 x 0,33. Seega saamata tulumaks on 945-660 = 285 krooni. Samad numbrid kajastuvad ka maksuhalduri arvestustabelites. Kusjuures kohtukolleegium juhib

23 tähelepanu asjaolule, et kohtukolleegiumi poolt näidatud arvestusmetoodika ei ühti küll maksuhalduri arvestusmetoodikaga, kuid tulemused on samad, mis omakorda teeb aga

võimalikuks esitada kontrolltehtena maksuhalduri poolt tehtud arvutusi. Kui tulemused on ühesugused, on arvutused õiged – matemaatikas tuntud kontrollimise võimalus. Nimelt, tegelikult saadud netopalk e. 2378, 4 krooni on arvutatud ümber brutopalgaks.

Siin tuleb aga brutopalgaks ümberarvestamisel arvestada juba ka tulumaksuvaba

miinimumiga ja matemaatiline tehe on sellisel juhul järgmine - 2378, 4 – 1000 (tulumaksuvaba miinimum) / 0,74 + 1000 = brutopalk. 2378,4- 1000 = 1378,4 / 0,74 =

1862,7 + 1000 = 2862,7 e. 2863 ( sama arv, mis maksuhalduri tabelis ja kohtu pool eespool saadud arvutustes ). Sellelt brutopalgalt arvestatud tulumaks on 2863 – 1000 (tulumaksuvaba miinimum) = 1863 x 0,26 = 484,4 ~ 484, mis on jällegi sama arv, mis

maksuhalduri tabelites ja kohtu kontrollarvutustes. Sellest on riik kätte saanud 260 krooni ja saamata 224 krooni. Sotisaalmaks 2863 –lt kroonilt on 2863 X 0,33 = 944,8 ~945 (jällegi on võrdsete selle arvuga nii maksuhalduri kui ka kohtu arvutustes saadud sotsiaalmaks, mis riik pidanuks saama selle palga pealt). Kui 945-st lahutada juba

saadud sotsiaalmaks e. 660 krooni on saamata jäänud 285 krooni, mis jällegi ühtib kohtu ja maksuhalduri arvutustes.

Eeltooduga kohtukolleegium selgitas maksuarvestust, kuidas erinevatel juhtudel on

isikukontokaardil olevate andmete alusel saadud maksusumma. Saadud näitajad on

liidetud kuude kaupa, seejärel aastate ja lõpuks kolme aastanumbri andmete liitmise

teel saadud lõppsumma. Kas saadud summad on ka õigesti arvutatud, selles ei saa

samuti kahtlust olla, sest esiteks arvutab arvuti programm eksimatult ja teiseks on

summad kontrollitavad nii kuude kui ka aastate lõikes ja ka lõpptulemus ja seda

erinevate veergude liitmise - ja lahutamistehete kaudu ja need tehted on ka tabeli

peatsis ära toodud. Teiseks on võimalik kontrollida ka liitmise teel saadud erinevate

arvude õigsust ka järgmiste arvutustega. Näiteks on teada, et 6 veerg kajastab

ümbrikupalga brutopalka, siis peab veerus 8 toodud summa e. saamata jäänud

tulumaks olema 26% veerus 6 näidatud summast ja veerus 10 näidatud saamata

sotsiaalmaks 33% veerus 6 toodud summast. Kontrolltehted kinnitasid nende arvude

õigsust. Väikesed erinevused olid – kuude lõikes ca kuni 100 krooni, aastate lõikes mõned sajad kroonid ja need on mõjutanud ka lõpptulemust - kuid sellised kõikumised protsendi arvutusel, kui on teada, et liitmistehete puhul on kasutatud maksuarvestuses

