4-07-4310\9 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

Kaebemenetluses väärteoasi nr. 4-07-4310

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. detsember 2007. a Valga kohtumaja Väärteoasja number 4-07-4310 Kohtukoosseis Hele Ilisson Kohtuistungi sekretär Maila Sarap Tõlk - Väärteoasi Aare JANTSIKESE (nom.Jantsikene) kaebus Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Jaanus Tops´i 26.07.2007.a. otsusele väärteoasjas nr. 2820,07,001473 Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: korrakaitseosakonna juhtivkonstaabel Jaanus Tops

Kaebuse esitanud isik: Aare Jantsikene ( ID 35408175714; x) Kohtuistungi toimumise aeg 26.november 2007.a. Valgas

RESOLUTSIOON Juhindudes Liiklusseaduse § 7417 lg.1 ja §7417 lg.2 ning VTMS § 132 – 135 ning KarS § 47, 56, 57, 58 kohus o t s u s t a s :

Jätta Aare JANTSIKESE kaebus rahuldamata ning Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabli Jaanus Tops´i 26.07.2007.a. otsus nr.2802,07,001473 muutmata.

Edasikaebamise kord Edasikaebe kord Kohtumenetluse poolel on õigus Tartu Maakohtu otsus kassatsiooni korras vaidlustada, kuid ka õigus koheselt loobuda kassatsiooniõiguse kasutamisest.

2 (5) Kassatsiooniõiguse kasutamise või sellest loobumise soovist peab kohtumenetluse pool teavitama Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kirjalikult seitsme päeva jooksul otsuse lõpposa kuulutamisest (05.12.2007.a.). Kassatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kantseleis kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 21.detsembrist 2007.a. ning otsuse peale on kohtumenetluse poolel advokaadist esindaja vahendusel õigus esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kaudu kassatsioonkaebus Riigikohtule kolmekümne (30) päeva jooksul otsuse tutvumiseks kättesaadavuse päevast (21.12.2007.a.).

ASJAOLUD Kohus t u v a s t a s : Kaevatava otsuse sisu Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna juhtivkonstaabli Jaanus Tops’i 26.07.2007.a. otsusega nr.2820,07,001473 väärteoasjas, mõisteti süüdi ja karistati A.Jantsikest “Liiklusseaduse” §7417 lg.1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses summas 9000 krooni ning Liiklusseaduse §7417 lg.2 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 2 kuuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati, et 15.06.2007.a. kella 21.13 ajal juhtis A.Jantsikene, X linnas X tänav X, liikudes X tänava suunas, mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega ühesuunalisel teel paremas sõidureas, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei vähendanud juht oma mootorsõiduki kiirust, et teed anda ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Reguleerimata ülekäiguraja ees vasakus sõidureas olid seisma jäänud üksteise järel kaks sõidukit, et lasta jalakäija üle tee. A.Jantsikese poolt juhitud sõiduk möödus vahetult enne ülekäigurada nendest sõidukitest ja sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal vasakult-paremale liikunud 8 aastasele jalakäijale M.S , põhjustades viimasele liiklusõnnetusega tervisekahjustusi /tl.3/.

