1-07-13448\9 · Tallinna Ringkonnakohus

1(3) 1-07-13448

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13448 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ene Randmäe ja Jüri Paap Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 27. veebruar 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.G süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21. detsembri 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.G Prokurör Külli Aas Süüdistatav T.G

ik: xxx, elukoht x, ei tööta, varem 10 korda

kohtu poolt karistatud, neist viimati 05.04.2006.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,8 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 2 aastat 5 kuud. Harju Maakohtu

04.06.2007.a määruse alusel vabastati 15. 06.2007.a vanglast tingimisi enne tähtaega 7 kuud 5 päeva, vahi all uuesti 09.08.2007.a.2007.a Kaitsja

advokaat Owe Ladva

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 21. detsembri 2007.a otsus T.G suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 4. märtsil 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(3)

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2007.a otsusega mõisteti T.G lühimenetluses

süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati 3 kuu vangistusega. KrMS § 238 alusel

lühendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks

karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 5. aprilli 2006.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 7 kuu 5 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 9 kuud 5 päeva vangistust.

2. T.G mõisteti muuhulgas süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud isikuna

1. augustil 2007.a viibides oma elukohas x korteris võttis enda kasuks pööramise eesmärgil oma emale S. F kuuluva kodukino 2824.00 krooni väärtuses ja viis selle 600

krooni eest pandimajja. Enne seda oli ta viinud pandimajja oma õe J. F vererõhuaparaadi, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb T.G tema emale kuulunud

kodukino pandimajja viimise episoodis enda õigeksmõistmist ning seoses sellega

mõistetud lõpliku karistuse kergendamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta

kodukino pandimajja viimisega kuritegu toime pannud, sest ema ei keelanud tal kodukino pandimajja viia. Ema ütles poja küsimise peale, et tee mida tahad. Seetõttu sai T.G aru, et ema on kodukino pantimisega nõus.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav T.G ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V.

Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase

hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on

õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut

muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160).

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses

sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

5.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 J. Pererukova süüdistusasjas ( RT III 2005, 29, 298) on väljendatud seisukohta, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja,

kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 –

RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on

tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on põhjendanud, miks ta arvestab tõendina kannatanu S. T.G ütlustega, süüdistatava T.G ütlused aga kõrvale jätab.

3(3)

5.3. Kohtukolleegium peab vajalikuks lisada, et subjektiivsest küljest eeldab

omastamine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik

tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist

ja möönab seda. Apelleeritud kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud T.G

poolt toime pandud kuriteo subjektiivseid tunnuseid ning on jõutud

põhjendatult järeldusele, et T.G tegutses ema kodukino omastades kaudse tahtlusega. T.G ei ole kunagi süüdistatudki selles, et ta pani kuriteo toime

kavatsetult või otsese tahtlusega. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium T.G apellatsiooni väitega, et ta ei ole kodukino omastanud ema tahte vastaselt.

5.4. Kohtukolleegium on seisukohal, et T.G-le mõistetud karistus on kooskõlas

KarS KarS § 56 sätestatud karistuse kohaldamise alustega, mistõttu selle kergendamiseks puudub alus.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 21. detsembri 2007.a otsus T.G suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ene Randmäe Jüri Paap