1-06-15363\20 · 1-06-15363\20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-15363 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. veebruar 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.O ja L.P süüdistus KarS § 123 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda Prokurör Indrek Kalda

Süüdistatavad T.O

sünd 31.08.1967.a. Eesti kodanik, elukoht x töötab X OÜ-s autojuhina, varem kohtu poolt karistamata L.P sünd 16.08.1957.a Eesti kodanik, elukoht x, töötab X OÜ-s turvamehena, varem kohtu poolt karistamata

Kaitsja Adv. Mare Lust, Aleksandr Nitsenko RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007.a otsus T.O ja L.P õigeksmõistmises KarS § 123 järgi täies ulatuses. Teha uus otsus:

Tunnistada T.O süüdi KarS § 123 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui T.O ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks

2 KarS § 75 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Tunnistada L.P süüdi KarS § 123 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui L.P ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab talle katseajaks KarS § 75 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista T.O-lt ja L.P-lt välja sundraha kummaltki

6525 krooni (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) riigituludesse. Nimetatud summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Välja mõista T.O-lt ja L.P-lt solidaarselt 2357.- krooni (kaks tuhat kolmsada viiskümmend seitse) Keskkonnainspektsiooni kasuks tekitatud kahju katteks.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise

soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei

kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Pärnu Maakohus mõistis T.O ja L.P KarS § 123 järgi õigeks.

Süüdistusakti kohaselt olid nad mõlemad kohtu alla antud selles, et 10.04.2005.a kella 20 – 21

ajal Hiimaal Kõrgessaare vallas Reigi küla juures lasksid tühjaks Keskkonnainspektsiooni

töötajate kasutuses oleva Keskkonnainspektsioonile kuuluva sõiduauto Nissan Pick-up xxx xxx tagumise parempoolse rehvi, lõikasid katki vasakpoolse esipiduri vooliku, mille tagajärjel hakkas lekkima pidurivedelikku, vigastasid parempoolset esimest pidurivoolikut, mille tõttu

auto muutus juhitamatuks ning seda ei olnud võimalik nõuetekohaselt peatada, millise

olukorra avastas autot juhtinud M.P pärast autoga sõitma hakkamist Reigi kiriku juurest

künkalt peateele Heltermaa-Kärdla-Luidja maanteele, kus kiiruse vähendamiseks ei olnud võimalik jalgpiduriga pidurdada ja auto peatati käsipiduriga umbes 300 meetri pärast. Sellise tegevusega panid T.O ja L.P toime teise isiku eluohtlikku olukorda asetamise.

Keskkonnainspektsioonile tekitati varalist kahju 2357 krooni, mis koosneb treileri veost

Reigist Kärdlasse, kahe esipiduri vooliku maksumusest, remonditööde maksumusest ja piduriõli maksumusest.

Maakohus leidis, et T.O ja L.P süü ei ole tõendatud, nad on seadusekuulekad

isikud, mistõttu ei saa eeldada, et panevad toime kuritegusid. Kohtule ei ole esitatud konkreetseid tõendeid ning süüdistatavaid ei saa süüdi mõista selle eest, et nad viibisid kuriteo

3

toimepanemise oletataval ajal oletataval sündmuskohal asuvas autos ja süüdistuse põhjal võisid nad sellise teo toime panna.

APELLATSIOONI SISU

Prokurör taotleb maakohtu otsuse täielikku tühistamist ning uue otsusega T.O ja L.P süüditunnistamist KarS § 123 järgi. Apellant taotleb nii T.O kui L.P karistamist 2 aastase vangistusega osaliselt tingimisi, koheselt kandmisele kuuluvaks mõista 1 kuu, 1 aasta ja 11 kuud vangistust jätta tingimisi kohaldamata 18-kuulise katseajaga.

KarS § 75 lg 2 p 1 alusel panna neile kohustus hüvitada kahju igakuiste maksetena nii, et katseaja lõpuks on kahju hüvitatud.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised.

Maakohus tuvastas faktilisi asjaolusid ebaõigesti, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

Maakohus leidis, et ühtki tõendit ei ole kohtule esitatud. Prokurör möönab, et otseseid tõendeid, nt isikute ütlusi, kes oleksid näinud pidurivoolikute läbilõikamist, ei ole tõepoolest

kohtule esitatud. Samas on võimalik langetada süüdimõistev otsus tuginedes kaudsetele tõenditele, mida on prokuratuur taotlenud, kuid millele kohus ei ole otsuses mingit tähelepanu

osutanud ega tõendeid kogumis hinnanud. Tõendite analüüsi tulemina saab teha ühese järelduse, mille kohaselt keegi teine peale süüdistatavate ei saanud nimetatud kuritegu toime panna.

Ebaõige on kohtuotsuses märgitu, nagu poleks tõendatud süüdistatavate seos

keskkonnainspektorite tegevusega ning pole täpne ka see, nagu oleks telefonikõne T.O

telefonilt I. Ble puudutanud üksnes praamile jõudmist. Kohus jättis tähelepanuta

kannatanu M. P ütlused, mille kohaselt mere ääres punases jopes mees helistas kellelegi mobiiliga ja teatas vene keeles, et neid peeti mere ääres röövpüügis kahtlustatavatena kinni. Jälitusprotokolli kohaselt on tehtud T.O mobiililt I. B telefonile kaks kõnet – kell 19.36 ja 19.43. v. L.P on tunnistanud, et ühe kõne tegi tema. Seega rääkisid I. B ja L.P

omavahel ning nad rääkisid M. P ütluste kohaselt ka sellest, et I. B ja T peeti röövpüügis kahtlustatavatena kinni. Seetõttu on otsuses ebaõigesti märgitud, et süüdistatavad magasid autos ega teadnud T ja B tegevusest midagi.

M. P sõnade kohaselt tekkis tal mere ääres viibinud isikutega vaidlus, kes ei tunnistanud ebaseaduslikku püüki. Võttes arvesse, et mere ääres viibinud isikud keeldusid esitamast oma dokumente ning kui kannatanu läks tagasi oma auto juurde, tulid süüdistatavad ka oma autost välja ja hakkasid kannatanuga vaidlema, kusjuures L.P kiskus rinna paljaks ja teatas, et on advokaat. Seega on ilmne süüdistatavate seos mere ääres viibinud isikutega ning nende

huvi selle vastu, mis seal toimus. Süüdistatavate vaidlus ja agressiivne käitumine segas

keskkonnainspektori tööd niivõrd, et ta oli sunnitud politsei kutsuma. Tegemist oli ühe

seltskonnaga, kes oli Hiiumaale kalastama sõitnud ja kes tundsid üksteist juba varasemalt.

Seetõttu oli süüdistatavatel juhtunust teades ja soovist kaaslasi toetada või kätte maksta ka

motiiv kuritegu toime panna. Siinjuures ei ole kannatanu andnud ütlusi, et süüdistatavad

oleksid siis kui ta autode juurde tagasi tuli, maganud. Süüdistatavad tulid autost välja ja hakkasid vaidlema. Samuti ei ole tõendatud see, et süüdistatavad oleksid sel ajal, kui M. P mere ääres viibis, autos maganud. M. P nägi autos esiistmel ühte meest mobiiliga rääkimas. L.P on ka ise andnud ütlusi, et jõi koos Olegiga autos viina, viimane ei käinud kuskil

4

ära. Kumbki süüdistatav ei ole öelnud, et nad autos kogu aeg magasid. Samuti näitab

jälitusprotokoll, et tegelikult tehti T.O telefonilt I. B telefonile kaks kõnet. L.P on ise tunnistanud, et helistas T.O telefonilt I. B.

Tuvastatud tehiolud viitavad sellele, et süüdistatavad olid rohkem ärkvel kui nad tunnistanud

on. T ja B ütluste kohaselt olid nad mere ääres umbes 20-30 minutit. Kui süüdistatavad

tunnistavad, et nad jõid autos ka viina, helistasid, siis ei saanud 3-6 m kaugusel oleva keskkonnainspektsiooni auto juures toimuv süüdistatavatele märkamatuks jääda.

Oluline on, et kõik kohtus üle kuulatud isikud on andnud ütlusi, et kedagi kolmandat seal liikumas ei nähtud – ei mere ääres ega autode juures. Kuivõrd tegemist oli kõrvalise kohaga, ei ole usutav, et kellelgi kolmandal oli üldse võimalik nii lühikese ajaga kuritegu toime panna.

Selge on ka see, et niisuguseid kuritegusid ei panda toime ilma motiivita. Kui kuidagi on

võimalik mõista, et juhuslik mööduja huligaansusest auto kummi tühjaks laseb, siis täiesti ebatõenäoline on, et keegi mööduja asub pärast kummi tühjaks laskmist kahte pidurivoolikut puruks lõikama, ronides selleks kaks korda auto alla. Selline tegevus nõuab ka aega ja ühe

kiire liigutusega selliseid tegusid toime ei pane. Pole ka usutav, et keegi võõras isik kahe autos istuva mehe läheduses seda julgeks teha. Küll oli seda aga võimalik teha süüdistatavatel,

kes olid sündmuskohal üksi ja keda keegi ei seganud. Kellegi teisega peale süüdistatavate

seltskonna kannatanul sarnaseid konflikte ei olnud. Kuriteo toimepanemise objektiivsed asjaolud viitavad otseselt sellele, et just süüdistatavad on need isikud, kes kuriteo toime panid. Mingit objektiivselt põhjendatud kahtlust ei ole tõusetunud.

Oluline on veel see, et T.O sõnul olid neil kaasas käärid, mis võimaldavad kummist

pidurivoolikut läbi lõigata. Usutavaks ei saa aga pidada, et neil nuga kaasas ei olnud, sest kalameestel on ikka nuga kui nad kalastamas käivad.

Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et kuriteo pani toime eeldatavalt üks isik. Kannatanu autol

lõigati läbi vasakpoolne esimene pidurivoolik ja vigastati parempoolset esimest pidurivoolikut, samuti lasti tühjaks tagumine parempoolne rehv. Sellist tegevust on kindlasti võimalik toime panna grupis ja võimalus seda toime panne oli mõlemal süüdistataval.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Prokurör toetas apellatsiooni, taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T.O

ja L.P süüditunnistamist KarS § 123 järgi ja nende karistamist, nagu on apellatsioonis taotlenud.

Süüdistatavad ja nende kaitsjad leidsid, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ei ole alust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1 alusel kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt otseste ja konkreetsete tõendite puudumise tõttu ei ole süüdistatavate süü tuvastatav ning on kogutud

tõendite alusel ka võimatu.

Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu

5 kriminaalkolleegiumi poolt esitatud selgitustele ja seisukohtadele, mis puudutavad tõendite

hindamist. Oma otsuses 3-1-1-94-04 on Riigikohus rõhutanud, et situatsioonides, kus on

ainult n.ö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi

asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii

süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu – hinnata argumente kogumis. Otsuses nr 3-1-1-12-07 on aga Riigikohus käsitlenud olukorda, kus süü

tuvastamiseks puuduvad otsesed tõendid. Riigikohus märgib järgmist. Põhiseaduse § 22 lg-

st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn põhimõttest ei tulene mingil in dubio pro reo

määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü

tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja

leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et

süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kohtueelse uurimise käigule etteheiteid tehes jätnud põhjendamatult kõrvale eelpool viidatud tõendite hindamist puudutavad nõuded.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 10.04.2005.a tuvastasid keskkonnakaitseinspektorid

Kirikulahe ääres röövpüügis kahtlustatavatena I. B ja V. T, olles eelnevalt süüdistuses märgitud auto kiriku juurde parkinud ning kuhu, ca 3-6 m kaugusele, oli pargitud veel üks

sõiduauto, milles viibisid T.O ja L.P . Kõik sündmuskohal viibinud on kinnitanud, et kõrvalisi isikuid sündmuskohal ei nähtud.

Maakohus leidis, et süüdistatavate seos keskkonnainspektorite tegevusega ei ole tõendatud, välistades seega ka võimaliku motiivi kuriteo toimepanemiseks. Veel märkis maakohus, et ka

telefonikõne T.O telefonilt I. Ble puudutas üksnes praamile jõudmist. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

Maakohus on tähelepanuta jätnud, et kohtuistungil avaldatud jälitusprotokolli kohaselt on T.O mobiiltelefonilt tehtud I. B telefonile kaks kõnet – kell 19.36 ja 19.43. Mõlemad abonentnumbrid olid mõlema kõne ajal tugijaama KÕRGESSAARE levialas /I kd tl 50-51/. Tõsi, et viimane kõne võis olla seotud praamile kiirustamisega, kuid kuivõrd kannatanu M. Põllu sõnade kohaselt teatanud mere ääres viibinud punases jopes mees kellelegi telefonitsi vene keeles, et neid peeti röövpüügis kahtlustatavatena kinni /II kd tl 89/, siis on ilmne, et ühes kõnedest ka sellest räägiti. Neist tõenditest tuleneb, et T.O ja L.P oli

kaaslastega mere ääres juhtunu teada ning see asjaolu ei võimalda jõuda ka kuidagi järeldusele, et süüdistatavad magasid autos ega teadnud V. T ja I. B tegevusest midagi, nagu seda on maakohus oma otsuses märkinud. Muuhulgas ei ole maakohus jälitusprotokolli üldse

tõendina käsitanud, olgugi, et see on kohtuistungil avaldatud. M. P ütlustes kajastuva info telefonikõne sisu kohta on maakohus samuti tähelepanuta jätnud.

