1-06-9404\17 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-06-9404

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-06-9404 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi B.N süüdistus KarS § 215 lg 2 p 3 järgi ja KarS § 22 lg 2 - § 200 lg 2 p 7 järgi K.P süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Katrin Juhkami süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 9. novembri 2007 otsus Apellatsiooni esitaja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav B.N

elukoht: XXX XXX, isikukood: XXXXXXXXXX, töökoht: OÜ X tööline

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja vandeadvokaat Aivar Kello Süüdistatav K.P

elukoht: XXX XXX , isikukood: XXXXXXXXXX, XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Heiki Kuningas

2 Süüdistatav Katrin Juhkam

elukoht: XXX XXX , isikukood: XXXXXXXXXX, õpib XXXXXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Mare Laur

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 9.

novembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-9404 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

B.N menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaadi

Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus summas 3304 krooni kannab vastavalt KrMS §-le 185 lg 2 riik. K.P menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaadi

Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest

ringkonnakohtus summas 3304 krooni kannab vastavalt KrMS §-le 185 lg 2 riik.

Katrini Juhkami menetluskulud: advokaadi osavõtu eest

kohtueelsel uurimisel summas 5900 krooni, advokaadi

osalemise eest Tartu Ringkonnakohtus summas 9440

krooni, so kokku 15 340 krooni, hüvitab KrMS §-

de 181

lg 1, 185 lg 2 kohaselt riik, milline tasutakse Katrin Juhkami arveldusarvele nr 1108076359 Hansapangas. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18.märtsist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 08.aprillist 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 09. aprillist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohus mõistis 9. novembri 2007 otsusega süüdi KarS § 215 lg 2 p 2 B.N (kuriteo toimepanemise ajal p 3) järgi ja karistas teda 4-kuulise vangistusega. Samuti mõistis kohus B.N süüdi KarS § 22 lg 2 - § 121 järgi ja karistas teda 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti B.N-ile mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti talle 6 kuud vangistust tingimisi 2-aastase tähtajaga.

3

Sama otsusega mõistis maakohus süüdi KarS § 121 järgi ja karistas teda 4- K.P kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga.

Sama otsusega mõistis maakohus talle esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 2 Katrin Juhkami p 7 järgi õigeks.

Maakohus mõistis süüdi ka V.K. ja Markko Kapi ja karistas neid, kuid nende osas ei ole apellatsiooni esitatud.

Maakohus arutas B.N-ile KarS § 22 lg 2 - § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et

tema 19.04.2005 kella 22.00 paiku Tartus sõnumivahetusprogrammi MSN kaudu kihutas

K.P kallale tungima S.P. ja 20.04.2005 kella 18.00 paiku Tartus Võru 55f asuva Sõbrakeskuse juures kihutas K.P ja K. Juhkamit kallale tungima S.P. ja viimaselt raha

ära võtma, mille tulemusel 20.04.2005 kella 19.00 paiku Tartus Kalda tee 1c asuva Kaubandusja vabaajakeskuse Eeden juures Emajõe ääres tungis K.P kallale S.P. , lüües teda ühe korra rusikaga näkku, misjärel K.P röövis koos K. Juhkamiga S.P. sularaha 100 krooni.

Samuti arutas maakohus K.P-le KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 20.04.2005 kella 19.00 paiku Tartus Kalda tee 1c asuva Kaubandusja vabaajakeskuse

Eeden juures Emajõe ääres grupis koos K. Juhkamiga pani B.N kihutamisel toime röövimise, mille käigus tungis K.P kallale S.P. , lüües teda ühe korra rusikaga näkku ja

seejärel võttis K.P koos K. Juhkamiga S.P. ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha 100 krooni.

Maakohus arutas ka K. Juhkamile KarS § 200 lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 20.04.2005 kella 19.00 paiku Tartus Kalda tee 1c asuva Kaubandusja vabaajakeskuse Eeden

juures Emajõe ääres grupis koos K.P-ga pani B.N kihutamisel toime röövimise,

mille käigus tungis K.P kallale S.P. , lüües teda ühe korra rusikaga näkku ja seejärel võttis K. Juhkam koos K.P-ga S.P. ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha 100 krooni.

B.N ja K.P tunnistasid oma süüd osaliselt. K. Juhkam end süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei pannud K.P ja K. Juhkam toime röövimist ning

samuti ei ole kahtlusteta tõendamist leidnud, et B.N tahtlus oleks olnud suunatud

röövimisele kihutamisele. Seega tuleb K.P-le ja B.N-ile esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida. K.P tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ja B.N KarS § 22 lg 2 - § 121 järgi. K. Juhkam tuleb aga õigeks mõista.

Kohus leidis, et kogutud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud, et B.N palus K.P

kannatanule pealekaebamise pärast peksa anda, öeldes tüdrukule ka kannatanu

asukoha. Samuti on tõendatud, et K.P lõi kannatanut Eedeni kõrval tühermaal ühel korral käega näkku. Kannatanu ja K. Juhkami ütluste kohaselt toimus löök rusikas käega. K.P ise ei ole osanud öelda, kas ta lõi teist rusikaga või lahtise käega ja möönas seega ka rusikaga löömist.

