1-07-6863\16 · 1-07-6863\16 · Pärnu Maakohus Haapsalu kohtumaja Haapsalus

Ärakiri 1-07-6863

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2007.a Haapsalu Kriminaalasja number 1-07-6863 (06239000073) Kohtukoosseis Kohtunik Piia Jaaksoo Kohtuistungi sekretär Tõlk Gerda Raidla Galina Kozelkova Kriminaalasi Juri Subbotin süüdistus KarS § 199 lg 2 p 3, 6, 7 järgi, Jaan Konrad süüdistus KarS § 199 lg 2 p 3, 4, 6, 7 järgi üldmenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatavad Jaan Konrad - elukoht *, isikukood 36905094727, *, *haridus, emakeel * keel, töötab *, karistusregistri andmetel karistatud ühel korral kriminaalkorras: 07.10.2004 Lääne Maakohtu poolt KarS § 199 lg 1 alusel rahalise karistusega 50 päevamäära ehk 2500 krooni. Väärteokorras karistatud: 1) 05.09.2003 Politseiameti poolt liiklusseaduse § 7322 lg 2 alusel rahatrahviga 720 krooni, 2) 31.03.2004 liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel rahatrahviga 600 krooni, 3) 06.04.2004 liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel rahatrahviga 600 krooni, 4) 19.05.2004 KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 3000 krooni, 5) 13.01.2005 liikluskindlustuse seaduse § 661 lg 3 alusel rahatrahviga 2700 krooni, 6) 13.07.2005 liiklusseaduse § 7435 lg 1 alusel rahatrahviga 180 krooni. Kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld. Juri Subbotin – elukoht *, isikukood 36203174710, *, *haridus, emakeel * keel, *, karistusregistri andmetel karistatud: 1) 11.09.2004 alkoholiseaduse § 70 alusel rahatrahviga 3000 krooni, 2) 24.06.2006 AS § 70 alusel rahatrahviga 180 krooni. Kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld.

Kaitsja Juri Subbotin kaitsja riigi õigusabi korras advokaat Aurelia Koitver, Jaan Konrad kaitsja kokkuleppel advokaat Peep Rajavere

2 RESOLUTSIOON

1. Õigeks mõista Juri Subbotin süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 3, 6, 7 järgi. 2. Õigeks mõista Jaan Konrad süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 3, 4, 6, 7 järgi.

3. Jätta riigi kanda kriminaalmenetluse kulud: - koopia tegemise kulud 291 krooni 60 senti; - määratud kaitsjale A.Koitver´ile makstud tasu 6348 krooni, - tunnistaja M.M seoses kohtuistungile ilmumisega tasutud kulud 1333 krooni.

4. Jätta rahuldamata Jaan Konrad taotlus kriminaalmenetlusega tekitatud kahju väljamõistmiseks.

5. Tühistada Juri Subbotin ja Jaan Konrad suhtes valitud tõkend elukohast lahkumise keeld peale kohtuotsuse jõustumist.

6. Kannatanute Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) ja Muinsuskaitseameti tsiviilhagid jätta läbivaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

7. Asitõendid - paberilehed pakendis nr 1 /tl 91/ jätta kriminaalasja juurde. Metallijäägid ja lauajupp (pakend 2 ja 3, mis asuvad Kärdla PJ asitõendite hoiurummis) hävitada peale kohtuotsuse jõustumist.

8. D L`e käes vastutaval hoiul olev 10967 krooni 50 senti tagastada peale kohtuotsuse jõustumist AS Kuusakoski`le (Betooni 12 11415 Tallinn).

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast.

SÜÜDISTUS Juri Subbotinit süüdistatakse selles, et tema võttis grupis Jaan Konradiga 11.08.2006.a ajavahemikus kell 06.00-14.30 Hiiu maakonnas Kõrgessaare vallas Tahkuna külas Kukerabas riigile kuuluval ja Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevalt maaüksusel ära Teise Maailmasõja arhitektuurimälestiselt kindlustuse õhitud suutükitoru, mis on ainus säilinud 180 mm suurtükitoru Baltikumis väärtusega 4 000 000 krooni, mille keevitasid pooleks ja viisid Haapsalus asuvasse AS Kuusakoski metalli kokkuostupunkti, tekitades Eesti Vabariigile arhitektuurimälestise rikkumisega mittevaralise kahju ning varalise kahju 4 000 000 krooni. Sellise tegevusega pani Juri Subbotin grupi poolt toime suures ulatuses suure ajalooväärtusega eseme äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 3,6,7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3 Jaan Konradit süüdistatakse selles, et tema võttis grupis Juri Subbotiniga 11.08.2006.a ajavahemikus kell 06.00-14.30 Hiiu maakonnas Kõrgessaare vallas Tahkuna külas Kukerabas riigile kuuluval ja Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevalt maaüksusel ära Teise Maailmasõja arhitektuurimälestiselt kindlustuse õhitud suutükitoru, mis on ainus säilinud 180 mm suurtükitoru Baltikumis väärtusega 4 000 000 krooni, mille keevitasid pooleks ja viisid Haapsalus asuvasse AS Kuusakoski metalli kokkuostupunkti, tekitades Eesti Vabariigile arhitektuurimälestise rikkumisega mittevaralise kahju ning varalise kahju 4 000 000 krooni. Sellise tegevusega pani Jaan Konrad varem varguse toime pannud isikuna grupi poolt toime suures ulatuses suure ajalooväärtusega eseme äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 3,4,6,7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD Süüdistatav Juri Subbotin andis kohtus ütlusi, et viis Hiiumaalt Tahkuna külast ära ühe suurtükitoru 2006 augustis. Tal kõrvalmajas elas üks meesterahvas V T, kes oli endine sõjaväelane - ta teenis Hiiumaal raadiotehnilistes vägedes- ta rääkis, et seal sõjaväeosa kõrval, kus ta teenis, et seal 50-ndatel aastatel, kui tekkisid raketiväed, siis neid mürske ei olnud rohkem vaja ja neid hävitati, rääkis et kuidas neid plahvatusjärgselt ei ole koristatud ja seletas talle, et kuidas sinna sõita saab. Pool aastat enne seda käis Hiiumaal kalal ja kui tagasi tuli, siis praamini oli aega ja siis mõtles, et vaatab selle koha üle. Läks nii nagu ta seletas, seal teel vasakul pool on suur betoonist laskepesa (dott), peale seda teine pööre paremale, seal ei saa segi ajada, seal on nende vahel nagu kolmnurk. Kolmnurk tuli välja nagu kahest teest, mis keerasid vasakule ja paremale, see kolmnurk oli nagu rohu ala. Mööda seda parempoolset teed jõudis kasarmu varemete juurde. Kärdlas oli teeremont veel. Kasarmu varemete juurest läheb tee vasakule ja sealt läks otse sinna kus see patarei oli. Seal oli liivatee. Selline mulje oli nagu meie lennuväljal, tema seletuste järgi sõitis edasi nende patareide juurde, seal ei olnud mingit märki. Vaatas seal ringi, palju nendest asjadest, mis ta rääkis, juba ei olnud seal. Seal oli seesama kahuritoru, siis oli seal veel mingit kaks tükki vist sellest kahuritükist, umbes pool tonni. Oli näha, et seda oli tahetud lahti keevitada, aga ei tulnud vist välja. Kevadel ainult vaatas ja sõitis sealt ära. Suvel oli rahadega raskusi ja siis tuli see raud meelde. Tuli meelde, et Konradil on suur auto kraanaga, teistel aegadel tellis temalt autot. Said kokku ja pakkus talle, et viime metalli ära. Ütles talle, et vanametall on sellest ajast kui vene väed läksid ära, et siis lihtsalt jäeti sinna. Hommikul läksid Hiiumaale, mingeid piirdepuid ei olnud, seal oli üks maha murdnud puu, mis oli ära kuivanud, seal oli pigem tormimurtud puu. Teisi tükke, mis kevadel olid, neid seal enam ei olnud, ainult see kahuritoru oli. Lõikas selle toru pooleks, keevitas lahti, panid selle auto peale ja sõitsid sinna veel kõrvale, seal oli veel üks raske plaat, proovisid seda tõsta, aga see oli nii raske, et kraanaga seda peale ei saanud. Kui plaati tõstsid, siis üks meesterahvas läks mööda, ta ei öelnud midagi, ei arvanud, et see toru kellelegi kuulub. Kui sõitsid tagasi, siis seal patarei juures - seal kus toru oli - seal oli üks mikrobuss ja veel kolm inimest olid seal. Läksid tagasi Heltermaale praami peale, sama teed pidi läksid tagasi ka. Tulid Haapsallu, päeva lõpuks jõudsid Haapsallu ja viisid selle Emexisse. Seal mõtlesid ka, et see oli metall, vanaraud. Ei peitnud ennast, ei arvanud, et midagi halba teevad. Kui teisipäeval tuli politsei, oli just Kuusakoskist raha saanud, siis andis politseile selle raha ära. Et Kuusakoskile see raha tagastada, sest politsei võttis selle toru ära. Ei näinud, silti ega märki, et looduskaitse ala oleks olnud. Arvas, et see on vanaraud, mis on vene sõjaväest maha jäänud. Arvas, et ei olnud vastavat tehnikat, millega ära viia. Varem vanasti ju selliseid võimsaid autosid kraanaga ei olnud veel, aga lihtsalt kraanaga ei saanud sinna sõita. Seal ei olnud märke, et see oleks eramaa või midagi sellist, mingeid märke ei olnud. Noh, riigi maa oli vast. Ei teadnud, kelle käest luba küsidagi, see oli maha jäetud territoorium nagu meie lennuväljal. Aga Haapsalu Lennuväljal on silt, et see maa kuulub kaitseliidule. Seal ei olnud mingit märki ega midagi, siin lennuväljal on telefon ka kuhu pöörduda.

4 Ei küsinud luba kohalikust omavalitsusest või riigiasutusest, sest ei osanud ette kujutadagi, et see omab mingit väärtust, lihtsalt arvas, et see on vanametall. Kahuritoru oli mingitel kolmel mädanenud kändudel ja mingid puutükid olid ka. Mingitel puujuppide peal oli see toru, aga need olid nii mädanenud, et võiks öelda, et maa peal. Need puujupid olid nii mädanenud, et oli võimatu aru saada, kas need olid sinna alla pandud või mitte. Jaan Konradile ütles, et metsas on vanarauda, et lähme sellele järgi, omavahel ei arutanud, et kellele see kuuluda võib. See toru kaalus kas 4900 või 5000 millegagi. Tonni hind oli see aeg 2200 krooni, sellest saab arvutada, palju kaal oli. Raha tal ei olnud, et kohe maksaks Konradile, leppisid kokku, et sellest, mis saab kätte, maksab talle 1/3. Sõiduraha maksis ka Konrad, endal ei olnud raha. Kui toru lõikasid, siis ei käinud sealt kedagi mööda, aga kui peale laadisid, siis see meesterahvas, kes oli tunnistaja, läks mööda. Keegi midagi ei öelnud. Oleks seal kasvõi üks siltki, või midagi oleks, et seal oleks korras hoitud, siis poleks sinna läinud.

