4-07-7557\14 · Tallinna Ringkonnakohus

4-07-7557

K O H T UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.märtsil 2008.a, Tallinn Väärteoasja number 4-07-7557 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Malle Preimer, Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Irina Leetberg Väärteoasi L.M väärteoasi välismaalaste seaduse § 166 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 05.02.2008.a otsus Kaebuse esitaja L.M (ik: xxxxxxxxxxx, Vene Föderatsiooni kodanik, elukoht: x) Istungil osalenud isikud menetlusalune isik L.M, kaitsja Alekasner Strelov, kohtuvälise menetleja esindaja Tanel Rüüberg RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 05.02.2008.a otsus L.M suhtes väärteoasjas nr 4-07-7557 jätta sisuliselt muutmata.

Täpsustada sama kohtuotsuse resolutiivosa ja KarS § 68 lg.2 alusel lugeda L.M 18.-

19. detsembrini 2007.a. kinnipidamise 2 ( kaks ) päeva temale VMS § 16-6 järgi mõistetud karistusaja hulka.

2. Esitatud apellatsioon osaliselt rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 28. märtsist 2008.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kodakondsusja Migratsiooniameti (KMA) Põhja Regionaalosakonna Tallinna migratsioonibüroo vaneminspektor Marika Kasak koostas 18. detsembril 2007.a väärteoprotokolli nr 53B07225 selle kohta, et alates 26. novembrist 2007.a. viibib L.M Eestis seadusliku aluseta. Samal päeval peeti L. M väärteomenetluse läbiviimiseks kinni ja toimetati 19. detsembril 2007.a. vääteoasja arutamiseks Harju Maakohtusse. Harju Maakohtu 19. detsembri 2007.a. määrusega vabastati L. M vahi alt ning menetlusalusele ja tema kaitsjale anti aega kohtuistungiks ettevalmistamiseks. Harju Maakohtu 05.veebruari 2008.a otsusega väärteoasjas nr 4-07-7557 tunnistati L. M süüdi välismaalaste seaduse ( VMS ) § 166 järgi kvalifitseeritud väärteos ja karistati 10 päevase arestiga. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev 05.veebruar 2008.a. Kohus luges L. M poolt väärteo toimepanemise tõendatuks menetlusaluse isiku enda ütlustega, koopiaga L. M Vene Föderatsiooni passist, KMA 20. aprilli 2004. a. ettekirjutusega nr 1004799235 Eestist lahkumiseks, KMA 22.oktoobri 2007.a. otsusega järelevalvemeetmete kohaldamiseks nr 1004799235, isiku kinnipidamise protokolliga 18.detembrist 2007.a. Kohus leidis, et L. M süüd välistavad asjaolud puuduvad, väärtegu on tema poolt toime pandud tahtlikult. Karistust kergendavate või seda raskendavate asjaolude esinemist kindlaks ei tehtud. Kohus motiveeris arestiga karistamist menetlusaluse süü suurusega ja asjaoluga, et

L. M järjekindlalt väldib temale pandud kohustuste täitmist apelleerides täiskasvanud poja halvale tervislikule seisundile.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas menetlusalune isik L. M apellatsioonikaebuse, milles ta palub maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja väärteoasja menetlus lõpetada. Apellant on arvamusel, et maakohtu otsus pole objektiivne, seaduslik ja põhjendatud, tugineb oletustele, sest on tehtud kehtivat seadusandlust, üldtuntud fakte, demokraatlikke printsiipe, häid traditsioone arvesse võtmata, mistõttu tuleb tühistada kogu ulatuses. Apellatsioonkaebuse motiivides märgitakse järgmist. Apellandi käitumises puuduvad õigusrikkumise koosseisu tunnused, mis on sätestatud välismaalaste seaduse §-s 166.

Apellant on alates 1983.a. elanud Eestis seaduslikel alustel, sest talle on korduvalt väljastatud tähtajaline elamisluba. Eestis elavad tema abikaasa ja 2 last, kellest ühel on tähtajaline elamisluba, teisel aga on Eesti alalise elaniku staatus. Eestis paikneb apellandi vallasja kinnisvara, kõik tema majanduslikud, sotsiaalsed ja isiklikud sidemed. Menetlemisel on apellandi järjekordne taotlus talle Eestis elamisloa väljastamiseks. Tallinna Halduskohtu menetluses on apellandi kaebus. Apellanti ei saa VMS § 166 järgi vastutusele võtta, sest see seadus on vastu võetud 1993. aastal ja reguleerib Eestisse saabumise, viibimise, elamise ja töötamise ühtseid aluseid.

Apellant saabus Eestisse enne nimetatud seaduse vastuvõtmist 1983.a., mistõttu see õigusnorm temale ei laiene. Apellant ei saanud täita ettekirjutust mõjuvatel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel. Venemaa kui Eestiga sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete üks osapool on selgelt väljendanud oma muret nende meetodite ja lahendusviiside pärast, milliseid Eesti on valinud apellandi probleemide lahendamiseks õigussuhete süsteemis, mis on otseselt rahvusvaheliste kokkulepete objektiks. Venemaa on selgelt ja arusaadavalt demonstreerinud Eesti osapoolele oma huvitatust ning valmisolekut reguleerida neid probleeme kahepoolsete läbirääkimiste teel sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete raamides, tuginedes heale tahtele, rahvusvahelise õiguse normidele ja printsiipidele, ning on teadlikult keeldunud aktsepteerimast Eesti osapoole poolt valitud lahendusviisi.

Venemaa ja Eesti vahel sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete sätted, rahvusvahelise õiguse normid ja printsiibid, Venemaa poolt võetud ametlik seisukoht nende kokkulepete realiseerimise protsessis, ei võimalda Eestil ühepoolses korras, ilma teise lepingu osapoole õigusi ja huvisid arvesse võtmata, korrigeerida nende kokkulepete tingimusi oma äranägemise järgi, suvaliselt tõlgendada nende sätete tähendust ning realiseerida oma poliitilisi eesmärke lugupidamatul ja ebahumaansel viisil, mis riivab mitte ainult apellandi, vaid ka teise riigi kui lepingu osapoole au, väärikust ja head nime.

Venemaa keeldub seoses eeltooduga apellandile välja andmast reisidokumenti ega võta teda taolises õiguslikus staatuses vastu. Probleemi tuleb lahendada ainult lepingu osaliseks olevate riikide poolt rahvusvaheliste kokkulepete raames või rahvusvahelises kohtus ning selle lahendamine ei kuulu Eesti kohtu alluvusse. Apellant on lepingu osapoolteks olevate riikide hea tahte, rahvusvaheliste kokkulepete lähtetingimuste ja sätete tähenduse ühtse mõistmise ja tõlgendamise puudumise tõttu muutunud ohvriks, kelle abil kumbki lepingu osapooleks olev riik püüab realiseerida oma poliitilisi eesmärke, ülesandeid ja ambitsioone.

Apellandi perekonnaliikmed keeldusid Eestist lahkumast ning Venemaale alalisele elamiskohale ümber asumast. Apellandil puudus nii moraalne kui ka seaduslik õigus nende arvamuse tähelepanuta jätmiseks. Apellandil puudus haiguse tõttu reaalne võimalus täita KMA riigist lahkumise ettekirjutust. Apellant oli antud õigusrikkumise eest vahistatud 19.12.2007.a ning paigutatud väljasaatmiskeskusesse tähtajaga kuni 19.02.2008.a. Kohtuvälisel menetlejal puudub õiguslik mehhanism apellandi suhtes ettekirjutuse sunniviisiliseks täitmiseks. Õigustamatult jättis kohus väärteomenetluse peatamata, lahendas asja sisuliselt, määrates apellandile järjekordse karistuse.

Kohus jättis tähelepanuta et sama õigusrikkumise eest on apellandile 20.04.2004.a tehtud ettekirjutus nr 1004799235, mille mittetäitmise eest ta kord juba vahistati ja paigutati väljasaatmiskeskusesse. Vastavalt põhiseaduse §-le 23 ja karistusseadustiku (KarS) §-dele 47 ja 48 ei saa ühe ja sama õigusrikkumise eest isikut kaks korda karistada. Kohus ei ole suutnud vabaneda rahvuslikest ja poliitilistest eelistustest, andes kohtuvälisele menetlejale soodsamad tingimused ja võimalused oma õiguste ja huvide kaitseks apellandile seadusega garanteeritud õiguste ja vabaduste piiramise arvel.

Maakohus keeldus õigustamatult uurimast ja võtmast arvesse üldtuntud tõendeid, ei määranud VTMS §-de 97; 100 kohaselt kindlaks tõendite uurimise järjekorda. Karistust määrates ei võtnud kohus arvesse seda, et apellant viibis alates 18. detsembrist 2007.a vahi all kuni kohus ta 19. detsembril 2007.a. vabastas. Maakohus piirdus õigustamatult ainult apellandi poolt Eestist lahkumise ettekirjutuse mittetäitmise põhjuste uurimisega, keeldudes rakendamast VTMS §-des

81 ja 82 sätestatud ettekirjutuse täitmise aegumist. Olles teadlik teineteist välistavatest alustest, mis tekivad VTMS § 199 lg 3 ja § 199 lg 4 rakendamisel ning mis jätavad apellandi ilma kohtuotsuse vaidlustamise õigusest selle täitmise perioodil, ei tunnistanud maakohus põhjendamatult VTMS § 199 lg. 3-e põhiseaduse §-dega 22 ja 24 lg 5 vastuolus olevaks. Maakohtu otsus pole vormi ja sisu poolest korrektne, sest puudub märge jõustumise kohta 05.02.2008.a, samuti ei selgitanud kohus otsust osapooltele. Apellant kaebab veel arestimaja halbade tingimuste üle.

Kodakondsusja migratsiooniameti ( KMA ) poolt apellatsioonile esitatud vastulause kohaselt ei ole pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine asjaoluks, mis tingiks välismaalasele elamisloa andmise. Pikaajalisest ebaseaduslikust riigis viibimisest ei teki isikul subjektiivset õigust elamisloa saamiseks. Seadusevastasest käitumisest ei pea välismaalane saama tuletada endale täiendavaid õigusi ega saa sellega kaasneda õigustatud ootus tema riigis viibimise seadustamisele. 1983.a. Eestisse saabunud L. Mle on kolmel korral antud Eestis elamise lubasid. Ajavahemikel 11.juulist 1996.a. kuni 11.juulini 1998.a.; 12.juulist 1998.a. kuni 12.juulini 1999.a. ja 15.juulist 1999.a. kuni 1. jaanuarini 2000.a. Eesti riik teadis, et endiste sõjaväelaste abistamisprogrammis osalenud isikud võtsid endale Eestisi lahkumise kohustuse. L. M osales abistamisprogrammis oma abikaasa

N. M kaudu.

8. mail 2000.a. keeldus siseminister käskkirjaga nr.218 L. Mle Eestis elamisloa pikendamisest ning 2001.a. sai riik abistamisprogrammis osalenud isikute nimekirjad.

20. aprillil 2004.a. koostas KMA L. Mle lahkumisettekirjutuse nr.1004799235, milles kohustati teda Eestist lahkuma hiljemalt 18. juuniks 2004.a. Tallinna Halduskohtu 29. juuni 2007.a. määrusega haldusasjas nr.3-07-1305 paigutati ebaseaduslikult Eestis viibiv ja ilma ümberasumiseks vajaliku reisidokumendita L. Nikolenko väljasaatmiskeskusesse. Riigikohtu 27.septembri 2007.a. määrusega haldusasjas nr. 3 - 3- 1- 71- 07 vabastati L. M väljasaatmisekeskusest põhjusel, et ta oli väljasaatmiskeskusse paigutatud enne väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ( VSS ) § 8 lg.2 sätestatud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist.