4 K. Juhkam teadis, et B.N oli palunud K.P S.P. kaebamise eest peksa anda, kuid

löömises ta ei osalenud. Ühena mitmetest kõrvalseisjatest vaatas ta toimuvat pealt.

Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et ta oleks tahtnud kannatanut lüüa või temale kättemaksmises osaleda.

Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil, kusjuures vägivald peab olema suunatud kannatanu vastupanu murdmisele või vältimisele ning ajaliselt

seotud asja hõivamisega. Ajaline seotus tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusse.

Subjektiivsest küljest eeldab röövimine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks sellele näitab asja

ebaseadusliku omastamise eesmärk subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust asja äravõtmise suhtes.

Käesolevas kriminaalasjas on täielikult tõendamist leidnud, et K.P tahtlus oli suunatud B.N poolt ajendatud kättemaksule kaebamise eest. Tõendatud ei ole aga, et kättemaksust ajendatud vägivalla käigus oleks süüdistatavatel tekkinud kavatsus hõivata ka kannatanu raha.

Kohus oli seisukohal, et kohtuistungil on tõendamist leidnud asjaolu, et K. Juhkam küsis S.P. 100 krooni söögiraha. K. Juhkam on seda küll kohtus eitanud ning ka põhjendanud, kuid tema

sellised ütlused on ümber lükatud kannatanu, tema ema, T.V. , V.K. , E.V. ja K.P

ütlustega kogumis. Kannatanu tajus raha küsimist vahetult ning seda nägid ja kuulsid pealt E.V. ja K.P. R.J. ja T.V. kuulsid sellest kannatanult ning T.V. kuulis ka, kuidas Katrin raha küsimisest teistele rääkis. V.K.kuulis sellest kelleltki teiselt.

Samas, kuigi on tõendamist leidnud K. Juhkami poolt kannatanult raha küsimine, leidis kohus, et see ei ole seostatav K.P poolt kannatanu eelneva löömisega.

Maakohus märkis, et röövimise käigus kasutatav vägivald peab olema ajaliselt seotud asja äravõtmisega. Kohtuistungil ei olnud võimalik tuvastada, kui pikk ajavahemik jäi K.P

poolt S.P.löömise ja K. Juhkami poolt kannatanult raha küsimise vahele. Kannatanu enda hinnangul oli selleks kuskil 20-30 minutit; T.V. ei ole aega nimetanud, kuid tema ütlustest

nähtub, et pärast seda, kui K.P oli S.P.löönud, käis ta korraks Eedenis ja tema tagasi tulemise ajaks oli kannatanult vahepeal raha küsitud; E.V. on kohtuistungil löömise ja raha

küsimise vahel olnud ajaks öelnud kaks minutit kuni üks aasta; K. Juhkam on sarnaselt kannatanuga hinnanud ajavahemikuks umbes 30 minutit. S.P. , E.V. , K.P ja K. Juhkami

ütlustest nähtub ka, et süüdistatavad olid pärast kannatanu löömist K.P poolt

sündmuskohalt eemaldunud ja pöördusid siis tagasi. S.P. oli enda sõnade kohaselt suutnud juba maha rahuneda. Seega kinnitab kirjeldatud sündmuste käik K.P ja K. Juhkami ütlusi selles, et kannatanult raha küsimise mõte tuli neil siis, kui oldi sündmuskohalt lahkunud ning

raha tahtsid nad küsida söögi ostmiseks, mida kannatanule ka teada anti. Kohus, hinnates kõiki asjaolusid kogumis, leidis, et käesoleval juhul ei kasutatud kannatanu kallal vägivalda

temalt raha äravõtmise eesmärgil, vaid raha küsimise mõte tekkis hiljem. Seega ei olnud

süüdistatavate tahtlus suunatud röövimisele ning vägivalda kasutatigi kättemaksuks pealekaebamise eest. Kannatanu on kohtuistungil küll öelnud, et andis raha, kuna kartis uuesti peksa saada, kuid samas nähtub tema ütlustest ka, et raha küsimine ei toimunud ähvardaval toonil ja ta oli selleks ajaks suutnud juba rahuneda.

5 Kohus leidis, et K.Pegevus kannatanu löömisel tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

KarS § 121 näeb ette vastutuse kehalise väärkohtlemise eest, s.o teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.

Kohtuistungil leidis täielikult tõendamist, et kättemaksust ajendatuna lõi K.P S.P.ühel

korral käega näkku, põhjustades talle seega valu. Kohus leidis, et käega näkku löömine on juba olemuslikult valutekitav. Kannatanul oli löögist põsk punane, mis näitab, et löök oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne.

K. Juhkam kannatanu löömises ei osalenud, tõendatud ei ole tema soov kannatanule kätte

maksta ning tema osalus seisneski põhiliselt koos 7-8 inimesega sündmuskohal viibimises, toimunu pealt vaatamises ning hilisemas raha küsimises. Seega ei ole tema tegevust ei KarS § 200 lg 2 p 7 ega KarS § 121 järgi võimalik kvalifitseerida ning ta tuleb õigeks mõista.