Süüdistatav Jaan Konrad andis kohtus ütlusi, et viis 2006 augustis Hiiumaalt ära ühe suurtükitoru koos J. Subbotiniga. J. Subbotin tellis teda nagu vanaraua järgi minema Hiiumaale ja ütles, et temal keegi tuttav või sõber on leidnud kuskilt metsast sõjaaegse tanki või kahuritoru, ega seda ei osanud keegi määratleda. Sõjaaegne purustatud toru. Läksid Hiiumaa praamiga hommikul umbes kuue ajal, see oli eelmise aasta augustikuus. Kuskil umbes 10 – 11 ajal olid kohal, sõitsid J. Subbotini näitamise peale - kuhu keerata – kuhu minna- kuna tema oli käinud ja sõitsid sinna kohale nagu J.Subbotin rääkis. Sõitsid tema käsutuses oleva veoautoga Scania. Sõitsid sinna ligi, see oli metsik võssa kasvanud, puud langenud. Eelnevalt tõstsid eest mahalangenud puud, et saada ligemale. See kahuritoru põhimõtteliselt lebas - umbes arvab, et 5- 6 cm läbimõõduga puutüvede või okste peal. Ümarapoolsemate puutüvede või okste peale, mis tegelikult jättis sellise mulje, et oli asetatud veerevate asjade peale, et saaks seda ära liigutada. Enne kui Jüri seda lõikama hakkas, olid sellel torul veel gaasilõikearmid peal. Ilmselt keegi varasematel aegadel oli üritanud seda lõigata. See toru oli kaua seal lebanud. Puud, mis olid langenud tee peale ja seal ees, need oli mädanenud ja kuivanud. Ja need mis olid kahuritoru all, need olid ka mädanenud. Ei tekkinud mitte mingisugust muud tunnet otseselt kui tõesti sõjaaegadest pärineva mahajäetud relva ,tanki, kahuri osa. Mõtles, et on täitsa asustamata metsas. Sugugi ei tekkinud mitte mingisugust tunnet, et see võiks olla eksponaat. Täismulje oli, et täismetsik asustamata koht. Juri lõikas oma gaasilõikajaga toru pooleks ja tõstsid peale ja siis sealt lähedusest metsa seest proovisid ühte suurt raudtükki veel tõsta peale, aga ei saanud, sest ei olnud kuhu konksu või troppi kinnitada. Ja see rauatükk oli nii raske, et ei saanud seda peale. Siis tõstsid masina kokku, gaasiballoonid tagasi ja sõitsid uuesti sadamasse praami peale, sealt Haapsallu, sealt Kuusakoskisse. Oli reedene õhtupoolik, Kuusakoskis kallutas maha, Juri läks seda vormistama ja Kuusakoski pandi siis kinni ka - päev oli läbi. See kahuritoru kaalus üle 5000 kg, näiteks 5, 3 t. Tema selle toru eest lihtsalt raha ei saanudki. Pidi saama Juri käest töötasu - oma päevatasu, seda ei saanudki, sest see raha pidi üle tulema Subbotinile esmaspäeval, tema sõitis vahepeal veel Rootsi ja kuulis sellest asjast olles Rootsis ja siis oli juba Juri üle kuulatud politsei poolt ja raha oli politseile antud. Temal jäi Subbotiniga kokkuleppe, et tasuks tuleb 3000- 4000 krooni vahel, kuna läheb ära terve tööpäev. Kokkulepe oli tehtud ikkagi enne Hiiumaa sõitu. Oli teada, et praam läheb hommikul ja tuleb õhtul. Juri ütles, et läheb terve päev. Juri lihtsalt teadis, et see kahuritoru kaalub umbes 5 tonni ringis. Ta teadis seda tohutu täpselt kui nüüd tagantjärgi hinnata. Ütleb ausalt, et ega konkreetselt ei mõelnud selle peale, et kas 9 m kahuritoru mingit ajaloolist väärtust ei oma. Nii palju oli jutuks, et see on Vene päritolu teise maailmasõja aegsest ajastust. Ei tekkinud tunnet, et see on ajalooline. Nägi selles metallilist väärtust, et kes selle Emexisse viiks, et nii palju raha saaks.

5 Päris kindlasti sinna sõites viitasid ei näinud, et tegemist on mingi looduskaitse alaga või et on tegemist mälestistega. Kindlasti kui oleks olnud mingi viide arhitektuurilise mälestise kohta, siis oleks auto ringi keeranud ja keeldunud auto peale seda tõstmast. Kaardi pealt ei oska teed näidata. Juri viidete peale läks. Pärast käis uurijaga, sõitsid ka võimatud ja võimalikud teeotsad läbi, ega siis ka ei orienteerunud, et ise midagi näidata. Ei tekkinud tõesti mittemingisugust kahtlust, et tegevus võiks ebaseaduslik olla. Kahjuks ei pidanud vajalikuks kellegi käest luba küsida, nüüd tagantjärgi saab aru, et oleks pidanud Nägid seal inimesi ja autosid, tundusid marjulised olevat, neil oli marjakorvid käes. Üks meestest nagu lähenes nende suunas, kui proovisid seda raudkolakat peale tõsta, mida ei saanud, et siis tuli üks mees, et kas jõuate tõsta, kas tõstate peale. Rohkem juttu sellest ei olnud, ütlesid, et see jääb nendest sinna. Vahetult enne toruni jõudmist oli tunne, et auto võib kinni jääda. Muidu oli nagu kuiv. Ei oska öelda, kas sopaloike oli kusagil. Sopane oli vahetult enne kahuritoru. Tema meelest küll mujal ei olnud. Sinnasõidul mäletab veel, et tema meelest oli mingi lagunenud tellisehoone või mingi lagunenud nõukogude aegne sõjaväeosa. Ei mäleta, mis kattega tee seal oli, kindlasti mitte asfalt, autoga sai läbi. Julgeb öelda, et ei tunne Hiiumaad üldse, pakub, et oma elu jooksul on käinud seal alla viie korra.

Kannatanu Eesti Vabariigi esindaja mittevaralise kahju osas D L andis kohtus ütlusi, et suurtükitoru oli riikliku kaitse all arhitektuurimälestise ühe olulise osana. Ta on mälestisena – II maailmasõja kindlustuse kahuritorn varjend 2. Kahuritoru on Kukeranna patarei üks lahutamatu osa, patarei koosneb ligi 10 erinevast arhitektuuri mälestisest, need on enamus õhitud militaarrajatised. Enne vargust asus kahuritoru sellesama mälestise peal. Puujupid, mida inimesed näitasid - osa nendest puudest oli alus, mille peal see toru oli. Selle objekti ümber on väga palju erinevaid objekte, mis on ühendatud suuremate-väiksemate metsaradadega, ehk nende keskel on üks tahvel, mis tutvustab ära kõik objektid, mis selles kaitsevööndis on. Seal on asendiskeem, et need asjad leida. See on väga suure turistide külastatavusega koht, mida käiakse väga tihedalt külastamas. On seal käinud ise enne vargust rohkem kui 10 korda. On väga hästi tuttav selle Tahkuna põhjatipuga ja kõigi nende patareidega. Suurtükitoru juurde viis tee mida on võimalik läbida maastikuautoga. Vahetult enne patareid oli langetatud mitu puud tõkestamaks autodega sinna mälestusmärkide juurde pääsemist. Igal juhul mälestiseni ei saanud kindlasti autoga, vahetusse lähedusse sai küll autoga. Ei saa aru, kuidas sihtkaitsevööndisse üldse autoga sai ja seal väljaspool teed sõita. Tegemist on ka looduskaitse alaga, kus teelt maha ei tohi üldse keerata autoga. Aga antud juhul tekib küsimus, et mis hetkel on tegemist teega ja mis hetkel ei ole tegemist teega. Kõik teed, mis on merepoolsed, on tõkestatud keskkonnainspektsiooni poolt, et autodega maastikule ei saaks keerata. Selle kohta, et see on kaitseala ja et seal asuvad arhitektuurimälestised - selle kohta kaks viita oli sisuliselt. Malvaste-Tahkuna teelt näitas viit Kukeraba patarei ja teine keset patareid Hiiumaa Muuseumi poolt pandud - tahvel mis sisaldab antud ala plaani, kus on ära märgitud selle patarei koosseisus olnud hooned ja rajatised. Tee peale jäi kindlasti ka viit Tahkuna looduskaitse ala kohta või oli see sihtkaitsevöönd. Neid silte on iga tee otsas, kui sisenetakse looduskaitse alale. Otseselt selle mälestise juures ei olnud ühtegi viita, et tegemist oleks mälestisega, täpselt samamoodi nagu ei ole 4/5 Eestimaa mälestistel antud viitasid. Üks põhjus, miks militaarmälestisi ei ole tähistatud on see, et märgid risustavad omamoodi keskkonda. Tuleb tunnistada, et antud juhtum tekitas teistsuguse tunde, praegusel juhul on ka Kukeraba kõik mälestised tähistatud. Kahuritoru puualuste peale panemine toimus 2000 – 2001 a Hiiumaa muusemi ja Hiiumaa militaarajaloo Seltsi poolt, kui nad proovisid seda kahuritoru maa seest välja tõmmata, et eksponeerida seda.