Kaebuse sisu ja kaebuse esitaja taotlus Kaebuse esitaja ei nõustu karistuse ulatuse ja lisakaristuse määramisega. Kaebuse esitaja avaldab, et liiklusõnnetuse põhjustamises tema süüdi ennast ei tunnista. Ta avaldab, et väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo tehiolud ei vasta tegelikkusele. Ta seletab, et väärteoprotokollis sisalduv väide selles, et A.Jantsikene juhtis mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega, ei vasta tõele, kuna liiklusõnnetuse sündmuskohal tal alkoholijoovet korrektselt vastavalt seadusele ei tuvastatud (ei tehtud vereanalüüsi). Kaebuse esitaja leiab, et politseiametnik ületas oma pädevust, kontrollides sündmuskohal A.Jantsikese alkoholijoovet indikaatorvahendiga ning indikaatorvahendi näitu aluseks võttes otsustas A.Jantsikese kõrvaldamise auto juhtimiselt. Samuti avaldab kaebuse esitaja, et karistuse määramisel pole arvestatud avarii sündmuskohal tekkinud liiklussituatsiooni ja liikluskorralduse skeemi. X ja X tn. ristmikule järgneb väljasõit peateele ja vahetult ülekäiguraja ees seisvad sõidukid ei viita alati ülekäigurada ületavatele jalakäijatele, vaid ka vasakpööret ja otse sõitu ootavatele sõidukitele. Kolmanda väitena esitab kaebuse esitaja asjaolu, et avarii sündmuskohal tekkinud liiklussituatsioon tekitas olukorra, kus ülekäigurajale ootamatult ilmunud jalakäija jäi vasakpoolsel sõidurajal peatunud sõidukite varju ning seetõttu kaebuse esitajale märkamatuks. Kaebuse esitaja seletab, et lähenedes ülekäigurajale vähendas ta kiirust ja oli täiesti veendunud, et ülekäigurajal ei ole jalakäijat. Kuna jalakäija ilmus ootamatult, ei olnud jalakäijale otsasõitu võimalik vältida. Kõike eeltoodut arvestades palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täielikult.

3 (5) Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas Kohtuvälise menetleja ametiisik on seisukohal, et otsuse tegemisel hinnati kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid õigesti, mistõttu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuväline menetleja märgib, et kontrolli teostanud politseiametnikud järgisid nõuetekohaselt kõiki menetlusnorme. Seega leiab kohtuväline menetleja, et A.Jantsikese süü inkrimineeritava väärteo toimepanemises on tõendatud ja isiku käitumisele on antud õige juriidiline kvalifikatsioon. Samuti kinnitab kohtuväline menetleja, et karistuse määramisel arvestati isiku poolt väärteo toimepanemise tehiolusid, rikkumise ohtlikkust, isiku sotsiaalset seisundit, määrates trahvi suuruseks keskmise karistusmäära ning võttes lisakaristusena ära juhtimisõiguse 2 kuuks. Seega leiab kohtuväline menetleja, et isikule määratud karistus vastab süüteo raskusele. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja A.Jantsikese kaebus rahuldamata.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus, olles ära kuulanud menetlusaluse isiku ja samuti kohtuvälise menetleja ning uurinud teisi asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et 15.juunil 2007.a. kella 21.13 ajal juhtis A.Jantsikene mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega ühesuunalisel teel paremas sõidureas, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei vähendanud juht oma mootorsõiduki kiirust, et teed anda ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Reguleerimata ülekäiguraja ees vasakus sõidureas olid seisma jäänud üksteise järel kaks sõidukit, et lasta jalakäija üle tee. A.Jantsikese poolt juhitud sõiduauto möödus vahetult enne ülekäigurada seisma jäänud sõidukitest ja sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal vasakult-paremale liikunud 8 aastasele jalakäijale M.S , põhjustades viimasele liiklusõnnetusega tervisekahjustusi.

Liikluseeskirja § 46 sätestab et, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Liikluseeskirja §47 kohaselt kui reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, ei tohi juht sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Ülekäigurajale tohib sõita pärast käesoleva määruse § 46 nõuete täitmise võimalikkuses veendumist. Asja materjalidega ja A.Jantsikese poolt kohtuistungil antud ütlustega on tuvastatud, et A.Jantsikene, juhtides mootorsõidukit VAZ 2101 reg.nr XXX XXX, liikus mööda X tänavat ühesuunalise tee paremas sõidureas Vabaduse tänava suunas. A.Jantsikese ütlustega on tõendatud asjaolu, et ta nägi ülekäiguraja ees ühesuunalise tee vasakus sõidureas kahte peatunud sõidukit. Seega on tõendatud asjaolu, et A.Jantsikene nägi reguleerimata ülekäiguraja ees peatunud sõidukeid, millest tulenevalt tekkis tal Liikluseeskirjade §46 kohaselt kohustus vähendada kiirust või peatuda, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. A.Jantsikene on kohtuistungil esitanud kaks versiooni juhtunu kohta. Ta on avaldanud, et nähes peatunud sõidukeid, ta vähendas sõiduki kiirust, kuid jalakäija ilmus tema nägemisulatusse väga äkki (laps ilmus peatunud sõidukite varjust tema juhitud sõiduki ette) ning kuigi ta reageeris koheselt, ei suutnud ta jalakäijale otsasõitu vältida. A.Jantsikene toob vältimatu otsasõidu põhjuseks VAZ 2101 puuduva pidurivõimendi, millest tulenevalt pikeneb piduri rakendusaeg ning pidurdusteekond.