Kohus leidis, et B.N uleb süüdi tunnistada KarS § 22 lg 2 - § 121 järgi K.P kehalisele väärkohtlemisele kallutamises. B.N tegevus tekitas K.P tahtluse toime panna süütegu. Varem tal sellist tahtlust ei olnud ja kannatanut ta ei tundnud. Samas ei ole

kahtlusteta tõendamist leidnud, et B.N oleks K.P kallutanud just röövimise toimepanemisele. B.N enda ütluste kohaselt oli tema soov, et K.P annaks S.P. peksa pealekaebamise pärast, ning see, et tüdrukud kannatanult raha küsisid, oli tema jaoks üllatus. Asjaolu, et B.N väidetavalt oli käskinud kannatanult ära võtta ka raha, nähtub K.P ja K. Juhkami eeluurimisel antud ütlustest. K. Juhkam on oma avaldatud ütlustest kohtus lahti öelnud, väites, et ta valetas. K.P on avaldatu küll õigeks tunnistanud, kuid samas jäänud kindlaks sellele, et mingit röövimise mõtetki temal ei olnud ja raha küsimine oli impulsiivne. Asjaolu, et raha küsimine oli tüdrukute endi mõte, kinnitavad ka nende ütlused selle kohta, et

raha tahtsid nad söögi ostmiseks, s.o endi tarbeks ning mitte B.N-ile viimiseks või viimasega raha jagamiseks. Kui arvestada, et süüdistatavad teadsid eelnevalt raha olemasolust, siis kannatanu ründamise ajal ei näidanud oma käitumisega mingit soovi raha äravõtmiseks.

Eeltoodud asjaolud kogumis näitavad, et B.N tahtlus oli suunatud S.P. n.ö õppetunni andmisele kehalise mõjutamise, s.o löömise läbi.

K.P ja B.N süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

1. on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Tartu Maakohtu

B.N

08.04.2005 otsusega KarS § 263 p 1, 4 alusel vangistusega 6 kuud tingimisi katseajaga 1 aasta

6 kuud. Karistus pöörati täitmisele Tartu Maakohtu 01.02.2006 määrusega, kuna ta rikkus registreerimiskohustust. Väärteokorras on B.N karistatud kolmel korral.

Käesolevas kriminaalasjas on B.N toime pannud kaks teise astme kuritegu. Kuriteo toimepanemise ajal oli ta 17-aastane. B.N karistust kergendavaks asjaoluks hindas kohus tema puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud tema käitumises puudusid.

Kriminaalhooldusosakonna 01.09.2005 koostatud iseloomustuse kohaselt oli B.N

määratud kriminaalhooldusele Tartu Maakohtu 08.04.2005 otsusega ja alguses täitis ta kriminaalhoolduse nõudeid rahuldavalt. Kahjuks oli tema kodune olukord selline, mis ei

soodustanud kriminaalhooldusnõuete täitmist. B.N hakkas korduvalt rikkuma

6

registreerimiskohustust ja karistus pöörati täitmisele. Kriminaalhooldaja poolt koostatud kohtueelse ettekande kohaselt peab hooldaja põhjendatud ja efektiivseks karistuseks reaalset vanglakaristust. Positiivselt on B.N iseloomustatud aga OÜ-st X , kus ta töötab alates 01.10.2007 poole

kohaga lukksepp-rehvitöölisena. Iseloomustusest nähtuvalt on ta seni näidanud end

kohusetundlikuna ja õpihimulisena. Ta on tööga suurepäraselt hakkama saanud ja oskab suhelda klientidega ning on tubli ja abivalmis.

KarS § 215 lg 2 p 2 ja § 121 näevad mõlemad karistuseks ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Kohus leidis, et B.N on võimalik karistada, arvestades, et kuriteod pani toime

alaealisena, eelmine karistus on täielikult kantud, ning tema hõivatust tööga, vangistusega, mida ei pöörata täitmisele ja ta tuleb katseajaks määrata kriminaalhooldusele. Kuna B.N

puhul on tegemist kahe teise astme kuriteoepisoodi toimepanemisega, siis on põhjendatud määrata talle katseaeg mitte maksimaalses ulatuses.

K.P on varem kriminaalkorras karistamata. Ta on toime pannud kolm väärtegu. Tema kohta Krabi Põhikoolist 10.01.2005 väljastatud iseloomustuse kohaselt oli süüdistatava

õppeedukus hea, kuid probleeme esines motiveeritusega ning õigeaegselt õpilaskodusse

saabumisega. Suhtlemisel eakaaslastega oli ta sageli intrigeeriv ja õiendav. Tartu

Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonna 28.06.2005 ülevaade kohaselt puudus K.P palju

koolist ning ta suunati alaealiste komisjoni otsusel lastepsühhiaatri ja -psühholoogi vastuvõtule, kus ta käis vähemalt ühe korra, kuid pole täpsemalt teada, kuidas tal seal läks. Ka kodune olukord ei olnud tüdrukul hea ning ema oli tema suhtes ükskõikne.

Kriminaalhooldaja kohtueelse ettekande kohaselt süüdistatav kriminaalhooldusele ei sobi.

Ametnik pidas vajalikuks paigutada K.P Kaagvere Erikooli. Samas, juhul kui kohus

peab vajalikuks K.P allutamist käitumiskontrollile, peaks tema katseaeg olema kaks aastat. Käesoleval ajal õpib K.P Jõgeva Täiskasvanute Keskkoolis. Kaheksanda klassi lõpetas ta heade tulemustega. Ta on sõbralik, abivalmis, rõõmsameelne ja hea suhtleja, kes on viisakas ja meeldiva käitumisega. Konflikte kaasõpilaste ja õpetajatega ei ole olnud.