lubatud ümardamisi ja et liidetavate arv on väga suur – 24 kuud ja igas kuus veel omakorda töötajate arv, on lubatud erinevused. Näiteks, 1999.a. ( kontrollakti lisa nr. 1 VI kd. t.l. 52) veerg 6 toodud arv kajastab ümbrikupalga brutopalka ja on saadud veerg 2 – veerg 5. Veerg 8 ( veergude 3 ja 7 vahe) – toodud arv peab olema seega 26%

veerus 6 toodud arvust e. 234543 peab olema 26% arvust 901787. Tegelik arvutus näitab , et arvust 901787 26% on 234465, s.o. 78 krooni vähem. Veerus 10 (veergude 4 ja 9 vahe) toodud arv 297280 peab moodustama aga 33% arvust 901787 (veerg 6 ). Arvutustehe näitab, et 33% arvust 901787 on 297589. Vahe on 309 krooni, kusjuures

seekord on maksuhalduri tabelis toodud summa väiksem. Viimased arvestused on

tehtud küll enne eksperdi parandusi , kuid kinnitavad maksuarvestuse metoodika õigsust.

Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud matemaatilise analüüsiga on piisavalt selgitatud maksuarvestuse metoodikat ja kontrollitud ka selle vastavust reaalselt tekitatud kahjule

24

ning sellega on kõrvaldatud apellatsioonides etteheidetud väidetav süüdistatavate süüküsimuse otsustamist takistav asjaolu. Riigikohus on oma lahendites (vt.3-1-1-11-07)

asunud seisukohale, et ka apellatsioonikohus on pädev otsustama, kas ja kui palju maksudeklaratsioonides esitatud andmed erinesid tegelikkusest. Seega kohtukolleegium

on seisukohal, et kohtukolleegiumi poolt süüdistustes parandatud summad, mis kajastavad riigile tekitatud kahju maksmata maksude – tulumaksu ja sotisaalmaksu näol – on õiged, s.o. vastavad tegelikkusele. Saamata jäänud tulumaks on 973919 krooni ja saamata jäänud sotsiaalmaks 1233225 krooni.

7. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegelik

käitumine on olnud kuriteona karistatav alates selle toimepanemise momendist kuni

käesoleva ajani. Kohtuotsuses on näidatud, millisel ajavahemikul millise konkreetse

seaduse ja millise paragrahvi järgi oli süüdistatavate käitumine kvalifitseeritav.

Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht , et süüdistatavate tegevust ajavahemiku 2000.a. jaanuar kuni 2001.a. märts maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisel

saab käsitleda kogumis kui ühte jätkuvat kuritegu. Maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on toime pandud teadlikult ja kindla eesmärgiga selleks, et jätta riigile tasumata võimalikult suurem käibemaks. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu

seisukohaga, et süüdistatavad I.Nagaitsev, U.V ja U.Z olid kuriteo kaastäideviijad. Kõik nimetatud süüdistatavad on allkirjastanud maksumaksja juhi nimelt

Maksu- ja Tolliametile esitatavaid maksudeklaratsioone, mis on käsitletav maksudeklaratsiooni esitamisena. Nad teadsid ka deklaratsioone allkirjastades, et need ei kajasta tegelikke andmeid, et tegelikult on töötajatele tehtud väljamakseid töötasuna suuremates summades, kui seda on märgitud konkreetsel maksudeklaratsioonil. Nad ei olnud mitte ainult teadlikud äriühingus toimuvast topeltraamatupidamise pidamisest ja

selle alusel ümbrikupalga maksmisest vaid kogu tegevus toimus nende juhtimisel ja

nende kontrolli all. Deklaratsioonides valeandmete esitamine toimus ühiselt ja kooskõlastatult. Maakohus on põhjendanud oma otsustust kvalifitseerida H.J,