L. M väljasaatmiskeskusest vabastamise järel saabus lahkumisettekirjutuse nr. 1004799235 sundtäitmise tähtaeg 26. novembril 2007.a. Kuna L. M ei olnud Eestist lahkunud ja viibis Eestis VMS § 5-1 sätestatud seaduslike alusteta ja pani toime VMS § 16-6 järgi kvalifitseeritava väärteo, koostas KMA Tallinna Migratsioonibüroo vaneminspektor M. Kask 18. detsembril 2007.a. väärteoprotokolli nr. 53B07225. Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2007.a. määrusega haldusasjas nr.3-07-2578 paigutati L. M väljasaatmiskeskusesse ja tema seal viibimist on pikendatud. Harju Maakohtu 5. veebruari 2008.a. otsusega väärteoasjas nr. 4-07-7557 tunnistati L. M süüdi VMS § 16-6 järgi ning karistati 10 päevase arestiga. Apellatsioonis väidetud L. M poolt järjekordse elamisloa taotluse KMA-le ja kaebuse Tallinna Halduskohtule esitamise osas märgitakse vastulauses, et 3. märtsi 2008.a.

määrusega haldusasjas on Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud L. M kaebus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise peale.

L. M poolt KMA-le saadetud avaldus erandina tähtajalise elamisloa saamiseks edastati 23. novembril 2007.a. kuuluvuse järgi KMA Põhja regiooni Sõle büroosse ning L. Mt teavitati 26. novembril 2007.a. KMA kirjaga vajadusest minna isiklikult KMA Sõle büroosse. Ajavahemikul, kui L. M oli vabaduses ega viibinud väljasaatmisekeskuses, ta isiku tuvastamiseks KMA Sõle büroosse ei ilmunud ning avaldus jäi registreerimata. Väljasaatmiskeskuses viibimise ajal L. M uut sooviavaldust erandina siseriigis tähtajalise elamisloa saamiseks pole KMA-s registreeritud. Asjaoludel, et L. M saabus Eestisse 1983.a., või et VMS seadus võeti vastu 1993.a. pole tähtsust, sest väärtegu pandi L. M poolt toime VMS –i kehtivuse ajal - ajavahemikul 26.novembrist kuni 18. detsembrini 2007.a. Õige pole väide riikidevahelistest suhetest ja perekondlikest asjaoludest lähtuvatest objektiivsetest takistustest lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2007.a. määrus haldusasjas nr. 3-07-1915, mis puudutab apellandi abikaasat N. Mt, on üldjoontes kehtiv ka L. M suhtes. Selles lahendis märgib halduskohus, et seniajani pole tuvastatud, et Vene Föderatsioon keelduks isikut vastu võtmast ning väljasaatmine pole muutunud võimalikuks, kui isik selleks ise soovi avaldaks. L Ml on võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiasutuselt. Kogu tema väljasaatmiskeskuses viibimise ajal on tal olnud võimalik sealt vabaneda, täites seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks tagasipöördumist võimaldava ankeedi. Seetõttu on põhjendamatu L. M eksponeerimine riikidevaheliste suhete pantvangina. VSS § 26-4 lg.1 p.3 sätestab väljasaadetavale kaasaaitamise kohustuse, mille järgi peab väljasaadetav kaasa aitama väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.

L. M pole üles näidanud tahet väljasaatmiseks vajalike dokumentide saamiseks ning selliselt käitudes pole tal võimalik eeldada Eesti riigi poolt tema siin viibimise seadustamist.

L. M pojad on õppinud ja töötanud Vene Föderatsioonis. Piiriületuse andmebaasi põhjal O. M Eestis ei viibi ja L. Ml on võimalik Vene Föderatsioonis oma poja juures viibida. KMA-le pole L. M esitanud tõendeid oma tervisliku seisundi kohta, mis takistaks tal Eestist lahkumist ega ole ta esitanud taotlust lahkumisettekirjutuse peatamiseks terviseprobleemide tõttu. Väljasaatmiskeskusse paigutamist ja VMS § 16-6 järgi karistamist ei saa käsitleda karistustena üha ja sama teo eest. Väljasaatmisekeskusse paigutamine toimub haldusmenetluse põhimõttel VSS-i erisustega. Väärteo menetlus aga VTMS järgi. Käesolevas asjas karistati teda väärteomenetluse korras ajavahemikul 26. novembrist kuni 18. detsembrini 2007.a. ebaseaduslikult Eestis viibimise eest.