Ka K.P iseloomustavast materjalist – koolist väljastatud teatisest - nähtub, et

käesolevaks ajaks on ta teinud muudatuse positiivsema ellusuhtumise poole. Kuriteo toimepanemisest on möödunud palju aega ning uusi kuritegusid ei ole ta vahepeal sooritanud. Ka käesolevas kriminaalasjas talle inkrimineeritav kuritegu oli toime pandud esmakordselt. KarS § 121 näeb karistuseks etterahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Kuna K.P ei tööta ja teatisest tema sissetulekute kohta nähtub, et sissetulekud puuduvad, siis ei ole teda otstarbekas karistada rahalise karistusega. K.P on oma käitumist kahetsenud ning kannatanu ees vabandanud, mida kohus käsitles karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Kohus leidis, et K.P-le on otstarbekas mõista karistus sanktsiooni alammäära lähedalt, arvestades teo toimepanemist alaealisena, kahetsust, asjaolu, et isik on kriminaalkorras varem

karistamata, ning tema hõivatust õppimisega. Tegemist on teise raskusastme kuriteoga,

seetõttu on karistus põhjendatud määrata katseajaga, mille pikkuseks on miinimumaeg ja samuti tuleb kohaldada kriminaalhooldust.

7 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör palub tühistada Tartu Maakohtu

09.11.2007 a otsuse K.P süüdimõistmise osas KarS § 121 järgi, B.N süüdimõistmise osas KarS § 22 lg. 2 - § 121 järgi ning Katrin Juhkam’i õigeksmõistmise osas KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi ning teha uue otsuse.

K.P ja K. Juhkam anti maakohtus kohtu alla süüdistuses KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi ning B.N anti kohtu alla süüdistuses KarS § 22 lg. 2 - § 200 lg. 2 p. 7 järgi. Kohus mõistis

K.P süüdi eelpoolnimetatud süüdistust ümber kvalifitseerides KarS § 121 järgi, B.N süüdi eelpoolnimetatud süüdistust ümber kvalifitseerides KarS § 22 lg. 2 - § 121 järgi, ja K. Juhkam’i õigeks KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi. Ringkonnaprokurör leiab, et maakohtu otsus 20.04.2005 toimunud sündmuses ei ole juriidiliselt õigesti kvalifitseeritud, kuna selles osas ei ole kohtuotsus kooskõlas materiaalõigusega, samuti ei ole kohtu järeldused selles episoodis kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega.

Maakohus jõudis järeldusele, et K.P tahtlus oli suunatud B.N poolt ajendatud

kättemaksule kaebamise eest, kuid ei ole tõendatud, et kättemaksust ajendatud vägivalla

käigus oleks süüdistatavatel tekkinud kavatsus hõivata ka kannatanu raha. Kohus leidis, et

tõendamist on leidnud see, et K. Juhkam küsis kannatanult raha, kuid see ei ole seostatav

K.P poolt kannatanu eelneva löömisega. Samuti leidis kohus, et pole tõendatud B.N tahtlus kallutada K.P kannatanu raha röövimisele. Prokurör leiab, et taoline kohtu seisukoht ei ole kooskõlas karistusseadustiku põhimõtetega ja on vastuolus kohtulikul arutamisel tuvastatuga. Kohus on õigesti järeldanud, et K.P ja B.N tahtlus oli algselt suunatud S.P. (kannatanu) karistamisele.

Kohus leidis ekslikult, et kuna kohtuistungil ei olnud võimalik tuvastada, kui pikk ajavahemik jäi K.P poolt S.P. löömise ja K. Juhkam’i poolt kannatanult raha küsimise vahele, siis ei

saa rääkida, et kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud asja äravõtmisega ning seega ei ole täidetud röövimise objektiivne külg.

KarS §-s 200 lg. 2 p. 7 on ette nähtud vastutus võõra vallasasja äravõtmise eest isikute grupi poolt. Röövimise kuriteokoosseisu obligatoorseks elemendiks võõra vara äravõtmise juures on

kasutatav vägivald, sealjuures ei ole oluline, et kõik grupi liikmed ise realiseerivad kuriteokoosseisu kuuluvad elemendid; piisab, et nad tegutsevad ühise eesmärgi nimel – saada

võõrast vara vägivalla abil. Vägivald võib olla kestev, näiteks kui kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda muul eesmärgil ning selle käigus tekib süüdlasel kavatsus hõivata ka kannatanult vara. Vägivalla toime (selle järelmõju) kestab sel juhul edasi ning asja äravõtmine

on röövimine. Vägivald kui asja äravõtmise vahend ei pea alati olema äravõtmisega

kausaalne, piisab, kui seos on finaalne ehk eesmärgist määratud. Oluline on roll, mida süüdlane vägivallale omistab. Vägivalla kasutamise raames toimunud motiivimuutus või uue motiivi lisandumine ei muuda midagi süüdlase tahtluses ega välista tema vastutust, kui säilib

objektiivselt kasutatud vägivalla ajalis-ruumiline seos asja äravõtmisega ning ei katke

vägivalla toime kestus. (Jaan Sootak. Varavastased süüteod, lk.87-92). Käesoleval juhul

osalesid K.P ja K. Juhkam vägivalla kasutamise plaani väljatöötamisel. Samuti sai

K.P teada kannatanul olemasolevast rahast. Kasutades ära toimunud vägivalla järelmõju,

küsis K. Juhkam kannatanu käest raha, mida viimane hirmust eelnenud vägivallast ja võimaliku tulevase vägivalla kasutamisest loovutas K.P-le.