Süüdistatavate seosele mere ääres viibinud isikutega viitab ka kannatanu M. P poolt esitatud sündmuste kirjeldus. M. P ütluste kohaselt tekkis tal mere ääres viibinud isikutega vaidlus,

6 sest viimased ei tunnistanud ebaseaduslikku kalapüüki ning kui ta mere äärest kiriku juurde tagasi tuli, väljusid oma autost ka T.O ja L.P, hakates samuti vaidlema, üks

neist hakkas demonstreerima oma tätoveeringuid ja väitis, et on advokaat /II kd tl 90/.

Tuvastatud on seegi, et vaidluste ja süüdistatavate agressiivse käitumise tõttu kutsuti sündmuskohale politseipatrull, et M. P saaks segamatult väärteoprotokolli koostada. Prokurör märgib apellatsioonis põhjendatult, et tuvastatud faktilised asjaolud annavad tunnistust sellest,

et kõik neli – süüdistatavad ja mere ääres kinni peetud isikud, moodustasid Hiiumaale kalastama sõitnud ühise seltskonna ning et keskkonnainspektorite sekkumine ebaseaduslikku

kalapüüki ja süüdistatavate kohene informeeritus sellest „ebaõnnestumisest“ andis T.O-le

ja L.P-le motiivi keskkonnainspektorite kasutuses olnud sõiduki rikkumiseks.

Maakohtu järeldus, nagu oleksid süüdistatavad kogu kõne all olevate sündmuste vältel maganud, ei ole kooskõlas kohtuistungil kontrollitud tõenditega. M. P on kindlalt väitnud, et tema Kirikulahe äärde tulles viibis valges autos kaks isikut, üks neist magas tagaistmel, teine istus ees ja rääkis telefoniga /II kd tl 89/. Maakohtu järeldus ei haaku ka süüdistatavate endi

ütlustega. T.O sõnul võtsid nad autos istudes viina, ajasid juttu, magasid /II kd tl 101/. L.P kinnitas, et nad jõid, tukastasid, tema helistas T.O telefoniga /II kd tl 104/.

Neile tehioludele tuginedes märgib prokurör põhjendatult, et süüdistatavatele ei saanud märkamatuks jääda 3-6 m kaugusel oleva keskkonnainspektsiooni auto juures toimuv. Kohtukolleegium peab veelkord vajalikuks rõhutada, et kõik kohtuistungil üle kuulatud isikud kinnitasid, et kedagi kolmandat sündmuskohal – ei mere ääres ega autode juures, liikumas ei nähtud. Apellant märgib põhjendatult, et kuivõrd tegemist oli kõrvalise kohaga, ei ole usutav,

et kellelgi kolmandal oli üldse võimalik nii lühikese ajaga süüdistuses kirjeldatud tegusid toime panna. I. B ja V. T sõnul olid nad mere ääres ca 20-30 minutit. Kannatanu K. P väitel

oli tema mere ääres ca 15 minutit. Pole tõenäoline, et selliseid tegusid pandaks toime

motiivitult. Kui kuidagi on võimalik mõista, et juhuslik mööduja huligaansetel motiividel

kellegi auto kummi puruks torkab, siis täiesti ebatõenäoline on, et juhuslik mööduja kahel korral auto alla ronib ja auto pidurivoolikuid katki lõikama hakkab. Fakt on, et selline tegevus nõuab teatud aega ning silmas tuleb pidada asjaolu, et keskkonnainspektsiooni auto juurde oli pargitud veel üks sõiduk, milles istus kaks isikut. Seega oli objektiivseid faktilisi asjaolusid

arvestades kõne all olevaid tegusid võimalik toime panna üksnes süüdistatavatel.

Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegevuse toimepanemine T.O ja L.P poolt on tõendatud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt esitatud etteheited selle kohta, et pole leitud

kuriteoriista, ei oma süüküsimuse lahendamisel otsustavat tähtsust. Süüdistatavad sõitsid

mitmeks päevaks Hiiumaale kalale, millest johtuvalt olid nad kindlasti varustatud kõige

kalastamiseks ja toimetulekuks vajalikuga, sealhulgas ka terariistadega. Jutt, et neil olid kaasas üksnes väikesed käärid, ei ole kuigi tõsiseltvõetav.

Maakohus on muuhulgas väljendanud oma otsuses seisukohta, et eeldatavasti pani süüdistuses kirjeldatud teod toime üks isik, kui, siis ainult teise või mitme kaasaaitamisel või teadmisel.

Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu. Kannatanu autol lõigati läbi vasakpoolne esimene

pidurivoolik ja vigastati esimest parempoolset pidurivoolikut, lisaks torgati läbi tagumine parempoolne rehv. Arvestades M. P auto juurest äraoleku aega, tuleb järeldada, et tegutsesid kaks isikut grupis ning kohtupraktikas kohaldatava teovalitsemisteooria kohaselt omistatakse toimepandud tegu mõlemale grupi liikmele tervikuna.

7

Süüdistusaktis on T.O ja L.P tegevust hinnatud KarS § 123 järgi, s.o teise isiku eluohtlikku olukorda asetamise ja jätmisena. Sama sätte järgi vastutab ka isik, kes on

teise inimese asetanud ja jätnud tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda. Kohtukolleegium on seisukohal, et igal juhul asetasid süüdistatavad M. P ja tema kaassõitja

nende tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda. On üldteada fakt, et mootorsõiduki pidurisüsteem on roolimehhanismi kõrval tähtsaim ohutut liiklemist tagav süsteem. Tegemist on sellise tehnosõlmega, mille häireteta toimimisest oleneb võimalus sõidukit selle liikumisel

kontrollida. Pidurivoolikute läbilõikamise tagajärg on suure tõenäosusega liiklusõnnetus, milles saavad kannatada sõidukis olevad isikud. Käsipidur, pidurdades üksnes mootorsõiduki

tagarattaid, ei ole jalgpiduri toimemehhanismiga automaatselt asendatav ega võrreldav.

Süüdistatavad rikkusid M. P kasutuses oleva auto pidurisüsteemi teadmisega, et M. P, teadmata sõiduki üliolulisest rikkest, suundub sõidukiga liiklusse, seega möönsid nad, et on

tekkinud reaalne oht sõidukis viibivate isikute tervisele määral, mis võib viia raskete

tervisekahjustusteni. Kohtukolleegium leiab, et seega on kuriteo subjektiivne koosseis täidetud, kuivõrd kõne all olev kuritegu eeldab vähemalt kaudset tahtlust. Oli ainult juhus, et hetkel, mil M. P autoga Heltermaa-Kärdla maanteele jõudis, polnud seal tihedat liiklust. KarS

§ 123 mõttes on oht reaalne, kui inimene ei saa temale antud olukorras kättesaadavate vahenditega iseseisvalt ohu tekkimist vältida või tekkinud ohtu kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et M. P oli asetatud sellisesse olukorda. KarS §-s 123 ettenähtud kuritegu on

lõpule viidud, kui on tekkinud reaalne oht, vaatamata sellele, et ohu realiseerumine on võimalik alles tulevikus.

Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et T.O ja L.P panid toime KarS §

123 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o asetasid ja jätsid teise inimese tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda.

Karistuse mõistmisel lähtub kohtukolleegium KarS §-s 56 sätestatust ning arvestab eelkõige T.O ja L.P süü suurust. Kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kuid süü suurust mõjustavana arvestab asjaoluga, et kuritegu raskeid tagajärgi ei põhjustanud. Teisalt tuleb aga arvestada, et kuritegu pandi toime madalal motiivil – kättemaksuks, mis on KarS § 58 p 1 kohaselt karistust raskendav asjaolu. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et T.O-le ja L.P-le tuleb mõista karistuseks vangistus ning seda määras, mis jääb KarS § 123 sanktsiooni keskmisele tasandile.

Kuivõrd T.O ja L.P ei ole varem kohtu poolt karistatud, nende poolt toimepandu ei põhjustanud raskeid tagajärgi, siis peab kohtukolleegium otstarbekaks nende suhtes KarS § 74 kohaldamise ja mõistetud karistusest tingimisi vabastamise.

Keskkonnainspektsioonile tekkinud varaline kahju 2357 krooni on süüdistatavate tegevuse otseseks tagajärjeks, seega põhjuslikus seoses ning tuleb T.O ja L.P poolt hüvitada VÕS § 127 lg 1, 4 alusel. VÕS § 137 lg 1 kohaselt kannavad nad vastutust hüvitise maksmise eest solidaarselt.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg p 4, 338 p 1340 lg 4 p 2 tühistab

ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26.11.2007.a otsuse T.O ja L.P õigeksmõistmises ning mõistab nad KarS § 123 järgi süüdi, rahuldades prokuröri apellatsiooni osaliselt.

8

Malle Preimer Jüri Paap Paavo Randma