1-07-14660\16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-14660 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16. aprill 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi S.L ja D.E süüdistus KarS § 263p 1, 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatavad S.L ja D.E Prokurör Aarne Pruus

Süüdistatavad S.L

sünd 21.03.1982.a. D.E sünd. xxx Kaitsjad Adv. Eve Jundas ja Natalia Suvorova RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2008.a otsus S.L ja D.E süüditunnistamises ja karistamises muutmata.

S.L ja D.E apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

2

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.L ja D.E tunnistati mõlemad süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning mõlemale mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata

18 kuulise katseajaga. Nii S.L kui D.E karistusest arvati maha KrMS § 202 lg 7

alusel tasutud kohustus 1500 krooni, s.o 30 päevamäära ehk 10 päeva vangistust.

Ärakandmata karistuseks loeti 1 aasta 11 kuud ja 20 päeva vangistust. Süüdistatavatelt mõisteti solidaarselt välja 330 910 krooni tekitatud kahju katteks ja 10 620 krooni õigusabi kulude katteks V.H kasuks.

S.L ja D.E tunnistati süüdi selles, et nad 22.10.2006.a kella 00.30 paiku koos tungisid

Vigala vallas Vana-Vigala küla rahvamaja juures otsitud ajendil kallale V.H-le. D.E lõi

kannatanut rusikaga rindkeresse ja kõhtu ning S.L rusikaga kukla piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Maas, kummargil põlvili olnud kannatanut lõid S.L ja D.E

korduvalt rusikate ja jalgadega näkku, lüües kannatanul välja kolm ülemist hammast ning põhjustasid parema silma prillhematoomi, ülahuule haava ja turse, vasakus silmanurgas

marrastuse, verejooksu ninast. Süüdistatavad panid seega toime vägivallaga kaasnenud avaliku korra raske rikkumise.

APELLATSIOONIDE SISU

2. S.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist KrMS § 339 lg 1 p 7,8 alusel kuna

kohtuotsuses puudub põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellant taotleb enda õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

2.1 Apellant ei ole süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannud. Ta selgitas, et nägi

22.10.2006.a õhtul rahvamajas, kuidas kannatanu ja kaassüüdistatav väljusid, nägi, et kannatanu hoidis D.E kõri alt rinnust kinni, mispeale ta tõmbas viimased, kannatanul seljast

haarates, hooga lahku. Apellant nägi, et tema tõmbest kukkus kannatanu maha ja arvas, et

ilmselt sellest kukkumisest tingituna kaotas kannatanu hambad. Apellant võttis seejärel

kannatanul õlgadest kinni ja aitas püsti tõusta. Samal ajal tuli kannatanu abikaasa V.A. Apellant ja kaassüüdistatav rääkisid tunnistajale, et nad selgitavad Vigala Põhikoolis õppimise

ajal kannatanu poolt vägivalla tarvitamist kaaskohtualuse ja teiste õpilaste suhtes. Ka

apellandi käitumine kannatanu ja kaaskohtualuse lahutamisel oli ajendatud eelnimetatud

vägivallast, see polnud põhjuseta tegutsemine. Apellant ei viinud kannatanut tahtlikult

rahvamaja nurga taha, vaid kannatanu lendas sinna apellandi jõulisest tõmbest. Nurga taha

koos kannatanuga läks kõigepealt apellant, siis kaaskohtualune ja temaga samal ajal kannatanu abikaasa. Nurga taga oldi väga lühikest aega. Kohe kui kannatanu oli kukkunud,

tuli V. Hallik ja lõi apellanti kahel korral vihmavarjuga, misjärel nad koheselt koos kannatanuga lahkusid.

2.2 Apellant ei nõustu maakohtu poolt kogutud tõenditele antud hinnanguga. Kohus ei arvestanud apellandi selgitustega. Silmas tuleb pidada, et V.H on kannatanu abikaasa. Ka ei ole arvestatud tunnistajate K.K, J.P ja V.R ütlustega. Kannatanu ütlustes oli põhjust kahelda, kuna tunnistaja V.H, eriti aga kannatanu, olid ebakaines olekus. V.H eeluurimisel ja kohtus

3 antud ütluste vahel esinesid vastuolud. Kohtul tulnuks arvestada, et V.H võis ütlustes oluliselt eksida.