8

Prokurör leiab, et antud juhul ei saa lugeda primaarseks, et kohtuistungil ei tuvastatud minutilise täpsusega vägivalla ja raha äravõtmise vahelist ajavahemikku. Oluline on vägivalla järelmõju kannatanule ja süüdistavate poolt selle ärakasutamine. Kannatanu ütles, et raha tema ei andnud vabatahtlikult, vaid kartis vägivalla taaskasutamist.

Samuti ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et B.N tegevuses ei ole tõendatud röövimisele

kihutamist. Ettepanekut kannatanu raha äravõtmiseks kinnitasid süüdistatavad K.P ja L.P. Kohus leidis, et asjaolu, et raha küsimine oli tüdrukute mõte, kinnitavad ka nende

ütlused selle kohta, et raha tahtsid nad söögi ostmiseks, s.o. endi tarbeks ning mitte B.N-ile viimiseks või viimasega raha jagamiseks. Taoline kohtu järeldus ei ole kooskõlas

kihutamise definitsiooniga. Kihutamine on teise isiku kallutamine õigusvastasele teole, kusjuures kihutamine peab hõlmama tahtliku põhitegu. Röövimine on teatavasti lõpule viidud

asja äravõtmisega vägivalla abil. Seega ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kuna

süüdistatavad K.P ja K. Juhkam ei kavatsenud jagada kannatanult saadud raha

B.N-iga , siis viimase puhul ei ole tegemist röövimisele kihutamisega. Kallutades K.P ja K. Juhkam’it raha äravõtmisele, mida viimased ka realiseerisid, oli B.N poolt röövimisele kihutamine lõpule viidud.

Prokurör taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks K.P ja Katrin Juhkam

süüdi KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi, karistades neid 3 aastase vangistusega, mida KarS § 74 alusel ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetud 3 aastasel katseajal ei pane toime uut tahtliku kuritegu ja täidavad neile määratud KarS § 75 lg. 1 ettenähtud kohustusi. Samuti taotleb prokurör uue otsuse tegemist, millega mõistetaks B.N süüdi KarS § 22 lg. 2 - § 200 lg. 2 p. 7 järgi, karistades teda 3 aastase vangistusega ning mõistes temale

liitkaristusena 3 aastat vangistust, mida KarS § 74 alusel ei pöörata täitmisele, kui

süüdimõistetud 3 aastasel katseajal ei pane toime uut tahtliku kuritegu ja täidavad neile määratud KarS § 75 lg. 1 ettenähtud kohustusi.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Prokurör toetas apellatsiooni selles toodud motiividel ja palus maakohtu otsuse apellatsioonis viidatud põhjendustel tühistada ja teha uue otsuse.

Süüdistatavad ja kaitsjad vaidlesid apellatsioonile vastu ning palusid maakohtu otsuse jätta muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Apellatsioonis on vaidlustatud maakohtu seisukoht seoses röövimise süüteokoosseisu

kvalifikatsiooniga süüdistatavatele esitatud süüdistuses. Prokurör leiab, et maakohtu otsuse süüdistuse käsitlus 20.04.2005 toimunud sündmuse osas ei ole õige, kuna selles osas ei ole kohtuotsus kooskõlas materiaalõigusega, samuti ei ole kohtu järeldused vaidlustatud kuriteos

kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonis rõhutatakse

eelnevalt toimepandud vägivalla mõju ja selle väidetavat jätkuvat kestust 20.04.2005 sündmustes.

9 Ringkonnakohus prokuröri apellatsioonis esitatud põhjenduste ja järeldustega ei nõustu ning leiab, et maakohtu otsuse põhiosas ( 3 kd tl 278-282) esitatud tõendite uurimisest tulenevad

järeldused on motiveeritud ja õiguslikult põhjendatud ning süüdistatavate tegevusele antud õige juriidiline hinnang. Ringkonnakohtus jäid süüdistatavad maakohtus antud ütluste juurde. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei leidu tõendeid selles, et K.P ja K. Juhkam oleks K.P poolt toimepandud vägivalla (käelöök kannatanule näkku) toimepanemise algfaasis või selle lõppedes, nõudnud verbaalselt sõnades (sealhulgas noortepärases slängis) kannatanult mingite

materiaalset väärtust sisaldavate esemete või raha üleandmist. Kogutud tõendid ei kinnita muuhulgas röövimise subjektiivset külge süüdistatavate K.P ja K. Juhkami tegevuses. Röövimise süüteokoosseisu täitmiseks oleks käesoleval juhul pidanud vägivald olema seotud

raha hõivamisega ja seda kasvõi vahetult pärast käelööki näkku või vägivalla lõpus. Röövimise kvalifitseerimiseks on oluline, mida teo toimepanija vägivalla toimel konkreetselt omastab. Tuleb mõneti nõustuda seisukohaga, et kannatanul võis 20.04.2005 kella 19.00 paiku Tartus