U.V ja U.Z-i tegevus kuriteo kaastäideviijatena ning kohtukolleegium nõustudes täielikult sellekohaste maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea vajalikuks neid

oma otsuses korrata. Süüdistatava E.Ponomarenko tegevus on maakohtu poolt kvalifitseeritud kui kuriteole, s.o. maksuhaldurile valeandmete esitamine, mille tulemusel

jäi maksudena laekumata enam kui 500000 krooni, kaasaaitamisena. E.Ponomarenko

oli AS KOMMOPARADIIS pearaamatupidaja ning maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonid olid tema poolt koostatud ning ta kirjutas neile alla deklaratsiooni

koostajana, samuti teostas ka ülekanded. Maakohus on oma otsuses käsitlenud

E.Ponomarenko tegevuse subjektiivset külge selliselt , et kuna ta ka ise sai ümbrikupalka, siis teadis ta , et ettevõttes jäetakse osad palgasummad deklareerimata ja vastavad maksusummad tasumata. E.Ponomarenko ütluste kohaselt, milliseid ta on

andnud nii eeluurimisel kui ka kohtus, oli ta teadlik, et tema kohta peetakse

isikukontokaarti ja ta on oma kaardile ka allkirju andnud. Seega teadis ta ka isikukontokaardi sisu, eitades ise ümbrikupalga saamist. Maakohus on E.Ponomarenko

ütlusi hinnanud ja kõrvutanud neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning jõudnud kohtukolleegiumi arvates õigele järeldusele – E.Ponomarenko sai ümbrikupalka

ja see tähendab ka automaatselt, et ta sai ka aru, et sularahas saadud töötasu pealt

jäävad riigile maksud laekumata. Otsustades E.Ponomarenko süüküsimust peab siinjuures kohtukolleegium vajalikuks märkida, et sama asjaolu – ümbrikupalga saamine ja sellega ka riigile maksude laekumata jäämise teadvustamine – on etteheidetav kõigile

25

neile töötajatele, kelle puhul on käesolevas menetluses tõendatud ümbrikupalga

saamise fakt. Samas teiste töötajate suhtes ei olnud selle asjaolu teadmine piisavaks

nende kriminaalvastutusele võtmisel. Järelikult ei saa selline põhjendus olla piisav

kvalifitseerimaks E.Ponomarenko tegevust kuriteost osavõtuna kaasaaitamise vormis. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. Mingi objektiivsesse koosseisu

kuuluva tunnuse realiseerimine ei tähenda automaatselt teopanust tagajärje

saavutamisse (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-43-06). E.Ponomarenko on nii kohtus kui ka

eeluurimisel väitnud, et tema ei teadnud, kas ka teiste firma töötajate kohta peetakse

juhtkonnas isikukontokaarte ja mida need kaardid sisaldavad. E.Ponomarenko sellekohased ütlused ei ole ühegi teise tõendiga ümber lükatud ja vastupidist tõendatud

ning sellekohased järeldused on rajatud vaid oletustele. Seejuures on tuvastatud, et

ümbrikupalga maksmise otsustasid juhatuse liikmed, isikukontokaarte pidas ja ümbrikupalka maksis välja U.V. Pearaamatupidajal ei olnud juhatuse liikmetega ühine tööruum. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-150-03 selgitanud, et kaasaaitaja

peab enda ettekujutusse haarama kõik toimepandava teo objektiivse koosseisu

tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse

lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei soovi.

Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära

tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused. Riigikohtu

otsuses nr.3-1-1-94-00 on ka selgitatud, et ühelt poolt tuleb tuvastada §-s 17 lg 6 kirjeldatud kaasaaitamisteo toimepanemine tahtlikult, s. o otsese või kaudse tahtlusega. Teiselt poolt peab osavõtja tahtlus hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu

ning ulatuma välja selle kõikide objektiivsete ja subjektiivsete elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Veel peab kohtukolleegium E.Ponomarenko süüküsimusesse puutuvalt vajalikuks märkida järgmist. Erinevus teiste ümbrikupalka saanud töötajate ja