L. M 18.-19.detsembrini 2007.a. väärteomenetluse läbiviimiseks ja kohtusse toimetamiseks kinnipidamise aega ei arvatud mõistetud karistuse hulka, kuna maakohus vabastas menetlusaluse vahi alt 19. detsembril 2007.a. ning karistus mõisteti alles 5. veebruaril 2008. a. toimunud kohtuistungil. Süüteo ja otsuse aegumine on sätestatud karistusseadustiku ( KarS ) § 81 ja 82, mitte VTMS-s nagu osundatakse apellatsioonis. KarS § 81 lg. 3 kohaselt aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. L. Mt karistati 5. veebruaril 2008.a. VMS § 16-6 järgi väärteo eest, mille toimepanemisest 26.

novembrist kuni 18. detsembrini 2007.a. polnud kahte aastat möödunud ega olnud väärtegu aegunud. Antud väärteomenetluse puhul ei ole tegemist VTMS § 199 lg. 4 sätestatud kirjaliku menetluse lahendiga, seega ei saa VTMS § 199 lg.3 ja § 199 lg. 4 teineteist välistada. Selgusetu on, miks pidanuks maakohus VTMS § 199 lg. 3 Põhiseaduse §-de 22 ja 24 lg. 5 vastuolus olevaks tunnistama. Kohus ega keegi teine pole L. Mt käsitlenud süüteos süüdi olevana enne kui oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Samuti pole

L. Mlt karistuse kandmise ajal ära võetud õigust esitada kaebus tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale. Maakohtu otsus kuulutati kohtusaalis kohtuvälise menetleja ja L. M juuresolekul. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende seal viibimine ja riigist väljasaatmine. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Isikul ei ole õigus vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust seal ilma seadusliku aluseta viibida. KMA taotleb Harju Maakohtu 5. veebruari 2008.a. otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu istungil L. M ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni täies ulatuses selles esitatud motiividel. Kohtuvälise menetleja esindaja T. Rüüberg vaidles apellatsioonile vastu kirjalikus vastulauses esitatud motiividel ning taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et ringkonnakohus arutab väärteoasja esimese astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse piires, hinnates vaidlustatud kohtuotsuse järelduste vastavust tegelikele asjaoludele ning väärteomenetlusõiguse või materiaalõiguse kohaldamise õigsust. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi poolt riikide vahelisele suhtlusele antud hinnangud ja väljendatud seisukohavõtud. Vaidlust pole asjaoludes, et L. M saabus Eestisse 1983.a., et ta on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele ajavahemikel 11.juulist 1996.a. kuni 11.juulini 1998.a.; 12.juulist 1998.a. kuni 12.juulini 1999.a. ja 15. juulist 1999.a. kuni 1.jaanuarini 2000.a. oli välja antud Eestis elamise luba.

8. mai 2000.a. käskkirjaga nr. 218 keeldus siseminister L. Mle Eestis elamisloa andmisest ning seejärel on L. M viibinud Eestis VMS §-s 5-1 loetletud seadusliku aluseta. Ringkonnakohtule pole teada ega ole apellatsioonis osundatud seadusele, muule õigusaktile, mille järgi välismaalase pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine tingiks sellele isikule Eestis elamisloa andmise või iseenesest seadustaks isiku Eestis viibimise õiguse. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ja loeb tõendatuks, et L. M on temale välja antud Eestis elamisloa kehtivustähtaja lõppemise järel, s.o. pärast 1. jaanuari 2000.a. viibinud Eesti riigis ebaseaduslikult. Väärteoasja nr. 4 – 07 - 7557 toimiku materjalidest nähtub, et juhindudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ( VSS ) §-st 7 lg.1, 8 lg.2 ja 11 lg.1 koostas KMA 20. aprillil 2004.a. L. Mle Eestist lahkumiseks ettekirjutuse nr. 1004799235, mille sundtäitmise tähtaeg pidi saabuma 19. septembril 2004.a.

L. M esitas halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks ning Tallinna Halduskohtu 7. mai 2004.a. määrusega haldusasjas nr.3-1481/2004 peatati eelnimetatud ettekirjutuse täitmine kuni haldusasjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni.