Kalda tee 1c Kaubandusja vabaajakeskuse Eeden juures, Emajõe ääres, algsest

teemakäsitlusest (eakaaslaste tegevuse peale kaebamine) noortekamba liikmete poolt ja sellega kaasunud vägivallast (K.Pegevus) mõningane hirm olla (kartus ka edaspidiselt eakaaslaste põlguse ja pilke alla sattuda), kuid seda ei saa käesoleval juhul seostada röövimise süüteokoosseisu mõttes u. 20-30 minutit hiljem asetleidnud K. Juhkami rahaküsimisega kannatanult.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud käitumissituatsioonis ei ole ka nn objektiivse

kõrvalvaataja seisukohast tõendatud süüdistatavate tahtlus ja tegutsemine ühiselt ja kooskõlastatult röövimise toimepanemiseks.

Apellatsioonis viidatakse vägivalla kestvusele ja märgitakse järgmist. Vägivald võib olla kestev, näiteks kui kannatanu suhtes kasutatakse vägivalda muul eesmärgil ning selle käigus tekib süüdlasel kavatsus hõivata ka kannatanult vara. Vägivalla toime (selle järelmõju) kestab sel juhul edasi ning asja äravõtmine on röövimine. Vägivald kui asja äravõtmise vahend ei pea

alati olema äravõtmisega kausaalne, piisab, kui seos on finaalne ehk eesmärgist määratud.

Oluline on roll, mida süüdlane vägivallale omistab. Vägivalla kasutamise raames toimunud

motiivimuutus või uue motiivi lisandumine ei muuda midagi süüdlase tahtluses ega välista

tema vastutust, kui säilib objektiivselt kasutatud vägivalla ajalis-ruumiline seos asja äravõtmisega ning ei katke vägivalla toime kestus Jaan Sootak. Varavastased süüteod, lk.87- ( 92).

Apellatsiooni kohaselt osalesid K.P ja K. Juhkam vägivalla kasutamise plaani

väljatöötamisel. Samuti sai K.P teada kannatanul olemasolevast rahast. Kasutades ära toimunud vägivalla järelmõju, küsis K. Juhkam kannatanu käest raha, mida viimane hirmust eelnenud vägivallast ja võimaliku tulevase vägivalla kasutamisest loovutas K.P-le. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis on alusetult viidatud ja rõhutatud kestvat vägivalda. Nagu eespool märgitud, pole kriminaalasjas kogutud usaldusväärseid tõendeid, et K.P käelöögi ajal või sellele vahetult järgnevalt oleks K.P ja K. Juhkamil esinenud tahtlus kannatanu vara ja raha hõivamiseks. Apellatsioonis peetakse oletuslikult põhjuslikus

seoses olevaks asjaolu, et esmalt tarvitasid süüdistatavad vägivalda ja siis juba teadsid, et

tulevad hiljem kannatanu juurde tagasi ja esitavad ka rahanõude. Ringkonnakohus leiab, et

sellekohased tõendid kriminaalasjas puuduvad. Ringkonnakohus ei pea õigeks väidet, et

10

käesoleval juhul säilis objektiivselt kasutatud vägivalla ajalis-ruumiline seos asja äravõtmisega ning ei katkenud vägivalla toime kestus.

Siinkohal tuleb märkida süüdistatavate ja kannatanu

S.P.vahel asetleidnud noortepärast

käitumissituatsiooni ja sellekohast suhtluskultuuri. Kuna kannatanu oli edastanud eakaaslastest tuttavate põgenemisplaani ühe osavõtja (T.V. ) emale, siis otsustas üks nendest (B.N) nn “kitse panijale“ ehk noorte inimeste saladuse avaldajale, vägivaldsel teel „õpetust“ anda. Tõenditest nähtuvalt oli vägivalla tarvitamise hetkel kannatanu ja K.P läheduses noortekamba liikmeid u. 8-10 inimest, kelledest osa oli passiivseid pealtvaatajaid,

osa aga konfliktile ja vägivallale ässitajaid. Selles kontekstis ja olustikus lõi K.P

käelöögi kannatanule näkku. Edasist on kannatanu maakohtus kirjeldanud: et umbes 20-30

minuti pärast tulid tema juurde K.P ja K. Juhkam tagasi ja viimane küsis temalt 100

krooni söögiraha. Rahaküsimises ähvardust ta ei tajunud. Siinkohal on oluline märkida, et nimetatud 100 krooni üleandmisel süüdistatavatele ei kasutatud kannatanu suhtes psüühilist

ega füüsilist vägivalda, st. K.P ja K. Juhkam ei teinud röövimise süüteokoosseisu seisukohalt midagi sellist, millest saaks järeldada nende süü olemasolu. Ei ole tuvastatud, et süüdistatavatel esines ühine eesmärk saada võõrast vara vägivalla abil. Raha küsimisega K.