E.Ponomarenko vahel seisneb vaid selles, et E.Ponomarenko töötas

pearaamatupidajana ja tema töökohustuste hulka kuulus maksudeklaratsioonide koostamine ja maksude ülekandmine. Reaalselt oli olukord järgmine – E.Ponomarenko

töötades pearaamatupidajana koostas igakuiselt vastava programmi alusel

maksuametile esitatavad maksudeklaratsioonid, maksusumma aluseks oli ametlik e. töölepingutes töötajatele ettenähtud palk. Nii toimus see enne 1999.a. maikuud, toimus süüdistuses näidatud ajavahemikul ja toimus ka peale seda. Mingil momendil e. alates

1999.a. maikuust otsustasid firma juhatuse liikmed omavahel, et hakatakse maksma

ümbrikupalka töötajatele ja sellega vähendatakse firma kulusid sotsiaalmaksu arvel. Vaidlust ei saa olla selles, et juhatuse liikmetele oli selge ja see oli ka nende eesmärk, et

riigile laekub selle arvelt vähem tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Otsustus realiseeriti ja ümbrikupalga maksmine toimus ning toimus paralleelselt E.Ponomarenko tegevusega,

mis võrreldes ümbrikupalga maksmisele eelnenud perioodiga, ei muutunud – nii nagu

E.Ponomarenko esitas maksuametile maksudeklaratsioone , nii tegi ta ka seda edasi ajal, mil n.ö. kõrvalkabinetis maksti ümbrikupalka. Seoses sellega, et juhatuse liikmete

ühise plaani alusel hakati töötajatele maksma ümbrikupalka, muutus aga

E.Ponomarenko tegevus, mis ei erinenud millestki tema eelnevast tegevusest

süüdistuse kohaselt automaatselt kuritegelikuks kaasaaitamiseks. Isegi, kui

E.Ponomarenko oleks tahtnud, ei oleks tal olnud võimalik näidata maksudeklaratsioonides mingeid muid summasid, kui seda olid ametlikud palgakulud ja sellelt arvutatud riigimaksud. E.Ponomarenkol ei olnud andmeid reaalselt väljamakstud

26 töötasude kohta. Selleks, et vältida maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamist, tuleb

märkida maksudeklaratsioonidesse õiged andmed , kuid selleks peab teadma ka n.ö. õigeid numbreid, mis deklaratsiooni märkida. E.Ponomarenkole saab ette heita, et ta ei

sisestanud enda kohta reaalselt saadud summasid, kuid teatavasti ei ole ka see

raamatupidamise seisukohast võimalik, sest ei saa deklareerida palka, mida

raamatupidamine ei kajasta. Ümbrikupalga olemus seisneb juba selles, et seda

varjatakse riigi eest. Eeltoodust järeldab kohtukolleegium, et E.Ponomarenkole

kaasaaitamisteona etteheidetav kutsetegevus ei toetanud põhitegu e.

kaassüüdistatavatele etteheidetavat kuritegelikku käitumist. E.Ponomarenko tegi oma tööd ja ainuüksi oma töö tegemine ei saa teha inimest vastutavaks selle eest, et tema

töö tagajärjed on hinnatavad kellegi teise isiku , antud juhul kaassüüdistatavate

käitumisele juriidilise hinnangu andmisel kuriteo objektiivsesse külge kuuluva

käitumisena. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et E.Ponomarenkole süüdistuses inkrimineeritud tegevus ei ole hinnatav kuriteole kaasaaitamisena ning ta tuleb esitatud süüdistuse õigeks mõista.