4 (5) Kohus viitab Liikuseeskirja §-le 50, mille kohaselt tohib ülekäigurajale sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. Kohus asub seisukohale, et kuna A.Jantsikene on kinnitanud, et ta nägi ühesuunalise tee vasakpoolses sõidureas reguleerimata ülekäiguraja ees seisvaid sõidukeid /tl.53 p/, pidi ta enne ülekäigurada peatuma, et veenduda, kas ülekäigurajal on jalakäijaid või mitte ning käesoleval juhul ei piisanud ainult auto sõidukiiruse vähendamisest. Seega on A.Jantsikene rikkunud Liikluseeskirja §-i 46. Teise versioonina on A.Jantsikene avaldanud, et karistuse määramisel pole arvestatud avarii sündmuskohal tekkinud liiklussituatsiooni ja liikluskorralduse skeemi. Ta seletab, et X ja X tänava ristmikule järgneb väljasõit peateele ja vahetult ülekäiguraja ees seisvad sõidukid ei viita alati ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele, vaid ka vasakpööret ja otsesõitu ootavatele sõidukitele. Kohus asub seisukohale, et A.Jantsikese ütlused selles, et liikluskorraldusliku olukorra tõttu ei saanud ega pidanud ta eeldama, et ülekäiguraja ees seisvad sõidukid on peatunud selleks, et lasta üle tee jalakäijad, vaid eeldas, et peatunud sõidukid ootavad vasakpöörde tegemist peateele või peatee ületamisvõimalust on kohatud ja käesolevas situatsioonis küünilised. Liiklusõnnetuse skeemiga /tl.46/ on tuvastatud, et Kesk tänaval asuva ülekäiguraja (avarii sündmuskoha) ja X ning X tänava ristmiku vahelise teelõigu pikkus on ca 10 meetrit. Seega mahub sellele teelõigule vasakpöörde sooritamist ootama vähemalt 2 sõiduautot ning peateed ületama (otsesõitu ootama) 3 sõiduautot. Kuna kaebuse esitaja on kohtuistungil ja kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et ta nägi, et kaks sõidukit on peatunud ülekäiguraja ees, seega ca 14 m enne ristmikku (ülekäiguraja laius 4m + ülekäiguraja ja ristmiku vaheline kaugus ca 10 m), siis on sellega ümber lükatud kaebuse esitaja väited selles, et ta ei saanud aru, et ülekäiguraja ees peatunud sõidukid andsid teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale, vaid arvas, et 14 m enne ristmikku peatunud autod ootavad vasakpöörde sooritamise võimalust. Kohus peab kaebuse esitaja poolt vastavate väidete esitamist kohatuteks ja antud situatsiooni arvestades väga küünilisteks ning asub seisukohale, et A.Jantsikese poolt antud ütlused on antud eesmärgiga vabaneda vastutusest. Kõike eeltoodut arvestades, on tõendatud A.Jantsikene poolt Liikluseeskirja § 46 sätestatud nõuete rikkumine, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse §74- 17 lg.1 järgi.