Juhkami poolt ei pidanud süüdistatavad aru saama, et nad panevad toime pannud ebaseadusliku teo, sealhulgas varguse, sest S.P. andis neile raha üle vabatahtlikult. Tegemist

oli lihtsalt raha küsimisega, millega ei kaasnenud vägivalda ja seega polnud tegemist röövimise ega avaliku vargusega. Tunnistaja T.V. ütlustest nähtuvalt ta ei näinud kannatanu löömist, kuid nägi algselt kuidas kannatanu nuttis ja hoidis kätt põsel. Ta käis vahepeal Eedeni kaubanduskeskuses ja kui tagasi

tuli, ütles kannatanu, et K. Juhkam oli küsinud 100 krooni. Kuna kannatanu rahakott oli tunnistaja käes, siis ta andiski selle talle. Süüdistatav B.N on eitanud, et ta oleks käskinud K.P kannatanult raha võtta ja seda ei kinnitanud ka maakohtus uuritud isikulised tõendid.

Prokurör leiab, et antud juhul ei saa lugeda primaarseks, et kohtuistungil ei tuvastatud minutilise täpsusega vägivalla ja raha äravõtmise vahelist ajavahemikku. Oluline on vägivalla järelmõju kannatanule ja süüdistatavate poolt selle ärakasutamine.

Maakohus leidis, et

kohtuistungil ei olnud võimalik tuvastada, kui pikk ajavahemik jäi K.P poolt kannatanu S.P.löömise ja K. Juhkami poolt kannatanult raha küsimise vahele. Kannatanu enda hinnangul oli selleks kuskil 20-30 minutit; tunnistaja T.V. ei ole aega

nimetanud, kuid tema ütlustest nähtub, et pärast seda, kui K.P oli S.P.löönud, käis ta

Eedeni keskuses ja tema tagasi tulemise ajaks oli kannatanult vahepeal raha küsitud;

tunnistaja E.V. on kohtuistungil löömise ja raha küsimise vahel olnud ajaks öelnud kaks

minutit kuni üks aasta; süüdistatav K. Juhkam on sarnaselt kannatanuga hinnanud ajavahemikuks umbes 30 minutit.

Ringkonnakohus leiab, et tõendamist on leidnud süüdistatavate K.P ja K. Juhkami sisenemine pärast K.P suhtes vägivalla tarvitamist kaubanduskeskusesse. Kuna tegemist ei ole väikekauplusega, siis on siin pikemad vahemaad, millede läbimiseks kulub ilmselgelt

aega. Oluline objektiivne ja usaldusväärne kriteerium vägivalla ja kannatanu poolt raha

üleandmise ajalise vahe määratlemisel on kannatanu enda ütlused, kes on nimetanud ajavahemikuks 20-30 minutit. Ringkonnakohus ei nõustu seega maakohtu järeldusega, et löömise ja raha küsimise vahelist

ajavahemikku pole võimalik tuvastada ja leiab, et nimetatud ajavahemik olemasolevatest

tõenditest (kannatanu, tunnistajate, süüdistatava ütlused) tulenevalt on u 20-30 minutit.

11

Siinkohal ei saa tunnistaja E.V. viidet sündmuste vahelisele ajavahemikule pidada usaldusväärseks ja selline hinnang ajavahemiku pikkusele pole asjakohane.

Maakohus järeldas põhjendatult, et tõenditest tulenevalt uuritud sündmuste käik kinnitas

K.P ja K. Juhkami ütlusi selles, et kannatanult raha küsimise mõte tuli neil siis, kui oldi

pärast K.P käelööki sündmuskohalt lahkunud ning raha tahtsid nad küsida söögi ostmiseks, mida kannatanule ka teada anti. Kohus, hinnates kõiki asjaolusid kogumis, leidis, et käesoleval juhul ei kasutatud kannatanu kallal vägivalda temalt raha äravõtmise eesmärgil,

vaid raha küsimise mõte tekkis hiljem. Seega ei olnud süüdistatavate tahtlus suunatud

röövimisele ning vägivalda kasutati kättemaksuks pealekaebamise eest. Kannatanu on kohtuistungil leidnud, et andis raha, kuna kartis uuesti peksa saada, kuid samas nähtub tema

ütlustest ka, et raha küsimine ei toimunud ähvardaval toonil ja ta oli selleks ajaks suutnud rahuneda.

On märkimisväärne, et röövimise toimepanemisel ei saa mingi juhul rääkida valduse

üleminekust kannatanu nõusolekul. Röövimise puhul mõeldakse olukorda, kus kannatanul ei ole valikut ning ta peab valdusest igal juhul loobuma. Käesoleval juhul sellist olukorda pole tuvastatud.

Tähelepanuta ei saa jätta ka esitatud süüdistuse teksti ekslikkust „…..mille käigus tungis K.P kallale S.P. , lüües teda ühe korra rusikaga näkku ja seejärel võttis K.P koos K. Juhkamiga S.P. ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil sularaha 100 krooni“. Selle kirjelduse kohaselt (….rusikaga näkku ja seejärel võttis….) toimus K.P ja K. Juhkami tegevus justkui katkematus ajalises järgnevuses ja K.P vägivald oleks eelnenud vahetult 100 krooni sularaha hõivamisele. Ometigi ei kinnita seda maakohtus uuritud tõendid ning esineb 20-30 minutiline ajavahemik käelöögi ja rahaküsimise vahel.