2.3 Pole tõendatud, et apellant lõi kannatanut rusikaga kuklasse. Tunnistajad J.P ja V.R

kinnitasid, et nägid sündmust algusest peale – kannatanu hoidis D.E kõri alt kinni ja S.L

läks vahele, mille peale kannatanu kukkus nurga poole. Patsiendikaardi nr 5927 andmed kinnitavad tunnistajate ja kohtualuste ütlusi. Kuklavigastust ei ole täheldatud.

2.4 Ei ole tõendatud, et S.L oleks löönud kannatanule korduvalt rusikate ja jalgadega näkku. Keegi asjaosalistest ei ole seda tõendanud. J.P ja V.R oleksid pidanud vähemalt

esimest lööki kuklasse nägema. Tunnistajad ja apellant ei olnud toimunu alguses D.E-ga koos, apellant väljus koos tunnistajatega suitsetama pärast seda, kui D.E ja kannatanu olid juba väljunud. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks on usutud kannatanut, kelle sõnul apellant olnud koos kaassüüdistatavaga juba varem väljas.

2.5 Kuna ei ole tõendatud kannatanu löömine apellandi poolt üldse, ei ole ülejäänud

kohtuotsuse motiivide kohaselt apellant kannatanule kehavigastusi tekitanud. Maakohus on välistanud, et kannatanu kukkumise tagajärjel kolm hammast kaotas. Seega on välistatud ka, et ta jõuga selja tagant tõmbamise tõttu oma hambad kaotas. Kannatanu on ise kinnitanud, et kaks hammast löödi tal välja muru peal ja viimase hamba väljalöömise hoobi sai D.E-lt. Pärast lööki kuklasse olnud tal hambad alles.

2.6 Ebaõige on maakohtu järeldus, et süüdistatavate käitumiseks kannatanu suhtes puudus põhjus.

Kannatanu poolne vägivald D.E ja teiste õpilaste suhtes ei olnud süüdistatavatel

ununenud.. Kannatanu vägivaldsest käitumisest olid teadlikud nii õpetajad kui õpilased. D.E polnud siiani suutnud seda koolivägivalda unustada.

2.7 Kuivõrd apellant ei ole kuriteos süüdi, ei ole õige tsiviilhagi rahuldada. Teisalt tekkisid tsiviilhagis kohtuistungil tõsised kahtlused. Tsiviilhagi suurus on ilmselt liialdatud. Puudub ka põhjuslik seos kannatanule tekitatud vigastuste ja nõutud kahjusumma vahel. Pole välistatud,

et osa vigastusi oli kannatanul juba varem. Põhjuslikust seosest saaks rääkida juhul, kui 22.10.2006.a oleks tuvastatud täpselt kõik vigastused, milliste ravimiseks kahjutasu nõutakse.

Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et kannatanule oleks 22.10.2006.a üldse

lõualuu vigastus tekitatud. Raviplaanis on näidatud ulatuslik luukadu kannatanu ülalõuas. Raviplaanist ei tulene, et luukadu on tingitud 22.10.2006.a traumast. Luukadu oleks pidanud esmasel ülevaatusel olema kohe märgatav ja tulnuks dokumentaalselt fikseerida. Dr V.V on tuvastanud ebakvaliteetse juureravi, kuid jätnud selle täpsustamata (millistel hammastel). Ka kannatanu alalõuas on näidatud puuduvaid hambaid.

Dr V.V pidas võimalikuks, et esitatud raviplaanis võivad protseduuride käigus tulla

muudatused. Ka kalkulatsioonis toodud summa võib muutuda sõltuvalt laborihinna ning materjali hinna muutustest, käibemaksumäära muutustest.

3. D.E taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega kannatanu jalgadega näkku peksmise süüdistusest väljajätmist. Tsiviilhagi osas taotleb D.E

tsiviilhagi rahuldamist üksnes kannatanu poolt kantud kulutuste piires, ülejäänud osas jätta tsiviilhagi rahuldamata.

4 D.E leiab, et kohtuotsus on motiveerimata ning kohtuotsuse järeldused ei vasta kogutud tõenditele.

3.1 Apellant kinnitab, et on ennast süüdi tunnistanud selles, et lõi kannatanut kõhtu ja ühel

korral rusikaga vastu nina. Kohus lähtus vaid kannatanu ja tema abikaasa ütlustest ega

arvestanud, et ka nende ütlused on omavahel vastuolulised. Samas on kohus jätnud motiveerimata, miks ei ole arvestatud tunnistajate J.P ja V.R ütlustega. Kohus leidis, et need

tunnistajad ei ole kogu sündmust näinud, mistõttu ei lükka need ümber ka V.H ütlusi.

Nimetatud tunnistajad tõendavad aga seda, et S.L läks maja taha samal ajal kui V.H. Seega ei saanud V.H samuti kõike näha.

3.2 Apellant tsiteerib tunnistajate J.P ja V.R ütlusi, võrdleb neid enda ütlustega ning väidab, et

tema ei tekitanud kannatanule nii ulatuslikke vigastusi nagu kannatanu kohtuistungil

kirjeldab, need on ilmselt liialdatud. Tema süüdistus ei hõlma fakti, et on löönud välja kannatanu ülemise lõualuu ega ka seda vigastanud. Seega on absoluutselt põhjendamatu kohtu

poolt kõikide ravikulude väljamõistmine temalt. Asjas on arstlik tõend selle kohta, et kannatanul on välja löödud kolm hammast, kuid ei ole fikseeritud lõualuude vigastust. Arstlik

arvamus on antud tunduvalt hiljem ning aluseks ei ole võetud toimikusse lisatud tõendit

hammaste vigastuste kohta vaid kannatanu ütlused. Aktis on leitud, et 50% hammastest kuuluvad väljavahetamisele. Tema sellises ulatuses kannatanule vigastusi ei tekitanud ja seda ei hõlma ka süüdistus.

3.3 Apellant on nõus hüvitama kannatanule juba kantud ravikulud 15 400 krooni, millest on ta

hüvitanud 12 495 krooni. Seega on hüvitamata 3005 krooni. Apellant taotleb tsiviilhagi jätmist osaliselt läbi vaatamata tulevikus tehtud ravikulutuste osas.

4. Kannatanu V.H esitas ringkonnakohtule vastuväited S.L apellatsioonile. Kannatanu

leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud nii süüküsimuses kui tsiviilhagi osas ning palub

maakohtu otsuse muutmata jätta. Vastuväidetes esitab kannatanu omapoolsed põhjendused, miks tuleb S.L apellatsioon rahuldamata jätta.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu.

Süüdistatav S.L toetab apellatsiooni. Tema kaitsja leiab kohtuliku uurimise käigus, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 rikkumise tõttu. Kohtuliku uurimise lõppedes esitab alternatiivse taotluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja oma kaitsealuse õigeksmõistmiseks.

Süüdistatav D.E toetab apellatsiooni ja taotleb kohtuotsuse osalist tühistamist ning uue otsusega tema süüdistusest kannatanu jalgadega näkku peksmise väljajätmist. Samuti leiab, et tsiviilhagi on võimalik rahuldada üksnes kannatanu poolt juba kantud kulutuste piires.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud

ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonid ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

5

6.1 Mõlemad apellandid on väljendanud seisukohta, mille kohaselt puudub maakohtu otsuses

põhjendus. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning peab siinjuures vajalikuks

osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse

põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on

Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei

ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on

kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel

kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta

silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega

mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1-139-05).

6.2 Kohtukolleegium ei nõustu ka S.L ja tema kaitsja seisukohaga selle kohta, nagu

oleks maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, st kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on korduvalt oma

otsustes selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumiseks tuleb lugeda olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, kus kohtuotsuse põhiosas kohtu

tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu ( nt Riigikohtu

lahendid 3-1-1-55-06; 3-1-1-3-07) Piltlikult öeldes tähendab see seda, et kohus põhistab otsuse põhiosas süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas mõistab aga sama isiku süüdi või vastupidi. Vaidlustatud kohtuotsusest selliseid vastuolusid võimalik täheldada ei ole.

6.3 Seega on taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks ja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 alusel põhjendamatu.

6.4 Alternatiivselt taotlevad S.L ja tema kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist tõendite ebaõige hindamise tõttu maakohtu poolt. Taotlus ei ole põhjendatud.

6.5 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja

teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul

kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu

otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa järeldustega ega pea nende kordamist täies mahus vajalikuks, kuid S.L apellatsioonis esitatud väidete kohta märgib järgmist.

6

6.6 Vaieldamatult on tuvastatud, et 22.10.2006.a öösel tekitati V.H-le olulised

tervisekahjustused – löödi välja kolm ülemist hammast, põhjustati parema silma prillhematoom, ülahuule haav ja turse, marrastused vasakus silmanurgas ja verejooks ninast.

