1-06-5729\32 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.märts 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.märts 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-5729 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi A.H süüdistus KarS § 293 lg 2 p 1,2, K.N

süüdistuses KarS § 297 lg 2, Merle Orava

süüdistuses KarS § 297 lg 2, H.P süüdistuses KarS § 297 lg 3 järgi üldmenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 30.novembrist 2007.a.

Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A.H kaitsja adv. Aadu Luberg ja H.P esinadaja Andres Aro Prokurör Helga Aadamsoo Süüdistatavad

A.H ja H.P – asukoht X

(ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv.Aadu Luberg ja adv. Liis Toomsalu

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 30.novembrist 2007.a. A.H ja OÜ Globetrotteni suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu 30.novembri 2007.a. kohtuotsusega mõisteti süüdi A.H

KarS § 293 lg 2 p 1,2 järgi ning karistati (2 a 6 k) kahe aasta ja kuue kuulise

vangistusega. KarS § 73 alusel jäeti A.H-le mõistetud vangistus täies

ulatuses täitmisele pööramata tingimusel kui A.H (3 a 6 k) kolme aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 49 alusel kohaldati A.H-le lisakaristust , millega võeti temalt ära õigus töötada (3 a) kolme aasta jooksul avalikus teenistuses.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati A.H ajavahemikus 05.07.-21.07.2005 a. eelvangistuses viibitud aeg 17 päeva karistusaja hulka ning arvati tema karistus selles osas kantuks. Kandmata karistuseks loeti A.H (2 a 5 k 13 p) kaks aastat viis kuud ja kolmteist päeva vangistust.

Katseaja alguseks arvati 30.11.2007 a. Lisakaristuse kohaldamise alguseks arvati kohtuotsuse jõustumise päev. H.P mõisteti süüdi KarS § 297 lg 3 järgi ning karistati rahalise karistusega summas (100000) sada tuhat krooni.

KarS § 83 lg 1 kohaselt konfiskeeriti Lääne Politseiprefektuuri deposiiti kantud K.N-ilt

pistisena A.H-le

üleantud sularaha summas (85000) kaheksakümmend viis tuhat krooni ning otsustati kanda see riigi tuludesse. A.H-lt mõisteti KarS § 83’, § 84 ja § 85 lg 1 alusel välja süüteoga saadud raha summas (45000) nelikümmend viis tuhat krooni riigi tuludesse.

A.H mõisteti süüdi selles, et tema, olles Kihnu vallavanem, kellel oli ametikoht ja ametiseisund, kes oli ametiisikuks korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 3

lg 1 ja 2 ning § 4 lg 2 p 15 kohaselt ja omas kohalikus omavalitsuse organis ametiseisundit, kuna täitis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 sätestatud ja Kihnu Valla põhimääruse § 25 sätestatud vallavanema ülesandeid alates

3

07.04.2003 a. kuni 03.11.2005 a. ning kes talle antus pädevuse piires täitis kohaliku

omavalitsuse haldamise – ja juhtimisülesandeid ning korraldas varaliste väärtuste liikumist, olles KarS 288 lg 1 mõttes ametiisikuks, tegi 2005 a. mai lõpus ja juuni alguses

Kihnu vallavanemana H.P esindajale K.N-ile ettepaneku osaleda

Kihnu sadama kerghoonete taastamistöödel ja nõudis Kihnu sadama kerghoonete

taastamistöödel teostamise õiguse saamise eest H.P esindajalt K.N-ilt

45000 krooni. Nõudmise teostamiseks toimus 2005 a. juuni alguses Kihnu

Vallavalitsuses hankekonkurss A.H

korralduse alusel ja Kihnu

sadamatööde teostamiseks laekunud pakkumiste hindamine, mille võitis H.P

, kes 06.06.2005 a. sõlmis Kihnu vallavalitsusega töövõtulepingu Kihnu

sadama kerghoonete taastamiseks. Peale Kihnu vallavalitsusest ettemaksuna 75000 krooni tasumist, kohtusid A.H ja K.N 07.06.2005 a. kell 11.24 Pärnu

linnas, Tallinna maantee alguses olevas parklas, kus K.N andis A.H-le üle A.H poolt nõutud 45000 krooni.

Samuti A.H , Kihnu vallavanemana, 2005 a. juunis, tegi H.P esindajale K.N-ile ettepaneku osaleda Kihnu muuseumihoone renoveerimistöödel

ja nõudis Kihnu muuseumi renoveerimise tööde teostamise õiguse saamise eest H.P

esindajalt K.N-ilt 85000 krooni. 2005 a. juuni lõpus viis Kihnu Vallavalitsus A.H korraldusel läbi Kihnu muuseumihoone renoveerimistööde

pakkumine hindamise, mille võitis H.P . 01.07.2005 a. sõlmisid Kihnu

Vallavalitsus ja H.P

töövõtulepingu Kihnu muuseumihoone

renoveerimiseks. Peale Kihnu vallavalitsuselt ettemaksuna 200000 krooni tasumist

kohtusid A.H ja K.N 05.07.2005 a. ajavahemikul kella 16.22 kuni 17.15 Pärnu linnas Ehitajate teel, ca 150 m peale Papiniidu silda, kus K.N andis A.H-le üle A.H poolt nõutud 85000 krooni.

Seega kahel korral nõudis ja sai A.H

Kihnu vallavanemana

pakkumismenetlused võitnud H.P esindajalt K.N-ilt kokku 130000 krooni pistist.

H.P on mõistetud süüdi selles, et 2005 a. mai lõpus ja 2005 a.

juunikuu alguses, peale Kihnu vallavanema A.H ettepanekut H.P

esindajale K.N-ile

osaleda Kihnu sadama kerghoonete taastamistööde teostamiseks korraldatavas pakkumismenetluses ning esitatud nõudmist maksta A.H-le Kihnu Vallavalitsusest ülekantavast ettemaksust isiklikult talle

45000 krooni, lubas H.P esindaja K.N osaleda Kihnu sadama

kerghoonete taastamistöödeks korraldatavas pakkumismenetluses ja tasuda nõutud summa.

06.06.2005 a. sõlmis Kihnu vallavalitsus A.H isikus töövõtulepingu Kihnu

sadama kerghoonete taastamiseks pakkumismenetluse võitnud H.P juhatuse liikme Merle Oravaga. 07.06.2005 a. kella 10.42-10.45 ajal võttis Merle Orav K.N-i juuresolekul Pärnu

linnas Härma Kaubahoovis asuvast SEB Eesti Ühispanga sularahaautomaadist

H.P arvelduskontole nr. xxxxxxxxxxxxxx Kihnu Vallavalitsuselt

ettemaksuna 06.06.2005 a. laekunud 75000 kroonist välja neljal korral järjest 10000 krooni ja ühe korra 5000 krooni sularaha, kokku seega 45000 krooni ning andis 45000 krooni sularaha K.N-ile maksmiseks isiklikult A.H-le.

4 07.06.2005 a. kella 11.24 ajal andis K.N Pärnu linnas Tallinna maantee alguses olevas parklas Kihnu vallavanemale A.H-le Kihnu Vallavalitsusest laekunud 75000 kroonisest ettemaksust üle eelnevalt nõutud ja lubatud 45000 krooni.

Samuti 2005 a. juunis, peale Kihnu vallavanema A.H ettepanekut H.P

esindajale K.N-ile osaleda Kihnu muuseumi renoveerimise tööde

teostamiseks korraldatavas pakkumismenetluses ning esitatud nõudmist, maksta A.H-le Kihnu Vallavalitsusest ülekantavast ettemaksust isiklikult talle 45000

krooni, lubas H.P esindaja K.N osaleda Kihnu muuseumihoone renoveerimistöödeks korraldatavas pakkumismenetluses ja tasuda nõutud summa.

01.07.2005 a. sõlmis Kihnu Vallavalitsus vallavanem A.H isikus töövõtulepingu Kihnu muuseumihoone renoveerimiseks pakkumismenetluse võitnud H.P tegevjuhi K.N-iga

05.07.2005 a. kella 16.22 ajal võttis Merle Orav Pärnu linnas Pärnu Kaubamajakas

asuvast SEB Eesti Ühispanga kontorist K.N-i juuresolekul H.P

arvelduskontolt nr. xxxxxxxxxxxxxx Kihnu Vallavalitsuselt 05.07.2005 a. laekunud 217000 kroonist välja sularahas 85000 krooni ning andis 85000 krooni sularaha K.N-ile maksmiseks A.H-le.

05.07.2005 a. ajavahemikus kella 16.22 kuni 17.15 andis K.N Pärnu linnas

Ehitajate teel ca 150 meetrit peale Papiniidu silda Kihnu vallavanemale A.H-le

Kihnu Vallavalitsuselt laekunud 200000 kroonisest ettemaksust üle eelnevalt nõutud ja lubatud 85000 krooni.

Kokku lubas H.P huvides tegutsenud K.N kahel korral maksta A.H-le tema nõudmisel 130000 krooni pistist ning Merle Orav ja K.N maksidki A.H-le H.P huvides kahel korral kokku 130000 krooni pistist.

Vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti süüdi veel K.N, kuid kelle suhtes ei ole otsust apelleeritud.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava A.H kaitsja adv. Aadu Luberg leiab esitatud apellatsioonis, et maakohtus läbi viidud kohtulik uurimine oli apellatsioonis kirjeldatud juhtudel ühekülgne ja puudulik ( KrMS § 338 p. 1 ) , otsusega on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ( KrMS § 338 p. 2 ), mis väljendub KarS § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 ebaõiges kohaldamises, s. t. A.H ebaõiges süüdimõistmises ja Jälitustegevuse seaduse ( JTS ) § 1 lg. 2 p. 2 ; § 3 lg.1 p. 1 ja § 16 lg. 1 eiramises ja kriminaalasja arutamisel maakohtus on apellatsioonis toodud kaalutlustel oluliselt eiratud kriminaalmenetlusõigust ( KrMS § 338 p. 3 ).

Apellandi kaalutlused on järgmised.

1) A.H ja tema kaitsjal ei võimaldatud tutvuda jälitustegevusega saadud kogu teabega, milline võimalus süüdistusfunktsiooni kandjal on olnud ja millist viimane on ka

kasutanud. Kaitsja leiab, et A.H suhtes on eiratud kriminaalasja arutamisel poolte

võistlevuse ( võrdsuse ) põhimõtet ( KrMS § 14 ) ning ta on ilma jäetud võimalusest

enda tõhusaks kaitseks. Ka on jälitustegevusega saadud kriminaalasjas asuvad

5 tõendid, olles saadud poolte võistlevuse põhimõtte eiramisega, lubamatud tõendid ning tuleb kriminaalasja lahendamisel kõrvale jätta.

