1-07-12283\8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07 detsember 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-12283 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Malle Preimer ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 04 detsember 2007, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi P.E süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 02 oktoobri 2007 lühimenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatatav P.E Prokurör Ringkonnaprokurör №na- Salome Barbo Süüdistatav P.E ik: xxx, varem kohtu poolt karistatud, vahistatud 01.10.2007 Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 02 oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-12283 P.E süüdistusasjas jätta muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 10

detsembrist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus

2 advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 10. 12. 2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

P.E tunnistati süüdi selle eest, et ta omades kehtivat karistust KarS § 424 järgi, 1) 21 augustil 2007 kella 18.50 ajal Harjumaal, Jõelähtme vallas, Koogi külas Koogi- Jägala- Joa tee esimesel kilomeetril, liikudes Jägala- Joa suunas, juhtis mootorsõidukit Ford Scorpio reg. Nr xxx xxx, olles alkoholijoobes. 2) 12.09.2007 kella 14.40 ajal Tallinnas Pärnu mnt 80 maja juures, liikudes Planeedi tänava suunas juhtis sama mootorsõidukit olles alkoholjoobes, 3) 01.10.2007 kella 3.46 ajal Tallinnas Lõuna 13 maja juures liikudes Tatari tänava suunas juhtis sama mootorsõidukit, olles alkoholjoobes.

Harju Maakohus tunnistas P.E süüdi KarS § 424 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 4

kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 27.

04.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 5 kuud vangistust, võrra ja mõistis liitkaristuseks 9 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 01.10.2007. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.E-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 2 aastaks.

APELLATSIOONI SISU:

Esitatud apellatsioonis palub süüdistatav kriminaalasja uuesti arutamist kuna talle on mõistetud liialt range karistus.

Palub karistuse tähtaja lühendamist kuna pensionärist vanaema vajab tema abi. Enamus eelmise otsusega temale mõistetud katseajast talle pandud kohustusi täitis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni, palus sealtoodud motiivide alusel kas

mõista talle karistuseks vangistus mis võrdub juba vahi all viibitud ajaga, või ta tingimisi karistusest vabastada.

Kaitsja toetas apellatsiooni vangistuse tähtaja lühendamise kohta, möönis, et tingimisi

karistusest vabastamise võimalus antud juhul puudub, kuid palus võimalusel vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus kooskõlas seadusega ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt

on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele

3 või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü,

kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad

süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi

tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohus on ülaltoodud nõuet järginud ja mõistetud karistust põhistanud. Karistuse mõistmisel

arvestanud kergendava asjaoluna süüdlase puhtsüdamlikku kahetsust, teisi KarS § 57

ettenähtud karistust leevendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning apellatsioon

neid ei kajasta. Ringkonnakohus ei tuvastanud seaduses ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid millised oleksid jäänud maakohtu poolt arvestamata või tähelepanuta.

Põhistatud karistuse tühistamise ja kergema karistuse mõistmise seaduslikuks aluseks ei ole

apellatsioonis märgitud pensionärist vanaema ülalpidamise ja abistamise vajadus. Karistus mõistetakse süüdlasele kuriteo toimepanemise eest seaduses ettenähtud alustel ja korras ning

perekonnaliikmete ülalpidamise ja abistamise kohustus ei vähenda karistuse mõistmisel arvestatavat süü suurust.

P.E on süüdi tunnistatud kolmel erineval päeval alkoholijoobes mootorsõiduki

juhtimise eest, kusjuures kõik kuriteod olid toime pandud ajal mil ta oli analoogse kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest tingimisi vabastatud ehk siis määratud katseajal. Temale on kolme kuriteo toimepanemise eest mõistetud 6 kuuline vangistus. Selline karistuse on ligilähedane KarS § 45 lg 1 ettenähtud minimaalse vangistuse tähtajale. Kohtukolleegiumi

veendumuse kohaselt korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest mõistetud

lühiajalise karistuse tühistamiseks ja veelgi leebema karistuse mõistmiseks peavad olema tuvastatavad erandlikud, isiku süüd kergendavad asjaolud, milliseid antud kriminaalasjas aga tuvastamist ei leidnud.

Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et P.E on korduvalt väärteokorras karistatud ja enamus

temale mõistetud rahatrahvid on P.E jätnud maksmata/ t.lk. 38-41, 42-47/. Sellisest asjaolust on alus teha järeldus, et P.E-le uue kuriteo eest mõistetavaks karistuseks pole seaduslikku alust mõista rahalist karistust kuna eelmised rahalised kohustused on tal täitmata

ja selline karistus ei mõjutanud teda edaspidi hoiduma õigusrikkumiste toimepanemistest. Temale kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse, mõistmine pole kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ega ka väljakujunenud kohtupraktikaga.

Kohtukolleegium leiab, et alkoholjoobes mootorsõiduki juhtimine on ohtlik kuritegu, mis ka raske tagajärjeta toob endaga kaasa range karistuse Analoogset seisukohta on väljendanud ka

Riigikohus oma otsuses 3-1-1-26-03, RT III 2003, 7, kus on märgitud, et olukorras, kus

aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse

adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

4

Kohus on põhistanud P.E-le reaalse vangistuse kohaldamist ja kuna kuritegu oli

toimepandud katseajal oli seaduslik ka liitkaristuse mõistmine. Toimepandud on tahtlikud kuriteod ja seega KrMS § 74 lg 5 alusel ei ole võimalik P.E mõistetud vangistusest uuesti tingimisi vabastada.

Üldkasuliku tööga vangistuse asendamise taotluse osas peab kohtukolleegium vajalikuks

osutada, et korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on kohtukolleegiumi

veendumuse kohaselt selline raske kuritegu, mille puhul pole vangistuse asendamine

üldkasuliku tööga kooskõlas kuriteo raskuse ega karistuse eesmärkidega ning üldjuhul kohaldamisele ei kuulu. Asjaolusid, mis sellist veendumust kahtluse alla seaks antud juhul

apellatsioonikohus ei tuvastanud ning väheoluline ei ole ka fakt, et süüdistatava käitumine

näitab temal alkoholiprobleemide olemasolu, mis annab aluse järeldada, et P.E-le on üldkasuliku töö kohaldamine sobimatu.

Puudutavalt P.E-le mõistetud lisakaristust leiab kohtukolleegium, et süüdlasele

lisakaristuse mõistmine, mille sisuks antud juhul on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, on kooskõlas seadusega ja kohtupraktikaga.

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta/ Riigikohtu otsus 3-1-1-69-03, RT III 2003, 20, 190/.

Liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel/ 3-1-1-20-06, RT III 2006, 15, 137/. Selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Seega pole alust ka selles osas kohtuotsust tühistada.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02 oktoobri 2007 kohtuotsuse muutmata ja süüdistatava P.E apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MALLE PREIMER ENE RANDMÄE