Kohtuistungil kontrollitud tõendite pinnalt on välistatud võimalus, et kirjeldatud vigastused oleksid tekkinud muul moel kui seda süüdistuses kirjeldatud viisil või kellegi teise poolt peale S.L ja D.E.

6.7 Süüdistatavate versiooni kohaselt lõi D.E kannatanule rusikaga kõhtu, kannatanu võttis seepeale D.E rinnust kinni, mille peale D.E kannatanule rusikaga vastu nina lõi. Samal hetkel tuli S.L ja tõmbas kannatanu ära. Kannatanu kukkus ja S.L hakkas teda püsti aitama.

Silmas pidades kannatanule tekitatud vigastuste hulka ja iseloomu, on ilmselge, et süüdistatavate ütlused ei sisalda toimunud sündmuse kohta objektiivset ja täit informatsiooni ning kui siinjuures arvestada veel S.L arutlust sellest, et kannatanu hambad võisid välja

kukkuda tema selja tagant tõmbamisest, siis ei ole võimalik süüküsimuse lahendamisel süüdistatavate ütlustest lähtuda. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et kohtul tuleb tõendeid analüüsides muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“

ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu

otsus nr 3-1-1-74-05). Maakohtu poolt tuvastatud tehiolusid arvestades ei saa S.L väidete puhul kõne alla tulla nende „eluline usutavus“.

6.8 S.L viitab oma väidete kinnituseks tunnistajatele K.K-le, J.P-le ja V.R-le, kellede ütlused on maakohus apellandi arvates põhjendamatult arvestamata jätnud. Kohtukolleegium

peab aga vajalikuks osundada, et nimetatud tunnistajate ütlustest järeldub, et nad ei olnud toimunu vahetud pealtnägijad või ei ole lihtsalt soovinud nähtut objektiivselt edasi anda. Nii nähtub K.K ütlustest, et ta nägi, kuidas D.E V.H rusikaga kõhtu lõi, siis aga kadusid nad nurga taha. Nägi veel, kuidas V.H tuli abikaasaga rahvamajja tagasi. V.H oli vigastatud /tl 71- 73/. J.P on kinnitanud, et oli koos V.R-ga rahvamaja trepil, temast möödus V.H naine, tema läks naisele järele, kuid V.R nurga taha ei tulnud. Samas möönab J.P, et D.E ja S.L tegid V.H-le liiga /tl 79-82/. Tunnistaja V.R ütlustest nähtub, et ta ei näinud muud kui V.H

nurga taha tõmbamist S.L poolt ning et ajal kui V.H nurga taha jooksis, seisis tema

trepil. Kuulis, kuidas keegi rahvamajas karjus, et kaklus käib. Tema teada olid nurga taga kolm meest – S.L, D.E ja V.H /tl 82-85/.

Seega tuleneb eelviidatud tunnistajate ütlustest, et nad ei näinud rahvamaja nurga taga toimuvat ning nende ütlustest ei saa kuidagi järeldada, et süüdistatavad neile inkrimineeritud

tegusid toime ei pannud. Maakohus on oma järeldustes põhjendatult tuginenud kannatanu enda ja tunnistaja V.H ütlustele, kuivõrd need on vastavuses kannatanul haiglas tuvastatud ja patsiendikaardil fikseeritud vigastustega.

6.9 Mis puutub apellandi viitesse, nagu kahandaks tunnistaja V.H ütluste usaldusväärsust

asjaolu, et on kannatanu abikaasa, siis kohtukolleegium seda tõsiseltvõetavaks ei pea ning osundab, et tunnistajad K.K, V.R ja J.P olid süüdistatavate sõbrad ja sugulased. Ka ei nähtu

kohtuistungi protokollist, et V.H ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust oleks kohtumenetluse pooled kahtluse alla seadnud /tl 73-76/.

6.10 Kohtukolleegium peab vajalikuks veel märkida, et apellandi seisukoht, nagu poleks

tõendamist leidnud, et kannatanule oleks 22.10.2006.a üldse lõualuu vigastus tekitatud, on

7 asjakohatu. On enesestmõistetav, et kolme hamba väljapeksmine kahjustab lõualuud olulisel määral, mistõttu ei ole kaheldav raviplaanis fikseeritud ulatuslik luukadu kannatanu ülalõuas.

Asjas tuleb arvestada sedagi, et V.H patsiendikaardile /tl 4/ on kantud tervisekahjustused

perearsti, mitte stomatoloogi poolt, viimatinimetatu seisukohad on aga V.H-le tekitatud vigastuste iseloomu tõttu kompetentsed ja arvestatavad.