8. Käesolevas kriminaalasjas on menetlus kestnud ligi 7 aastat, s.h. kohtumenetlus 5 ½

aastat. Otsustamaks, kas tegemist on mõistliku aja jooksul lahendatud kriminaalasjaga, märgib kohtukolleegium, et sellele küsimusele vastamisel ei saa lähtuda ainult toodud numbrilistest näitajatest. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 tähenduses algab

kriminaalmenetluses „mõistliku aja“ arvestus siis, kui süüdistatavale esimest korda

esitatakse "süüdistus" artikli 6 p. 1 tähenduses. See, kas vaadeldav ajavahemik on "mõistlik", sõltub konkreetsetest asjaoludest. Ka kriminaalasjade puhul tuleb arvestada

asja keerukust ning avaldaja ja võimude käitumist. Olulised on ka asja olemus ja

tähtsus. Artikli 6 punkti 1 mõttes puutuvad asjasse vaid niisugused viivitused, mis on

mingil moel riigist tingitud. Selles osas, kui pikk ajaperiood võib "mõistlik" olla, võib

pretsedendiõigusest leida mitmeid üldisi juhiseid, kuna iga asi sõltub konkreetsetest

oludest. Palju sõltub ka menetluse iseloomust, asjaga seotud instantside arvust ning osapoolte ja võimude käitumisest. Käesoleva menetluse pikkust on mõjutanud erinevad

tegurid – eelkõige kriminaalasja mahukus ja tunnistajate paljusus, tunnistajate

mitteilmumine kohtusse, nende asukoha kindlakstegemine, kaitsjate taotlused,

ekspertiis, seaduse muudatused jms. Kohtukolleegium on seisukohal, et pahatahtlikku venitamist kohtu poolt ei ole toimunud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-94-05 lugenud

kohtuasja menetluse mõistliku aja möödunuks ja süüdimõistmise võimatuks, kui üheepisoodilist vargust oli menetletud kohtutes ligi 9 aastat, seejuures oli kriminaalasi ka Riigikohtust üks kord tagasi uueks arutamiseks saadetud. Samas on Riigikohus otsuses

nr. 3-1-1- 3-04 asunud seisukohale, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja

möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel

või ka kõnealuse asjaolu arvestamine karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium leiab, et

käesoleva kriminaalasja mahukust ja keerukust arvestades, ei ole alust rääkida

mõistliku menetluse aja möödumisest ja menetluse kestus ei saa mõjutada süüdistatavate süüküsimuse otsustamist ja karistamist.

9. Maakohus on süüdistatavatele karistust mõistes leidnud, et nende suhtes on võimalik

kohaldada KarS prg. 73 sätteid ja seda põhjendusel, et tegemist on varem karistamata

27

isikutega. KarS prg. 73 alusel karistuse täitmisele pööramata jätmine on seaduses

ettenähtud kergeim võimalus karistuse tingimuslikuks kohaldamiseks ning võrreldes KarS prg. 74 sätetega on põhiliseks erinevuseks see, et süüdlane vabastatakse temale

mõistetud karistusest tingimisi katseajaga ja seda ilma käitumiskontrollita. Karistusest

tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse kohaldamise

ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut.

Maakohtu poolt määratud katseaeg on KarS prg. –s 73 ettenähtud lühim katseaja

pikkus. Kohtukolleegium leiab , et maakohtu poolt KarS prg. 73 sätete kohaldamise

alused ja ka katseaja pikkus väljendavad sisuliselt maakohtu seisukohta kuriteo

toimepanemise asjaolude ja süüdlaste isikute suhtes. Kuriteo asjaolude arvestamise raames omab olulist tähtsust toimepandud kuriteo raskuse arvestamine. Lähtepunktiks

on seejuures kohtule kuriteo raskuse hindamisel konkreetse kuriteo eest eriosa sanktsioonis ettenähtud karistusmäärad, mis väljendavad seaduseandja seisukohta ühe või teise kuriteo ohtlikkusest, aga ka kohtu enda poolt konkreetse kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr. Kohus on karistusliigi ja määra osas oma seisukohta väljendanud,

mõistes karistuseks süüdistatavatele seaduse sanktsioonis ettenähtud raskeima karistusliigi ning olenevalt süü suurusest diferentseerinud süüdistatavatele mõistetud

karistusmäärasid. Nii väljendub kohtu seisukoht süüdistatavate süü suuruse arvestamisel kohtukolleegiumi arvates juba selles, et süüdistatavatele H.J-ile ja