N. M kaebuse Eestist lahkumise ettekirjutuse nr. 1004799235 tühistamiseks jättis Tallinna Halduskohus 26. septembri 2006.a. otsusega rahuldamata ning see halduskohtu otsus jõustus 13. juunil 2007.a., mil Riigikohus jättis L. M kassatsiooni menetlusse võtmata. VSS § 8 lg. 2 kohaselt kuulub lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 60-st päevast pärast ettekirjutuse tegemist. Kuna L. Mt ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu 48 tunni jookusl võimalik Eestist välja saata, siis Tallinna Halduskohtu 29.juuni 2007.a. määrusega nr. 3-07-1305 paigutati L. M väljasaatmiskeskusesse. Riigikohtu 27. septembri 2007.a. määrusega nr. 3 – 3 – 1 – 71 – 07 tühistati halduskohtu poolt antud luba L. M väljasaatmiskeskusse paigutamise kohta ja L. M vabastati väljasaatmisekeskusest. Riigikohus selgitas oma määruses, et seadus võimaldab ebaseaduslikult riigis viibiva isiku paigutada väljasaatmiskeskusesse, kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise aeg on saabunud. Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda. Kuna L. M paigutati väljasaatmiskeskusesse ajal, mil ei olnud möödunud VSS § 8 lg.2 ja lahkumisettekirjutusest tulenev 59 päevane tähtaeg, siis tuleb tema puhul lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist arvestada alates L. M väljasaatmiskeskusest vabastamisest. Seega muutus Eestist lahkumise ettekirjutus nr. 104799235 L. M suhtes sundtäidetavaks 26. novembrist 2007.a. ning 23 päeva hiljem koostati jätkuvalt ebaseaduslikult Eestis viibivale L. Mle VMS § 16-6 tunnustel käesoleva väärteoasja menetluse aluseks olev väärteoprotokoll nr. 53B07225 ning kohtusse toimetamiseks peeti L. Mikoleko kinni. Väärteoasja nr. 4-07-7557 arutamisel 19. detsembril 2007.a. Harju Maakohus oma määrusega rahuldas menetlusaluse isiku ja tema kaitsja taotluse asja arutamise edasilükkamiseks ning vabastas L. M. Samal päeval arutas Tallinna Halduskohus KMA taotlust L. M väljasaatmiskeskusesse paigutamise kohta ning 19. detsembri 2007.a. määrusega haldusasjas nr.3-07-2578 andis halduskohus loa paigutada ebaseaduslikult Eestis viibiv L. M kaheks kuuks väljasaatmiskeskusesse.

5. veebruaril 2008.a. väärteoasja nr. 4 -07-7557 uuel arutamisel tunnistas Harju Maakohus L. M süüdi VMS § 16-6 järgi ning karistas 10 päevase arestiga, mille kandmise alguseks loeti kohtuotsuse 5. veebruaril 2008.a. kuulutamise päev. Harju Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et L. M pani toime VMS § 166 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusaluse isiku süü nimetatud väärteo toimepanemises on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ning kohtulikul uurimisel kontrollitud kirjalike tõenditega: koopiaga L. M Vene Föderatsiooni passist; KMA 20.04.2004.a ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr

1004799235; KMA 22.10.2007.a otsusega järelevalvemeetmete kohaldamiseks nr 1004799235; isiku kinnipidamise protokolliga 18.12.2007.a. Maakohus on õigesti tuvastanud, et L. M süüd välistavad asjaolud puuduvad, väärtegu on tema poolt toime pandud tahtlikult. Karistuse mõistmisel on maakohus võtnud õigesti arvesse L. M süü suurust ja õiguskorra kaitsmise vajadust. Arestiga karistamist põhistab maakohus asjaoluga, et süüdlane tahtlikult ja järjepidevalt väldib temale pandud kohustuse täitmist, apelleerides seejuures täisealise poja halvale tervisele.

L. M karistust kergendavaid või seda raskendavaid asjaolusid pole kohtumenetluse käigus selgunud. Karistus on mõistetud alla seaduses kehtestatud sanktsiooni keskmist määra.

L. Mle Eestis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasuse kohta on seisukoha väljendanud Riigikohus 17. aprilli 2003.a. lahendis nr. 3-3-1-17-03. Väärteoprotokolli nr.53B07225 kohaselt on käesolevas väärteoasja menetluses L. Mle ette heidetud ja ta maakohtu otsusega VMS § 16-6 järgi süüdi tunnistatud ajavahemikul 26. novembrist kuni 18. detsembrini 2007.a. Eestis ebaseadusliku viibimise eest. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukohalt asjakohatu apellandi väide, nagu oleks antud väärteo eest teda juba karistatud kui ta 20. aprillil 2004.a koostatud lahkumisettekirjutuse nr 1004799235 mittetäitmise eest kinni peeti ja paigutati väljasaatmiskeskusesse. VSS § 23 lg.1 korras väljasaatmiskeskusse paigutamine on haldusmenetluse korras kohaldatav abinõu, mida rakendatakse Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, keda pole olnud võimalik VSS § 18 lg.1 sätestatud tähtaja jooksul riigist välja saata. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine pole KarS

3. peatüki järgi süüteo toimepanemise eest kohaldatavaks karistuseks. Samuti on ebaõige KMA poolt apellatsioonile esitatud kirjalikus vastulauses osundamine Harju Maakohtu 30. oktoobri 2003.a. otsusele väärteoasjas nr.4-2073/03. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2003.a. otsusest väärteoasjas nr. 4-2073/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2004.a. otsusest nr. 2-4/78 nähtub , et VMS § 16-6 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest on 1140 kr. suuruse rahatrahviga karistatud Nikolai Mt, mitte aga L. Mt. Tegelikele asjaoludele mittevastavad on apellandi väited, nagu takistanuks halb tervislik seisnud Eestist lahkumise ettekirjutuse täitmist.

Väärteoasja toimikus olevast Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja kirjalikust vastusest KMA –le nähtub, et L. Ml pole 26. septembril 2007.a. Lääne Tallinna Keskhaigla Naistekliinikust saadud teabe põhjal tervisest lähtuvaid vastunäidustusi reisimiseks, tunni jooksul väljasaatmiseks ega väljasaatmiskeskusse paigutamiseks. Tuginedes Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohale, mille järgi võib tõendiks olla teises asjas jõustunud kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolu, käsitleb ringkonnakohus sellise tõendiallikana L. M poolt ringkonnakohtu istungil üle antud materjalide hulgas asuvat Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2007.a. otsust haldusasjas nr. 3-07-2578.

Nimetatud kohtuotsuse põhiosa punkti 7 kohaselt ei takista B. M ( menetlusaluse poeg ) ega teiste perekonnaliikmete tervislik seisund L. M Vene Föderatsiooni ümberasumist. Ringkonnakohtu istungil pole apellant esitanud tõendeid, et abivajaja ravi on võimalik vaid Eestis ning et see pole kättesaadav Vene Föderatsioonis. L. Ml ega tema abikaasal pole Eestis elamise ega töötamise luba, mis oluliselt pärsib elatise teenimist enda kui laste ülalpidamiseks. Ringkonnakohtu seisukohalt ei vasta tegelikele asjaoludele apellatsioonis esitatud väited, nagu oleks maakohus keeldunud uurimast ja võtmast arvesse üldtuntud tõendeid ega määranud kindlaks olemasolevate tõendite uurimise järjekorda ning ei selgitanud osapooltele oma otsust.

Väärteotoimikus sisalduv Harju Maakohtu 05. veebruari 2008.a ( ekslikult märgitud Tallinna Linnakohus) kohtuistungi protokoll (tlk 27) ei kinnita apellandi eelpoolnimetatud väiteid. VTMS § 106 lg 1 kohaselt on kohtumenetluse pooltel kolme päeva jooksul, arvates kohtuistungi protokolli allakirjutamisest, õigus esitada protokolli kohta oma täiendused ja parandused. Toimiku materjalide hulgas ei ole kohtumenetluse poole, sh apelland poolt kohtuistungi protokolli kohta esitatud märkuseid, täiendusi, parandusi. Kaebuse väidete ja kohtuistungi protokolli lahknevuse korral omab õiguslikku tähendust kohtuistungi protokoll (RKKK 3-1-1- 27-04).

Ekslik on apellandi viide VTMS §-le 81 ja 82 väärteomenetluse lõpetamise põhjendamisel aegumise tõttu. VTMS § 81 reguleerib väärteotoimiku koostamist ja asjaajamist väärteomenetluses, §

82 aga väärteoasja registreerimist. Süüteo ja otsuse aegumist käsitlevad KarS § 81 ja § 82. KarS § 81 lg.3 ja § 82 lg.1 p.3 järgi aegub väärtegu, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat ning otsust ei asuta täitma, kui selle jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud.