6.11 Mõlemad süüdistatavad on kinnitanud, et neil mingeid vigastusi ei esinenud. Seega

annavad faktilised asjaolud tunnistust sellest, et 22.10.2006.a ei toimunud Vana-Vigala rahvamaja juures mitte kaklus vaid V.H lauspeksmine S.L ja D.E poolt.

6.12 Mis puutub R. S.L väitesse peksmise motiivi kohta, siis kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt sedastatuga, et väidetavalt 1993.a koolis toimunu on otsitud põhjus, tehiolud viitavad süüdistatavate plaanile V.H-le peksa anda.

7. Samuti ei nõustu kohtukolleegium D.E apellatsiooniga. Küsimusi, mis puudutavad kohtuotsuse motiveeritust, tunnistajate K.K, J.P ning V.R ütluste sisu ja kaalu ning kannatanu lõualuu vigastuse põhjustamist, käsitles kohtukolleegium otsuse p-des 6.1; 6.8 ja 6.10.

7.1 D.E, avaldades seisukohta, et tema süüdistusest tuleb välja jätta jalgadega peksmine, lähtub üksnes enda poolt omaks võetud kahest rusikalöögist kannatanule kõhtu ja vastu nina,

mis on faktilisi asjaolusid arvestades paljasõnalised. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada kannatanu asendile peksmise ajal ja tuvastatud vigastuste paiknemisele ja ulatusele. Kannatanu sõnul oli ta põlvili, küünarnukid maas, siis löödi välja kaks hammast /tl 70/. Sellist

asendit on kinnitanud ka tunnistaja V.H, kelle sõnul paistis rahvamaja nurga tagant tema

abikaasa heleda jope varrukas, see ei olnud inimese seismise kõrgusel, see oli maast

paarikümne cm kõrgusel /tl 74/. Arvestades kannatanu asendit ja tekitatud vigastuste paiknemist ning iseloomu, on ilmselge, et kannatanut peksti just jalgadega näkku, rusikatega poleks see lihtsalt võimalik olnud. D.E on põhjendatult süüdi tunnistatud süüdistuse kogu mahus.

8. Tsiviilhagi puudutavas osas on maakohtu otsus õiguslikult põhistatud. Maakohus on

andnud tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka

tsiviilõigusliku hinnangu, näidates ära õigusnormid, mis moodustavad kannatanu nõude

rahuldamise materiaalõiguslikud alused. Kuivõrd Riigikohus on oma otsustes korduvalt osundanud, et kriminaalmenetluses tuleb tsiviilhagi lahendamisel juhinduda tsiviilmenetluse

regulatsioonist (nt Riigikohtu otsused 3-1-1-96-04; 3-1-1-11-07; 3-1-1-22-07 jt), siis

kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et S.L ega ka D.E apellatsioonides ei

viidata ühelegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku sättele, mis annaks aluse väiteks, et

maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse normi. Apellatsioonides esitatu on üldine ja paljasõnaline. S.L väidet, nagu oleks kohtuistungil tsiviilhagis tõsised kahtlused tekkinud, kohtuistungi protokoll ei kinnita, küsimust tsiviilhagist ei ole süüdistatavad ega ka nende kaitsjad sisuliselt

tõstatanud. Samuti ei nähtu S.L apellatsioonist, millest järeldub, et tsiviilhagi suurus

ilmselt liialdatud on. Põhjuslikku seost süüdistatavate tegude ja kahju vahel on maakohus

analüüsinud ja selle tuvastanud (lk 7). Kohtukolleegiumi arvates ei ole alust kahelda

proteetilises raviplaanis /tl 49- 54/ ja hinnakalkulatsioonis /tl 55-56/. Üldteadaolevalt on hambaraviteenus aastatega üksnes kallinenud ning puuduvad igasugused märgid selle teenuse odavnemise kohta.

8

D.E leiab apellatsioonis, et tsiviilhagi tuleks rahuldada üksnes osas, mis puudutab

kannatanu poolt juba kantud kulutusi. Apellant jätab aga põhjendamata, millele tema seisukoht tugineb ning miks ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele VÕS § 128 lg 3, mille järgi hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamisega tulevikus kantavaid kulutusi, nagu maakohus on oma otsuses sedastanud.

Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonides esitatu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ka tsiviilhagi puudutavas osas.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu

30.01.2008.a otsuse D.E ja S.L suhtes muutmata ja nende apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer Igor Amann Ivi Kesküla