Kaitsja leiab, et nimetatud olukord kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg. 1 p. 7 ( kohtuotsuses puudub põhjendus ). Kui ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu, taotleb kaitsja KrMS § 339 lg. 2 alusel kirjeldatud olukord

tunnistada kriminaalmenetlusõiguse muuks rikkumiseks, millega on kaasnenud

ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Oluline osa jälitustegevusega seonduvaid küsimusi, millised kaitsja maakohtus tõstatas, on Otsuses käsitlemata, rääkimata neile hinnangu andmisest. Selliselt esineb otsuses KrMS § 339 lg. 1 p. 7 kirjeldatud olukord.

2) Järgnevalt märgib kaitsja , et 12. 02. 2007.a. kohtuistungil selgus , et maakohtule on

kaitsja kohtuistungil esitatud taotluse lahendamise käigus väljaspool avalikke kohtuistungeid tutvustatud jälitustoimingute lubasid, millistest maakohus tegi kokkuvõtte

12. 02. 2007.a. kohtuistungi protokollis . 15. 10. 2007.a. kohtuistungil selgus, et

ajavahemikul peale 12. 02. 2007.a. kohtuistungit ( mil maakohtule oli kaitsja taotluse

lahendamise käigus esitatud mõlemad jälitustegevuse load ) ja enne 15. 10. 2007.a. kohtuistungit esitati maakohtule uuesti jälitustegevuse load, kusjuures sellist taotlust ei

olnud võistlevas protsessis kohtumenetluse pooled kohtuistungil esitanud. Samal, s. t.

15. 10. 2007.a. istungil maakohus täpsustas loa jälitustegevuseks antud loa numbrit. Kaitsja seisukoht prokuröri ja maakohtu poolt kriminaalasja sellisele menetlemisele 15. 10. 2007.a. kohtuistungil oli ja on järgmine :

esiteks, prokuröri täpsustust ka jälitustegevuse loa numbri osas ei saa kohtuistungi protokolli sisse viia, sest tähtaeg on möödas ( KrMS § 158 lg. 1 ). teiseks, prokurör nimetas, et Jälitusprotokollis on märgitud, et nimetatud jälitustoimingud

on teostatud prokuröri määruse alusel nr. LÄRP 16 / 273 – sellise 07. juuni 2005.a.

kuupäevaga prokuröri määrusele oli viide 15. 10. 2007.a. kohtuistungil esmakordne ;

sellist määrust kriminaalasjas ei esine, mistõttu see ei saa olla jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks võetav.

kolmandaks, maakohus omal initsiatiivil 15. 10. 2007.a. kohtuistungil avaldas, et luba,

mille numbri parandamist prokurör taotleb, et erine mitte ainult numbri, vaid ka loa

kuupäeva poolest – kohus avaldas, et istungitevahelisel ajal esitatud jälitustegevuse

luba oli 3. juuni 2005.a. kuupäevaga, milline kuupäev sobis 1. episoodi kuupäevaga süüdistuses. 3) See, et maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust ega nõudnud välja 09. 06. 2005.a. jälitustegevuse luba, mille alusel prokuröri sõnul , kuid milline luba oli eelnevalt maakohtule esitatud kui 1. episoodis läbi viidud jälitustegevuse seaduslikkuse alus, on vastuolus nii KrMS §11 kui ka KrMS § 14 lg. 1 põhimõtetega. Kaitsja taotleb eelnev menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ( KrMS § 339 lg. 2 ).

4) Otsuses on 1. episoodis jälitustegevuse „ õige „ loana käsitletud Lääne Ringkonnaprokuratuuri 03. juuni 2005.a. luba nr. 16 / 273.

1. episoodis jälitustegevuse loa alusel saadud jälitusteave on vormistatud 07. 06. 2005.a. jälitusprotokollis . Jälitusprotokollis puudub jälitustegevuse loa kuupäev. 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokolli võrdlemine näitab vastuolusid, mille alusel kaitsja jätkuvalt leiab, et 1. episoodis läbi viidud jälitustegevus, väljudes loa piirest, on ebaseaduslik :

6 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objektiks ainult A.H, kuid Jälitusprotokolli kohaselt jälgiti nii A.H kui K.N-i.

03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loal on K.N märgitud - see tähendab samuti üheselt seda, et K.N ei olnud isik, keda jälgiti. Jälitusprotokolli kohaselt aga jälgiti nii A.H kui K.N-i. Üks ja sama isik ei saa olla üheaegselt nii objektiks, keda jälgiti, kui läbivaks isikuks. 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objekti autotransport – Kia Carnival reg. nr. XXX XXX – sõiduk hävinenud ca 5 aastat tagasi Ford Transit reg. nr. XXX XXX – kaubabuss, millel on autojuhid Videosalvestisest ja Jälitusprotokollist nähtub, et sellist autotransporti ei jälgitud 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loal on prokuröri erikorraldus – peale rahade üleandmist

pidada kinni A.H ja K.N ning toimetada Lääne politseiprefektuuri menetlustoimingute läbiviimiseks.

Kaitsja leiab jätkuvalt, et nimetatud vastuolud 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokolli vahel nende kogumis annavad aluse väita, et jälitustegevus 1. episoodis ei vasta 03. 06. 2005.a. jälitustegevuse loale ning on seetõttu ebaseaduslik. 1. episoodis jälitustegevusega saadud tõend – videosalvestis - ei ole lubatav tõend

Lisaks eelnevale – asjaolu, et menetleja K.N-i ja A.H peale 07. 06. 2005.a. videosalvestisel fikseeritud kohtumist kinni ei peetud näitab, et mingit rahade üleandmist ei toimunud. Kui aga asuda tinglikult otsuse seisukohale, et rahade üleandmine toimus (

mida A.H jätkuvalt eitab ), siis prokuröri korralduse ignoreerimine kujutab endast KrMS § 338 p. 2 kirjeldatud olukorda ( materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ) - esineb vastuolu JTS § 1 lg. 2 p. 2 ; JTS § 3 lg.1 p. 1 ja JTS § 16 lg. 1 regulatsiooniga - ... jälitustegevuse eesmärk on kuritegude avastamine ( aga mitte väidetavate kurjategijate minema laskmine edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks ).

Vastuolu 03. 06. 2005.a.jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokollis kirjeldatu vahel saab kaitsja arvates olla põhjuseks, miks menetleja Jälitusprotokollis jättis jälitustegevuse loa

kuupäeva märkimata ja esitas maakohtule 1. episoodis läbi viidud jälitustegevuse

seaduslikkuse põhistamiseks istungiväliselt algselt kaks päeva pärast 1. episoodi

toimumist välja antud 09. 06. 2005.a. jälitustegevuse loa nr. 16 / 273, millel prokuröri

sõnul ei olnud tõendamise esemega pistmist ; hiljem aga samas episoodis jälitustegevuse põhistamiseks esitas sama numbriga jälitustegevuse loa, kuid nüüd 03. 06. 2005.a. kuupäevaga. Menetleja selline käitumine evib süütõendi kunstliku loomise

tunnuseid ( KarS § 316 ). 5) Tallinna Linnakohtu esimehe H.S poolt on 10. 06. 2005.a. antud luba A.H ja K.N-i

vaheliste vestluste salajaseks pealtkuulamiseks. Kaitsja tõstatab küsimuse, kas

kohtu loa alusel läbi viidud jälitustoimingud olid seaduslikud, s. t. kas need toimingud väljusid loaga ette antud 10 päeva piiridest. Kriminaalasjas olevate andmete põhjal on ning jääb kahtlus, et jälitustoiminguid on teostatud enam kui 10 päeva jooksul ( 14. juuni

– 5 . juuli ), mis toob endaga kaasa 10. 06. 2005.a. kohtu loa alusel teostatud jälitustoimingutega saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. 6) Kriminaalasja kohaselt toimusid 14. 06. 2005.a. jälitustoimingud K.N-i osavõtul – A.H-ga peetud vahetu vestluse pealtkuulamine .

Kriminaalasjas asub Lääne PP kriminaalosakonna ülemkomissari teatis tollasele Tallinna Linnakohtule selle kohta, et 13. 06. 2005.a. ja 14. 06. 2005.a. toimusid Lääne

politseiprefektuuris K.N' ga menetlustoimingud, millistele K.N vaatamata korduvatele kutsetele vabatahtlikult ei ilmunud. See oli põhjuseks, miks K.N 13.

7 06. 2005.a. politsei poolt teel Tallinna Linnakohtu kohtuistungile ( kus ta oli kohtu all ) kinni peeti ning Pärnusse tagasi toimetati. Kaitsjal süvenes sama kuupäeva ( s. o. 14.

06. 2005.a. ) tõttu ennegi olnud kahtlus, et tegelikult K.N tegutses käesolevas kriminaalasjas menetleja huvides, teadmisel ja suunamisel.

Maakohus tegi päringu Lääne politseiprefektuurile, saamaks teada, milliseid menetlustoiminguid K.N-iga 13. 06. 2005.a. ja 14. 06. 2005.a. läbi viidi. 20. 09.

2006.a. päringuvastusest nähtub, et 13. ja 14. juunil 2005.a. toimusid K.N-iga menetlustoimingud Pärnu politseiosakonnas Pikk tn. 18. K.N' osavõtul menetleti tema elukoha lähistel toimunud varguse episoodi. Menetlustoiminguteks olid tunnistaja

ülekuulamine, tunnistaja täiendav ülekuulamine ja isiku fotode järgi äratundmine.

Kriminaalasja numbrit päringu vastuse koostanud kriminaalosakonna vanemkomissar öelda ei osanud. Osundatud täiendavate kahtluste pinnalt kaitsja esitas 22. 01. 2007.a. kohtuistungil taotluse välja nõuda nn. varguse kriminaalasja materjalid, et selgitada, kas K.N sai või ei saanud olla 14. 06. 2005.a. kell 7. 33 koos A.H-ga praamil teel Kihnust mandrile. Prokurör vaidles kaitsja taotlusele vastu ja kohus jättis selle

rahuldamata . Kaitsjal on jätkuvad kahtlused, et väidetavalt 13. 06. 2005.a. ja 14. 06. 2005.a. toimunud kiireloomulised uurimistoiminguid K.N-i kui tunnistajaga nn. varguse kriminaalasjas tegelikult aset ei leidnud. Toimus hoopiski koostöö menetlejaga

käesoleva kriminaalasja raames eesmärgiga süüstada A.H . Otsuses leiab

maakohus, et 13. 06. - 14. 06. 2005.a. politseiosakonnas viibimine ei välista samadel kuupäevadel A.H ja K.N-i kohtumist praamil. Eelnevaga leiab kaitsja, et Otsuses esineb põhjendatud kahtlus ning see sisaldub Otsuse järelduses ... See Otsuse järeldus tähendab, et Otsus ei välista ka kaitsja veendumust : 14.06.2005.a. K.N ja A.H praamil ei kohtunud.

