1-08-1153\12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.aprill 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 7.aprill 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-1153 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Igor Amann ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi G.S-i süüdistuses KarS prg. 118 p. 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2008.a. Apellatsiooni esitaja G.S-i kaitsja adv. Helmeri Indela Prokurör Saskia Kask Süüdistatav G.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Helmeri Indela RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2008.a. G.S-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: G.S mõisteti Harju Maakohtu 11.veebruari 2008.a. kohtuotsusega süüdi KarS prg. 118 p.1 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega. KrMS prg. 238 lg 2 alusel vähendati

mõistetud karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Juhindudes KarS prg. 74 lg-st 1 määras kohus, et mõistetud vangistust ei

pöörata täitmisele, kui G.S 2-aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut

kuritegu ja täidab temale KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud alljärgnevaid kontrollnõudeid ja kohtu poolt määratud kohustusi.

G.S mõisteti süüdi selles, et tema 30.11.2007.a. kella 19.40 ajal x asuva maja kolmanda korruse korteri nr x aknast tulistas õhupüssist SHADOW RSV, Cal. 4,4 (.177) GAMO seerianumbriga 04-10-910309-07 14 - aastast R. H`t, tabades viimast selja

piirkonda. Selliselt põhjustas G.S R.H`le eluohtliku tervisekahjustuseparema rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal

pool selja piirkonnas, millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus ning osalise vesi-õhkrinna teke.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava G.S-i kaitsja leiab esitatud apellatsioonis , et kohus on kohtulahendi

tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning mõistnud vääralt karistuse. 1. Harju Maakohus on menetlusnorme oluliselt rikkudes tuvastanud ohu kannatanu elule kui KarS § 118 p 1 objektiivse koosseisu asjaolu. Oht kannatanu elule on tõendamata,

kuna kohus ei võinud rajada kohtuotsust eksperdiarvamusele. Seetõttu tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 või KarS § 121 järgi. Kaitsja on

seisukohal, et kohus ei saanud kohtuotsust rajada kohtuarstlikus ekspertiisiaktis

nähtuvale eksperdiarvamusele, kuna ekspert lahendas õiguslikke küsimusi ning

eksperdiarvamus ei tugine ekspertiisiakti põhjendavale osale. Kohtulahend on selles osas motiveerimata (KrMS § 339 lg 1 p 7). Eksperdiarvamus ei tugine ekspertiisiakti põhjendavale osale, mistõttu eksperdi järeldus,

et tervisekahjustusega kaasnes oht elule, on täielikult oletuslik. Kohtuarstlikust ekspertiisiakti põhjendavast osast nähtuvalt viibis kannatanu haiglaravil 5 päeva, koolist puudus 2 päeva, rohkem polnud 17.12.2007 seisuga ega ka 11.02.2008 kohtuistungi aja

seisuga (kannatanu seadusliku esindaja ütlused 11.02.2008 kohtuistungi protokollis

fikseeritud) kannatanu arsti poole pöördunud. Samuti ei vajanud kannatanu tervis

kirurgilist vahelesekkumist. Seega ei kajasta ekspert kaitsja arvates ekspertiisi

põhjendavas osas mitte ühegi sõnaga asjaolusid: kas, millal, millisel viisil ning milles

3

avaldus oht kannatanu elule, mistõttu eksperdiarvamus on oletuslik ega põhine ekspertiisiakti põhjendavale osale. Konstaabel Teemo Taidla ja Marko Rahe 05.12.2007 ütlustest nähtub, et kui konstaablid T. Taidla ja M. Rahe 30.11.2007 sündmuskohale jõudsid ning kannatanu isalt kannatanu seisundi kohta küsis, vastas kannatanu isa, et midagi hullu ei ole, vaid natuke verine on.

Kannatanu haigusloo väljavõttest nähtuvalt ei ole kannatanul erilisi tervisekahjule viitavaid tagajärgi täheldatud, tema seisund on rahuldav olnud.