6 Sellest, et see kahuritoru on ära viidud sai teada hr U. S telefonikõne peale paar päeva hiljem - kas see oli järgmisel või ülejärgmisel päeval- kui ta ise avastas selle, siis pöördus politsei poole ja läks politseiga kohapeale olukorda selgitama. Hiljem tuli välja, et see oli poolteist päeva hiljem. Eelkõige on väärtuslik seesama patarei ja on terviklik oma detailidega. Kuna oli säilinud ka selle patarei üks toru, siis eraldi detailina on ta kõige väärtuslikum üldse kogu selles patareis. Kuna venelased taganedes õhkisid kõik oma positsioonid, siis teistkordsel sissetulekul lõikasid nad vanarauaks ja viisid ära. See toru oli kogemata maa sisse tunginud ja teda ei olnud võimalik kätte saada ja tänu sellele on ta ainukene säilinud eksemplar Baltikumis. See toru on valmistatud väga kallitest erimetallidest, see on kolmes kihis erisulamitest, sellel metallil on hoopis teistsugune hind, see leiab ka tõendust ekspertiisis. Väga keeruline on alati hinnata nende detailide ajaloolist väärtust, kui vaadata Russalkat, siis ei saa seda hinnata ainult pronksi ja materjali järgi. Kui Russalka pooleks lõigata - et mis siis on juhtunud? Sellepärast saigi tellitud ka ekspertiis, et välja selgitada, mis siis tegelikult on toimunud. Muinsuskaitseamet tellis ekspertiisi hr A. Tähiselt, kes on kasutanud kõikide vähegi pädevate inimeste ütlusi ja arvamusi ja muinsuskaitseamet maksis või sõlmis lepingu hr Tähistega 10 000 krooni peale. Ekspertiisi tegijaks valisid Ain Tähiste - üks põhjus on see, et kuna tegemist on militaarajaloo muuseumiga ja A.Tähiste tunneb vaieldamatult Hiiumaal toimunud sõjasündmusi, on esinenud mitmete loengutega antud teemal, tunneb vastavaid inimesi ja eksperte ja suhtleb nendega igapäevaselt. Pigem tellisid Ain Tähistelt ekspertiisi koostamise teenuse. * haridus on Tähistel, *. Muinsuskaitseamet leidis, et need eksperdid, keda ta on oma ekspertiisis kaasanud, ongi kõik need teadjad inimesed. Muinsuskaitseametil militaarobjektide käsitlemiseks pädev ekspert puudub. Muinsuskaitseamet on kasutanud ka ennem nende inimeste abi ja pädevust. Politsei andis vastutavale hoiule tema kätte 10975.20 krooni, umbes nii ja see on jätkuvalt tema käes vastutaval hoiul. Suurtükitoru väidetavalt transporditi Haapsalusse ja mingil hetkel ta saabus Hiiumaale tagasi. Kui ta tagasi saabus, siis oli toru juures ja panid ta hoiule, valmistati ette projekt selle toru eksponeerimiseks Tahkuna Militaarmuuseumisse ja RMK–ga tehti ka leping selle toru eksponeerimise osas muuseumi valvatud hoovile. Peale vargust oli toru pooleks lõigatud. Ta nägi välja selline, et oli keevitatud pooleks, transpordi jälgedega toru. Peale seda sündmust oli toru kahes tükis. Ei oska tegelikult hinnangut anda kui palju on selle kahuritoru väärtus langenud või muutunud seoses pooleks lõikamisega. Võib spekuleerida tema turuväärtuse üle juhul kui ta poleks mälestis ja oleks kusagil müügiks, sest kui vaadata militaarturu müüki, siis terve asi on ikka tunduvalt kallim. Toru tuntus on suurenenud läbi mälestise rikkumise, see on halb kuulsus, aga kuulsus on kuulsus ja hiidlased ei saa enam kunagi öelda, et neil on säilinud terve toru, neil on säilinud kaks juppi toru. Enne toru vargust - kui lugeda toru ilma kahurilukuta toruks, siis temast oli säilinud 90 protsenti, tema kogupikkus oli 8, 6m säilinud osal, kuna lukk õhkimise käigus eemaldus torust - kusagil meeter poolteist, siis jämedam ots oligi õhkimise jälgedega- see oli õhitud toru. Väga õhitud jäljega oli see toru ots. Arvestades rebenemisjälgi ja õhitud otsa see kahuritoru ei olnud edaspidi kasutatav kahuritoruna. Kaardi pealt saab vaadata kui suurel maa-alal kogu see arhitektuuriline ansambel ehk patarei asub. Vahemaa kahuritorust teadete tahvlini linnulennult on mitte vähem kui 200 m. Sisuliselt saab selle kahuritoru juurde mööda kolme teed - Lehtmaa kaudu, Meelste kaudu ja Tahkuna poolt. Kui Meelste kaudu minna, siis saaks ka teoreetiliselt minna nii, et ühtegi viita ei näe. Ka Tahkuna poolt saaks minna. Aga see eeldab seda, et inimene peab seda kohta väga hästi tundma. Tavalised turistid ja suuremas osas ka Hiiumaa inimesed, kes ei tunne antud loodust, teavad teed Tahkuna majakani ja mööda militaarteed Tahkunani. Suurem osa inimesi ei tea seda metsaalust teed (Meelstest), see piirkond oli suletud. Ka kohalikud ei kasuta seda teed. See Meelste tee on väiksem kui militaartee, aga ta on läbitav. Kaks teoreetilist teed on kahuritoruni, üks tee on Lehma poolses otsas, mis tuleb läbi kahe kahurialuse vahelt - levinud tee on see, kus on punktiir- tl 144 (helekollane joon ) ja see on üks tee,

7 mida mööda saab kahuritoruni, selle tee otsas on puu langetatud. Tee, mis algab punktis 6, seal on sõiduautoga raske sõita. Aga et nendelt teedelt kuhugi alla keerata, peab seda teed ikka väga hästi tundma. Malvastest tulles tee läheb, aga väga raske on üles leida. Tema ise sõidab tavaliselt sealt kus kõik teisedki, viitade järgi. Ja otse ilma skeemi nägemata sinna patareini jõuda- see ei ole võimalik. See peab olema ikka väga pime juhus. Torule ei olnud võimalik autoga ligi pääseda, seal oli looduskaitse ala. Sai 10 967.50 enda kätte ja talle öeldi, et politseil ei ole õigus seda raha enda käes hoida, väidetavalt on see varaste antud raha, mille nad said selle toru realiseerimise eest. Muinsuskaitse ametile on tehtud kahju 10 000 krooni ja see on ekspertiisi koostamise tasu. Mõlemad ekspertiisid tellis Muinsuskaitse. Lepingus on 10 000 krooni, kuidas tasustamine toimus, seda ei tea, üksikasjadega ei ole kursis. Julgeoleku pärast on üle antud militaarmuuseumile, toru kuulub RMK- le, kes sõlmis kokkuleppe militaarajaloo muuseumiga, kes vastutab toru säilimise eest, sest sinna kohta tagasi viimine on riskantne. See on tavaline moodus, et antakse muuseumidele, et nad siis vastutavad selle säilivuse eest. Senini hoiuplatsi korrasoleku eest vastutas Riigimetsa Majandamise Keskus - seda juriidiliselt. Vormiliselt hooldas seda mälestist Militaarajaloo selts. See plats oli hooldatud niivõrd kuivõrd, pigem militaarmälestiste puhul hinnatakse seda puutumatust. Ta võib pigem olla võsas, no see on kontseptsiooni küsimus, kuidas ühte või teist mälestist hooldada. Mälestismärgid viidastasid, et ka marjalised- seenelised teaksid, et seal on kaitse all olevaid asju. Tõuke andis selleks käesolev juhtum. On kaalutud erinevaid kontseptsioone, kas toru konserveerida, kuid on leitud, et siis oma uue kihistumisega solgiks seda veel rohkem. Peavad moonutama põhjendatult, aga seda põhjendatust on väga raske leida. Kas kokku keevitamist on vaja, on kaheldav. Praegu ongi ta selliselt eksponeeritud, et ta näiks tervikuna ja et see väärtus selliselt välja tuleks. Nüüd juba eksponeeritakse seda barbaarsust, aga ka see sündmus on osa ajaloost. Küsimus on pretsedendis.

Kannatanu Eesti Vabariigi esindaja mittevaralise kahju osas R P andis kohtus ütlusi, et Muinsuskaitse amet on tasunud 10 000 krooni eksperthinnangu koostamise eest. Töölepingu alusel nõutud 10 000 krooni on nende poolt ära makstud detsembris 2006. Nõuavad selle kahju hüvitamist Konradilt ja Subbotinilt. Muud kahju ei ole muinsuskaitseameti kaudu riik kandud. Varalise kahju osas - tegemist oli RMK varaga, mis asus riigimetsas.

Tunnistaja M M andis kohtus ütlusi, et käis eelmise aasta augustis Hiiumaal Tahkunas suurtükitoru vaatamas. Tegelikult seda toru eriti näha ei olnudki. See oli puude varjus metsas, lihtsalt leidis ta sealt. Aasta tagasi, see oli vist kolmapäevane päev, kui perega seal käis. Käisid seal ringi, vaatasid ringi, vaatasid kaarti, sõitsid sealt suhteliselt rööbastega metsavaheteed ja lõpuks olid rööpad nii suured, et tuli ringi keerata. Midagi seal ei olnud. Seal oli mingi betoonehitis. Läks seda vaatama, siis selgus, et sealt läheb üks väike rajake, seal oli mahamurdunud puu ees ja et sealt läheb tee sinna taha. Ja siis avanes vaade, et oh sa poiss, mis toru! Palus ühel poegadest pilti teha ja see päev kui tagasi läksid, siis tahtsid torust veel pilti teha. Käisid seal kahel erineval päeval - üks oli kolmapäeva õhtupoolik, sealt läksid edasi Tahkuna Estonia mälestusmärgi juurde ja teine kord samal päeval kui mandrile hakkasid tulema, teised olid veel vastu, jäid praamistki maha, aga tema tahtis seal ära käia. Käis seal kahel korral. Arvab, et teine päev oli reede. Esimesel päeval tegi poeg pilti, siis käisidki toru vaatamas. Toru oli siis terve. Toru vedeles seal mädanenud kase või lepa kaigastel, kus iganes. Teisel korral kui läksid, siis hommiku poole sõitsid sinna, siis abikaasa veel ütles, et on vist eksinud, sest seal oli kõik nagu muutunud. See maha murdunud puu oli eest ära tõmmatud ja toru ei olnud. Seal olid autojäljed ja eemal toimetati ka, sest oli kuulda mürinat ja midagi kolises. Kõigi oletuste järgi oli auto lühikese kastiga madala portega oranž-sinine Scania-tüüpi veoauto. Ninaga oli see auto

8 metsa poole. Autol oli ka kabiini taga olev tõstuk. Kaks meest oli seal näha - üks liigutas kangikesi ja üks troppis. Kui kolmapäeval käis, siis seal maas oli 1.50 m x 1.50 m metall-lahmakas. Tundus, et seda oli raske peale tõsta. See metallasi oli serviti juba püsti saadud. Kõndis autost mööda ja nägi ka, et autokastis paistis gaasiballooni reduktoriots. Toru ei näinud. Tol hetkel ei osanud arvata, et see on vargus, algul oli mõte, et militaarmuuseumisse viiakse. Meeste riietus võis olla pigem militaarlik. Üks mees oli auto taga, kes troppimist tegi. Ei mäleta täpselt, mis riided olid. Viitade kohta tee ääres - kuna oli seal enne ka käinud, siis enam-vähem teadis, et seal sellised ehitised ja asjad on. Seda kohta nagu enne ei teadnud. See oli nagu uus avastus selle puhkuse ajal- see toru koht. Viita sellele patareile oli Lehtma sadama poolt Tahkuna poole, seal oli metsatee, seal kuskil on keskväljak, kus on ka kaart üleval. Kui selle järgi minna, siis on teada, et kuskil on mingid alused ja asjad. Siltide kohta, mis näitavad veel, et see on kaitsealune rajatis - selle koha üles leidmine, kui vaadata, kui rohtu need asjad olid kasvanud, siis paljud turistid sinna ei jõuagi. Tee oli ka küllaltki tugevalt rööpaline. Mõned aastad tagasi sai sealt mööda sõidetud ja see jäi ikka nii puude varju, et ei olnud näha. Ei, seda nüüd küll ei tea kas seal oli mingi maastikukaitse silt. Kusagil neid looduskaitse ala viitasid oli, aga kas seal? Ei mäleta. Tema ei oleks julgenud kahuritoru asukoha juurde tagurdada. See koht, kust need mehed tol hetkel üritasid midagi peale tõsta, seal oli tugev pinnas, aga just see, kus see kahur oli, see oli ikka selline pinnas, et pehme, kahtlustäratav. Jala kannatas kõndida, otseselt lausvett ei olnud. Aga autoga ei oleks julgenud minna. Madal ala, kusagil jooksis kraavike ka sinna tee peale. Tema arust ei püüdnud ennast keegi varjata- need mehed selle suure auto juures olid. Käis seal järgmises teelõigus sees ja siis kuulis kui veoauto käima pandi ja ära sõideti. Oletab, et see auto sõitis Lehtma poole pigem. Ise läks Tahkuna tuletorni. Konkreetselt ei ajanud autojälgi taga ja kaardi pealt konkreetselt ei saa seda öelda. Tol hetkel oli veel seal üks roheline buss, kus olid kolm meest pangedega. Kui metsateelt välja keeras, siis keeras paremale, siis vasemale laia kummi jälgi ei näinud. Ei saa tõesti tunnistada, et kuhu poole nad läksid. Ei teinud päris jälitustegevust. Ei osanud arvata, et see toru oli kultuuriese. Aga ta oli nagu mingi rauatükk metsa all, mingitel mädanenud puuroigastel. Oleks veel kuidagi eksponeeritud olnud, mingil alusel. Teda oli vägev vaadata, mingi 8 m pikk. Ots oli veel porine. Ei osanud küll mõelda, et see mingi mälestusese oli, ei osanud arvata, et tegemist oli kultuuriväärtusega. See oli juhus, et nägi milline vägev toru. Ei ütle, et toru ümbrus oli halvasti hooldatud, ta oli nagu ürgses looduses. Toru ei olnud näha. Jääb vastuse võlgu, kas seal oli viita juures.

Tunnistaja U S andis kohtus ütlusi, et on 1983 a Tahkunas Kukerabas II maailmasõja arhitektuurimälestise lõhitud suurtükiga kokku puutunud, siis nägi seda juppi, mis maa seest välja paistis. Kui ta välja tõmmati, siis on korduvalt külastanud seoses muuseumi pedagoogilise programmiga koos erinevate gruppidega. Kuna on tegemist Baltikumis ja ka Euroopas sellise rannasuurtükiväe toruga, mis on ainulaadne, siis rahalist väärtust on sellele raske panna. Tema küsis isiklikult Kaitseministeeriumist Toe Nõmmelt (kes on relvastusekspert) selle toru väärtust, siis mäletamist mööda oli selle toru väärtus 4-7 miljonit. Nad on rahaliselt raskelt väärtustatavad, museaalne väärtus on hindamatu, kuna ta on ainulaadne ja hindamatu. Just see unikaalsus. See ei ole ainult tema arvamus, see on ka Soomes ja Riias vastavate asjatundjate arvamus. 1999 võeti kogu kompleks ja kõik need kahuripositsioonid ja nende osad arvele, siis kahuritoru kuulub lahutamatuna selle patarei juurde. Vargusest teadasaamine oli koomiline olukord - laupäeval tegi ekskursiooni, kuupäevaliselt ei ole meeles - tegi eesti kaitseliidu noorte juhtidele ekskursiooni ja valmistas nad ette harulduse nägemiseks, ise oli seljaga selle koha poole ja kui keeras ennast selle poole, siis seal ei olnud

9 midagi. Siis loomulikult helistas kohe 110 ja politsei võttis asja üle. Jäljed olid värsked ja lõikamise jäljed olid, oli aru saad, et tegemist oli metallivarastega. Kahuritoru eksponeerimine - tema mäletamist mööda tõmmati toru välja 2003 aasta 22 detsembril ja asetati kolmele männipalgile, see oli esialgne asetus, sest sõjaajaloo selts ei jõudnud teha betoonaluseid, algselt oli plaanis teda eksponeerida seal. Ei saa öelda, et ta vedeles seal. Ekskursioonid kahuritoru juurde - see kuulus muuseumi pedagoogilise projekti juurde. Tahkuna teel (Kõrgessaarest), mis viib majaka juurde, seal olid viidad, seal oli pruun viit -Tahkuna kaitserajatised. Muuseum on olnud sellise totaalse metsarisustamise vastu igasuguste viitadega. Inimesed, kes on asjast huvitatud, küsivad. On olemas ka infostend ja seal on kõik olemas mis Kukerabas leidub. Tema liigub kahuritoru juurde jalgsi. Seal on militaarteed, 1939 – 1941 a on rajatud seal U kujuline kulgev tee ja ka raudteetamm, umbes 6 km. Torule ei olegi võimalik autoga ligi pääseda, sest see on looduskaitse alal. Aga patarei kompleksini otseselt üldkasutatavat teed sinna ei vii. Sinna „ mahub“ sõitma, siis kuna seal on silt looduskaitse ala, siis on teada, et mootorvahendiga ei tohi edasi minna. Kusagilt poolt tegelikult ei tohiks sinna mootorvahendiga sõita. Tahkuna majaka juures on ka viit kahuri juurde. Kui Kärdlast Kõrgessaare poole minna, siis sealt ei tule silme ette, kas seal on kaitserajatisest juttu või ei ole On Hiiumaa Militaarajaloo seltsi juhatuse liige. See selts tegeleb militaarajaloo kogumise ja eksponeerimisega Ka A. Tähiste kuulub sinna ja on aktiivne seltsi liige, sest ta osaleb seltsis ja oli ka Hiiumaa militaarajaloo Muuseumi looja. Tal on väga pädevad teadmised Tahkuna patareikompleksi kohta. Ka tema ise oleks pädev andma ajaloolist hinnangut patarei kompleksile, on seda kauem uurinud. Pädevust on väga raske hinnata, kõik tegelevad - juhatuse liikmed ja liikmed- omast huvist ja kelle huvi on toonud rohkem tulemusi, selle pädevus on ka suurem. Tema ise tegeleb üksikasjadega - otsib jälgi meeskonnast kes seal kunagi olid ja läheb rohkem nagu süvitsi. Kahuritoru varalisest väärtusest - toetudes eestlaste, soomlaste ja lätlaste asjatundjate arvamustele, siis väärtus võib olla 4- st – kuni 10 miljonini. Tegelikult on ta hindamatu, sest ta on ainulaadne ja ainuke. Eksperdid, kes võiksid pädeva arvamuse anda selle kahuritoru kohta on Mati Õun, Toe Nõmm, Jüri Melkonov, Ove Enquist. Kahuritoru ennistamisest - põhimõtteliselt on see võimalik, aga ta rikuks toru veelgi. Räägib kui muuseumitöötaja. Tänapäeva muuseum isegi ei pese asju, mis saabuvad muuseumi. Antud juhul, kuna on tekkinud toru loole järgmine lugu juurde, siis seda ei ole vaja ennistada. See on tema arvamus. Tehniliselt on võimalik seda taastada, aga see ei näe ilus välja, see rikuks selle ära. Metallid on erinevad. Kahuritoru kaalust – tema teadmised lähevad lahku, need pärinevad nõukogude kahurväe entsüklopeediast, seal on antud kahuri kaaluks 17 tonni, usub, et see on kahurilukkude ja asjadega. Usub, et Kuusakoski kaal 5, 3 tonni on õige. Loobub 10 tonnist. Tonnid ei mängi mingit lugu, sest on tegemist ainukese ajaloolise eksponaadiga. Temale kui ajaloolasele tonni hind ei ütle midagi, see on kaubanduslik väärtus, see ei ole ajalooline väärtus. Eksponaat ei ole kaup. Ta on eksponeeritud, mitte nii nagu varem oli, vaid „ lisaväärtusega“, mis on pooleks lõikamisega tehtud. Populaarsust on see lisanud küll, kui tema seda toru esitleb. Igale objektile viitasid ei panda kunagi, sest see on loodusreostus. Iga objekti juures on nüüd muinsuskaitse tähis. Ka kahuri juures, kus ta enne asus, on nüüd tähis. Kaks toru tükki on eksponeeritud nüüd muuseumis, sündmuskohast otsejoones mitte üle 1, 5 km kaugusel.

Tunnistaja I P andis kohtus ütlusi, et eelmise aasta augustis töötas Kuusakoskis vastuvõtjana. Seesama kahurivärk on meeles. Kahur sattus Kuusakoskisse nii - nad sõitsid kaalu peale, vaatas, mis seal peal on. Oli kiire, sest tööpäeva lõpp oli. Üle kasti ääre nägi kahte lõigatud toru otsa, paksuseinaline toru oli. Iga päev ei tooda küll selliseid asju, aga paksuseinalisi torusid ikka tuuakse.

10 Sai sellest esmaspäeva hommikul teada, kui ülemus ütles, et uudistes oli näidatud seda toru. Vaatas kas on gabariitne, plekk, mittekabariitne, vaatas toru nii palju, et hind määrata. Toru sein peab olema vähemalt 6 mm paks. See oli 8 cm paks. Ükskord toodi enne ka nii paksuseinaline toru, aga ei tea, kas see oli kusagilt leitud või mis. Subbotin ja Konrad on eraldi toonud varem vanarauda, koos ei ole enne käinud. Koormas olid veel hapnikuballoonid.

Kriminaalasjas on kogutud ja kohtus uuritud järgmised kirjalikud tõendid: 1)Tl 3-33 on sündmuskoha vaatlusprotokoll koos lisade ja fototabelitega: Sündmuskoha vaatlus toimus 12.08.2006.a. Sündmuskoht asub Hiiu maakonnas, Kõrgessaare vallas, Tahkuna poolsaarel, Lehtma külas asuva II maailmasõjaaegse rannakaitsepatarei B-316 territooriumil (lisa nr 1). Sündmuskohale pääseb mööda Heltermaa-Kärdla-Luidja tugimaanteed, pöörates toodud maantee 33. km paremale Tahkuna majaka teele. Sõites 9 km otse suunab viit paremale Tahkuna kaitserajatisele. Pöörates antud suunas on kruusakattega metsavahe teelõik ca 3 km, peale mida pöörab pinnastee paremale. Sõites pinnastee lõpuni ca 700 m, keerab üks pinnastee paremale ja teine vasakule. Pöörates paremale (foto nr 1) ja minnes ca 600 m otse jääb paremat kätt Kukeraba rannakaitsepatarei BB-316 kahuritorn varjendiga nr 2 (lisa nr 2). Tuldud pinnasteel näha pinnases ositi välja joonistunud erinevaid rehvimustreid (foto nr 2, 3, 4 ja 5). Tuldud teelt pöörab paremale pinnastee lõik, mille paremal pool tee servas murdunud puu (foto nr 6) võraga vastu maad. Murdunud puu tüvi toetub kasvavale kasele, mille koorel näha selgesti eristatavad värsked vigastusjäljed, samuti murdunud puidu koorel märgata värskeid hõõrdumis- ja vigastusjälgi (foto nr 7). Vaadeldud puust vasakul pool üle tee murdunud puutüve osa. Liikudes otse mööda pinnastee lõiku rohi lamandunud (foto nr 8), vasakul pool tee ääres metsas erinevate mõõtmetega pinnasest väljaulatuvad pruunikat värvust metallist õhitud kahuritorni detailid. Osadel metsa all hajuti asuvatel metalli osistel näha hallikat värvust metalli sulameid (foto nr 9 ja 10) ja milledel asetsevad lõikepinnad kaetud pruunikat värvust korrosioonikihiga. Liikudes tagasi pinnasteele näha otse ees kahuritorn varjendiga nr 2 betoonplatvorm, mille ees olev pinnas värskelt rikutud (rohukamara alt paljandub liiv – foto nr 11 ja 12). Paljanduva liiva kuhilast märgata kollakat värvust kägardunud märkmepaberit, millel kirjad „28. juuni 14.15 Rohuküla“ ja „17.05 Svibyst“ (foto nr 11). Liikudes mööda pinnasteed edasi vasakut kätt teepervel 3 lehtpuu palki, millede koortel värsked vigastusjäljed (foto nr 13). Vaadeldud palkide ümbruses erineva suuruse ja mõõtmetega lauajupid. Kõige eesmise kasepuidust palgi ees maapinnasel osaliselt rohi ilmsete kuumakahjustusega (foto nr 14). Vaadeldud kuumakahjustuste alas hallikat värvust sulametalli kahtlased kogumid. Liikudes vaadeldud palkidest edasi ca 2 m vasakule on maapinnal rohus kägardunud valget värvust paber, millel kirjad „K * T * A“ (foto nr 15). Liikudes tagasi pinnasteele jääb vaadeldud lehtpuu palkidest ca 10 m kaugusele betoonist kahuriplatvormi kõrgendus, mille lagi on kaetud õhukese pinnase kihiga (foto nr 16). Liikudes edasi ca 15 m paljandub kahuriplatvormil betoon. Paljanduva betooni pinnastee poolses osas näha pinnaseosisest kuhjunud valli, mille ümbruses okaspuu palgid (foto nr 17). Paljanduval betoonil, pinnasevallis ja selle lähiümbruses hallikat värvust erineva suurusega metalli sulami kahtlased kogumid (foto nr 18). Liikudes tuldud pinnasteed tagasi ja pöördudes vasakule ca 70 m kaugusel paremat kätt teepervel mänd, mille tüvel näha selgesti eristatavad värsked vigastusjäljed (foto nr 19, 20 ja 21). Vigastuse kõrgus maapinnast 2,4 cm. Vaadeldud puust paremat kätt metsa all pinnases arvatav kahuri soomustorni detail (foto nr 22), mis kaetud pruunikat värvust korrosioonikihiga. Vaadeldud kahjustatud koorega männi ja kahuritorn metallist detaili vahele jääval alal maapinnal nähtavad süvendjäljed rohukamaral. Süvendjäljed mõõdetud, mille tulemusena koostatud skeem (lisa nr 3). Vaadeldud kahuritorni metallist detaili pealmisel osal kriimustused, kust paljandub metall, metallplaadi paksus 18,5 cm (foto nr 23 ja 24). Kahuri soomustorni detailist paremal pinnasele asetatud laud (foto nr 25), milledest ühel märgata pealmise külje keskosas puidu pinnas poolik sõõrjas süvend (foto nr 26). Ringi alaosa diameeter 18 cm. Sündmuskoha vaatlus toimus selga ilmaga, välistingimustes, päevavalgusega.

11 Sündmuskohalt võeti kaasa: 1) valget värvust märkmepaber, millel kiri „K * T * A“; 2) kollakat värvust märkmepaber, millel kiri „28. juuni 14.15 Rohuküla“ ja „17.05 Svibyst“; 3) puidust laud, mille keskosas puidu pinnas poolik sõõrjas süvend; 4) kahuriplatvormi laelt pinnaseosiste kuhjunud valli juurest võetud hallikat värvust erineva suurusega metalli sulami kahtlased kogumid. Sündmuskohalt kaasavõetud loetletud esemed hoiustatud Kärdla PJ asitõendite hoiuruumis Sadama tn 26 Kärdlas.

2)tl 38 on tõend selle kohta, et AS Saaremaa Laevakompanii teenindusspetsialist M.M tõendab, et auto nr 614TFO ja 2 reisijat on sõitnud Rohukülast 11.08.2006 kell 06.00 ja Heltermaalt 11.08.2006 kell 14.30. 3)tl 39-44 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega: Asitõendi vaatlus toimus 15.08.2006.a Haapsalu linnas, Raudtee tn 16. Vaadeldavaks objektiks on 180 mm metallist suurtükitoru kahes tükis. Kahuritoru lukupoolne osa luku poolt kolmekihilisest metallist, mis on selgesti eristatavad ja millel metalli rebestamisjäljendid. Rebenemisjäljendid kaetud pruuni värvust oksüdeerumiskihiga. Toru teisest otsast paljanduv metall värskete lõiketunnustega. Lõikekohas tardunud sulametalli jäägid. Toru otsas selgelt eristatavad kaks metallikihti. Vaadeldud toru sisemise metallikihi läbimõõt 25 mm, välimise metallikihi läbimõõt 55 mm. Toru keskel oleva avause läbimõõt 180 mm, toru sees selgesti eristatavad sooned. Vaadeldud kahuritoru osa pikkus on 4350 mm. Teise vaadeldava kahuritoru pikkus 3930 mm. Värskete lõiketunnustega toru otsa mõõtmed samased esimese vaadeldud toru osa mõõtmetega ja lõikekohas tardunud sulametalli jäägid. Vaadeldava toru teine ots kaetud pruuni värvust oksüdeerumiskihiga ja toru otsa läbimõõt 290 mm. Vaadeldud 180 mm kahes tükis suurtükitoru ladustatud AS Kuusakoski vanametalli ladustamise platsile, Raudtee 16 Haapsalu linnas, Haapsalu osakonna juhataja I P’e vastutatavale hoiule. I. P on kohustatud, vastavalt kokkuleppele Kärdla politseijaoskonna esindajaga, tagastama AS Kuusakoski kokkuostuplatsile ladustatud 180 mm suurtükitoru D L’ele - Muinsuskaitseameti Hiiumaa vaneminspektorile kahe nädala jooksul arvates asitõendi vaatluse kuupäevast. 4) tl 47 on Kuusakoski (ostja) ja S S (müüja) vaheline musta ja värvilise metalli, vanametalli ja metallijäätmete müügileping 11.08.2006. Sõiduk 614 TFO, metalli liik teras 2B, kogus 5,350, tonni hind 2050, summa 10967,50. 5) tl 48 on volikiri, mille kohaselt S S volitab temale kuuluvat vanametalli tema nimel AS Kuusakoskile müüma Jüri Subbotin. 6) tl 59 on lisa kahtlustatava ülekuulamise protokolli juurde, dokument venekeelne ja ei vasta KrMS § 10 lg 3 nõuetele, ei saa tõendina arvestada. Pöördel eestikeelne tekst - Raha summas 10967.50 võttis vastu Kärdla PJ krim.talituse politseiinspektor Ivar Saartok. 7) tl 78-84 on ütluste olustikuga seostamise protokoll, mille prokurör palus kirjalike tõendite uurimisel kirjaliku tõendina avaldada, kuid kaitsja leidis, et kuna protokoll sisaldab süüdistatava ütlusi, siis oleks saanud ütlusi avaldada vaid KrMS § 293 lg 1, § 289 lg 1 alusel. Kuna prokurör seda ristküsitluse ajal ei taotlenud, siis ütluste ja olustiku seostamisel antud ütlusi kirjaliku tõendina avaldada ei saa. KrMS § 63 lg 1 loetleb tõendid ja tõendiks muuhulgas on kahtlustatava, süüdistatava ütlus, uurimistoimingu protokoll. Ütluste seostamine olustikuga on uurimistoiming, millise protokoll sisaldab ka kahtlustatava, süüdistatava ütlusi. Kohus leiab, et kui oleks olnud vajadus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, siis oleks ristküsitluse ajal saanud taotleda KrMS § 293 lg 1 , § 289 lg 1 alusel süüdistatava ütluste avaldamist, mis ta on andnud ütluste seostamisel olustikuga. Seda aga prokurör ristküsitlusel ei taotlenud. Kohus leiab, et kui kriminaalasjas on tehtud ütluste seostamine olustikuga, siis ristküsitluse käigus peaks prokurör või kaitsja taotlema peale süüdistatava poolt konkreetse asjaolu kohta ütluste andmist ütluste ja olustikuga seostamise protokolli fototabelite avaldamist, et süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused seostada ütluste ja olustiku seostamisel (so uurimistoimingul) salvestatud infoga. Vastasel juhul võib juhtuda, et uurimistoimingu protokoll, mida taotletakse tõendina arvestada, sisaldab infot, mille kohta

12 süüdistatav ei kohtuistungil midagi rääkinud ja teda ei ole ka selles osas küsitletud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et ütluste ja olustiku seostamise kui uurimistoimingu protokolli saab kirjaliku tõendina arvesse võtta, kui seda on kohtuistungil uuritud süüdistatava ristküsitlemise ajal (nagu ka vastastamiste käigus antud ütlused jms), sest ta sisaldab süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi. 8) tl 85-90 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega - Asitõendi vaatlus toimus 22.08.2006.a Kärdlas. Vaadeldavaks objektiks on sündmuskoha vaatluse käigus 12.08.2006.a Kukerabast Tahkuna poolsaarelt Kõrgessaare vallast kaasa võetud ebakorrapärase kujuga metalli jäägid, kaks kirjadega paberilehte ja puidust laud. 1) Esimene vaadeldav paberileht valget värvust, mõõtmetega 10,5 x 7,5 cm. Paberileht kortsunud ja määrdunud välimusega. Paberilehe ühel küljel kiri „K * T * A“ (foto nr 1). Teine paberileht kollakat värvust märkmepaberil, mille ühel küljel kiri „28. juuni 14.15 Rohuküla“ (foto nr 2) ja pöördel „17.05 Svibyst“ (foto nr 3). Vaadeldud paberilehed pakendatud ümbrikusse, pitseeritud ja suletud teibiga, mida ilma pakendit rikkumata avada ei saa. Tähistatud pakend nr 1. 2) Ebakorrapärase kuju ja erinevate suurustega metalli kahtlased moodustised, värvuselt hallikasmustad, mille välispindadel näha maapinna osised (foto nr 4). Metalliosised pakendatud kilepakendisse, mis pakendatud paberümbrikusse, pitseeritud ja suletud teibiga, mida ilma pakendit rikkumata avada ei saa. Tähistatud pakend nr 2. 3) Puidust laud, mõõtmetega 79,5 x 19 cm, laua paksus 3,2 cm. Vaadeldava laua pealmise külje keskosa puidu pinnas poolik sõõrjas süvendjälg, mille alaosa diameeter on 18 cm. Kõrgus ringi süvendi ülaosast alla 7,4 cm (foto nr 5). Puidust laud pakendatud kilekotti, pitseeritud ja suletud teibiga, mida avada ilma pakendit rikkumata ei saa. Tähistatud pakend nr 3. Vaadeldud objektide suhtes rakendatud meetmed: pakend nr 1 kriminaalasja materjalide juures, pakend nr 2 ja pakend nr 3 hoiustatud Kärdla PJ asitõendite hoiuruumis Sadama 26 Kärdla. 9) tl 100-113 on EV Muinsuskaitseametile MTÜ Hiiumaa Militaarajloo Seltsi poolt esitatud ekspertarvamus Hiiumaa kukeraba patarei BB-316 180mm suurtükitoru maksumusest, kus ekspert on leidnud, et patarei BB-316 180 mm suurtükiraua väärtus on 4 000 000 – 5 000 000 krooni ja kahju moodustab 75 % suurtükiraua väärtusest ehk 3 000 000 kuni 3 375 000 krooni. 10) tl 115-117 on töövõtuleping 23.11.2006, mille kohaselt Muinsuskaitseamet ja FIE Ain Tähiste on sõlminud lepingu selles, et Muinsuskaitseamet tellib ja FIE A.Tähiste kohustub koostama ekspertarvamuse Hiiumaa Kukeraba patarei BB-316 180 mm suurtükitoru maksumusest ja mälestise rikkumisega tekitatud kahju suurusest. 11) tl 121 on Dan Lukas allkiri selle kohta, et on Kärdla politseijaoskonnast saanud vastutavale hoiule 10 967.50 krooni. Samuti on tagastatud kahuritoru rikutud kujul septembri alguses. 12) tl 123-124 on ettekanne koos skeemiga, mille kohaselt Kärdla politseijaoskonna korrakaitsetalituse konstaabel Ivar Saartok esitas 03.02.2007.a Kärdla PJ kriminaaltalituse politseivaneminspektorile Liina Pärn ettekande, milles teatab, et 12.08.2006.a teostas ta sündmuskoha vaatluse Kõrgessaare vallas Tahkuna poolsaarel seoses rannakaitsepatarei BB-316 territooriumilt kahuritorn varjendiga nr 2 pealdisest toimunud II maailmasõjaaegse kahuritoru vargusega. Sündmuskohal ja selle vahetus läheduses puudusid viidad, et tegemist oleks muinsuskaitse aluse objektiga (s.o mida pole olemas seda ei saa ka sündmuskoha vaatluses fikseerida). Vastav infotahvel asus teostatud sündmuskohast ca 700-800 m eemal kunagise paraadplatsi läänepoolsel küljel, mille asukohast esitab lisana skeemi /tl 124/. Tunnistaja U S ülekuulamise protokollist nähtuvalt olid neil vastavad viidad kavas paigutada iga objekti juurde eraldi, kuid töödega ei jõutud alustada. 13) tl 125 on õiend kriminaalasjas, kus uurija põhjendab eksperdi valimist – kohus leiab, et see ei ole tõend, sest vastavalt KrMS § 106 lg 2 p 3 määratakse ekspertiisimäärust täitev ekspert ekspertiisimääruses ja eelnimetatud õiend on info uurija tegevusest ekspertiisi määramiseks, mis kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust ei oma.

13 14) tl 127 on ekspertiisimäärus, kus on määratud korraldada kriminaalasjas ekspertiis varalise kahju hindamise kohta, eksperdiks on määratud Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liige Ain Tähiste. 15) tl 128 on ekspertiisiakt, milles ekspert on andnud ekspertarvamuse – kahju moodustab 75% suurtükiraua väärtusest ehk mitte vähem, kui 3 000 000 krooni. 16) tl 142- 156 on paikkonna vaatlusprotokoll, mille kohaselt 27.04.2007.a toimus Hiiu maakonnas, Kõrgessaare vallas, Tahkuna poolsaarel, Lehtma külas asuva II maailmasõjajärgse rannakaitsepatarei BB-316 territooriumil ja selle lähiümbruses paikkonna vaatlus. Vaadeldavasse paikkonda pääseb mööda Heltermaa-Luidja tugimaanteed, pöörates antud maantee 33. kilomeetrilt paremale Tahkuna majaka teele. Sõites antud teel 5 km, jääb vasakut kätt vahetult tee äärde viit „Tahkuna looduskaitseala Kauste sihtkaitsevöönd“ ja Tahkuna looduskaitseala ülevaadet hõlmav teadetetahvel (foto nr 1, 2, 3 ja lisa nr 1). Sõites otse edasi, jääb Tahkuna majaka tee 9. kilomeetrile pruunikat värvust muinsuskaitselisele objektile suunav viit „Tahkuna kaitserajatised“ (foto nr 4, 5 ja lisa nr 1). Pöörates Tahkuna kaitserajatisele viitavas suunas on kruusakattega Tahkuna Lehtma tee. Sõites antud teel ca 1 km, jääb vasakut kätt vahetult tee äärde viit „Tahkuna looduskaitseala Lõimastu sihtkaitsevöönd“ ja Tahkuna looduskaitseala (foto nr 6, 7, 8 ja lisa nr 1) tutvustav teadetetahvel. Vaadeldud viitade juurest paremale pöörates on pinnase kattega metsavahetee. Minnes ca 300 m otse, hargneb järgmine pinnastee vasakule. Minnes antud teed mööda ca 100 m, on pinnastee ääres viit „Tahkuna looduskaitseala Lõimastu sihtkaitsevöönd“ (foto nr 9, 10 ja lisa nr 1). Suundudes tuldud teed tagasi Tahkuna-Lehtma tee 1. kilomeetrile ja minnes edasi ca 2 km Lehtma suunas, jääb vasakule poole tee äärde endine paraadplats. Paraadplatsi läänepoolsel küljel infotahvel „Lõimastu kaitserajatised“ (foto nr 11, 12 ja lisa nr 1). Paikkonna vaatlus toimus selge ilmaga, välistingimustes ja päevavalgusega. 17) tl 157-158 on ekspertiisimäärus, mille kohaselt on määratud korraldada kriminaalasjas ekspertiis varalise kahju hindamise kohta, eksperdiks on määratud Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liige Ain Tähiste. 18) tl 159-162 on ekspertiisiakt. Ekspert on andnud metallivaraste poolt tekitatud kahju hinnangu MTÜ Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liikme Ain Tähiste poolt 07.05.2007.a tehtud ekspertiisiga on antud metallivaraste poolt tekitatud kahjule järgmine hinnang: 180 mm kahuritoru kujutab endast unikaalset, Baltikumis teadaolevalt omalaadsetest ainukest säilinud rannakaitsepatarei olulist osa. Kahuritoru maksumuse kindlakstegemisel on lähtutud II Maailmasõja eelsetest, sõjaaegsetest ja tänapäevastest hindadest sarnase mastaabiga relvasüsteemidele. Toru varguse käigus lõigati see kaheks tükiks, millega on mälestisele tekitanud ülisuurt ning korvamatut kahju, kuna enne poolekslõikamist ja äravedu oli suurtükirauda vaadeldes võimalik tajuda nii tolleaegse relva tõeliselt suuri mastaape kui ka relva(osa) purustamisel kasutatud lõhekaine tohutut purustusjõudu. Visuaalne efekt oli kordumatu, seda enam, et seda efekti sai kogu Baltikumis nautida vaid ühesainsas kohas: Hiiumaal Kukeraba patarei asukohas. Õhitud suurtükiraud koos rauale kogunenud roostega moodustas mälestise olulise osa kuna eksponeeris autentselt, tõetruult ja unikaalselt II Maailmasõja-aegseid ning vahetult sellele järgnenud ajajärgu sündmusi. Ülaltoodud arvestades annab A. Tähiste oma ekspertarvamuse tekitatud kahju suurusele: Kahju moodustab 75 % suurtükiraua väärtusest ehk mitte vähem kui 3 000 000 krooni. 19) Kohtutoimik (edaspidi KT) tl 23 ja 24 on kaardid sündmuskoha kohta. 20) KT tl 26 on foto, kust on näha, kuidas kahuritoru on käesoleval ajal eksponeeritud. 21) KT tl 28-31 on andmed Hiiumaa Militaarajalooseltsi kohta, mille kohaselt Hiiumaa Militaarajalooselts on mittetulundusühistu, juhatuse liikmed on Arnold-Aare Kivisikk, Ain Tähiste, Urmas Selirand ja Jüri Pärn.

Prokurör leidis kohtuvaidlustes, et süüdistatavad ei hõivanud peremehetut vallasasja. Riik on temale kuuluvatel maal asuvate vallasasjade samasugune omanik kui eraomanik. See, kui sõja ajal

14 kahuritoru õhiti ja jäeti maha lahkuvate sõjaväeosade poolt, ei tähenda, et riik ei võinud hiljem toru omanikuks saada koos maaga. Tegemist oli turismiobjektiga, seal liikus palju inimesi. See, et kahuritoru oli asetatud palkidele, näitas, et see ei olnud lihtsalt vedelema jäetud. Kahuritoru puhul ei olnud tegemist vanaraua hunnikuga, vaid oma kujult ja kasutamisotstarbelt silmatorkavalt erilise asjaga, mis pidi olema arusaadav ka tavainimesele. Arvestades äravõetud asja ja sündmuskoha eripära, pidi see äratama kahtlusi süüdistatavates nende tegevuse seaduslikkuses ning sellise eseme äraviimine tähendas tahtlikku võõra vallasasja hõivamist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Prokurör leidis, et süüdistatavad on süüdi ja neid tuleb ka karistada – mõlemat vangistusega 3 aastat, mille kandmisest vabastada tingimisi KarS § 74 sätete kohaldamisega kolmeaastase katseajaga. Kannatanu RMK lepinguline esindaja adv M.Missik leidis kohtuvaidlustes, et tegu ei olnud võõra vallasasja hõivamisega, sest võõralt maalt midagi ära tooma minnes ei saa pidada oma tegevust hõivamiseks, ega ka leiuks. See, et ei võetud vaevaks uuridagi, kellele maa kuulub või sellel olevad asjad, näitab isikute tahet toime panna vargus. Vargusega tekitatud kahju on 3 000 000 krooni, kuna ekspert on leidnud, et vähemalt 4 000 000 krooni maksnud suurtükitoru väärtus on varguse käigus toimunud lõikamise tõttu vähenenud 75 %. Kui kohus ei nõustu eksperdi järeldustega, on võimalik kas tsiviilhagi osaline rahuldamine või hagi läbivaatamata jätmine, kuid ei ole siiski ainsatki põhjust jätta hagi rahuldamata. J.Subbotin kaitsja leidis, et süüdistatavate käitumises puuduvad süüteotunnused. Kahuritoru oli kahel korral – 1941 ja 1950 õhitud ja varguse käigus tehtud keevitus ei viinud teda sellisesse seisukorda, et riigile oleks 3 miljonit kahju tekitatud. Ekspertiis on teinud era poolik isik. Kummalgi süüdistataval ei olnud tahtlust varastada kahuritoru. Kahuritoruni viis ka teid, kus ei pruukinud üldse viitasid olla. J.Konrad kaitsja leidis, et J.Konrad käitumises puuduvad KarS § 199 lg 2 p 3, 4, 6, 7 süüteokoosseisu tunnused ja J.Konrad tuleb õigeks mõista. Tõendatud on, et kahuritoru võtsid süüdistuses märgitud ajal ja kohas enda valdusesse omastamise sooviga Konrad ja Subbotin, kuid puudub süü tahtluse vormis. Asjatundmatu inimene ei pidanud aru saama, et tegu on ajaloomälestisega. Ümbruskonna mahajäetusest, metsa võsasusest, toru tähistamatusest nähtuvalt ei pidanud süüdistatavad maapinnal olevast roostetanud, vanast ja murdunud lukuosaga kahuritorust aru saama kui riigile kuuluvast ajaloomälestisest, vaid võisid eeldada, et tegu on riigi maal asuva kasutu vallasasjaga, mis on sinna jäetud – sellel pole omanikku – kunagine omanik on ta sinna omandist loobumise tahtega jätnud ja mille võib igaüks hõivata. Tähistamata ja piiramata riigimaal võib igaüks vallasasja hõivata. Sündmuse asjaolud ja AÕS § 96 sätestatud igameheõigus peremehetu asi hõivata välistavad süüdistatavate süü kahuritoru varguses. AÕS sätestatud hoolsuskohustuse panek ei ole kohane, isikul on õigus otsustada olemasolevate asjaolude alusel. Ainus usaldusväärne tõend toru maksumuse kohta on vanaraua väärtus 10 960 krooni AS-is Kuusakoski. Asjas tehtud ekspertiis pole usaldusväärne tõend ei toru maksumuse tuvastamiseks süüdistuse jaoks ega tsiviilhagi jaoks. Ekspertiisi on teinud erapoolik isik. Ekspert on määranud väärtuse, arvestamata, et toru ei ole laokõlbulik. Ajaloolist väärtust ei ole rakendatud. Kahurina oli väärtusetu juba enne. Kaitsja palub hüvitada KrMS § 314 p 6 alusel menetlusega tekitatud kahju – s.o .22 tundi õigusabi, a`900 krooni, s.o. 19 800 krooni+km 18 % = 23364 krooni.