7) K.N andis väidetavalt omal initsiatiivil salvestatud kaks kassetti vestlustest A.H-ga vabatahtlikult välja läbiotsimise käigus 05. juulil 2005.a. s. o. ligi 1 kuu

peale jälitusprotokolli koostamist. K.N-i kahtlustatavana ülekuulamisel 05. 07.

2005.a. menetleja poolt esitatud küsimuste sisust johtub samuti, et menetleja teadis enne ülekuulamise algust ( see algas 5 minutit peale läbiotsimise lõppemist ) asjaolusid,

mida ta võis teada saada alles peale K.N-i kahe kasseti läbikuulamist. Veelgi

enam, et sularaha võeti välja just Härma Kaubahoovi sularahaautomaadist – see

informatsioon puudub ka K.N-i kassettidel. Otsuses on leitud, et ... Otsuses on ka öeldud, et K.N on ülekuulamisel uurijale tunnistanud, et sularaha võeti välja just Härma Kaubahoovi sularahaautomaadist. Kaitsja ei nõustu Otsusega : uurija käsutuses kogutud info pidanuks olema

kriminaalasjas, sest nii saanuks A.H ja tema kaitsja, aga samuti maakohus võtta seisukoht sellise jälitustegevuse seaduslikkuses ( s. h. vastavuses jälitustegevuse loale. Kuna Jälitusprotokolli punktis 8 osundatud jälitustegevusega saadud infot kriminaalasjas

ei ole, pidanuks A.H ja tema kaitsja saama sellega tutvuda menetleja juures ( vastavalt kahes kohtumääruses sisaldunud korraldusele ) , mida aga süüdistatavale ja

tema kaitsjale ei võimaldatud. Kui aga sellist jälitustegevusega saadud infot ei ole ka menetlejal, sai osundatud informatsioon pärineda vaid K.N-ilt endalt. Kui see info tuli K.N-ilt vahetult, siis ei ole kaks K.N-i kassetti lubatavad tõendid, sest menetleja on K.N-i ära kasutanud ning viinud läbi vahendlikku jälitustoimingut – A.H salajast pealtkuulamist ( KrMS § 118 ) ilma jälitustegevuse loata ( KrMS § 111 )

8 esitades selliselt kaks K.N-i kassetti kui väljaspool jälitustegevust saadud tõendid.

Tegemist on KarS § 137 sätestatud süüteo tunnustega K.N-i käitumises. Samas,

süüdistuse 2. episoodis väidetava pistisesumma üleandmist K.N ei ole lindistanud, veelgi enam, tal ei olnud 05. 07. 2005.a. isegi diktofoni kaasas. Kui K.N oli tõepoolest soov A.H-le 05. juulil 2005.a. 85. 000 krooni üle anda, siis tema

enda sõnul olnuks ju igati loogiline, et ta seda üleandmist samuti salvestanuks eesmärgiga, et A.H ei saaks hiljem taganeda asjaolust, et ta on 85. 000 krooni pistist saanud. Kaitsja näeb sellisel vasturääkivusel kahte põhjust, miks K.N 05. 07. 2005.a. ei kavatsenudki sündmusi ise salvestada : ta teadis, et lindistab menetleja ja teiseks, 85.

000 krooni pangast välja võetud sularaha oli mõeldud mitte A.H-le , vaid temale, s. t. K.N-ile endale. Sellele viitab otseselt nn. kinnipidamise salvestus ,

kus A.H ütleb : .. ... Otsusega ei saa nõustuda, sest Otsuses tsiteeritu on vaid K.N-i jutt, mille vahel on ka arusaamatut vestlust, mida stenogrammis tähistavad punktiirid.

8) Otsuses leitakse, et kahtlustatavate kinnipidamise protokollidega, fototabelitega ja

videosalvestisega on tuvastatud, et A.H sõidukist kindalaekast leitud kilekotis oli

kaks kummiga kinnitatud 500 – kroonist pakki, ühes oli ükssada viiesaja kroonist ja teises oli seitsekümmend 500 – kroonist, seega kokku sularaha 85000 krooni väärtuses.

Otsuses leitakse, et sularahatähed vastavad KrMS § 124 lg. 1 asitõendi tunnustele ja asitõendi vaatlusprotokoll vastab KrMS § 146 tunnustele.

Kaitsja Otsuse järeldustega ei nõustu. Kriminaalasja uurimise esemesse 2. episoodis

kuulub olulisena küsimus : kas 05. 07. 2005.a. kinnipidamisel leiti vastavalt videosalvestisele A.H autost just 85. 000 krooni, aga mitte mingi muu summa raha.

2. episoodi väidetava pistise summa 85. 000 krooni käsitlemisel on oluliselt eiratud KrMS § 87 ja § 146 sätteid ning politseisiseseid õigusakte. Väidetavat pistise summat ei

ole kunagi üle loetud. Kinnipidamise videol 05. 07. 2005.a. on näha, et raha üle ei loetud, seda kinnitas ka tunnistaja Raiko Elming, kes filmis kinnipidamist. Vastupidiselt

Otsusele leiab kaitsja, et rahasumma ( s. h. ka rahatähtede hulk ) ei nähtu ega ole eristatavad fototabelitest, mis on lisatud kinnipidamise protokolli juurde. Eeltoodu alusel

leiab kaitsja, et sellise summa leidmine A.H sõidukist ei ole tõendamist leidnud.

Otsuses on öeldud ( lk. 14 ) :

Otsuses viidatakse ka tunnistaja Raiko Elmingu ( politseiametnik, kes filmis kinnipidamist )ütlustele selliselt, nagu oleks tunnistaja kinnitanud, et filmis kogu tegevust kinnipidamisel. Kaitsja leiab, et Otsuse järeldused on ekslikud ega põhine Raiko Elmingu poolt antud ütlustel. Kinnipidamisel tehtud videot vaadati 17. 05. 2007.a. kohtuistungil.

Videost nähtub, et A.H autot, sealhulgas parempoolset esiistet, katkematult ei

jälgitud ( seejuures olid katkestused korduvad ). Sellest, et kinnipidamine videosalvestati, eelnevalt A.H ei informeeritud ( KrMS § 64 lg. 3 ).

Mis puutub sellesse, et maakohus ei usu, et keegi süütõendite loomise eesmärgil on asetanud kilekoti koos 85000 krooni sularaha A.H auto kindalaekasse, siis

kaitsja peab seda käesolevas kriminaalasjas kahetsusväärselt võimalikuks ja tõenäoliseks ning osundab eelpool käsitletud jälitustegevuse jm. tõendamise aspektidele - maakohtu korralduse korduv ja jätkuv ignoreerimine sama menetleja poolt, kes teostas

kinnipidamist ; olulised ebaselgused 1. episoodis jälitustegevuse loaga, teadlik väära

9 jälitustegevuse loa esitamine maakohtule jälitustegevuse seaduslikkuse põhistamiseks ; vaadeldi rahatähti, mida vaatlejal ei olnud, jne.

Tegelikult saab küsimus A.H kaitseõiguse tagamise aspektist kinnipidamise video

puhul olla selles, kas alates kaamera käivitamisest kuni rahapakkide leidmiseni oli

välistatud n.ö. kõrvaline mõju raha leidmise kohale. Antud juhul piisab kinnipidamise

video läbivaatamisest tõdemaks, et selline mõju ei olnud välistatud, mistõttu kinnipidamise videol salvestatud informatsioon, s. h. raha asukoht ja leidmise hetk – nii nagu seda esitab süüdistus - ei ole usaldusväärne. 9) Igaühel on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus asja avalikule arutamisele, õigus poolte võrdsusele, õigus tõendite ausale esitamisele. Kaitsja leiab, et

A.H suhtes on neid põhimõtteid eiratud. Kahetsusväärselt maakohus ei ole seda kaitsja argumenti, nagu apellatsioonis toodud teisigi argumente, käsitlenud.

10) Kuigi eelpool käsitletud menetluslike aspektide pinnalt tuleb kaitsja arvates

maakohtu otsus tühistada ja A.H täies mahus õigeks mõista, esitab kaitsja oma

kokkuvõtliku nägemuse ka materiaalõiguslike aspektide osas. Apellant leiab

vastupidiselt otsusele, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid pistise nõudmise ( s. t. kategoorilise küsimise ) kohta, mistõttu ka A.H süüdimõistva otsuse

jõusse jätmisel ( milleks alust kaitsja ei näe ) tuleb nõudmine kui kvalifitseeriv asjaolu

süüdistusest välja jätta. Pistise andmise – saamise süüteokoosseis eeldab, et pistise andja jääb pistise summast ilma ( annab selle pistise saajale ). Kriminaalasjas on andmeid, et erinevate rahasummade puhul kasutasid nii A.H kui K.N väljendeid

Kinnipidamise päeval tehtud salvestiselt nähtub, et sõnaselgelt, et 85000 krooni oli K.N-ile

mõeldud raha. Seega ei saa olla tegemist pistisega K.N-ilt A.H-le .

H.P esindaja taotleb esitatud apellatsioonis taotleb H.P esindaja, pankrotihaldur A.A maakohtu otsuse tühistamist H.P mõistetud

karistuse osas ja uue otsusega vähendada mõistetud rahalist karistust 5000 kroonini.

24.oktoober 2006 a. algatas Harju Maakohus H.P (reg nr. XXX)

pankrotimenetluse. H.P juhataja avalduse ja pankrotihalduri analüüsi

kohaselt on ettevõte varatu ning puuduvad võimalused trahvide ja riigilõivude tasumiseks.

Apellatsioonikohtu istungil apellandid toetasid esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide sisuga, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud kohtu järeldusi A.H süüküsimuse otsustamisel ja tema

käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tähtsust omavates küsimustes. Maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava A.H süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt

10

ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele tema süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest

tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite

eelistust – miks eelistab süüdistatavate K.N-i ja M.Orava ütlusi A.H

ütlustele. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb süüdistatavate ütluste

põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas

märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav

motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine

oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav .Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohtu järelduse kujunemine kohtuotsuse lugejale arusaadav ja jälgitav. Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates maakohtu otsuse motiveerimatusest nagu seda

väidab süüdistatava A.H kaitsja adv. A.Luberg oma apellatsioonis.

Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et maakohus on rikkunud

süüdistatava kaitseõigust sellega, et jätnud tähelepanuta kaitsja poolt süüdistatava kaitseks esitatud kaalutlused. Esiteks, ei ole õige, et maakohus ei

ole üldse kohtuotsuses analüüsinud ega teinud omapoolseid järeldusi

kaitseargumentidest tulenevatest järeldustest. Pigem vastupidi, enamusele kaitsja kaalutlustele ja tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Samas ei tulene aga ühestki seadusest nõuet, et kohus peaks analüüsima ja kummutama kõiki, sealhulgas ka mitte asjakohaseid kaitseargumente. Seadus seab kohtuotsusele oma nõuded ja teatud mõttes ka

piirid ning kohtuotsus ei saa kujuneda võistlevate poolte erinevate ja tihti ka mitteasjakohaste seisukohtade lahkamise ja kummutamise dokumendiks ning

väitluse stenogrammiks. Kaitsja võib nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonis esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad asjaolud ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt hindama. Käesoleval juhul on kaitsepool valinud jõuliselt ründava kaitsetaktika, kus saavutamaks süüdistatava õigeksmõistmine vaidlustatakse sisuliselt kõike ja süüdistatakse kõiki. Selline

taktika ei saa olla kaitsjale etteheidetav, kuid prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega ja asuma analüüsima mitte kohtu all

olevate isikute süüd või kohtu all olevate isikute väidetavat süülist käitumist , milles ei ole süüdistust esitatud. Sellisel juhul väljuks juba kohus KrMS prg. 268 lg-s 1 sätestatud piirangust ja nimelt, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub ainult süüdistatava suhtes ja esitatud süüdistuse piirides. Sama paragrahvi lõige

4 kohaselt alustab prokurör kriminaalmenetlust , kui kriminaalasja arutades selgub, et isik, kellele ei ole selles kriminaalasjas süüdistust esitatud , on pannud

toime kuriteo tunnustega teo. Arvestades eeltoodut ja seda, et maakohtus toimunud kohtuliku uurimise käigus ei ole prokurör selliseid järeldusi teinud, ei ole

kohtukolleegiumi arvates asjakohane esitada väiteid, et menetleja on loonud

kunstlikke süütõendeid ja kaassüüdistatav K.N on teostanud eraviisilist jälitustegevust. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja on oma apellatsioonis sisuliselt taotlenud kõigi jälitustoimingute tulemina saadud tõendite

kohtukõlbmatuteks e. lubamatuks tunnistamist ja sel põhjusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Samas on kohtuotsusest selgelt väljaloetav, et peale n.ö. kaitsja

11

poolt vaidlustatud tõendite, kuuluvad süüstavate tõendite kogumisse ka kaassüüdistatavate poolt kohtumenetluses antud ütlused ja kirjalikud tõendid s.t.

süüdimõistev kohtuotsus A.H suhtes ei rajane mitte üksnes kaitsja poolt

vaidlustatud tõenditele vaid kõigi kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud

tõendite kogumile. Kohtukolleegium on seisukohal, et need tõendid kinnitavad

üheselt A.H süüd ka sel juhul, kui kõrvale jätta kõik apellatsioonis

vaidlustatud tõendid. Kohtul puudub põhjendatud alus kahelda süüdistatavate

K.N-i ja M.Orava kohtus antud ütlustes. Maakohus on ka oma otsuses

põhjendanud, miks ei ole alust käsitleda kaassüüdistatavate ütlusi rõõnana.

Kohtukolleegium nõustub selle maakohtu käsitlusega kuna ühtegi mõistlikku

põhjendust, miks isik peaks teist isikut süüdistades nõustuma ise

kriminaalsüüdistusega e. miks peaks olema tegemist eneserõõnaga, ei ole.

Apellatsioonist on väljaloetav ka A.H kaitsja kahtlus, et kaassüüdistatav

K.N on justkui teinud salajast kaastööd politseiga A.H suhtes süüdistuse

fabritseerimisel. Samas mingeid veenvaid põhjendusi, miks kaassüüdistatavad

K.N, M.Orav ja kõik menetlejad peaksid olema huvitatud A.H alusetust

süüstamisest ja tema vastu kunstlike süütõendite loomisest, esitatud ei ole. Kohtukolleegium arvab, et kui politseil olnuks vaja K.N-i kaasabi A.H poolt

toimepandud kuritegude avastamisel, siis seadus annab selleks ka piisavalt

võimalusi ja seda eelkõige kuriteo matkimise näol. Asjaolu, et seda ei ole

kasutatud ja et K.N on läbinud samasugused menetlusseisundid nagu ka A.H – kahtlustatavast süüdistatavani, lükkab kohtukolleegiumi arvates ümber kaitsja väited, et K.N on teinud politseiga varjatud kaastööd. Pigem on see

kinnitus sellele, et politseile laekus informatsioon kolmandatelt isikutelt, kelle

huvides on ka jälitustegevuse osade materjalide salastatus. Teatavasti

kriminaalasi oli algatatud peale A.H ja K.N-i poolt pistise võtmise ja

andmise lõpuleviimist e. peale seda, kui kokkulepe selles, et H.P

saab eelistuse konkreetsetes pakkumismenetlustes ja

rahasummade ülekandmisel maksab K.N A.H-le 10% selle eest.

Kohtukolleegium kordab, et nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega

ka nendega, millistega on sisuliselt juba ümber lükatud enamus kaitsja

apellatsioonis esitatud väiteid (kahtlusi) ning ei pea vajalikuks oma otsuses maakohtu põhjendusi korrata.

2. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatava A.H kaitsja poolt apellatsioonis vaidlustatud tõendite lubatavuse küsimust.

2.1. 7. juuni 2005.a. süüdistuse episoodis on maakohus kohtuotsuses hinnanud

A.H süüküsimuse otsustamisel muuhulgas järgmisi A.H süüstavaid

tõendeid: kaassüüdistatava K.N-i ütlused, kaassüüdistatava Merle

Orava ütlused, 7.06.2005.a. jälitusprotokollis fikseeritud jälitustoimingu

tulemina saadud teabesalvestis, millega maakohus vahetult kohtumenetluse käigus tutvus, SEB Eesti Ühispanga väljavõte, mis kinnitab, et 7.juunil 2005.a.

võeti H.P arveldusarvelt ajavahemikul 10.42-10.45 välja 45000 krooni ja et vahetult enne seda, s.o. 6.06.2005.a. oli Kihnu Vallavalitsus

kandnud H.P arveldusarvele üle ettemaksuna sadamas tööde teostamiseks 75000 krooni , H.P kontori läbiotsimise vaatlusprotokollis fikseeritud asitõendite – kahe helikasseti – stenogrammi ja

helisalvestisega. Kaitsja on vaidlustanud oma apellatsioonis eelloetletud

12

tõenditest jälitustoimingu tulemusel saadud tõendid ja läbiotsimise käigus

äravõetud helikassettide kasutamist tõendina. Esiteks, märgib

kohtukolleegium veelkord, et isegi kui jätta kõrvale kaitsja poolt vaidlustatud tõendid ja võtta veel teiste eelloetletud tõendite kogumisse A.H enda

ütlused selle kohta, et ta on tõesti süüdistuses märgitud kohas K.N-iga

kohtunud, siis nende tõendite põhjalik analüüs, mis on äratoodud maakohtu

otsuses , võimaldab teha sama järelduse, millisele tuli maakohus hinnates neid tõendeid kogumis vaidlustatud tõenditega.

2.2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kuna temale ja A.H-le ei

näidatud kogu jälitustoimingu alusel kogutud teavet, prokurör on aga selle teabega tutvunud, siis on rikutud võistleva protsessi põhimõtteid . Siinjuures vajab äramärkimist, et tihti ei anna jälitustoiming tõendit. Mingit mõtet ei ole

kriminaaltoimikut täita pealtkuulatud olmejutuga ja muude toimingutega

saadud ebaolulise olmeinfoga, mis ei ole süütõendiks ega pöördtõendiks

(alibiks), s.o mittemidagiütlev info, mis midagi ei kinnita ja midagi ei

kummuta. Selline info ei pea olema toimikus. Seni kuni prokurör ei ole

võistlevas menetluses kasutanud süüdistatavat süüstava tõendina temale teadaolevat infot, mis ei ole toimikus ja mis ei ole kaitsjale kättesaadav, seni

ei ole kohtukolleegiumi arvates rikutud ka võistlevat menetlust reguleerivaid norme. Vastasel juhul võib vaidlus minna absurdini, sest paraku on prokurörile juba tema ametist tulenevalt tavaliselt teada rohkem, kui teab kaitsja. Ka ei ole maakohus A.H süüküsimuse otsustamisel kasutanud ühtegi sellist tõendit,

mida ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. Kriminaalasja lahendamisel ja

otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud (KrMS § 15). Viidatud sätet ei ole maakohus kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel rikkunud. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus kohus kontrollib JTS alusel kogutud tõendite saamise seaduslikkust väljaspool

kohtuistungit, tuleb kaitsjal lähtuda kohtu korralikkuse ja aususe

presumptsioonist. Vastavalt Kohtute seaduse prg. 8-1 on kohtunikul

ametikohast tulenevalt ligipääs riigisaladusele. Maakohus ei ole ka

jälitustegevuse materjalidega tutvumist toimetanud salaja vaid fikseerinud

selle hiljem kohtuistungil protokollis. Siinjuures omab tähtsust ka asjaolu, et jälitustoimikus olev info ja info alusel koostatud jälitusmenetluse dokumendid, ei ole tõenditeks arutatavas kriminaalasjas. Veel märgib kohtukolleegium, et jälitustegevuses kehtib muuhulgas ka salastatuse põhimõte ning JTS prg. 16,

17 sätted annavad põhjendatud aluse jätta süüdistatavale ja tema kaitsjale tutvustamata osa jälitustoimikus olevast materjalist. Nii ei tohi JTS prg. 16 lg 4 kohaselt jälitusteabe kasutamine tõendina tuua kaasa salajaste andmete ning

JT-s osalenud või sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende

nõusolekuta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et fakt, et

maakohus ei ole oma otsuses eelneva suhtes mingit seisukohta võtnud,

kujutab endast kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS prg. 339 lg 1 p.7

(kohtuotsuses puudub põhjendus). Veel taotleb kaitsja juhul, kui

ringkonnakohus ei nõustu selle järeldusega, siis tuleb olukord tunnistada

muuks rikkumiseks, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamata

kohtuotsus. Nimelt, nagu kohtukolleegium juba käesoleva otsuse p.-s 1

13 märkis, on maakohtu otsus põhjendatud. Kõik nõudmised, millised seaduses

on esitatud süüdimõistvale kohtuotsusele, on kohtuotsuses täidetud ja ka

Riigikohtu seisukohtadest lähtudes ei ole tegemist motiveerimata

kohtuotsusega. Arusaamatu on ka kaitsja seisukoht, miks tema arvates

pidanuks maakohus otsuses võtma seisukoha küsimuses, mis puudutab kaitsjale jälitustegevuse materjalide tutvustamata jätmist. Seadusest tulenevalt

peab maakohus otsustama süüdistatava süüküsimuse kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõendite hindamise teel ja seda on otsuses ka tehtud.

Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole näinud kõiki politseil olevat

jälitustegevuse käigus kogutud informatsiooni, ei mõjuta mingilgi määral vaidlustatud kohtuotsuses analüüsitud ja hinnatud tõendeid. Kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine – maakohtu poolt ei ole rikutud menetlusnorme, seega ei ole alust rääkida ka menetlusnormi rikkumise oluliseks tunnistamisest.

2.3. Kaitsja taotles esimese astme kohtus jälitustoimingute lubade lisamist kriminaalasja materjalidele. Esialgselt selle taotluse rahuldamisest maakohus

keeldus. Jälitustoimingutes antud luba ei ole tõend ja selle lisamine

kriminaalasja materjalidele ei ole kohustuslik. Tulenevalt KrMS prg.-s 111

sätestatust võib jälitusprotokolli vahetul uurimisel täiendavalt tõusetuda

vajadus nõuda välja ja uurida vahetult ka jälitustoiminguteks antud luba. Maakohus tutvus kohtuistungite väliselt jälitustoiminguteks antud lubadega ja

12. veebruari 2007.a. kohtuistungi protokollist nähtub järgmist: „Kohtunik

teatab, et tõesti on kohus tutvunud jälitustoimingu lubadega. 9. juunil 2005

KrMS § 115 alusel on antud prokurör Sirje Hundile luba LÄRP 16/273

jälitustoimingute läbiviimiseks, seal jälitustoimingu objektina kirjas A.H

, seal ka tema isikuandmed kirjas. Toiminguajaks 2005 juunikuu ja kohaks Pärnu. Teine luba, mis puudutab salajast pealkuulamist, on koostatud määrusega JTS § 4´ lg. 3 järgi. 10. juuni 2005 koostanud Tallinna Linnakohtu

esimees Helve Särgava poolt prokuröri taotluse alusel. On antud luba

salajaseks salvestamiseks, pealtkuulamiseks. 10 juuni-10 juuli 2005 oli

tähtaeg, et toiminguid läbi viia 10 päeva jooksul. Võin veel lisada, et ei ole

lisatud toimiku materjalide hulka jälitustoimingute lube, kohtul oli ainult

võimalus nendega tutvuda“. 15.oktoobri 2007.a. kohtuistungil kohus täpsustas, et kuna 12.veebruari 2007.a. kohtuistungi protokolli kanti andmed vale loa kohta, siis vahepeal on kohus uuesti tutvunud lubadega ja tegelikult

on 7.juunil 2005.a. jälitustoimingu aluseks prokuröri luba 3.juunist 2005.a. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus eelnevaga KrMS prg. 158 lg 1 sätteid tehes protokolli parandusi hilinemisega ja kohus on valinud 3.juuni 2005.a. loa kuna see sobis esimese episoodiga. Samuti märgib kaitsja, et 15.oktoobri 2005.a.

kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör nimetanud prokuröri määrust 7.juunist 2005.a. nr.LÄRP 16/273. Sellisele määrusele viide on esmakordne ja kriminaaltoimikus sellist määrust tegelikult ei ole, mistõttu see ei saa olla jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks võetav. Viimati nimetatud väite osas selgitab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks ei ole

prokuröri poolt kohtuistungil räägitu ega ka prokuröri süüdistuskõne. Apellatsioonikohus ei saa prokuröri poolt esimese astme kohtus räägitut oma

otsusega muuta või tühistada. Apellatsioonikohus kontrollib esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja maakohtu otsuses sellise numbri ja kuupäevaga

14 määrust tõendite loetelus ei esine. Ka leiab kohtukolleegium, et kaitsja viide

KrMS prg. 158 lg-le 1 ei ole asjakohane kuna sisuliselt ei olnud tegemist

kohtuistungi protokolli parandamisega KrMS prg. 158 korras. Tegemist oli

olukorraga, kus kohus märkis, et tutvus loaga , mis tegelikult ei olnud asjassepuutuv – materjalide hulgas oli järelikult mitu luba. Kohus tutvus uuesti

lubadega ja parandas oma vea. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et

vaidlustades protokollis kirjapandut näiteks tunnistaja ütluste sisu osas eelmisel kohtuistungil, kuulatakse tunnistaja järgmisel kohtuistungil uuesti üle.

Kohtuistungi protokolli parandamine KrMS prg. 158 lg 1 mõttes, kujutab

endast protokolli parandamist olukorras, kus kohtuistungi protokollis parandamist vajav tekst ei ole enam taasesitatav – kohtuotsus juba kuulutatud

ja kohtuistungeid enam ei järgne näiteks. Märkimist väärib veel fakt, et

15.oktoobril 2005..a. toimunud kohtuistungil kohus lisas kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingute läbiviimiseks antud asjassepuutuvad load.

2.4. maakohus on tunnistanud, et kohtule esitatud materjalide hulgas oli kaks

prokuröri poolt antud jälitustoimingu luba – üks 3.juunist 2005.a. ja teine 9.juunist 2005.a. Maakohus tegi kohtukolleegiumi arvates ainuvõimaliku õige

järelduse ja nimelt, et 7.juunil 2005.a. läbiviidud jälitustoiming on toimetatud

3.juunil 2005.a. prokuröri poolt antud loa alusel. Kaitsja märgib, et kuna

jälitustoimingu protokollis puudub loa kuupäev, siis maakohus on valinud

sobiva kuupäevaga loa (kuupäeva, mis eelneb jälitustoimingule, mitte selle kuupäevaga, mis järgneb jälitustoimingule). Kohtukolleegium nõustub selle väitega, et jälitusprotokollis, mis on vormistatud 7.juuni 2005.a. jälitustoimingu

kohta, puudub jälitustoimingu aluseks oleva loa kuupäev. Samas on

kohtukolleegium seisukohal, et nimetatud puudus vastavas protokollis, ei

muuda ebaseaduslikuks jälitustoimingut ennast ja selle tulemina saadud

tõendit . KrMS prg. 113 lg 1 loetelus, kus on loetletud jälitusprotokollile

esitatud nõuded, ei ole tehtud kohustuslikuks loa numbri ja kuupäeva protokolli kandmine. Kohtukolleegium välistab olukorra, et tegelikult filmiti süüdistatavate kohtumist 7.juunil 2005.a. salaja ilma loata ja hiljem, s.o.

9.juunil 2005.a. vormistati tagantjärgi luba ning hiljem kui viga märgati,

vormistati luba 3.juuni 2005.a. kuupäevaga. Vähemalt sellisele kahtlusele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Prokurörilt jälitustoiminguks loa taotlemine ja

selle põhjendamine ei ole sedavõrd keeruline tegevus, et peaks selliselt

seadust rikkuma. Kui jõutakse ette valmistada jälitustoiming, siis jõutakse võtta ka selleks prokurörilt luba ning veenvaid põhjendusi sellele, miks politsei

pidanuks käituma vastupidiselt, ei ole võimalik leida. Sellised kahtlused politsei ja prokuratuuri aadressil on alusetud. Kohtukolleegium leiab, et kuna

teine luba on dateeritud 9.juuni 2005.a. kuupäevaga, s.o. kuupäevaga, mis

saabus juba peale süüdistatavatele inkrimineeritud esimese pistiseepisoodi

toimepanemist ja ka raha üleandmist, ei ole tegemist üldse esimesse

kuriteoepisoodi puutuva loaga. On selge, et 9.juuniks 2005.a. oli politseile

teada asjaolu, et Kihnu Vallavalitsusel on huvi muuseumi välisfassaadi (2.kuriteoepisoodi sisu) renoveerimistöödeks ja seoses sellega kavatsetakse

välja kuulutada hinnapakkumine. Maakohus on vastavasisulisi tõendeid

kohtuliku uurimise käigus uurinud ja need on ka loetletud kohtuotsuses tõendite loetelus – Kihnu Vallavalitsuse korraldus 9.juunist 2005.a. ja samal

15

kuupäeval toimunud Kihnu Vallavalitsuse istungi protokoll. Kohtukolleegium

peab siinjuures vajalikuks märkida, et arvestades süüdistatavatele

inkrimineeritud kuritegude spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga (pistise

andmine-võtmine), kus kannatanut ei ole ja tunnistajaid välditakse teadlikult kuna mõlemad – nii pistise andja kui ka võtja on sellest huvitatud. Tegemist on

n.ö. kokkuleppega, mis on kasulik mõlemale poolele. Kuna käesoleval juhul

on mõlemad – nii pistise andja kui ka võtja kohtu all vastavasisulise süüdistusega , ei ole alust nendel kaitsja kahtlustel, et K.N tegi politseiga

kaastööd ja informeeris oma kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks

toimuvatest käitumisaktidest politseid. Oma sellesisulist seisukohta on

kohtukolleegium ka käesoleva otsuse p.1 väljendanud. Selge on ka see, et

sedalaadi kuritegudes viib nii pistise andja kui ka võtja tabamisele ainult politseile saabunud vihje või kuriteoavaldus ja seda just kolmandatelt isikutelt.