Vägivald peab olema asja äravõtmisega ajalis-ruumiliselt seotud. Õigusteoorias on väljendatud seisukohta, et määrav on mitte vägivalla objektiivne tähendus kausaalahelas, vaid roll, mida süüdlane vägivallale omistab. Käesoleva süüdistuse sõnastuse kohaselt on röövimise koosseisu tunnusena märgitud füüsiline vägivald. Füüsilise vägivallana tuleb mõista kehalise jõu rakendamist teise inimese füüsiliseks

mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks. Vaidlustatud

süüdistuse puhul on juba maakohus tuvastanud, et toimepandud vägivald oli ajendatud kättemaksust kaebamise eest, mitte ei olnud vägivalla eesmärgiks vara üleminek. Röövimisele

omase vägivalla korral murrab süüdlane mitte lihtsalt valdustahte, vaid tema tahtevabaduse

konkreetset asja antud konkreetsel juhul valitseda. Röövimise koosseis eeldab, et vägivald

oleks asja äravõtmise vahend – seda kasutatakse äravõtmise eesmärgil või äravõtmise lõpuleviimiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-100-06 kohaselt süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s

200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb

vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast

(vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja

vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis).

Maakohtu otsuses on esitatud põhjendused ja tõendite analüüs, mille alusel on maakohus

asunud seisukohale, et K.P ja K. Juhkam ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda raha hõivamise eesmärgil.

12 Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-141-04 märgitakse röövimise subjektiivse külje osas järgmist.

Karistusseadustiku § 200 lg 1 järgi on röövimine võõra vallasasja äravõtmine selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Röövimise

objektiivne koosseis koosneb seega tunnustest nagu võõras vallasasi, selle äravõtmine ehk

valduse muutus ja vägivald kui valduse ülemineku vahend. Röövimise koosseis on realiseeritud, kui on tuvastatud tahtlus objektiivsete asjaolude suhtes vähemalt kaudse tahtluse

tasemel. Samas tuleb tähele panna, et röövimine on olemuselt kärbitud tagajärjedelikt, st

omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult

eesmärgina ja on seega süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks. Seega peab nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral tuvastama, et isikul oli vägivalla

abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise

valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest

aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 200 lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise

eesmärgil". Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava

asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on samas tegemist ka siis, kui tagajärje kui sellise saavutatavuse osas puudub täielik kindlus. Käesolevas kriminaalasjas ei saa jätta kindlasti rõhutamata süüdistatavate vanust. Riigikohtu

lahendi nr 3-1-1-43-06 kohaselt kuigi Eesti õigussüsteem ei tunne iseseisvat alaealiste

karistusõigust ja alaealiste (vanuses 14-17 eluaastat) poolt toime pandud kuritegusid

menetletakse samadel alustel nagu täiskasvanute poolt toimepanduid, ei tähenda see, et menetlemine toimuks igasuguste erisusteta. Nii Karistusseadustik kui ka Kriminaalmenetluse

seadustik teevad alaealiste kriminaalasjade menetlemisel erandeid nn põhimenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud järgmist.

Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud

tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel

juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle

raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just

eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise

poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on

alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine

ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi

tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga

mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks

alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel. Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime

on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava

sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas alaealistest naisisikutest süüdistatavad

ilmselt ei eristanud täiel määral lubatut ja keelatut ning täielikult ei adunud oma tegude

tähendust ja sellega seonduvaid tagajärgi. Tegemist ei ole röövlitest kurjategijatega, mida

tunneb tavaline kohtupraktika röövimiste puhul. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli kannatanu suhtes toimepandud vägivalla ajendiks üleminekueas noortegrupi käitumismudelite

13

erinevad arusaamad ja sellest tulenevalt enesekehtestamine ning kambavaimu mõjususe

kontroll. Küsimusele, „miks te kannatanu käest raha küsisite?“ vastas K.P ringkonnakohtus muuhulgas „tol hetkel tahtsin äge tunduda“. Süüdistatav K. Juhkam selgitas, et tahtis noortekamba liikmete silmis „parem välja näha“ ja nooruse rumalusest tegi valesti, et üldse seal viibis. Tal oli küll omal nn. taskuraha, aga ta ei tahtnud seda K.P-ga jagada ja seepärast küsiti raha kannatanu käest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtulikul uurimisel maakohtus ei tuvastatud tõendeid, millised kinnitaksid süüdistatava B.N poolt röövimisele kihutamist. Maakohtus uuritud tõendid ei sisalda usaldusväärset teavet, et B.N oleks peale vägivalla tarvitamise

andnud K.P-le detailsemaid juhtnööre kannatanult raha hõivamise või selle hilisema jagamise asjaolude osas.

B.N menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaadi A. Kello poolt osutatud õigusabi eest

ringkonnakohtus ja K.P menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaadi H. Kuninga poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus kannab vastavalt KrMS §-le 185 lg 2 riik. K. Juhkami menetluskulud: advokaadi osavõtu eest kohtueelsel uurimisel summas 5900 krooni, advokaadi osalemise eest Tartu Ringkonnakohtus summas 9440 krooni, so kokku 15 340 krooni, hüvitab KrMS §-de 181 lg 1, 185 lg 2 kohaselt riik .

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas