1-07-11147\8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

100

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-11147 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. märts 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi A.R süüdistus KarS § 424 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17. jaanuari 2008. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A.R kaitsja adv. Veljo Viilol Prokurör Aleksander Tšitšerov

Süüdistatava A.R

sünd 25.06.1964.a., varem kohtu poolt korduvalt karistatud, sealhulgas KrK § 204 lg 3 järgi 2000.a ja KarS § 424 järgi 2003.a.

Kaitsja Adv. Veljo Viilol RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 17. jaanuari 2008.a otsus A.R süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

2

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A.R tunnistati süüdi KarS § 424 järgi ja karistati 9 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendati mõistetud vangistus üldkasuliku tööga 360 tunni ulatuses, millise täitmise tähtajaks määras kohus 10 kuud. Üldkasuliku töö

tegemise ajaks allutati A.R kriminaalhooldaja järelevalve alla ning kohustati mitte

tarvitama alkoholi ja narkootikume ning osaleda kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalabiprogrammis. Lisakaristusena võeti A.R-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks.

A.R tunnistati süüdi selles, et olles 04.11.2003.a karistatud KarS § 424 järgi 3

kuulise vangistusega tingimisi 18 kuulise katseajaga, ajal, mil karistus oli kustumata, taas 23.06.2007.a juhtis Maardus Kroodi teel mootorsõidukit MB 30 joobeseisundis.

APELLATSIOONI SISU

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse A.R-ile mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas, kuivõrd kohus on eksinud KarS § 56 lg-s 2 sätestatus, mille kohaselt peab vangistuse mõistmist põhjendama.

Kohus on alusetult lugenud süüteo äärmiselt ohtlikuks A.R keskmise joobe (0,98

mg/l) tõttu. Kohus ei arvestanud, et A.R oli võtnud ühe pitsi viina seoses

hambavaluga, kuid oli vahetult pärast seda kinni peetud, mistõttu väljahingatav õhk näitas tema tegelikust joobest suuremat joovet.

Kohtul puudus alus väita, et A.R pani ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise.

Kohus põhjendas üldsõnaliselt kõiki asjaolusid, et A.R on analoogilise kuriteo eest varem kahel korral karistatud vangistusega tingimisi ja samalaadse teo eest ka väärteo korras,

kuid karistused pole talle mõju avaldanud. Märkimata on aga, et need kuriteod pani süüdistatav toime pikka aega tagasi. Viimati karistati teda 4 aastat tagasi ning selle aja vältel ei ole tal olnud probleeme alkoholitarbimisega, narkootikume pole ta kunagi tarvitanud. Seega on täiesti alusetu A.R-ile pandud kohustus mitte tarvitada narkootikume.

Sisuliselt ei ole kohus arvestanud kergendava asjaoluga – puhtsüdamliku kahetsusega ja ka sellega, et ta on korralikult kandnud varasemad karistused ja tasunud trahvid. Ta on korralik ja hea töömees, tal on perekond, kindel elukoht.

Kaitsja on seisukohal, et A.R suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärke ka kergema karistusega – rahalise karistusega.

3

Lisakaristust on maakohus kohaldanud ebaõigesti. Kaitsja rõhutab, et lisakaristust võib kohus

kohaldada, mitte aga ei pea kohaldama ning lisakaristuse mõistmist tuleb põhjendada. Kohtuotsuses toodud põhjendused on üldsõnalised, karistusaja pikkus on motiveerimata.

Kaitsja peab ebaõigeks põhjendust lihtsalt õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes. Karistus tuleb mõista individualiseeritult. A.R ei pea kannatama ega ranget karistust kandma üldpreventiivse eesmärgi saavutamiseks, mille tagamise kohustus on õiguskaitseorganitel. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb süü suurus.

Apellant rõhutab, et A.R on autojuht-kraanajuht alates 1986.a. Ei enne ega pärast 2003.a pole pannud ta toime ühtki väärtegu ega liiklusalast minetust. Mõistetud lisakaristus

on ebaproportsionaalselt pikk. Kohtuotsus on vastuoluline ja sellest jääb mulje, et kohus karistas A.R ka eelmiste kuritegude eest uuesti.

Lisakaristuse mittemõistmist või vähemalt lühemaajalist kohaldamist võimaldab asjaolu, et

süüdlane on muretsenud endale autokraana, see on tema töövahend ja ainuke sissetuleku

allikas. Kohatu on kohtu poolt väidetu, et autokraanat võib ta välje rentida, müüa ja leida endale teine töö. Inimlikult võttes oleks see nagu kolmas karistus.

Käesoleval juhul on kohus rikkunud KrMS § 312 p 5 norme, mistõttu vangistuse mõistmine ja

selle asendamine ÜKT-ga ning lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud. Puuduvad igasugused takistused A.R-ile rahalise karistuse mõistmiseks.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon on osaliselt põhjendatud ja taotles lisakaristuse kestuse lühendamist.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioon alust.

Kuivõrd apellatsiooni põhirõhk on suunatud A.R-ile mõistetud lisakaristuse vaidlustamisele, siis kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks rõhutada, et Riigikohus on oma

otsustes pidanud järjepidevalt vajalikuks rõhutada seisukohta, mille kohaselt isiku

karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt

juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-03; 3-1-1-69-03; 3-1-1-54-07; 3-1-1-55-07). Samasugust seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu üldkogu oma 27. juuni 2005.a otsuses nr 3-4-1-2-05, milles muuhulgas on selgitatud, et juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses

mõttes karistuse eesmärk on legitiimne, kuna joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku

juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja

omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja

vabaduste kaitseks. Eelnevat silmas pidades ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud apellandi arusaam, nagu poleks alust arvestada A.R-ile lisakaristust mõistes õiguskorra kaitsmise huvisid. Pidades silmas liiklusohutuse olukorda riigis tervikuna, tuleb KarS §-s 424

4

ettenähtud kuriteo toimepannud isikutele nii põhikui lisakaristust mõistes alati lähtuda

üldpreventiivsetest kaalutlustest ja eesmärkidest, mida on maakohus ka arvestanud, jätmata aga seejuures tähelepanuta karistuse mõistmise individualiseerituse nõuet.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu puudunuks maakohtul alus väita, et A.R pani ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu ja tervise. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele, isegi siis, kui sellega konkreetsel juhul ei põhjustatud raskeid tagajärgi.

Maakohus on õigesti märkinud, et A.R juhtis 23.06.2007.a mootorsõidukit, olles keskmises joobes, kuivõrd Vabariigi Valitsuse 02.04.2001.a määruse nr 120 „ Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 19 lg 1 p 3 kohaselt loetakse keskmiseks joobeks juhtumid, mil alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,76 kuni 1,25 milligrammi. A.R tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,98 milligrammi ühes liitris väljahingatavas õhus /tl 9/. Arusaamatuks jääb aga kohtukolleegiumile apellatsioonis märgitu, et A.R oli võtnud enne autoga

sõitma asumist ühe pitsi viina seoses hambavaluga. A.R on kohtuistungil põhjendanud toimepandut oma sünnipäeva tähistamisega /tl 39/.

Seonduvalt apellatsioonis väidetuga selle kohta, et süüdistatav on analoogilisi tegusid pannud

toime pikka aega tagasi, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et väljend „pikka aega

tagasi“ ei ole juriidiliselt korrektne. Võimalik on rääkida kehtivatest karistustest

karistusregistri seaduse § 25 mõttes ning rääkida ei saa nimetatud seadusesätte mõttes kustunud karistustest. A.R on kohus karistanud 27.12.2000.a KrK § 204 lg 3 järgi, 04.11.2003.a KarS § 424 järgi ning väärteomenetluses 05.09.2003.a LS § 74’17 ja 74’19 järgi (kehtiv karistus, kuivõrd määratud 15 000 krooni suurune rahatrahv on tasutud 18.07.2007.a /tl16/). Need andmed viitavad sellele, et kõne all olevat kuritegu ei saa käsitada kui juhuslikku tegu ning mis puutub eelnevalt mõistetud karistuste korralikku kandmisse, siis tuleb märkida, et 2003.a mõistetud rahatrahvi tasumiseks kulus A.R ligi neli aastat. Eeltoodud

asjaolusid silmas pidades leidis maakohus kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et A.R

mõjutamiseks ei ole talle rahalise karistuse mõistmine võimalik. Märkida tuleb sedagi, et süüdistatav on ise möönnud talle rahalise karistuse mõistmise võimatust, kuivõrd ta on kohtule kirjalikult esitanud avalduse, et nõustub tegema üldkasulikku tööd /tl 36/.

Nagu kohtukolleegium eelpool rõhutas, tuleb isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki

juhtimise eest alkoholijoobes temalt juhtimisõigus ära võtta ja üksnes väga erandlikel juhtudel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Asjaolu, et A.R on muretsenud

endale seoses elatise teenimisega autokraana, ei ole kohtukolleegiumi arvates sedavõrd

erandlikuks asjaoluks, mis tingiks talle mootorsõiduki juhtimisõiguse säilitamise vaatamata

toimepandud teole. Mootorsõiduki juhtimisõiguse näol on tegemist eriõigusega, mis võimaldab isikul oma põhiõigusi ja kohustusi hõlpsamini realiseerida, kuid mille puudumine konkreetsel juhul ei takista A.R elatist teenida. A.R, seades enda toimetuleku sellisesse sõltuvusse mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust, peaks järgima liiklusnõudeid

eriti hoolikalt. Tuvastatud tehioludest nähtub aga, et vaatamata korduvalt kohaldatud

mõjutusvahenditele tahtlikult toime pandud liiklusnõuete rikkumise eest ei ole A.R suutnud seadust järgida.

Põhjendused, miks on A.R-ile mõistetud lisakaristus keskmises määras, on maakohus oma otsuses esitanud.

5

Kuivõrd prokuröri taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse osas ei ole maakohtu seisukohaga ühtinud ning ka ringkonnakohtus on prokurör väljendanud apellatsiooni toetavat seisukohta, siis kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3- 1-1-91-07 esitatud seisukohale, mille kohaselt ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonis esitatu otsuse tühistamiseks alust ei anna.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju maakohtu 17.01.2008.a otsuse A.R suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Julia Katškovskaja Ivi Kesküla