Järelikult oli prokurörilt 9.juunil 2005.a. võetud luba jälitustoimingu läbiviimiseks juba seoses nn. teise kuriteoepisoodiga. Seda aga ei kasutatud

ja 10.juunil 2005.a. võeti juba Harju Maakohtu esimehelt luba teiseliigiliste jälitustoimingute läbiviimiseks. Asjaolu, et 9.juunil 2005.a. väljaantud loa alusel

jälitustoiminguid ei teostatud, ei muuda seda luba aga tõendiks , samuti ei

muuda see asjaolu 3.juuni 2005.a. luba ega ka 3.juuni 2005..a loa alusel läbiviidud jälitustoimingut ebaseaduslikuks. Mingit alust 9.juuni 2005.a. loa lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde või kohtuistungil uurimiseks ei ole. Kuna on tegemist loaga, mille alusel ei ole teostatud jälitustoiminguid, siis ei

ole ka mõistlikku põhjendust, miks peaks seda luba kaitsjale tutvustama.

Tegelikult viitab ka 3.juuni 2005.a. loa sisu sellele, et luba oli olemas enne

jälitustoimingu teostamist, mitte ei vormistaud seda tagantjärgi nagu püüab väita kaitsja. Nimelt, kui oleks luba vormistatud peale 7.juunil 205.a. läbiviidud

jälitustoimingut, siis on loogiline , et oleks sinna märgitud ka selle auto reg.nr., millega A.H kohtumisele tuli, mitte nende autode reg.nr ja margid,

millistega ta võib tulla. Samuti ei oleks olnud vajadust loas eraldi märkida

prokuröri erikorraldust A.H ja K.N-i kinnipidamiseks peale kohtumist,

sest selleks ajaks olnuks juba teada, et tegelikult kedagi kinni ei peetud.

Kaitsja märgib oma apellatsioonis (IV.5), et sellega, et tõendeid (9.juuni

2005.a. luba jälitustoiminguteks) esitati maakohtule väljaspool avalikke

kohtuistungeid, eirati ausa kohtupidamise põhimõtteid. Kohtukolleegium

märgib veelkord, et jälitustoiminguks antud luba ei ole tõend kuna ei oma

tõenduslikku tähtsust, tõendamiseseme seisukohalt. Veel taotleb kaitsja

sellise menetlusliku olukorra tunnistamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks KrMS prg. 339 lg 2 alusel ja menetlejalt 9.juuni 2005.a. loa

väljanõudmist. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et nimetatud loa

lisamisega kriminaaltoimikusse ehk kaitsja poolt olulise

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamisega ei ole võimalik saada juurde mingeid tõendeid (loa alusel ei ole toimetatud jälitustegevust), millised vajaksid hindamist süüdistatava süüküsimuse otsustamisel, mistõttu ei ole ka apellatsioonikohus rahuldanud kaitsja vastavasisulist taotlust.

2.5. Kaitsja leiab, et 7.juuni 2005.a. jälitusprotokollis vormistatud jälitusteave kinnitab, et 1.episoodis läbiviidud jälitustegevusega on väljutud loa piiridest ja

seega on jälitustegevus ebaseaduslik. Loa piiridest väljumiseks nimetab

16

kaitsja järgmiseid asjaolusid: 1) jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise

objektiks ainult A.H ja K.N on märgitud läbivaks isikuks – jälitusprotokolli kohaselt jälgiti nii A.H kui ka K.N-i, 2) jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objekti autotransport erinev sellest, mis on märgitud

jälitusprotokollis ;3) jälitustegevuse loal on prokuröri erikorraldus – peale

rahade üleandmist kinni pidada nii A.H kui ka K.N ning toimetada nad

politseiprefektuuri menetlustoimingute läbiviimiseks, seda aga ei tehtud. Prokuröri korralduse ignoreerimine kujutab kaitsja seisukohast JTS § 1 lg. 2

p. 2 ; JTS § 3 lg.1 p. 1 ja JTS § 16 lg. 1 e. materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kohtukolleegium märgib, et viidatud seadusesätted olid kehtetud

juba vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal. Erinevalt apellandist leiab

kohtukolleegium , et eelmärgitud erinevused ei muuda jälitustegevusega saadud tõendit lubamatuks tõendiks. Olenemata sellest, et loal on märgitud jälgimise objektiks A.H ja K.N on märgitud läbivaks isikuks, oli prokuröril

loa andmisel piisavat informatsiooni sellest, et varjatud jälgimise sfääri

satuvad mõlemad mainitud isikud. Kui on teada, et hakkab toimuma raha üleandmine-vastuvõtmine, siis on ka selge, et nii üleandjat kui ka vastuvõtjat

jälgitakse üheaegselt. Asjaolu, et jälitusprotokollis on ka K.N-i nimetatud

jälgitud isikuks, ei mõjuta jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ja

usaldusväärsust. Mis puudutab seda, et sõiduk, millega A.H 7.juunuil

2005.a. saabus kokkulepitud kohtumisele , on erinev nendest, mis on

märgitud jälitustegevuse loal, siis selles osas on maakohus vaidlustaud

otsuses seisukoha võtnud, oma seisukohta põhjendanud ja kohtukolleegium

nõustudes maakohtu põhjendusega, ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Vaidlustatud fakt iseenesest võib kinnitada vaid seda, et vaidlustatud luba oli antud enne jälitustoimingu läbiviimist ja kui oletada, et jälgitav objekt

võib tulla kohtumisele suvalise autotranspordiga, siis vastupidi, kui loal

märgitud autotransport ühtib jälgitava objekti kasutuses olnud juhusliku või sihipäraselt selleks korraks kasutusele võetud võõra autotranspordi numbriga, siis see oleks asjaolu, mis tekitaks kahtlust loa seaduslikkuses. Kaitsja väidab, et asjaolu, et menetleja ei pidanud K.N-i ja A.H kinni 7.06.2005.a. peale

videosalvestisel fikseeritud kohtumist näitab, et mingit rahade üleandmist ei

toimunud. Kui aga toimus nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuses, siis

prokuröri korralduse ignoreerimine ei täida jälitustegevuse eesmärki, milleks on kuritegude avastamine mitte aga väidetavate kurjategijate minemalaskmine edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks. Kohtukolleegium leiab, et fakt, et

A.H ja K.N-i ei peetud peale kohtumist kinni , ei kujuta endast loa piiridest väljumist , sellega ei ole ümberlükatud ka süüdistuse väide, milline on leidnud tuvastamist ka vaidlustatud kohtuotsusega – raha üleandmine toimus – ja see ei saa õigustada ka süüdistatavate poolt kuritegude toimepanemise

jätkamist. Kuna mingeid provokatiivse tegevuse tunnuseid ei ole tuvastatud,

siis tuleb asuda seisukohale, et n.ö. 2.episoodis kirjeldatud tegude toimepanemine oli süüdistatavate vaba tahte väljendus, keegi neid selleks ei kihutanud ja sedaliiki kuritegude eesmärgid saavad olla üksnes omakasulised.

Kuidas saab aga süüdistatavate mittekinnipidamise fakt välistada raha üleandmise fakti, see kaitsja mõttekäik jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks.

Ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber maakohtu poolt kohtuotsuses hinnatud

17

tõenditega tuvastatud raha üleandmise fakti, kaitsja esitanud ei ole. Jälitustegevuse loal oleva prokuröri erikorralduse täitmata jätmine võib omada

tähtsust konkreetse jälitustoimingu eest vastutava politseitöötaja vastutuse küsimuse otsustamisel, kuid selle faktiga ei saa tõendada küsimusi , mis

omavad tähtsust tõendamiseseme seisukohast süüdistatavate süüküsimuse

otsustamisel. Kaitsja seisukoht, et peale jälitustoimingut lasti väidetavad

kurjategijad minema edasiste kuritegude sooritamiseks on samuti oletuslik.

Samamoodi võib vastu väita, et politseil oli olemas informatsioon 7.juuniks

2005.a. ka selle kohta, et A.H ja K.N on saavutanud ka kokkuleppe,

kuidas H.P võidab Kihnu muuseumi renoveerimistööde hankekonkursi ja mis K.N selleks tegema peab. Eeltoodu tähendab aga, et

ka nn. teises episoodis süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegu oli juba

lõpule viidud. Siinjuures kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt

apellatsioonikohtu istungil väljendatud seisukohaga, et pistise andminevõtmine on lõpuleviidud raha üleandmise momendiga. Selles osas, millal on

lõpuleviidud pistise nõudmine ja pistise andmine, on Riigikohus ka oma

seisukoha öelnud ja Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-68-05 on teada ka A.H kaitsjale, kes ise selle küsimuse Riigikohtu ees tõstatas. Järelikult ei saa ka

rääkida minemalaskmisest edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks vaid kuriteo avastamise eesmärgil tõendite kogumisest.

2.6. Põhjendatult on maakohus lugenud K.N-i poolt läbiotsimise käigus välja

antud kaks kassetti, millistel on tema enda poolt lindistatud vestlus

A.H-ga, lubatud tõenditeks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Isegi juhul, kui

asuda kaitsjaga ühele seisukohale ja tunnistada vaidlustatud tõend

lubamatuks põhjusel, et on see tõend on saadud ebaseaduslikult, isegi sel

juhul ei ole välistatud selle tõendi kasutamine süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Schenk vs

Šveits ( 1988) kohtuasjas väljendatud Strasbourgi Kohtu seisukohale

ebaseaduslikult kogutud tõendile tuginemise osas. Nimelt nähtub viidatud

kaasusest, et kuigi Šveitsi kolme astme kohtud tunnistasid , et salvestus oli

saadud ebaseaduslikult, lugesid nad seda siiski lubatavaks tõendiks.

Strasbourgi Kohus nõustus Šveitsi kohtute seisukohaga, et kõnealune

salvestus ei ole iseenesest selline tõend, mille kasutamine oleks keelatud ; Ka pidas kohus oluliseks seda, et süüdimõistev kohtuotsus

ei rajanenud mitte üksnes kõnealusele salvestusele, vaid ka teistele tõenditele. Omalt poolt märgib kohtukolleegium , et vaidlusaluse helisalvestise

kasutamine tõendina on sama, mis näiteks käesolevas kriminaalasjas

pangakontori turvakaamera videosalvestis. Samuti on kohtupraktikas

igapäevane, et poevarguste puhul on kasutatud poe turvakaamera videosalvestisi. Mis puudutab kaitsja kahtlusi nende tõendite lubatavuse osas

– ja nimelt , et kuidas sai uurija 5 minutit peale läbiotsimise lõppemist juba

teada , kust konkreetselt raha välja võeti, siis ka seda on maakohus oma

18

otsuses selgitanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et menetlejal võis olla andmeid juba varem selle kohta, kuid kohtukolleegium ei

nõustu kaitsjaga, et kindlasti pidi selline info tulema just K.N-ilt ja et selles, kust raha võetakse oli justkui politseiga varem kokku lepitud. Ei saa nii

kategooriliselt väita, et selline info pidi politseile tulema just K.N-ilt .