U.V-le on mõistetud pikem vangistusmäär, kui seda U.Z-ile ja

E.Ponomarenkole. Samas on aga maakohus arvestanud süü suurust veelkord otsustamaks, kas süüdistatavad vabastatakse tingimisi mõistetud karistusest täielikult

või osaliselt. Seaduseandja on oma arusaama arutatavat liiki kuriteoasjade raskuse osas väljendanud Karistusseadustikus, mis konkreetse kuriteo osas on võrreldes selle

ajaga, kui oli toimepandud arutatav kuritegu, näidanud karistuse kergendamise tendentsi. Nimelt, 31. maini 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja alates 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 nägid ette ühesugused karistused (vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani), kuid viimane nägi sama karistuse ette

kümme korda suurema laekumata jäänud maksusumma eest. Seega leevendas 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 oluliselt süüdlase olukorda võrreldes varem kehtinud seadusega. Kergema karistuse (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) nägi aga ette KarS § 386 lg 1 ja käesoleval ajal kehtiv KarS prg. 389 – 1 lg 1 , mis küll omakorda nägi võimaluse sellise karistuse mõistmiseks juhul, kui laekumata maksud ulatuvad kuni 4 999999 kroonini. Üle nimetatud summas

laekumata maksude korral karistus karmistus. Siinkohal peab kohtukolleegium

vajalikuks ära märkida, et süüdistatavate poolt vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuriteoga tekitatud tagajärg on KarS prg. 389-1 lg 1 ettenähtud võimaliku suurima

rahaliselt väljendatud tagajärjega e. 4 999 999 krooniga võrreldes alla keskmise.

Otsustamaks igal konkreetsel juhul konkreetse karistusmäära ja selle reaalse

ärakandmise otstarbekuse üle, tuleb arvestada ka preventsioonidega. Eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks on määrav süüdlase isik – kohus võib arvestada karistuse

kohaldamisel võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest. Nimetatud seisukohast lähtudes peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada alljärgnevat. Kõik süüdistatavad on varem karistamata. Ka ligi 7 aasta jooksul

peale kuriteo toimepanemist ei ole nad toime pannud uusi kuritegusid. Arvestades arutatava kuriteo pikaaegset jätkuvust ( kuriteo toimepanemise ajavahemik 2 aastat) ja muid tehiolusid, ei ole alust küll antud juhul rääkida kuriteo juhuslikust iseloomust, kuid

28

olenemata sellest on kohtukolleegium veendunud, et kõigi süüdistatavate näol on

tegemist isikutega, kelle puhul kohtukolleegium võib välistada tulevikus kuritegude

korduvtoimepanemise võimalikkuse ilma, et nad peaksid reaalselt kandma neile mõistetud vangistus. Selline kohtu seisukoht tuleneb vaidlusaluse kuriteo spetsiifikast ja eriti selle avalikuks tulekuga kaasnevatest olulistest materiaalsetest kohustustest, mis on maksuarvestuse põhimõtteid arvestades tunduvalt suuremad, kui kuriteo toimepanemise

hetkel arvestatav materiaalne kasu. Esiteks, on oluline märkida, et palgapettus

ümbrikupalga maksmise näol eeldab siiski kahe õigusvastase teo toimepanemist

aktsepteeriva poole olemasolu. Ühiskonnaliikmete teadlikkus ümbrikupalga negatiivsetest tagajärgedest on 7 aasta jooksul sedavõrd kasvanud, et üha raskem on

leida isikuid ja tavaliselt on selleks vaja lausa töökollektiivi, kes nõustuvad sellise

palgapettusega. Teiseks, kui tööandja on kord sellise pettusega n.ö. vahele jäänud, tema tegevus on avalikuks tulnud, siis eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes on see