Kuna toimikus puuduvad mistahes muud tõendid kannatanule tekitatud

tervisekahjustuse ohtlikkuse kohta, on kaitsja arvamusel, et KarS § 118 punkti 1

objektiivse koosseisu asjaolu – raske tervisekahjustusega põhjustatud oht elule – on käesolevas kriminaalasjas tõendamata, mistõttu süüdistatav tuleb KrMS § 118 p 1 alusel

esitatud süüdistuses õigeks mõista ning tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi

kehalise väärkohtlemisena. Eksperdile on esitatud ning ekspert on lahendanud

õigusküsimusi. Nii on eksperdile esitatud õiguslik küsimus, „kas R. H tekitatud

kehavigastuste tekitamisega kaasnes oht elule, põhjustati raske kehaline haigus või elundi tegevuse lakkamine?”. Eelviidatud eksperdile esitatud küsimus on üles ehitatud,

kasutades KarS § 118 punktides 1, 2 ja 6 sätestatud termineid ehk sisuliselt sooviti ekspertiisi pinnalt otse ja vahetult vastust, kas süüdistatav realiseeris mõne KarS § 118

punktides 1, 2 ja 6 sätestatud süüteokoosseisu. Kuigi ekspert pidi KrMS § 107 lg 4 alusel keelduma õiguslikule küsimusele hinnangu andmisest, rikkus ekspert KrMS § 107

lg-s 4 sätestatut ning lahendas õigusliku küsimuse. Küsimus, kas kehavigastuse tekitamisega kaasnes oht isiku elule, on sügavalt õiguslik küsimus, mis eeldab sisuliselt KarS § 118 p 1 rakendamist, mistõttu antud küsimuse üle saab otsustada üksnes kohus kohtuotsust tehes, mitte aga ekspert kohtuarstlikku ekspertiisi tehes. Kaitsja arvates ongi

käesoleval juhtumil kogu õigusvaidluse lahendamine delegeeritud kohtu asemel

eksperdile. Seega on kohtuarstliku ekspertiisi lõpposas toodud eksperdiarvamus

eksperdile esitatud 2. küsimuse vastuse „tervisekahjustus on eluohtlik ning võis olla

tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal lasust õhupüssi kuuliga” osas lubamatu

tõend, kuivõrd eksperdi vastus on sisuliselt õiguslik hinnang, mitte aga eriteadmistele põhinev järeldus. 2. Süüdistatava tegu on vääralt kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 alusel. Isegi kui tegemist on raske tervisekahjustuse tekitamisega, siis tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 119 lg 1

alusel. Süüdistatava poolt õhupüssi optilist sihikut kasutades kannatanu selga tulistamine on tõendamata. Kohtuotsus ei põhine antud osas toimikus olevatel tõenditel. Kaitsjale on jäänud arusaamatuks, milliste tõendite pinnalt kohus kohtuotsuse tegemisel

järeldab, et süüdistatav tulistas optilist sihikut kasutades sihilikult kannatanu selja

piirkonda. Tulistamise intsidenti kajastavad toimikus sisuliselt vaid 2 tõendit –

süüdistatava ning tema elukaaslase A. V ütlused. Muid usaldusväärseid tõendeid tulistamise episoodi kohta ei ole. Olukorras, kus süüdistatav on tunnistanud, et ta tulistas suvaliselt 3. korruse aknast eemal oleva Marja poe suunas, ei ole mitte kuidagi võimalik järeldada, et: 1) süüdistatav oleks tulistamisel kasutanud optilist sihikut; 2) süüdistatav

sihtis ja tulistas kannatanu selja piirkonda. Puutuvalt selja piirkonda sihtimisest ja tulistamisest peab kaitsja vajalikuks viidata asjaolule, et kohtueelses menetluses ei ole

õhupüssi kohta läbi viidud mitte mingisugust ekspertiisi, mistõttu puudub igasugune seisukoht ka küsimuses, kas antud õhupüssist saab üldse optilist sihikut kasutades ca

60 meetri pealt täpse lasu teha. Puudub ka seisukoht (tõend) küsimuses, kas antud õhupüss laseb ca 60 meetri kaugusele. Süüdistatava tegevuses puudub kaudne tahtlus,