Kohtu seisukoht KarS § 199 lg 2 p 3, 4, 6, 7 näeb kuriteona ette võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese (p 3), see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise (p 4), see on toime pandud suures ulatuses (p 6) ja see on toime pandud grupi poolt (p 7). KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

15 Süüdistatavad on tunnistanud, et just nemad olid isikuteks, kes 11.08.2006 Kukerabas Tahkuna külas Kõrgessaare vallas lõikasid kaheks tükiks, tõstsid J.Konradile kuuluvale autole ja viisid Haapsalus asuvasse metallikokkuostuga tegelevasse Kuusakoskisse kahuritoru. Kohus leiab, et nii süüdistatavate ütluste, kui eelkirjeldatud kirjalike tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatavate käitumine täitis neile süüks arvatud ja KarS § 199 lg 2 p 3, 4 (J.Konrad osas), 6, 7 ette nähtud süüteokoosseisu objektiivse külje. Samas aga väidavad süüdistatavad, et nad arvasid, et tegemist on Vene sõjaväe poolt mahajäetud mitte kellelegi kuuluva vanarauaga, ei osanud arvatagi, et tegu võiks olla kellelegi kuuluva esemega, või et sellel esemel on suur kultuuriväärtus. Nende jaoks oli see lihtsalt vanaraud, mille väärtuseks oli see, et selle eest võis saada kokkuostu viies raha. Kui oleks osanud aimatagi, et see toru on ajaloolise väärtusega, ei oleks seda puutunudki. Seega tuleb lahendada küsimus, kas süüdistatavad on neile süüks arvatud teo toime pannud tahtlikult, sest vastavalt KarS § 15 lg 1 on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui KarS ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. (RK lahend nr 3-1-1-95-05).

Kohus leiab, et käesoleval juhul on J.Konradi ja J.Subbotini puhul neile süüks arvatud võõra suure ajalooväärtusega õhitud suurtükitoru ära võtmise puhul tegemist koosseisueksimusega ja seeläbi tahtluse puudumisega. Kuriteo objekt, s.o. õhitud suurtükitoru asus Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas oleval maaüksusel. Prokurör väidab, et tänapäeval ei saa enam eeldada, et on olemas maa, mis kellelegi ei kuulu ja eelduslikult peab siis inimene aru saama, et mitte kusagilt mitte midagi võtta ei tohi, s.t. kõik asjad on võõrad asjad. Prokurör leidis, et see, kui sõja ajal kahuritoru õhiti ja jäeti maha lahkuvate sõjaväeosade poolt, ei tähenda, et riik ei võinud toru omanikuks saada hiljem koos maaga. Kas aga see asjaolu oli arusaadav ja süüdistatavatele, kas nad teadsid seda? Nii süüdistatavad, tunnistaja M.M on kinnitanud, et see oli kõrvaline, nn ürgse loodusega mets. Keegi neist kolmest (kes kõik nägid kahuritoru metsa all) ei saanud aru, et see kahuritoru oleks olnud kuidagi eksponeeritud. Süüdistatav J.Subbotin on andnud ütlusi, et tema sai kahuritoru olemasolust teada endiselt Vene sõjaväelaselt, kes talle ütles, et seal sõjaväeosa kõrval, kus ta teenis, et seal 50- ndatel aastatel, kui tekkisid raketiväed, siis neid mürske ei olnud rohkem vaja ja neid hävitati, rääkis et kuidas neid plahvatusjärgselt ei ole koristatud ja seletas talle, et kuidas sinna sõita saab. Kannatanu D.L on andnud ütlusi, et venelased taganedes õhkisid kõik oma positsioonid, siis teistkordsel sissetulekul lõikasid nad vanarauaks ja viisid ära. See toru oli kogemata maa sisse tunginud ja teda ei olnud võimalik kätte saada ja tänu sellele on ta ainukene säilinud eksemplar Baltikumis. Kuna kahuritoru oli sündmuskohalt ära viidud, siis kahuritoru paiknemise järgi ei ole võimalik hinnata, kas süüdistatavad pidid aru saama, et kahuritoru kuulub kellelegi, et kahuritorul on ajalooline väärtus ja et tal võiks olla mingi muu väärtus kui see, et vanarauana saaks ta eest raha. Meie ajaloolisest taustast on ilmelt igaühele teada, et Vene sõjavägi jättis endast maha lagunenud hooned ja reostatud maa-alad. J.Subbotin teadis, et Tahkunas asuv maa-ala, kus asus kahuritoru, oli ka endine vene sõjaväe ala. Tuttav kinnitas talle, et need mürsud, mis metsa all vedelevad, on venelaste poolt õhitud, kui kasutud asjad ja ei ole sealt ära koristatud.

16 Tl tl 16, 26, 29, 30 on fototabelid, kus on vaade metsa all asetsevale õhitud kahuritorni detailile ja vaade arvatavale kahuri soomustorni metallist detailile. Need pildid näitavad ilmekalt piirkonna olukorda, kus metsa all on osaliselt maa seest välja ulatuvad roostetanud metallitükid. Kannatanu D.Lukas ja tunnistaja U.Selirand on kohtus väitnud, et kogu suur piirkond moodustab seal ajaloomälestise ja ongi püütud seal nende asjade eksponeerimisel säilitada võimalikult tõetruu olukord. Kohtuistungil aga ütlesid nii D.L kui U.S, et nüüdseks on ka Tahkuna kaitserajatiste üksikud elemendid sildistatud, et vältida taoliste sündmuste kordumist.

J.Subbotin on kirjeldanud, kuidas ta kahuritoru juurde sõitis ja möödus ka mahajäetud sõjaväeosast (see oli see tee, mille talle endine sõjaväelane juhatas). Kannatanu esindaja D.L väitis, et tavaliselt jõutakse kahuritoruni mööda põhiteid ja teed, mida mööda väidetavalt süüdistatavad kohale jõudsid, saab kasutada ainult see inimene kes kohta hästi tunneb. J.Subbotin kinnitas kohtus, et ta läks kahuritoruni just mööda kõrvalteed. Kohus peab sellist asjaolu usutavaks, arvestades sellega, et J.Subbotin sai kohale minemise juhised inimeselt, kes oli sõjaväelasena selles piirkonnas teeninud. Tavainimestel oli see piirkond suletud, kuid kindlasti teadis sealseid teid hästi inimene, kes seal sõjaväelasena teenis. J.Subbotini jutu teeb usutavaks ka see, et kui vaadata tl 124 skeemi, kus J.Subbotin joonistas toruni jõudmise teekonna, siis tõepoolest on möödunud ta ka mahajäetud sõjaväeosast. Seetõttu leiab kohus, et kuna J.Subbotin ei olnud ise Hiiumaaga tuttav, siis kahuritoruni jõudiski ta selle järgi, millised juhised oli talle andnud endine sõjaväelane, kes oli seal ise aega teeninud. J.Subbotini poolt näidatud rada on ka endisest sõjaväeosast otseim tee kahuritoruni. Tl 144 oleva skeemi kohaselt asus Tahkuna majaka teel silt Tahkuna kaitserajatised ja Tahkuna- Lehtma tee 3 km endise paraadplatsi läänepoolses küljel infotahvel ja informatsioon militaarsete objektide ajaloo ja paiknemise kohta territooriumil. Süüdistatavad aga nendest siltidest mööda ei sõitnud. Tl 123 oleva ettekande kohaselt ei saanud sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerida viitasid, selle kohta, et tegemist oleks muinsuskaitsealuseobjektiga, kuna sündmuskoha vahetus läheduses viidad puudusid, infotahvel asus sündmuskohast 700-800 m kaugusel. Lähtudes eeltoodud tõenditest leiab kohus, et J.Subbotin ja J.Konrad ei möödunud kahuritorule lähenedes ühestki viidast, mis oleks näidanud, et tegemist on piirkonnaga, kus asuvad muinsuskaitsealused kaitserajatised. See, et süüdistatavad möödusid ühest viidast, mis näitas, et tegu on looduskaitsealaga, ei tõenda, et isikud pidid seejärel ka aru saama, et maa-alal asuvad muinsuskaitse objektid.

Ka tunnistaja M.M on kinnitanud, et ta on ka ennem käinud Tahkuna kaitserajatistega tutvumas, kuid kahuritoru juurde sattus ta täiesti juhuslikult ja see lihtsalt vedeles metsa all ja ei saanud küll aru, et sellel torul mingit ajaloolist väärtust oleks. Tunnistaja M.M ilmselt tunneb huvi sõjarajatiste vastu (ütles, et on ka ennem Tahkuna kaitserajatiste juures käinud), kuid kes ei ole selle ala spetsilist, ütles kohtus, et kahuritoru juurde sattus täiesti juhuslikult, kuigi oli tutvunud ja teadis, kus on stend kaitserajatiste kohta. Toru oli metsas puude varjus, ei osanud arvata, et on kultuuriese, see oli nagu mingi rauatükk metsa all, mädanenud kaigastel. Oleks veel eksponeeritud olnud. Tunnistaja M.M oli eelteadmine, et selles piirkonnas asuvad kaitserajatised ja isegi siis, kui ta nägi metsas võimast kahuritoru (mille pikkus talle ilmselgelt muljet avaldas, sest ta otsustas veel teisel päeval tagasi minna), ei osanud ta aimata, et tegu on kultuuriväärtusega.

Kohus leiab, et olukorras, kus metsaalune on täis õhkimise tulemusel laiali lennanud metallitükke ning ei ole ühtki silti, et tegu on ajalooväärtustega, ei oska tavainimene küll aru saada, et nendel metallitükkidel võib olla ajalooline väärtus. Kahuritoru oli küll oma mõõtmetelt suur ja see pidi ilmselgelt mõju avaldama, kuid kohus leiab, et kuna J.Subbotin ja J.Konrad faktiliselt omasid infot, et tegu on venesõjaväelaste poolt õhitud ja mahajäetud asjaga osaga, siis nad tõepoolest ei saanud ega ei pidanud aru saama, et tegu on nende jaoks võõra ajaloolise väärtusega asjaga.

17

Prokurör leidis, et J.Konrad pidi aru saama, et tegu on võõra asjaga, kuna ta on eelnevalt juba sarnase kuriteo eest karistatud. Tl 120 on 07.10.2005 kohtuotsus, kust nähtub, et J.Konradit on karistatud Kiltsis asuvalt Kaitseliidu Lääne Malevale kuuluvalt lennuväljalt metallist angaariukse ära võtmise eest ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kohus leiab, et sellist otsest seost nende kahe juhtumi vahele tõmmata ei saa, igal konkreetsel juhul tuleb tahtlus tuvastada lähtudes kuriteo asjaoludest. Üks asi on see, kui võetakse ära suure ehitise (milleks ilmselt lennukiangaar on) metalluks, kusjuures läheduses on palju selliseid angaare (terve kompleks suhteliselt hästi säilinud ehitisi). Teine lugu on aga käesoleval juhul kui metsa alt leitakse ilmselgete õhkimistunnustega toru, mis teadaoleva info järgi oli vene sõjaväelaste poolt õhitud (hävitamise eesmärgil) ja sinna lihtsalt vedelema jäetud.