L. Mle arvati süüks väärteo toimepanemine 26. novembrist kuni 18.detsembrini 2007.a. Maakohus arutas süütegu ning tegi süüdimõistva kohtuotsuse 5. veebruaril 2008.a., mis pöörati VTMS § 205 lg.1 korras viivitamatult täitmisele. Seega pole kahtlust, et süüteo aegumistähtaeg polnud saabunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega selles, et maakohus ei tunnistanud õigustamatult VTMS § 199 lg. 3 mittevastavaks põhiseaduse §-dega 22 ja 24 lg 5 kuna see on vastuolus sama paragrahvi 1. lõikega ning jätab kaebaja ilma VTMS § 19 lg.7 sätestatud õigusest vaidlustada kohtuotsust selle täitmise perioodil.

Ringkonnakohus märgib, et VTMS § 19 lg 1 p 7 annab menetlusalusele isikule õiguse vaidlustada kohtuvälise menetleja või kohtu menetlustoiming või lahend samas seadustikus sätestatud korras. Ehkki VTMS § 199 lg 3 sätestab, et kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest, ei võta nimetatud asjaolu menetlusaluselt isikult õigust vaidlustada kohtu lahendit VTMS sätestatud korras. Seega ei ole eelpoolnimetatud sätete puhul tegemist põhiseadusele mittevastavusega, menetlusaluse isiku kaitse või kaebeõiguse piiramisega. L.

M kaebeõiguse tegeliku realiseerimise võimalust tõendab tema apellatsiooni menetlusse võtmine ja arutamine ringkonnakohtus. Karistuse kandmise tingimused arestimajas seonduvad maakohtu poolt mõistetud karistuse täitmisega ning jäävad väljapoole apellatsioonimenetluse kohtuliku arutamise piire. Ringkonnakohus nõustub apellatsiooniga selles, et L. M oli ajavahemikul 18.- 19.detsembrini 2007.a. KMA töötaja poolt kinni peetud VMS § 16-6 tunnuste järgi kvalifitseeritud väärteoasja menetlemisega ning karistuse mõistmiseks kohtu ette toimetamisega.

Asjaolu, et Harju Maakohus lükkas 19. detsembril 2007.a. väärteo asja sisulise arutamise edasi ja vabastas L. M, ei muuda tema kinnipidamise eesmärki ega sisu VTMS § 44 lg.1 tähenduses. VTMS § 44 lg.3 kohaselt arvatakse kinnipidamise aeg KarS § 68 lg.2 sätestatud korras karistusaja hulka. Seetõttu pidanuks esimese astme kohus L. Mle VMS § 16-6 järgi karistusena mõistetud 10 päeva aresti hulka arvama tema kinnipidamise aja 18.-19. detsembrini 2007.a., s.o. 2 päeva. Olukorras, kus L. M on täies ulatuses ära kandnud temale Harju Maakohtu 5. veebruari 2008.a. otsusega mõistetud karistuse ja sellele lisaks olnud sama väärteoasja menetlemisel 2 päeva kinnipeetud, mida pole maakohus arvanud karistuse aja hulka, tekib L.

Ml õigus hüvitisele 2 kinnipidamises oldud päeva eest, mis ületavad karistuse tähtaega. Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p.4 ja § 5 lg.1 kohaselt kuulub L. Mle hüvitamisele 2 ( kaks ) päeva, mille kestel temalt oli vabadus võetud üle määratud karistuse tähtaja, s.o. kokku 14 ( neljateist ) päevamäära suuruses summas. Väärteoasja arutamisel ringkonnakohtus pole selgunud asjaolusid, mis riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg.3 kohaselt välistaksid L.

Mle vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 2 ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 5. veebruari 2008.a. otsuse sisuliselt

muutmata, tehes selle resolutiivosasse täpsustuse KarS § 68 lg.2 alusel 18. - 19. detsembrini 2007.a. kinnipidamise aja arvamisest L. Mle mõistetud karistuse aja hulka. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

I. AMANN

M. PREIMER

E. RANDMÄE