4

tegu on toime pandud kergemeelsusest ning tuleks kvalifitseerida KarS § 119 lg 1

alusel. Kaitsja peab käesoleval juhtumil oluliseks viidata tema arvates põhjapanevale Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 . kaitsja on seisukohal, et rääkimaks kaudsest tahtlusest KarS § 118 p 1 (raske tervisekahjustuse

tekitamine, kui sellega on põhjustatud oht elule) tähenduses, pidi süüdistatav teo

toimepanemisel möönma kannatanu surma saabumise võimalikkust. Juhul kui

süüdistatav ei möönnud kannatanu surma saabumise võimalikkust, vaid lootis seda

tõsimeeli vältida, ei ole tegemist kaudse tahtluse, vaid kergemeelsusega. mistõttu süüdistatav ei ole realiseerinud KarS § 118 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisu. Riigikohtu seisukohast tuleneb , et lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest

nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas

pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Kaitsja on seisukohal, et tuvastatud asjaolude pinnalt kolmanda mõistliku isiku vaatepunktist teo asjaolusid analüüsides ning üldisest elukogemusest lähtudes ei möönnud ega saanudki süüdistatav möönda kannatanu surma saabumise võimalikkust. Tuvastatud asjaoludena tuleb kaitsja arvates arvestada, et: 1) tegu pandi toime õhupüssiga, mille soetamiseks ei ole vaja eraldi luba, vaid sellise relva võib igaüks poest omale soetada, mistõttu tegemist ei ole kuigivõrd ohtliku relvaga;

2) süüdistatava ütluste kohaselt avas süüdistatav akna ning tulistas lihtsalt suvaliselt

ühe lasu Marja poe suunas, st ei sihtinud konkreetselt kannatanut ehk süüdistatava

eesmärgiks ei olnud kannatanule või mõnele teisele kanntanuga koos viibinud isikule pihtasaamine ega vigastamine, eesmärk oli üksnes hirmutamine seoses pauguga, mille õhupüss laskmisel teeb; 3) süüdistatav ütluste kohaselt olid lumepalliga loopinud isikud lasu ajal tema majast ca 60 meetri kaugusel; 4) lumepalliga loopinud isikud liikusid oma ütluste kohaselt süüdistatava majast eemale, st tegemist oli liikuvate objektidega; 5) sündmus leidis aset 30.11.2007 kl 19.40 ehk pimedal ajal; 6) kannatanul oli toimiku materjalide põhjal seljas talvejope, mille all oli veel dressipluus,

millistest niivõrd pika vahemaa pealt õhupüssi kuuli läbimine iseenesest on äärmiselt ebatõenäoline.

7) kuigi õhupüssi kohta ei ole mingit ekspertiisi läbi viidud, on sisuliselt üldteada, et sellist tüüpi relvaga ei ole võimalik kuigivõrd kaugele lasta, rääkimata täpselt laskmisest

(kaugele laskmisel muudab õhutakistus kuuli trajektoori ning vähendab oluliselt kuuli löögijõudu).

Kaitsja peab oluliseks viidata ka asjaolule, et kohtuotsuse lk-l 5 väljendatud kohtu seisukoht, et

, on õigusteoreetiliselt väär. Tegemist on üldistamisega,

mida kaudse tahtluse olemasolu tuvastamisel ei ole võimalik teha. Kaitsja arvates on

ilmne, et tahtluse eristamisel ettevaatamatusest tuleb ja peabki konkreetseid

kohtutoimikus olevate tõenditega tõendatud faktilisi asjaolusid kogumis kaaludes ning analüüsides hindama, kas selliste asjaolude pinnalt pidi süüdistatav möönma kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. 3. Kohus on materiaalõigusnorme kohaldamata jättes jätnud tähelepanuta osa karistust kergendavaid asjaolusid.

5 Süüdistatav on kinnitanud, et ta on nõus vabatahtlikult kõik tema poolt tekitatud mõistliku

ja põhjendatud kahju hüvitama. Valmisolek kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks on

KarS § 57 lg 1 p 2 alusel käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Kaitsja arvates

pidanuks kohus arvestama kergendava asjaoluna ka süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul (KarS § 57 lg 1 p 6). Kaitsja arvates on ilmne, et teiste isikute akendesse lumepallidega loopimine ei ole

ühiskonnas aktsepteeritud tegevus ning õiguslikult võib seda hinnata ka avaliku korra

rikkumisena. Süüdistatava ütluste kohaselt oli süüdistatav vahetult enne sündmusi

üritanud oma väikest last magama panna, mistõttu on kaitsja arvates arusaadav, et vastu akent lennanud lumepallist põhjustatud tugev „kõmakas”, mis muu hulgas äratas ka süüdistatava lapse, kutsus süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse KarS § 57 lg 1 p 6 tähenduses. 4. Motiveerimata süüdistusakti tõttu ei saanud kohus tõekindlalt tuvastada subjektiivset

koosseisu. Süüdistusaktist ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on süüdistatava

käitumine kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 alusel, mitte aga KarS § 119 lg 1 alusel.

Süüdistusakt ei käsitlegi subjektiivset süüteokoosseisu. Kuivõrd kohtueelse menetluse

kokkuvõttest ega ka süüdistusaktist ei nähtu, et oleks subjektiivset külge üldse

soovitudki tuvastada, ei ole käesoleval juhtumil ka selge, millise tahtluse või

ettevaatamatuse vormiga on tegemist. Süüdistusaktis puuduvad mistahes selgitused, põhjendused ning viited tõenditele, millest järeldatakse süüdistatava poolt KarS § 118 p realiseerimist, st subjektiivse külje osas vähemalt kaudset tahtlust. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks olukord,

kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja arvates käesoleval juhtumil antud olukorraga ongi tegemist. Eeltoodust tulenevalt palub G.S-i kaitsja Tallinna Ringkonnakohtul:

1) tühistada Harju Maakohtu 11.02.2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-1153 ning teha uus kohtuotsus, millega tunnistada G.S süüdi kergemas kuriteos (KarS § 121) ja mõista kergem karistus; 2) kui ringkonnakohus ei rahulda punktis 1) esitatud taotlust, siis palub kaitsja tühistada

Harju Maakohtu 11.02.2008 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-08-1153 ning teha uus kohtuotsus, millega tunnistada G.S süüdi kergemas kuriteos (KarS § 119 lg 1) ja mõista kergem karistus.

Kaitsja apellatsioonile esitas vastuväite kannatanu esindaja Tiit Härma, kes väidab, et

süüdistatava tegu oli tahtlik ja kahetsus kohtus oli silmakirjalik. Oma seisukohta põhjendab sellega, et politsei lahkudes ähvardas G.S maja ees seisnud lapsi sellega,

et järgmisel korral läheb hullemini. Tegemist oli väga võimsa relvaga ja väga hea snaipriga. Seda kinnitab fakt, et relvast oli võimalik pimedal ajal tabada 60 m kaugusel

liikuvat objekti. Kaitsja väide, et G.S püüdis lapsi vaid pauguga hirmutada ei vasta tõele, sest G.S, kes oli ka varem sellest relvast lasknud, teadis, et relva kasutamisel ei

teki mitte pauk vaid vilin. Kaitsja väide, et kannatanu tervislik seisund ei vajanud

kirurgilist sekkumist näitab vaid kaitsja kergemeelset suhtumist, et tegemist on mingi väikese kriimuga mitte kopsu kui elutähtsa organi vigastusega. Lastehaigla arst avaldas lootust, et kuul jääb kopsu pidama ja siis ei ole vajalik kirurgiline sekkumine, vastasel

juhul tuleb pool rindkerest lahti lõigata, et kuul kopsust kätte saada. Kuuli liikuma

hakkamise tagajärjed ilma õigeaegse sekkumiseta võivad olla fataalsed. Kuul võib hakata liikuma suure pingutuse või trauma tagajärjel. Oma tegevusega on G.S võtnud

6

14-aastaselt R.Härmalt võimaluse elada normaalse inimesena täisväärtuslikku elu. Eluaegne teadmine, et tervisega võib midagi juhtuda vähendab elu kvaliteeti. Kannatanu on süütu isik, kes ei ole ühtegi lumepalli G.S-i aknasse visanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära menetlusosalised leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning selles esitatud seisukohad ei saa olla vaidlustaud kohtuotsuse tühistamise aluseks.

1) Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et KarS prg. 118 objektiivne koosseis

seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese

kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kannatanule oli tekitatud tervisekahjustus. Sisuliselt ei vaidlusta seda ka kaitsja kuna taotleb süüdistatava tegevuse kvalifitseerimist KarS prg. 121 või 119 järgi. Vaidlust ei ole ka selles , et

kannatanul esines tervisekahjustus - parema rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal pool selja piirkonnas,

millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus ning osalise vesi-õhkrinna teke. Selline vigastus oli kannatanul tuvastatud 30.11.2007.a. Lastehaiglas. Veel märgib kohtukolleegium, et nii süüdistatava ütlusest lähtudes, kui ka kaitsja poolt

esimese astme kohtus ja apellatsioonis väljaöeldud seisukohti arvestades

(vaidlustatakse ainult kvalifikatsiooni), ei ole ka vaidlust selles, et kannatanule

esinenud tervisekahjustus oli tekitatud süüdistatava poolt 30.novembril 2007.a.

õhkpüssist tulistades. Eeltoodu tähendab seda, et on tuvastatud põhjuslik seos

süüdistatava tegevuse – tulistamise - ja tagajärje – kannatanul esinenud

kehavigastuse vahel. Järelikult on ka ainetud kaitsja arutlused selle üle, et õhkpüssist ei ole võimalik tulistada 60 m kaugusele, et sellekohast ekspertiisi ei

ole õhkpüssile tehtud ja et kannatanul esinenud kehavigastus ei saa tekkida juhul, kui seljas on paks jope. Kui kaugelt kannatanu pihta sai, see ei oma süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu seisukohast määravat tähtsust. Fakt

on see, et süüdistatav tulistas õhkpüssist ja sellest lasust sai pihta kannatanu, kellele oli just selle lasuga ka tekitatud temal esinenud ja arstide poolt tuvastatud kehavigastus.

2) KarS prg. 118 näeb tagajärjena ette kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. Süüdistatavale oli esitatud süüdistus ja ta oli mõistetud süüdi

KarS prg. 118 p.1 alusel, s.o. sellise tervisekahjustuse tekitamises, millega on põhjustatud oht elule e. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest. Eluohtlik on selline tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise

ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatavat ei

süüdistata tapmise katses ega ka surma põhjustamises, mistõttu ei ole

asjassepuutuv kaitsja poolt apellatsioonis esitatud analüüs teemal, et kui

süüdistatav ei möönnud kannatanu surma saabumise võimalikkust , vaid lootis seda tõsimeeli vältida, ei ole tegemist kaudse tahtlusega, vaid kergemeelsusega (apellatsiooni p.2.3.3; 2.3.5;2.3.6;2.3.8). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles

7 osas oma seisukohta väljendama hakata, sest tegemist on arutlusega, mis väljub

süüdistuse piiridest. Kaitsja on meelevaldselt võtnud apellatsioonis analüüsida tagajärje, mis on süüdistatavale esitatud süüdistuses toodud tagajärjest tunduvalt

raskem ning milles isegi prokurör teda ei süüdista. Kohtukolleegium ei nõustu

kaitsja seisukohaga selles, et käesolevas kriminaalasjas tervisekahjustuse

tuvastamiseks läbiviidud ekspertiis on toimunud ebaseaduslikult ja ekspertiisi tulemusena vormistatud eksperdiarvamus on lubamatu tõend. Siinjuures märgib

kohtukolleegium, et kaitsja viited Riigikohtu otsustele selles osas ei ole asjassepuutuvad kuna viidatud otsustes ei ole tegemist tervisekahjustuse raskuse kindlaksmääramiseks läbiviidud ekspertiisidega. Tervisekahjustuse tuvastamiseks kriminaalmenetluses on kehtestatud eraldi kord ja antud juhul on seda ka järgitud.