Ajavahemik raha väljavõtmise ja ülekuulamise vahel on peaaegu 1 kuu (7.06.5.07). Teada on, et 7.juunil 2005.a. , s.o. samal päeval, kui raha – 45000

krooni - sularahaautomaadist välja võeti, et samal päeval toimus selle raha üleandmine-vastuvõtmine K.N-i ja A.H vahel, mida lindistati. Politsei ei saanud kindel olla, et keegi – kas pistise andja või võtja – raha üleandmise – vastuvõtmise fakti tunnistab. Selle kohta oli vaja tõendeid. Jälitustoiminguga – raha üleandmise-vastuvõtmise filmimisega rahasumma suurust ei tuvastatud. Samas politsei teadis toimuvatest läbirääkimistest, tööde tellimistest ja ka pistise nõudmisest, sest vastasel juhul ei oleks juba 3.juunil 2005.a. taotletud

prokuröri luba (Kriminaalasi pistise nõudmise faktis on alustatud 31.mail

2005.a.). On loomulik, et politseile oli teada ka eelmisel päeval H.P

arveldusarvele raha laekumisest. Seega politseil oli vaja peale

raha üleandmist tõendada, et see rahasumma võeti H.P kontolt. Kuni väidetava „kahtlase ülekuulamiseni „ oli politseil kuu aega selleks

aega. Info saamine iseenesest võtab maksimaalselt aega 1 tund – tuleb

vormistada vastav päring ja minna kõige lähemalasuvasse SEB Ühispanga

kontorisse. Pangakontorist saab politseitöötaja teada, kas konkreetsel kuupäeval võeti H.P arveldusarvelt raha ja kui võeti, siis millisest sularahaautomaadist. Sellisel teel võiski laekuda kaitsjas kahtlusi tekitav info

uurijani. Tegemist ei ole salajase jälitustegevusega. Selge on ka see , et

operatiivtöö kõiki tulemusi kriminaaltoimikust ei näe ja ei peagi nägema. Kaitsja märkis apellatsioonikohtu istungil , et kuna K.N-i poolt üleantud

lintidel puuduvad kuupäevad, ei saa lindistatud kõnelusi seostada

süüdistuses esitatud süüdistusega. Kohtukolleegium märgib, et käesoleval

juhul ei ole vaidlusalune lindistus ainukeseks tõendiks, millistele rajaneb A.H suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Lindistuse sisu on maakohus hinnanud kogumis teiste tõenditega ja põhjendatult lugenud need konkreetse süüdistuse osas asjassepuutuvateks tõenditeks.

3. Süüdistuse teises episoodis , s.o. 5.juuli 2005.a. episoodis on süüdistatava

A.H kaitsja oma apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt kohtuotsuses hinnatud tõenditest Tallinna Linnakohtu esimehe Helve Särgava poolt 10.juunil

2005.a. antud luba A.H ja K.N-i vaheliste vestluste salajaseks pealtkuulamiseks, - vaatamiseks ja salvestamiseks. Veel vaidlustab kaitsja fakti,

et 5.juulil 2005.a. kahtlustatavate kinnipidamisel leiti A.H sõiduauto

kindalaekast sularaha 85000 krooni väärtuses. Raha ei ole üle loetud ja konkreetne väidetavalt leitud summa on tuvastamata. Kaitsja kahtlustab, et keegi

on süütõendite loomise eesmärgil n.ö. sokutanud A.H sõiduauto

kindlalaekasse kilekoti koos rahaga ja teinud seda A.H teadmata. Ka ei

nõustu kaitsja sellega, et maakohus ei ole Pärnu Politseiprefektuurist välja

nõudnud kriminaaltoimiku materjalid, millistest nähtuks, et 13.juunil ja 14.juunil

2005.a. toimusid tõesti K.N-iga politseiprefektuuris menetlustoimingud.

19

Kaitsjal on kahtlus, et K.N ei saanud olla 14.juunil 2005.a. kell 7.33 koos

A.H-ga praamil teel Kihnust mandrile ja, et 14.juunil 2005.a. ei saanud toimuda väidetavat pealtkuulamist.

3.1. Tallinna Linnakohtu esimehe H.Särgava poolt väljaantud loa osas on kaitsja

tõstatanud küsimuse, kas selle loa alusel läbiviidud jälitustoimingud on seaduslikud, s.o. kas nad väljusid loaga ette antud 10 päeva piiridest. Nimelt nähtub maakohtu istungil prokuröri poolt esitatud 10.juunil 2005.a. väljaantud

loast, et see on antud tähtajaga 10.juuni kuni 10.juuli 2005.a., kusjuures

jälitustoiminguid võib teha 10 päeva jooksul. Samas on toimikus olemas

jälitusprotokoll 2 (t.l. 4), millist on vahetult uuritud ka maakohtu istungil ja jälitusprotokolli kohaselt toimus vaidlusaluse loa alusel A.H ja K.N-i vestluse salvestamine 14.juunil; 29.juunil ja 5.juulil ). Kohtukolleegium leiab, et linnakohtu esimehe poolt 10.juunil 2005.a. väljaantud loast ei nähtu, et need

lubatud 10 päeva peavad olema järjestikused päevad. Loast on võimalik ka

aru saada nii nagu seda mõistis menetleja – kuu aja jooksul 10 päeva,

olenemata , kas need on üksteisele järgnevad päevad või mitte.

Kohtukolleegium nõustub, et vaidlustatud loas kirjapandut võib tõlgendada

erinevalt, kuid kindlasti ei saa menetleja poolset tõlgendust lugeda pahatahtlikuks või teadlikuks loa piiridest väljumiseks. Seetõttu ei ole alust lugeda loa alusel saadud tõendid lubamatuteks.

3.2. Veel kahtlustab kaitsja, et K.N viibis 14.juunil 2005.a. Pärnu

Politseiprefektuuris ja tegi seal

menetlejaga koostööd käesoleva

kriminaalasja raames eesmärgiga süüstada A.H. Maakohtus vahetult

uuritud tõendid aga kinnitavad, et K.N oli tõesti 13.juunil 2005.a. ja

14.juunil 2005.a. politseis, kuid seoses teises kriminaalasjas läbiviidavate

uurimistoimingutega. Eeltoodut kinnitab ka toimikus olev ametlik

päringuvastus Pärnu Politseiprefektuurist. Kohtul ei olnud alust kahelda

selles, et K.N tõesti viibis nimetatud kuupäevadel politseis seoses teises

kriminaalasjas läbiviidavate uurimistoimingutega. Apellatsioonikohtul ei ole

tekkinud kaitsja kahtlustega kattuvaid kahtlusi , mis puudutavad K.N-i

politseiasutuses viibimise põhjuseid 13.juunil ja 14.juunil 2005.a. Asjaolu, et

K.N viibis politseis ei välista tema viibimist 14.juuni 2005.a. hommikul praamil, kus toimus vestlus A.H-ga, mida kuulati pealt. Samale järeldusele

tuli ka maakohus ja see on ka igati loogiline. Eeltoodu tähendab seda, et

K.N võis olla 13.juunil 2005.a. Pärnu politseis, 14.juuni 2005.a. hommikul

Kihnust mandrile suunduval praamil ja 14.juunil 2005.a. Pärnusse jõudes

minna ka politseisse. Kaitsja poolt apellatsioonis väljendatud seisukoht, et maakohtu järeldus otsuses tähendab seda, et ei ole välistatud, et K.N ei viibinudki 14.juunil 2005.a. hommikul praamil on meelevaldne ja arusaamatu.

Eeltoodust tulenevalt ei rahuldanud maakohus põhjendatult kaitsja taotlust

kriminaaltoimiku väljanõudmiseks ja ametlikus kohtule saadetud

päringuvastuse kontrollimiseks. Ka apellatsioonikohus ei pidanud vajalikuks

samadel põhjendustel kaitsja taotlust rahuldada. Kriminaalasja

väljanõudmisega , millest nähtub, kellena ja milliste uurimistoimingute

läbiviimisel K.N 13. juunil ja 14.juunil 2005.a. Pärnu Politseiprefektuuris

20 viibis ei ole võimalik koguda mingeid tõendeid, milliseid võik hinnata A.H süüd välistavate tõenditena.

3.3. Mis puutub kaitsja kahtlustesse, et keegi asetas süütõendite loomise

eesmärgil kilekoti koos 85000 krooni sularahaga A.H sõiduauto

kindalaekasse, siis kohtukolleegium nõustub selles küsimuses maakohtu

seisukohaga. Nimelt on maakohus tõendite kogumise hindamisel jõudnud

järeldusele, et selline kaitsja väide ei ole usutav. Kaitsja kahtlustused

põhinevad menetleja eelneval tegevusel – maakohtu korralduste korduv ja

jätkuv ignoreerimine sama menetleja poolt, kes teostas 5.juulil 2005.a., kui

väidetavalt võeti ära 85000 krooni auto kindalaekast; olulised ebaselgused 1.episoodis jälitustegevuse loaga, teadlik väära jälitustegevuse loa esitamine

maakohtule jälitustegevuse seaduslikkuse põhistamiseks; vaadeldi rahatähti, mida vaatlejal ei olnud. Samuti ei pea kaitsja tõendatuks, et 05. 07. 2005.a.