piisavaks garantiiks, et samad isikud enam sellist tegu toime ei pane. Ainuüksi need meetmed, mis kaasnevad juba sellise pettuse ilmsikstulekuga, on nii juriidilisele isikule

kui ka juhtorganisse kuuluvatele füüsilistele isikutele materiaalses mõttes sedavõrd „hävitavad“, et soov analoogsesse olukorda sattuda puudub. Ka üldpreventiivses mõttes on nii palgapettuse avalikuks tuleku võimalusega kui ka karistuse vältimatusega signaal

antud. Konkreetsele isikule mõistetud karistuse rangusega teistele isikutele hirmutava

toime avaldamine ei ole karistuse eesmärk. Eeltoodud asjaolusid arvestades on

kohtukolleegium seisukohal, et karistuse eesmärgid on süüdistatavate suhtes

saavutatavad ilma nende suhtes mõistetud vangistust täitmisele pööramata, s.o. ilma

šokivangistust kohaldamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et konkreetsel juhul ei

täida ka süüdistatavatele H.J-ilt ja U.V-le mõistetud šokivangistus selle

tegelikke eesmärke. Šokivangistuse preventiivne toime avaldub selles, et lühiajaliselt

kinnipidamisasutusse paigutatuna tajub süüdlane vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi ning võib saadud kogemuse mõjul edaspidi hoiduda uute kuritegude

toimepanemisest. Kohtukolleegium leiab jätkuvalt, et süüdistatavate H.J ja U.V suhtes on karistuse eripreventiivne eesmärk saavutatud ka ilma lühiajaliselt

kinnipidamisasutuses viibimata. Kohtukolleegium on ka seisukohal, et reaalselt on šokivangistuse efekt mõjusam ikkagi juhul, kui seda kohaldatakse piisavalt lühikese aja

möödumisel peale kuriteo toimepanemist. Kui isik ei ole 7 aasta jooksul peale kuriteo

toimepanemist pannud toime uusi kuritegusid, siis võib öelda, et tegemist on isikuga,

kes saab ilma kinnipidamiskohas viibimata hoiduda kuritegude toimepanemisest. Tegelikult on ka kohtupraktika analoogilistes kuriteoasjades kohtukolleegiumi seisukohta toetav. Selle kinnituseks võib loetleda Riigikohtu otsused nr.3-1-1-34-03;3-1-1-120-03;3- 1-1-136-03;3-1-1-11-07;3-1-1-22-07;3-1-1-60-07. Kõigis nendes kriminaalasjades, kus

isikud on mõistetud süüdi KrK prg. 148-1 lg 10 järgi on kohtud piirdunud tingimusliku vangistuse mõistmisega.

10. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult käsitlenud riigile laekumata

jäänud maksusummat riigile tekitatud kahjuna ning mõistnud välja selle solidaarselt süüdistatavatelt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega, millised on väljendatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-60-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et kuigi kehtiv maksukorralduse seadus, sh selle paragrahvid 41 ja 168 jõustusid 1. juulil 2002 ning enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust

nõuda äriühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist võib siiski teatud

juhtudel riigil olla otsenõue enne 1. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid

29 esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 alusel. Enne 1. juulit 2002 kehtinud äriseadustiku § 187 lg 2 või § 315

lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik nõue äriühingu juhatuse liikme vastu

juhul, a) kui võlausaldaja tõendab, et tal on täitmata jäänud nõue äriühingu vastu (kahju). Kohtukolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et riigil ei ole AS KOMMIPARADIIS maksuvõla osas ei täielikult ega osaliselt täidetud nõuet. b) Võlausaldaja peab tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu

(põhjuslik seos). Kohtukolleegium leiab, et selle tõenduseks on süüdimõistev

kohtuotsus. c) Juhatuse liige peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Kohtukolleegiumi arvates on süüdimõistev kohtuotsus ka

tõenduseks, et juhatuse liikmed ei ole seda suutnud tõendada. Samas on

tsiviilkolleegium selgitanud, et äriühingu juhatuse liige võib siiski vastutada ka otse äriühingu võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo

– süüdimõistev kohtuotsus tõendab õigusvastase teo toimepanemist juhatuse liikmete poolt. 11. Vaidlustatud maakohtu otsusega on otsustatud ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara Sularaha summas 92 271 krooni; AS Kommiparadiis angaar-viilhall, asukohaga Kraavi 45b Tallinn;

U.V Sampo Panga kontol nr. xxxxxxxxxxxx olev sularaha summas 5 452.55 krooni ; U.V sõiduauto VAZ 21053 reg. Nr. xxx xxx ; U.V korter aadressil X otsustatud realiseerida riigi kasuks tsiviilhagi katteks.

Selles osas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Käesoleva kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus on tunnistatud tsiviilkostjaks AS

KOMMIPARADIIS ja tsiviilkostja esindaja Igor Sumorok on osalenud ka osadel

maakohtu istungitel. Otsustamaks, kas AS KOMMIPARADIIS näol on tegemist tsiviilkostjaga, tuleb lähtuda esitatud tsiviilhagist. Tsiviilhagi on käesoleva kriminaalasja

menetluse käigus esitanud kannatanu - Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksukeskuse kaudu) , milles ta taotleb tekitatud kahju väljamõistmist solidaarselt

üksnes süüdistatavatelt H.J-ilt , U.V-lt , U.Z-ilt ja Elvira Ponomarenkolt .

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas korduvalt märkinud, et tsiviilhagi

lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1- 96-04). Kriminaalmenetluses võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või

moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist

maakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna kriminaalmenetlus ei käsitle

täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb

selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda

Võlaõigusseaduse (või enne 1. juulit 2002 tekitatud kahju osas Tsiviilkoodeksi)

30

vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest valib hageja

(kriminaalmenetluses kannatanu), kelle vastu ta oma nõude esitab. Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi

ei sisalda. (3-1-1-34-05). Selleks, et realiseerida

juriidilise isiku vara

kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi katteks, peab olema esitatud tema vastu

tsiviilhagi ja temalt ka kohtuotsusega solidaarselt süüdistatavatega välja mõistetud

tekitatud kahju (Riigikohtu otsus 3-1-1-39-05). Kuigi seda käesolevas kriminaalasjas

tehtud ei ole on maakohus otsustanud realiseerida riigi kasuks nii sularaha summas

(??? – arusaamatuks jääb raha realiseerimise mõiste) 92 271 krooni, kui ka AS

Kommiparadiis angaar-viilhall. Kohtukolleegium on seisukohal, et kriminaalmenetluses

ole tõendatud ega püütudki tõendada, et sularaha 92 271 krooni, milline võeti ära

U.V töökabinetis asuvast seifist, oli U.V isiklik raha. Seega tuleb maakohtu otsustus nimetatud varade realiseerimise osas tsiviilhagi katteks tühistada ja AS KOMMIPARADIIS vara aresti alt vabastada.

Peale eelnimetatud vara on maakohus otsustanud veel realiseerida tsiviilhagi katteks ka

U.V vara – sõiduauto, korter ja SAMPO pangas olev sularaha (?), milline oli

samuti kohtueelses menetluses arestitud. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-22-07

asunud seisukohale, et selline otsustus tähendab sisuliselt alusetut sekkumist

täitemenetluse käiku. Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse

kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMK prg. 271 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise

abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka

kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate

vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida

süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud varaga, oli kohus pädev otsustama, kas kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus

muutmata või tühistab need. Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks . Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.

Eeltoodud asjaolusid arvestades ja juhindudes KrMS prg. 337 p.4; 338 p.2,4; 340 lg 2 p.1,4,5,6; 342-345 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Ene Randmäe