Nimelt, Karistusseadustiku rakendamise seaduse prg. 32 lg 3 sätestas, et

tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

1.09.2002.a. jõustus Vabariigi Valitsuse poolt 13.augustil 2002.a. määrusega

nr.266 vastuvõetud Tervisekahjustuse tuvastamise kord, mis sätestas tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi tegemise ja ekspertiisiakti koostamise

korra. Korra prg. 2 lg 1 kohaselt tuvastatakse tervisekahjustus objektiivsete

uuringute ja kliinilise leiu alusel. Vaidlusalune ekspertiisi akt vastab nimetatud

nõuetele – ekspertiisi läbiviimisel on lähtutud ekspertiisimääruses märgitud

eelandmetest, kannatanu seletusest, temal ekspertiisi tegemise ajal esinenud

kaebustest, objektiivsest uuringust ja meditsiinidokumentides kajastatust. Kõik

need andmed on äramärgitud ka ekspertiisiakti kirjeldavas osas ja lähtudes

nendest andmetest ning Tervisekahjustuse tuvastamise korra sätetest, on ka eksperdi arvamus kannatanul esinenud tervisekahjustuse raskuse osas ning selle

võimaliku tekitamise aja ja tekkemehhanismi osas igati põhjendatud ja arusaadav. Mingit põhjendatud alust lugeda vaidlusalune ekspertiisi akt ja selles

esitatud arvamus lubamatuks tõendiks ei ole. Korra prg. 7 loetleb eluohtlikud

tervisekahjustused ja p. 9 loeb eluohtlikuks rindkerevõi kõhuõõnde ulatuva

haava, sh siseorganite kahjustuseta – kannatanul oli tuvastatud parema

rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal pool selja piirkonnas, millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus

ning osalise vesi-õhkrinna teke. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates vaidlust selles, et kannatanul esinenud kehavigastus oli eluohtlik kehavigastus.

3) Alusetud on ka kaitsja etteheited eksperdile selles, et ekspert on justkui lahendanud õiguslikke küsimusi, mis ei kuulu tema kompetentsi. Korra prg. 5 lg 1 määrab, millised küsimused peab lahendama ekspert eksperdiarvamusega ja

nimetatud sätteid arvestades ei ole alust süüdistada eksperti, et ta on oma pädevust ületanud – arvamuses on kinnitatud tervisekahjustuse olemasolu, välja toodud tervisekahjustuse olemus e. diagnoos , tervisekahjustuse tekkimise viis ja tervisekahjustuse eluohtlikkus. Eksperdiarvamus on lubatud tõend ja maakohus

on seda põhjendatult ka hinnanud kogumis teiste tõenditega. Kaitsja märkused selles osas, et ei ole arvestatud asjaolu, et kannatanu oli haiglaravil vaid 5 päeva

ja koolist puudus 2 päeva, ei ole süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel arvestatav , sest eluohtliku tervisekahjustuse puhul ei oma see asjaolu

kvalifitseerivat tähtsust. Nimetatud asjaolu on kvalifitseerivaks tunnuseks KarS

prg. 118 p. 2 ettenähtud tagajärje puhul. Kuna kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus on tuvastatud vastavalt ettenähtud korrale, siis ei oma

8

mingit tähtsust tervisekahjustuse raskuse määramisel kannatanu isa poolt sündmuskohal kannatanu seisundile antud hinnang – seda enam , et visuaalse

pildi järgi oli tegemist n.ö. „auguga seljas ja verd ei olnud“ nagu kannatanuga koos olnud tunnistajad on avaldanud. Seega on süüdistatava poolt kannatanule

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine usaldusväärselt tõendatud ja sellega on välistatud ka süüdistatava käitumise kvalifitseerimine KarS prg. 121 järgi.

4) Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohus tulnud järeldusele, et G.S-i

poolt oli kannatanule tekitatud raske kehavigastus tahtlikult, mistõttu puudub alus ka tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS prg. 119 järgi nagu seda taotleb apellant. Maakohus tuli järeldusele, et Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ja ei pea vajalikuks neid oma

otsuses korrata. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited , millega püütakse

umber lükata maakohtu järeldusi, ei ole veenvad. Kohtukolleegium ei pea oluliseks küsimust , kas süüdistatav tulistas Marja pole või linna suunas. Tähtis on fakt, et süüdistatav tulistas õhkpüssist 3-nda korruse aknast ja tabas mööda

maad jooksvat last. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatav ei tulistanud õhku. Veel enam, ta ei tulistanud ka mitte otsesuunas n.ö. kolmanda

korruse kõrgusele vaid just tulistas allapoole maa suunas, kus kõnnivad

inimesed. Fakt, et süüdistatav tabas isikut, kelle suhtes õigusvastaseks

käitumiseks oli tal olemas ka motiiv, kinnitab kohtu veendumust selles, et

süüdistatav tulistas just konkreetse isiku suunas. Kõik nimetatud asjaolud annavad põhjendatud aluse apellatsioonikohtule maakohtu otsuse motiividega

nõustumiseks. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kaitsja

poolt on apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-124-03, kus Riigikohus on tõesti kvalifitseerinud KrK prg. 107 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo

ümber KrK prg. 111-le. Kohtukolleegium on seisukohal, et viidatud Riigikohtu

otsuses väljendatud Riigikohtu seisukoht pigem kinnitab vaidlustatud maakohtu

otsuse järeldusi süüteo subjektiivse koosseisu osas. Nii on Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-124-03 märkinud järgmist :

Riigikohtu põhjendus, millega eitatakse konkreetsel juhul süüdistatava käitumises kaudse tahtluse voluntatiivset elementi

on rajatud sellele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et

süüdistataval oleks olnud motiiv kannatanut rünnata ja seetõttu usuti ka

süüdistatava ütlusi, et ta soovis konkreetsel juhul visata pudelikillu kannatanu selja taha põõsasse. Ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-142-05

väljendatud Riigikohtu seisukoht toetab pigem kohtu poolt G.S-i käitumisele

9

antud juriidilist hinnangut, kui kaitsja poolt taotletavat. Nii on Riigikohus selgitanud, et

Käesoleval juhul kinnitavad kohtukolleegiumi arvates

süüdistataval kaudse tahtluse olemasolu nii tema teoeelne – kui ka teojärgne

käitumine ja objektiivsed asjaolud - motiiv kannatanule kätte maksta aknasse

lumepalliga viskamise eest, süüdistatava elukaaslase poolt kirjeldatud süüdistatava emotsionaalne seisund teo toimepanemise ajal – võttis püssi, sest

oli ärritunud sellest, et lumepalliga aknasse visati. Tunnistaja T.T ütlustest nähtuvalt ütles G.S peale tulistamist , et teda häirivad väiksed“ patakad“ või „tatikad“ kes pidevalt tema akende all karjuvad ja röögivad ning võtavad autode küljest ära auto tootja firma tunnusmärke.

5) Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et G.S-ile esitatud süüdistus on puudulik kuna tuvastamata on subjektiivne süüteokoosseis. Ka leiab kaitsja, et süüdistusakt on koostatud puudulikult. Kohtukolleegium märgib, et süüdistusakti puudulikkus ja motiveerimatus ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust, küll võib aga

süüdistusakti lõpposa e. süüdistuse puudulikkus kujutada endast kaitseõiguse

rikkumist. Kohtukolleegium leiab, et G.S-ile esitatud süüdistuses kirjeldatud

tegevus vastab KarS prg. 118 p.-1 ettenähtud süüteokoosseisule. Asjaolu, et

süüdistuses ei ole eraldi ära märgitud tahtlikult kuriteo toimepanemist tuleneb KarS sätetest. Nimelt, KarS prg. 15 lg 1 kohaselt on karistatav KarS järgi üksnes

tahtlik tegu, kui seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Seega

olenemata sellest, millise tahtluse liigiga on konkreetselt tegemist, on alati tegemist tahtlikult toimepandud teoga. Tõsiseltvõetava ei ole ka kaitsja etteheide

kohtueelsele menetlusele osas, mis puudutab menetluse puudulikkust ja süüteokoosseisu tuvastamata jätmist. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosalised on nõustunud kriminaalasja arutamisega lühimenetluses, kus

süüküsimus otsustatakse kriminaalasja materjalide põhjal. Eeltoodu aga

tähendab seda, et kohtu käsutuses olid samad tõendid, millised olid kogutud

kohtueelses menetluses ja kohus pidas võimalikuks G.S-i süüküsimuse otsustamise lühimenetluses. Ei süüdistatav ega ka tema kaitsja ei ole taotlenud tõendite puudulikkusele viidates mingite tõendite juurdekogumist.