kinnipidamisel leiti vastavalt videosalvestisele A.H autost just 85. 000

krooni, aga mitte mingi muu summa raha. 2. episoodi väidetava pistise

summa 85. 000 krooni käsitlemisel on oluliselt eiratud KrMS § 87 ja § 146

sätteid ning politseisiseseid õigusakte. Väidetavat pistise summat ei ole

kunagi üle loetud. Kohtukolleegium ei nõustu selle kaitsja seisukohaga, et

väidetavat rahasummat ei ole kunagi üle loetud ja 85000 krooni on justkui

oletuslik summa. Sisuliselt on rahasumma suurust oma allkirjaga kinnitanud ka süüdistatav. Nimelt, kahtlustatavana kinnipidamise protokollis ( 1.kd. t.l. 48- 55) on p. 8 all märgitud , et A.H kinnipidamisel on ära võetud sularaha väljastamise tšekk summas 85000 krooni ja sularaha – 2 kummiga kinnitatud 500 kroonist pakki, ühes pakis 100 viiesaja kroonis ja teises pakis 70 viiesaja kroonist. Kinnipidamisprotokolli p.11 on A.H kinnitus selle kohta, et temal ei ole märkusi protokolli kohta. Tõendatud on ka fakt, et Lääne PP kassasse anti üle 85000 krooni käesoleva kriminaalasjaga seotud raha. Fakt,

et kassasse tegelikult vähem anti, on välistatud, sest kassapidaja ei hakka vormistama kassasse suuremat summat, kui temale tegelikult antakse. Kuna on teada, et tulevikus tuleb see raha riigile tuludesse üle kanda, siis järelikult

kassapidaja n.ö. kindlustaks endale kassa puudujäägi sellisel juhul. Kaitsja

poolt esitatud kahtlustustest võib välja lugeda, et ta kahtlustab, et tegelikult leiti väiksem rahasumma ja keegi vahepeal „sokutas“ sinna sularaha juurde,

kassasse andis aga 85000 krooni. Et kilekott koos rahaga A.H

kindalaekast leiti, seda tõendab nii jälitustoiminguga saadud teave,

kinnipidamisprotokoll kui ka süüdistatava K.N-i ütlused, kes võtab omaks, et pani kilekoti koos 85000 krooniga auto kindalaekasse. Seejuures, et

just nimetatud summa võeti tema poolt ka pangast välja, selle kohta oli kilekotis olemas ka vastav tšekk. See omakorda tähendab, et kaitsja kahtluste kohaselt pidanuks K.N osa summas vahepeal ära võtma kotist. Ka sellisel

juhul jääb vastamata küsimusele – miks politseitöötajad seda summat kas teadlikult suurendama pidid või omalt poolt sinna raha juurde panema pidid. Asjaolu, et kassasse vähem raha anti, kohtukolleegium juba välistas. Esiteks,

kohtukolleegium saab aru , et kaitsjale kahtlasena tunduv isik on

apellatsioonis esitatud kahtluse alusel menetleja e. keegi politseitöötajatest.

Enne, kui hakata kahtlustama, et menetleja on tegelikult leitud rahasummat suurendanud sinna oma raha juurdelisamise teel, tuleks vastata küsimusele –

21 miks talle see vajalik(kasulik) on ? Kaitsja kahtlustustest võib aru saada, et

menetlejal oli justkui huvi teha A.H-st süüdlane . Samas , miks kaitsja

arvab, et sellisel juhul menetlejale oleks tähtis rahasumma, mis leitakse süüdlase autost? Rahasumma ei mõjuta A.H süüküsimust, sest faktiliselt

on temale inkrimineeritud kuritegu selleks ajaks , kui raha leiti, juba lõpuleviidud. Ka ei mõjuta konkreetne rahasumma – 85000 krooni – kuriteo

kvalifikatsiooni e. tegemist ei ole KarS prg. 293 lg 2 p.4 ettenähtud suurele

ulatusele vastava rahasummaga. Miks peaks menetleja lisama leitud rahasummale n.ö. oma raha, kui ta teab, et rahasumma kantakse üle riigile e.

tagasi ta seda ei saa. Eeltoodu kinnitab üheselt menetleja kahtlustamine

sellises tegevuses väljub juba igasuguse „elulise usutavuse“ piiride e. on

absurdne. Teiseks, kaitsja apellatsiooni läbivaks „teiseks kahtlustatavaks“

A.H-le inkrimineeritud kuriteo fabritseerimisel on kaassüüdistatav K.N. Selles osas leiab kohtukolleegium samuti, et kui kahtlused tekivad, tuleb alati leida vastus küsimusele - miks see n.ö. kahtlusalusele vajalik (kasulik) on. Nii toimides võivad esilekerkinud kahtlused saada juba eos kõrvaldatud ning neid

ei olekski vaja kohtule esitada. Kaitsja apellatsioonist vastust sellele

küsimusele ei leidu ja kohtukolleegium on veendunud, et seda põhjusel, et

K.N-ile ei saanud A.H alusetu süüstamine kuidagi kasulik olla, pigem

kahjulik (saab ise kriminaalsüüdistuse, firma kaotab töö Kihnu saarel jne. ). Kui A.H ei oleks K.N-ilt raha nõudnud, siis K.N-i poolt A.H-le raha

üleandmine 5.juulil 2005.a. ei oleks kuidagi loogiliselt seletatav. Sisuliselt

tähendab see seda, et K.N „kingib“ riigile 85000 krooni. Seega peab

kohtukolleegium kaitsja kahtlusi alusetuteks. Põhjendatult on maakohus

lugenud tõendatuks, et K.N andis A.H-le 5.juulil 2005.a. üle 85000

krooni. Kohtukolleegium leiab, et rahatähtede numbrite üleskirjutamine

käesoleval juhul tõendamiseseme seisukohalt tähtsust ei omanud. Vajalik olnuks see juhul, kui tegemist oleks olnud kuriteo matkimisega.

3.4. Kaitsja väidab oma apellatsioonis, et A.H suhtes on eiratud ausa kohtumenetluse põhimõtet ja põhistuseks toob kaitsja väite, et seda kinnitab

süüdistatavate A.H ja K.N-i erinev kohtlemine kahtlustatavana

kinnipidamisel ja prokuröri taotlus kohtulikes vaidlustes – lõpetada

kriminaalasja menetlus K.N-i suhtes seoses avaliku menetlushuvi puudumisega. Kaitsja poolt esitatust teeb kohtukolleegium järelduse, et ausa

kohtumenetluse printsiibi eiramiseks peab kaitsja konkreetsemalt süütuse

presumptsiooni printsiibi eiramist e. olukorda, kus A.H on käsitletud

kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. On tõsi, et erinevalt K.N-ist vahistati A.H kinnipidamisel ja ta viibis vahi all 17 päeva. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi liik ei mõjuta mingilgi määral ausat kohtumenetlust ja sellest tulenevalt ka kohtu

poolt tehtava otsuse liiki. Esiteks, selleks ei pea kohtupraktikast tooma

konkreetseid näiteid, et väita – kohtupraktikas on lugematuid näiteid, kus uurimise ajal vahi all pikaajaliselt viibiv süüdistatav , mõistetakse kohtu poolt

õigeks ja vastupidi – isik, kelle suhtes ei ole üldse uurimise ajal tõkendit

kohaldatud, mõistetakse süüdi. Veel märgib kohtukolleegium, et

seaduseandja on ka garanteerinud ausa kohtumenetluse läbiviimise

22

vaidlustatud aspektist lähtudes välistades võimaluse, kus kohtunik, kes on

samas kriminaalasjas teinud eeluurimiskohtunikuna vahistamisotsustuse

saaks arutada kriminaalasja üldmenetluses. (KrMS prg. 49 lg 1 p.2). Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et K.N-i on prokuröri poolt soosivamalt

koheldud kui A.H nagu väidab kaitsja oma apellatsioonis, see ei ole menetlejale etteheidetav. Kohtukolleegium on seisukohal, et isik, kes ise oma

tegu tunnistab, seda kahetseb ning hukka mõistab, et sellisele isikule võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Samas nagu

nähtub vaidlustatud kohtuotsusest (prokuröri seisukoht K.N-i

karistusõigusliku kohtlemise osas erines oluliselt maakohtu otsuses väljendatust) kui ka Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-91-07 , ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri seisukohaga süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nii on Riigikohus viidatud kohtuotsuses märkinud,

Maakohus on vaidlustatud kohtuotsusega näidanud oma erapooletut

suhtumist süüdistatavate karistamisel. Apellatsioonimenetluses on

vaidlustatav kohtulahend, mitte prokuröri seisukoht. Seega peab kohtukolleegium sisutuks käesoleval juhul apelleerida kohtuotsust sellega, et

prokurör on kohtuvaidlustes väljendanud põhjendamatult leebet kohtlemist K.N-i suhtes.

3.5. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on A.H mõistetud süüdi KarS prg. 293 lg 2 p.2 järgi, s.o. pistise nõudmises. Maakohtu otsuses tuvastatud kuriteo tehiolud annavad põhjendatud aluse väita, et A.H poolt esitatud nõudmine

oli tehtud kategoorilises vormis. Nimelt on maakohtu otsusega tõendatud

süüdistuse seisukoht, et A.H võimaldas H.P saada õigused

süüdistuses märgitud tööde teostamiseks tingimusel, et osa ettemaksust

maksab K.N tasuks tööde võimaldamise eest tagasi A.H-le. Selline ettepanek ei ole käsitletav pelgalt initsiatiivi ülesnäitamisena vaid tegemist on nõudmisega KarS prg. 293 lg 2 p.2 mõttes.

3.6. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium süüdistatava A.H kaitsja poolt

esitatud apellatsiooni kohta järgmist. Kaitsja on esitanud oma apellatsioonis

rida kahtlusi, millised tema arvates välistavad A.H suhtes tehtud

maakohtu otsuse seaduslikkuse. Kriminaalmenetluses tõlgendatakse

kahtlustatava või süüdistatava kasuks üksnes selline kriminaalmenetluses tõusetunud kahtlus, mida (vaatamata menetleja pingutustele ) ei õnnestunud

kõrvaldada. Seega ei saa olla esimeseks reaktsiooniks kriminaalmenetlusse „paisatud kahtlustele“ mitte selle kohene tõlgendamine süüdistatava kasuks,

vaid hoopis püüd seda kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et

selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida A.H kasuks tõlgendada, ei ole käesolevas menetluses jäänud. Kõik kaitsja kahtlused on kõrvaldatud.

4. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud H.P

konkreetse rahalise karistuse mõistmist. Mõistes H.P

23 minimaalmäära lähedases määras rahalise karistuse, on maakohus arvestanud ka juba asjaolu, et H.P majandustegevust enam ei toimu ning tema suhtes käib pankrotimenetlus. Samas mõjutab rahalise karistuse suurust asjaolu,

et OÜ mõisteti süüdi kahes kuriteoepisoodis ja kuriteod OÜ huvides oli toime

pandud kahe juhtivtöötaja poolt. Asjaolusid , millised annaks alust vähendada maakohtu poolt H.P mõistetud minimaalmäära lähedast karistust, kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 30.novembrist 2007.a. A.H ja OÜ Globetrotteni suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

Malle Preimer