1-08-4442\6 · 1-08-4442\6 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprillil 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-4442 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Igor Amann Kriminaalasi S.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 1,2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 31.märtsist 2008.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.P

Süüdistatav

S.P,

ik xxx, elukoht x,

kodakondsuseta, kesk-eriharidus, ei tööta, varem karistatud seitsmel korral, viimane:

07.03.2008.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 349; § 74;

KrMS § 238 lg 2 alusel mõisteti tingimisi vangistus 4 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud (katseaeg). Kinnipeetud KrMS § 217 alusel 29.03.2008. RESOLUTSIOON S.P poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 31.märtsi 2008.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast,

mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

S.P mõisteti süüdi Harju Maakohtu otsusega 31.märtsist 2008.a. KarS prg. 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati 3 kuulise vangistusega; KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra – kandmisele kuulub 2(kaks) kuud vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 07.03.2008 otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa so 4(nelja) kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6(kuus) kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 29.märts 2008.

S.P mõisteti süüdi selles, et tema 29.03.2008.a. kella 16:15 paiku, viibides Tallinnas Endla 45 asuvas Kristiine Keskuses kaupluses Prisma üritas varastada AS-le Prisma Peremarket kuuluvat kaupa – erinevaid alkohoolseid jooke ja toiduaineid - kokku 1097,70 EEK-i väärtuses. S.P tegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna ta peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav leiab esitatud apellatsioonis, et ta ei ole toime pannud kriminaalkorras

karistatavat vargust vaid kaks pisivargust e. väärteo episoodi. Ta leiab, et

põhjendamatult on tema poolt toimepandud pisivargused n.ö. kokku liidetud. Põhjus, miks ta arvab, et on toime pannud kaks väärtegu on selles, et PRISMA kaupluses on

eraldi viinalett ja alkoholi eest tulnuks tal tasuda sinna, teiste kaupade eest aga

kassasse. Kui tema süüdistuses loetletud alkoholi hinnad ja muud kaubad eraldi arvestada, siis eraldivõetuna on nende väärtus alla 1000 krooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selleks, et tutvustada apellandile, kes ei ole kursis

poes kauba eest maksmise korraga , määrata esitatud põhjendamatu apellatsioon läbivaatamisele kohtuistungil vaid peab võimalikuks teha seda kirjalikus menetluses.

Süüdistatava poolt apellatsioonis väljendatud seisukoht on meelevaldne ja põhjendamatu.

PRISMA kauplused on selles osas kõik ühesugused, et neil on olemas alkoholi müügilett, kuid see alkoholi müügilett asub müügisaalis. On õige, et osa alkoholist müüakse letist (n.ö. kallimad joogid – viskid, konjakid kallimad viinamargid) , kuid teine

osa on välja pandud müügisaali riiulitesse. Seejuures on paljud hinnalt kallimad letis

müüdavad pudelid varustatud ka n.ö. turvamagnetiga. Eraldi turvaväravaid ei ole ei

müügileti juures ega ka alkoholiriiulite juures, mis sisuliselt tähendab seda, et kui

poekülastaja tõstab endale korvi mingi koguse alkohoolseid jooke, siis võib ta käia mööda kogu müügisaali nendega ilma, et teda kahtlustataks soovis varastada. Alkoholi, mida saab osta ainult letist, ei ole võimalik ka praktiliselt salaja varastada, sest seda saab kätte ainult letimüüja käest. Ostes letist alkoholi, makstakse selle eest letis. Isegi juhul, kui näiteks mingil momendil ei ole letis müüjat ja poekülastaja võtab omavoliliselt ise leti tagant riiulist alkoholi, ei hakka see leti tagant ära tulles signaali andma, sest seal ei ole turvaväravaid. Kui isik ostab letist alkoholi, on tal võimalus maksta ka muu kauba eest alkoholiletis. Tegelikult on võimalus ka maksta alkoholiletis kauba eest isegi siis, kui ei osta üldse alkoholi. Sellisel juhul letimüüja võtab kaubalt maha ka turvakoodi ja

annab ostu eest tšeki ning isikul on võimalus kaupluse müügisaalist väljuda ilma, et

turvaväravad signaali annaksid. Kui aga isik püüab väljuda kaupluse müügisaalist kaubaga ja seda olenemata kaubaliigist – alkohoolsed joogid või muu kaup – ilma selle eest maksmata, hakkavad tööle turvaväravad. Sellisel juhul, kui isik võtab omalt poolt tarvitusele abinõud, et tema poolt kotti pandud kaup turvaväravatest läbides ei annaks signaali (nt. fooliumkotid vms), siis peab ta tõendama kauba eest tasumist ostutšekiga.

Igale korralikule poekülastajale, kes on harjunud igapäevaselt tasuma poest kaasa võetud kauba eest e. kaupa ostma, on eeltoodud kord teada ja seda ei ole vaja iga kord eraldi tutvustada.

S.P poolt apellatsioonis väljendatud seisukoht saab olla omane vaid isikule, kes ei ole

harjunud poest kaupa ostma vaid selle eest tasumata koos kaubaga poest väljuma.

S.P tegevusele antavat juriidilist hinnangut ei saa eeltoodut arvestades kuidagi

mõjutada asjaolu, et osa tema poolt ebaseaduslikult omastada soovitud kaubast moodustasid alkohoolsed joogid. Kõik kaubad, mida S.P püüdis nende eest tasumata kaupluse müügisaalist välja viia on ühe ja sama varguse objektiks ning põhjendatult on

nende väärtus summeeritud ja saadud väärtusest lähtuvalt antud ka tema käitumisele juriidiline hinnang.

Süüdistatav on oma süüd tunnistanud ka esimese astme kohtus ja ka tema kaitsja on

leidnud olevat süüdistuse k.a. selle kvalifikatsiooni põhjendatud. Kuriteo asjaolud käesolevaks ajaks muutunud ei ole ning põhjust, miks apellatsioonikohtu istungil peaks

kaitsja vastupidisele seisukohale asuma samuti ei ole, mis tähendab aga seda, et

esitatud apellatsiooni arutamine ja süüdistatavale poes kauba eest tasumise korra

selgitamine apellatsioonikohtu istungil tooks temale kaasa ka kohustuse tasuda kaitsjatasu.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada S.P poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla Igor Amann