6) G.S-ile mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Nõustuda ei saa kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et kohus ei ole arvestanud

kõiki G.S-ile mõistetud karistuse kergendavaid asjaolusid. Maakohus on

mõistnud G.S-ile karistuseks 4 aastat vangistust, mis on KarS prg. 118

sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Seda karistust vähendati veel 1/3 võrra ja lõplik karistus on seega mõistetud tunduvalt alla sanktsiooni alammäära.

10

Veel on maakohus pidanud kõiki kuriteo tehiolusid ja G.S-i isikut arvestades kohaldada tema suhtes KarS prg. 74 sätteid ja määranud , mis on lühem

mõistetud karistusest. Seega mõistes esimese astme isikuvastase kuriteo eest süüdistavale karistuse, mis on sisuliselt tunduvalt alla sanktsiooni alammäära ja

määrates katseajaks mõistetud karistusest lühema katseaja , on maakohus eiranud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-59-07 väljendatud seisukohta. Riigikohus on

nimetatud otsuses märkinud, et Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaksid alust kergendada veel maakohtu poolt G.S-ile mõistetud seaduses ettenähtud sanktsiooni alamja ülemmäära arvestades niigi kerget karistust.

7) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud kohtu järeldusi G.S-i süüküsimuse otsustamisel , tema käitumisele

juriidilise hinnangu andmisel ja karistuse mõistmisel tähtsust omavates küsimustes. Maakohtu järelduse kujunemine on kohtuotsuse lugejale arusaadav

ja jälgitav. Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates maakohtu otsuse motiveerimatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude

tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt

sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja

seisukohaga, et maakohtu otsus on motiveerimata. KrMS prg. 339 lg 1 p.7

sätestab, et kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on kohtuotsuses motiivide puudumine. Apellatsioonist nähtub et sisuliselt apellant ei nõustu

maakohtu poolt esitatud põhjendustega ja tema arvates on maakohus teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuses toodud

järeldustega ja põhjendustega mittenõustumist ei ole alust käsitleda motiivide

puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide olemasolu või selle

puudumise sedastamisel ei saa lähtuda ainuüksi põhjenduste hulgast.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse norme sellega, et on jätnud kohtuotsuse motiveerimata. Riigikohtu praktikas väljakujunenud arusaama kohaselt on KrMS prg.339 lg 1 p.-s 7 sätestatud rikkumisega tegemist siis, kui kohus ei ole üldse motiveerinud oma

mingit otsustust (Riigikohtu otsus 3-1-1-97-98 ). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid

maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele

tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05).

Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber

11

lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis

kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Veel märgib kohtukolleegium

vastuseks kaitsja väitele, mis puudutab kohtuotsuses põhjenduste puudumist

KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes, et nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine ei saa olla aluseks maakohtu otsusega tuvastatud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks nagu seda taotleb apellant. Vastavalt KrMS prg. 341 lg 1 sätetele on ainukeseks võimaluseks sellise rikkumise tuvastamise kriminaalasja

saatmine esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. Sama kehtib ka kaitsja poolt apellatsioonis viidatud KrMS prg. 338 lg 1 p.-s 8 nimetatud rikkumise puhul

Kuid kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsuses on

omavahel kooskõlas kohtuotsuse motiveerivja resolutiivosa. Maakohus on tuvastatud asjaolude pinnalt motiveerinud süüdistatava süüd KarS prg. 118 p.1

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja selle paragrahvi järgi

süüdustatava ka süüdi mõistnud. Ka selles osas on apellandi etteheited maakohtule põhjendamatud.

8) Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 11.veebruarist 2008.a. G.S-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Ene Randmäe

Igor Amann