Väärteoprotokoolis sisalduva väärteo kirjelduse kohaselt juhtis A.Jantsikene mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega. Liikluseeskirja § 76 p.3 kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Asja materjalidega on tuvastatud, et liiklusõnnetuse sündmuskohal tuvastati indikaatorvahendi abil A.Jantsikese poolt väljahingatavas õhus olevaks alkoholisisalduseks 0,18 mg/l kohta /tl.17/. Seega ületas A.Jantsikese poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldus ühes liitris lubatud 0,1 milligrammi. A.Jantsikesele tehti ka bioloogiliste vedelike uuring, et määrata vere alkoholisisaldus. Bioloogiliste vedelike uuringu aktist nr.246 /tl.21/, nähtub, et A.Jantsikese´lt võetud vereproovis oli etüülakoholi konstentratsioon seerumis/plasmas 0,37‰. Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrus nr 120 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra” § 19 määratleb alkoholijoobe raskusastmed. Väljahingatava õhu või vereproovi alkoholisisalduse kontrollimisel jaotatakse alkoholijoove raskusastmelt järgmiselt: 1) alkoholi tarvitamise tunnused – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 kuni 0,24 milligrammi või 0,20 kuni 0,49 promilli veres; kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav;

5 (5) 2) kerge alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,1 kuni 0,75 milligrammi või 0,20 kuni 1,50 promilli veres ja kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine on sedastatav; 3) keskmine alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,76 kuni 1,25 milligrammi või 1,51 kuni 2,5 promilli veres; 4) raske alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 1,25 milligrammi või rohkem kui 2,5 promilli veres.

Käesoleval juhul oli A.Jantsikese puhul tegemist alkoholi tarvitamise tunnustega (alkoholisisaldus veres 0,37‰) ning nimetatud asjaolu on leidnud õiget kajastamist ka väärteoprotokollis. Kohtuistungil avaldas A.Jantsikene, et tema õiguseid on rikutud, kuna ta ei soovinud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, vaid nõustus indikaatorvahendi abil teostatud alkoholijoobe tuvastamise tulemustega. Samas on A.Jantsikene korduvalt kohtuistungil avaldanud, et politseiametnikul puudus pädevus indikaatorvahendi abil joobeseisundi tuvastamiseks ning indikaatorvahendi abil joobeseisundi tuvastamise tulemused olid ebaõiged. Samas kinnitab kaebuse esitaja, et ta ei ole vaidlustanud alkoholijoobe tuvastamise tulemusi. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitajal oli õigus ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamisel tehtud toiminguid vaidlustada, esitades kaebus kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Samuti juhtis kohus tähelepanu, et kaebuse esitajal oli õigus joobeastme määramise otsuse peale esitada vaie joobeseisundi tuvastamise akti või bioloogiliste vedelike uurimise akti tutvustamist 5 päeva jooksul maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et seda ta teinud ei ole. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et kuna A.Jantsikene ei ole esitanud kaebust kohtuvälise menetleja tegevuse peale joobeseisundi tuvastamisel ega esitanud vaiet joobeastme määramise otsuse peale on A.Jantsikene käesolevaks ajaks minetanud oma õiguse esitada vastuväiteid joobeseisundi tuvastamise tulemuste õigsuse osas. Samuti asub kohus seisukohale, et A.Jantsikese poolt antud ütlused joobeseisundi tuvastamise asjaolude kohta on vastuolulised ning ennastõigustavad. Vastates kohtu küsimusele, kinnitab A.Jantsikene, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine ei toimunud tema tahte vastaselt, vaid ta andis selleks oma nõusoleku /tl.54/. Samuti on ta kohtuistungil kinnitanud, et ta on vereanalüüsi tulemustega nõus. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et A.Jantsikene rikkus Liikluseeskirja §76 p.3 (juhtides mootorsõidukit alkoholi tarvitamise tunnustega) ning pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS §74-35 lg.1 (Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine ) järgi.

Seega asub kohus seisukohale, et A.Jantsikese kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna väärteoasjas on tõendamist leidnud A.Jantsikese poolt Liiklusseaduse §74-17 lg.1 ja §74-35 lg.1 rikkumine. Kohus leiab, et A.Jantsikese poolt toime pandud väärteod on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse §74-17 lg.1 ja LS §74-35 lg.1 järgi. Kohus asub seisukohale, et kuigi väärteoprotokollis on viidatud, et A.Jantsikene rikkus Liikluseeskirja §70.3, on see formaalne rikkumine, mis ei viinud ebaõige otsuseni. Samuti asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt A.Jantsikesele mõistetud karistus on põhjendatud.

Hele Ilisson Kohtunik 05.12.2007.a.