Kohus leiab, et ka süüdistatavate käitumine sündmuskohal näitab, et nad tõepoolest ei leidnud, et nad midagi keelatut teevad, sest nagu tunnistaja M.M ütles, toimetasid süüdistatavad avalikult, ei varjanud ennast. Samas liikus lähedal veel ka kolm inimest, kes samuti süüdistatavatele midagi ei öelnud. Sellistest tehiloudest võib järeldada, et asjaolu, et metsas alla õhkimise tulemusel laiali paisatud metallosadel on suur ajalooline väärtus, ei olnud tavainimesele arusaadav.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-55-06 leidnud järgmist: „Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest, mistõttu on koosseisueksimuse puhul õiguslikult ainetu püstitada küsimus, kas eksimus oli isiku jaoks välditav või mitte. Sellist mõistet nagu "välditav koosseisueksimus" Eesti karistusõigus ei tunne. Lähtudes eelviidatud Riigikohtu seisukohale, leiab kohus, et õige ei ole prokuröri seisukoht, et arvestades sündmuskoha ja äravõetud asja eripära, pidi see äratama süüdistatavates kahtlusi nende tegevuse seaduslikkuses. Kuna süüdistatavad ei teadnud, et kahuritoru on suure ajaloolise väärtusega ja kuulub Eesti riigile ja ei pidanud sead isegi võimalikuks, siis ei ole vajalik käesolevas kriminaalasjas lahendada küsimust, kas vajaliku hoolsuse ülesnäitamisel oleks see eksimus olnud välditav.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et J.Subbotin ja J.Konrad tuleb õigeks mõista, sest nad ei pannud neile süüks arvatavat tegu toime tahtlikult, kuna J.Subbotin ja J.Konrad ei teadnud ega pidanud isegi võimalikus, et metsa all olev õhitud kahuritoru võib kuuluda Eesti riigile ja olla suure ajaloolise väärtusega, mistõttu on tegu KarS § 17 sätestatud koosseisueksimusega. Kuna KarS ei näe ette karistust ka ettevaatamatusest toime pandud varguse eest, siis tuleb süüdistatavad neile süüks arvatud süüdistuses õigeks mõista.

TÕKEND 15.08.2006 on J.Subbotin osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 60/. 17.08.2006 on Jaan Konrad osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 71/. Mõlema süüdistatava osas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tuleb tühistada peale kohtuotsuse jõustumist.

TSIVIILHAGI Tl 34 on Riigimetsa Majandamise Keskuse tsiviilhagi avaldus: 22.08.2006.a esitas tsiviilhageja, Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu, järgmise tsiviilhagi avalduse: 11.08.2006.a

18 varastati Hiiu maakonnas, Kõrgessaare vallas, Lehtma külas asuvalt maaüksuselt, mille katastritunnus on 39201:004:0608 ja mis paikneb Riigimetsa Majandamise Keskuse Kärdla metskonna kvartali 7 ja 8 piiril, maast väljakaevatud suurtükitoru. Toru on pärit arhitektuurimälestiselt, mille number on kultuurimälestiste registri andmetel 23429 ja mis kannab nime „Teise Maailmasõja kindlustuse kahuritornis varjendiga 2“. Lääne Politseiprefektuuri Kärdla politseijaoskonna poolt on algatatud ülalnimetatud teo asjaolude uurimiseks kriminaalasi nr 06239000073. Kuna eelkirjeldatud teoga on riigimetsas, mille valitsejaks on Keskkonnaministeerium, paikneva kultuurimälestise osaks oleva eseme vargusega riigile kui omanikule tekitatud kahju, siis palub Riigimetsa Majandamise Keskus süüdlased välja selgitada ja tekitatud kahju välja mõista. Kahju täpne suurus on selgitamisel. Tl 130 on Riigimetsa Majandamise Keskuse tsiviilhagi, kus RMK teatab, et kahjuks puuduvad neil kultuurimälestistele tekitatud kahju suuruse määramiseks võimalused ja teadmised, seetõttu paluti menetlejalt ekspertiisi määramist KrMS ettenähtud korras. Ekspertiisiakti on kätte saanud, kuid ei ole endiselt veendunud, et MTÜ Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi 05.02.2007 ekspertiisiakti saaks võtta aluseks kahju suuruse määramisel. Tulenevalt eeltoodust teatavad, et ei ole võimalik esitada antud ajahetkel kriminaalasjas tsiviilhagi. Juhul, kui selguvad uued asjaolud, näiteks on selgitatud maaomanikule tekitatud adekvaatse kahju suurus, mis on korrektselt vormistatud ja mida tunnustavad ka teised eksperdid ning prokurör, on valmis kaaluma tsiviilhagi esitamist. 25.09.2007 kohtuistungil esitas Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu (esindaja vandeadvokaat Mart Missik) Pärnu Maakohtule hagi /KT tl 27/ Juri Subbotin ja Jaan Konrad vastu 3 000 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt on kannatanu eelnevalt selgitanud, et juhul, kui kuriteoga tekitatud kahju on välja selgitatud, siis soovitakse ka selle summa väljamõistmist. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt kuulub varaline kahju hüvitamisele. Sama §-i lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud. On ilmselge, et muinsuskaitselist väärtust omava asja puhul ei saa kahju hinnata vaid tema materjali hinna alusel. Just seetõttu on ka määratud menetleja poolt ekspertiis ja kannatanu esindajal puudub õigus kahelda eksperdi pädevuses ja tema järelduste õiguses. Kuna Eesti Vabariigi teine esindaja – Muinsuskaitseamet – on esitanud tänaseks tsiviilhagi vaid 10 000 krooni väljamõistmiseks, siis kannatanu esindaja leiab, et järgimaks Eesti Vabariigi huve, esitab käesolevaga ka nõude 3 000 000 krooni väljamõistmiseks süüdistatavatelt. Tulenevalt eeltoodust palub kannatanu esindaja kahju summas 3 000 000 krooni süüdistatavatelt välja mõista kannatanu kasuks. Tl 114 on Muinsuskaitseameti tsiviilhagi: Seoses kriminaalasjaga nr 06239000073 esitas Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Hiiumaa vaneminspektor Dan Lukas alljärgneva nõude: Hiiumaalt Kõrgessaare vallast Lehtma külast varastati 12.08.2006.a II maailmasõjaaegne rannakaitsepatarei suurtüki toru. Tegemist on Eestis ja terves Baltikumis ainukese säilinud ning seega üliharuldase 180 mm kaliibrilise suurtükiga. Suurtükk on riikliku kaitse all arhitektuurimälestisena nr 23249 „II maailmasõja kindlustuse kahuritorn varjendiga 2“ („Kultuurimälestiseks tunnistamine“ kultuuriministri 10.09.1999 määrus nr 20, RTL 1999, 129, 1797). Muinsuskaitse avalduse alusel algatati 12.08.2006.a varguse kohta kriminaalasi nr 06239000073. Hiiumaalt varastatud ajalooline suurtükitoru leiti rikutuna Läänemaalt. Muinsuskaitseamet tellis Hiiumaa Militaarajaloo Seltsi juhatuse liikmelt Ain Tähistelt ekspertarvamuse Hiiumaa Kukeraba patarei BB-316 180 mm suurtükitoru maksumusest. Eksperthinnangu koostamise maksumuseks

19 lepiti kokku 10 000 krooni. Seega on Muinsuskaitseamet seoses mälestise vargusega kandnud varalist kahju. Lähtudes ülaltoodust ja tuginedes KrMS § 38 lg 1 ja 3 palub Muinsuskaitseameti kasuks välja mõista tsiviilkostjalt mälestise muinsuskaitsealase eksperthinnangu tellimise kulud 10 000 krooni.

KrMS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Lõige 3 sätestab, et kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Lähtudes eeltoodud seadusesättest ja asjaolust, et kohus mõistab J.Subbotini ja J.Konradi neile süüks arvatud süüdistuses õigeks, tuleb Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu esitatud) ja Muinsuskaitseameti tsiviilhagid jätta läbi vaatamata.

ASITÕENDID 1) tl 85-90 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega - asitõendi vaatlus toimus 22.08.2006.a Kärdlas. Vaadeldavaks objektiks on sündmuskoha vaatluse käigus 12.08.2006.a Kukerabast Tahkuna poolsaarelt Kõrgessaare vallast kaasa võetud ebakorrapärase kujuga metalli jäägid, kaks kirjadega paberilehte ja puidust laud. Vaadeldud objektide suhtes rakendatud meetmed: paberilehed pakendis nr 1 kriminaalasja materjalide juures /tl 91/, pakend nr 2 (metallijäägid) ja pakend nr 3 (puidust laud) hoiustatud Kärdla PJ asitõendite hoiuruumis Sadama 26 Kärdla. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta paberilehed kriminaalasja juurde. KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada peale kohtuotsuse jõustumist metallijäägid ja lauajupp. 2) tl 39-44 on asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega: asitõendi vaatlus toimus 15.08.2006.a Haapsalu linnas, Raudtee tn 16. Vaadeldavaks objektiks on 180 mm metallist suurtükitoru kahes tükis. Tl 121 on Dan Lukas allkiri selle kohta, et on tagastatud kahuritoru rikutud kujul septembri alguses.

D.L vastutaval hoiul olev 10967 krooni 50 senti. Süüdistatav J.Subbotin on öelnud, et kui teisipäeval tuli politsei, oli just Kuusakoskist raha saanud, siis andis politseile selle raha ära. Et Kuusakoskile see raha tagastada, sest politsei võttis selle toru ära. Tl 47 on Kuusakoski (ostja) ja S S (müüja) vaheline musta ja värvilise metalli, vanametalli ja metallijäätmete müügileping 11.08.2006. Sõiduk 614 TFO, metalli liik teras 2B, kogus 5,350, tonni hind 2050, summa 10967,50. Tl 48 on volikiri, mille kohaselt S S volitab temale kuuluvat vanametalli tema nimel AS Kuusakoskile müüma Jüri Subbotin. Tl 59 pöördele on allkiri selle kohta, et politseiinspektor I.Saartok on vastu võtnud 10967 krooni 50 senti. Tl 121 on D L allkiri selle kohta, et on Kärdla politseijaoskonnast saanud vastutavale hoiule 10 967.50 krooni. Kohus leiab, et KrMS § 125 lg 2 , 6, § 126 lg 3 p 2, lg 5 alusel tuleb D.L`ele vastutavale hoiule antud 10 967.50 krooni tagastada AS Kuusakoski`le peale kohtuotsuse jõustumist.

MENETLUSKULUD Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1. Juri Subbotin määratud kaitsjale A.Koitver makstud tasu 6348 krooni /KT tl 68/. 2. KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel – kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud, mis käesolevas kriminaalasjas on vastavalt tl 136 ja 137 leiduvatele õienditele on ühe süüdistatava kohta 248 krooni 40 senti ja tl 168 ja tl 169 olevate õiendite kohaselt 43.20 krooni, seega kokku ühe süüdistatava kohta 291 krooni 60 senti. 3. KrMS § 175 lg 1 p 2 alusel on menetluskulu tunnistajale makstav saamata jäänud sissetulek ja sõidukulud. Kohus on määrusega tunnistaja M.M määranud tasuda seoses kohtuistungile ilmumisega saamata jäänud keskmine palk ja sõidukulu, kokku 1333 krooni /KT tl 76/.

20

KrMS § 181 lg 1 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Seega tuleb eelpoolnimetatud menetluskulud jätta riigi kanda.

J.Konrad kaitsja kokkuleppel advokaat P.Rajavere palus kohtul KrMS § 314 p 6 alusel kindlaks määrata õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse ja advokaadi taotluse alusel on selleks 22 tunni õigusabi eest tasutud raha - 900 krooni tund=19800 krooni+käibemaks 18% (3564 krooni), kokku 23364 krooni. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-125-04 on leitud, et „ pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus”. Käesolevas kriminaalasjas aga ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit selle kohta, et Jaan Konradil oleks tekkinud kohustus osutatud õigusabi eest advokaadile eelnimetatud summa tasuda või, et ta on juba osutatud õigusabi eest sellise summa tasunud. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kuna kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mille alusel kohus saaks kindlaks määrata J.Konrad`ile kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse, siis tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu (kriminaalmenetlusega tekitatud kahju) hüvitamiseks jätta rahuldamata.

/allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik

Ärakiri õige