1-05-1826\6 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1 Kriminaalasi 1-05-1826

Koopia

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Kohtuistungisekretär Margit Paluoja Määruse tegemise aeg ja koht 16. novembril 2007.a Jõgeva Kriminaalasja number 1-05-1826 Kriminaalasi

Taotlus

Taotluse esitaja V.U süüasi KarS § 199 lg.2 p.4,5 ja § 200 lg.1 järgi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ettepanek kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks KrMS § 431 alusel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Menetlusosalised ja nende esindajad Süüdistatav: V.U, isikukood xxx,

Kannab karistust Tartu Vanglas

Tartu Maakohtu 27.02.2006.a. otsuse alusel alates 07.novembrist 2005.a.

Prokurör: Lõuna Ringkonnaprokuratuur ringkonnaprokurör Anneli Hinto Kaitsja: vandeadvokaat Uno Paimets Kohtuistungi toimumise aeg 16. november 2007

Juhindudes KrMS § 431, KarS § 5 lg.2, Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 1 lg.1, § 9 lg.1, lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1, § 23 lg.2 maakohus määras:

RESOLUTSIOON :

1. temale Tartu Maakohtu 27.veebruari 2006.a. otsusega Vabastada V.U mõistetud karistuse – 3 aastat 2 kuud vangistust – edasisest kandmisest.

2. Kinnipidamisasutusel vabastada V.U karistuse kandmiselt käesoleva

2 määruse p.1 jõustumisel. 3. tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks seadusesätte puudumine Karistusseadustikus ja Kriminaalmenetluse seadustikus, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus .

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse p.1 peale võib esitada Tartu Maakohtule (Jõgeva kohtumaja) määruskaebuse 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

V.U-le oli esitatud süüdistus KarS § 199 lg.2 p.4,5 järgi selles, et V.U isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 25.10.2005 a Jõgeva linnas Põik tn

asuvast Kadaka Säästumarket AS Jõgeva kauplusest avalikult, kuid vägivalda kasutamata

võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära kaks 440 g Rakvere Valla juustuvorsti väärtusega ´a 15.90 krooni , Peale selle oli V.U-le esitatud süüdistus KarS § 200 lg.1 järgi selles, et tema

05.11.2005 a kella 18.53 paiku Jõgeva linnas Aia tn 3 asuvas Jõgeva Majandusühistu Jõgeva

Konsumis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis vägivallaga, mis

seisnes selles, et tõukas esmalt käega kannatanu xxxxxxxxxxx õla piirkonda ning seejärel vabastas end jõuga teda kinni pidada sooviva xxxxxxxxxxx haardest, põhjustades kannatanule

sellega füüsilist valu, ära Jõgeva Majandusühistule kuulunud 2 pudelit alkohoolset jooki Vana Tallinn väärtusega ´a 96 krooni ning püüdis võtta ära lihatoote Rakvere ribi väärtusega 110 krooni, kogumaksumusega 302 EEK.

Seega süüdistati V.U varavastase kuriteo toimepanemises kahes episoodis 31.80+302=333.80 krooni vastu.

Mõistetud karistused

Kohus tõendite uurimise tulemusena ja 27.02.2006 otsust tehes kvalifitseeris V.U-le

KarS § 200 lg. 1 järgi esitatud süüdistuse ümber KarS § 199 lg.2 p.4,5 järgi. Kohus tunnistas V.U süüdi KarS § 199 lg.2 p.4,5 järgi kahes episoodis ja karistuseks mõistis 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg.2 alusel suurendas kohus V.U-le mõistetavat karistust Jõgeva Maakohtu 31.10.2005 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud vangistust võrra ja mõistis V.U-le liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 3 ( kolm ) aastat 2 ( kaks ) kuud vangistust. Karistuse kandmise aega arvestati alates V.U kinnipidamisest, s.o. 07.novembrist 2005.a.

V.U oli karistatud 31.10.2005 Jõgeva Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 5

alusel 2 k vangistusega. Lõplikus karistuseks KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle selle otsusega 1 aasta 8 kuud vangistust. Seejuures oli V.U 31.10.2005 tunnistatud süüdi KarS § 199 lg.2 p.4, 5 järgi kahes teoepisoodis varastatu väärtusega 181.60+13.80=195.40

krooni. Karistus mõisteti V.U-le liitkaristusena kahe kohtuotsuse järgi, nii et

3

31.10.2005 mõistetavale karistusele liideti Jõgeva Maakohtu 17.11.2004.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 6 kuud vangistust.

Jõgeva Maakohtu 17.11.2004 otsusega tunnistati V.U süüdi KarS § 263 p.1 alusel ja karistati 5-kuulise vangistusega, tunnistati süüdi KarS § 274 lg.1 järgi ja karistati 1 aasta 8- kuulise vangistusega. KarS § 64 lg.1 alusel mõisteti liitkaristus 2 aastat vangistust. Sellest ärakandmisele KarS § 74 lg.2 alusel 6 kuud vangistust, mille kandmiselt vabanes 27.05.2005 ja KarS § 74 lg.1 alusel jäi tingimuslikult kandmisele 1 aasta 6 kuud vangistust katseajaga 3 aastat.

Tartu Maakohus 26.juunil 2007 arutas V.U karistuse kandmiselt tingimuslikult

ennetähtaegse vabastamise küsimust Tartu Vangla esildise alusel ja jättis V.U ennetähtaegselt vabastamata.

Karistust täitva asutuse taotlus

08.10.2007 esitas Tartu Vangla kohtule taotluse kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse

lahendamiseks V.U suhtes KrMS § 431 alusel (tl.71). Tartu Vangla oma

taotluses märgib, et kohtupraktikas on varguse, mis alates 15.03.2007 on

dekriminaliseeritud, toime panemise eest täitmisele pööratud karistust hinnatud erinevalt.

Harju Maakohus 07. 09.2007 määrusega 1-07-10093 asunud seisukohale, et kui Karistusseadustiku järgi vastab sellele kuriteokoosseisule väärteokoosseis, tuleb kinnipeetav karistuse kandmisest vabastada viivitamata. Seda seisukohta toetas Tallinna Ringkonnakohus

26.09.2007.a. määruses, kes vaatas läbi Riigiprokuratuuri määruskaebust Harju Maakohtu

määrusele. Tartu Maakohus on sellise kinnipeetava vabastamata jätnud (näitena toodud

25.09.2007 määrus 1-07-10698). Karistuse kandmist täitev asutus Tartu Vangla palub KrMS § 431 alusel lahendada isiku vabastamise või vabastamata jätmise küsimus.

Kohus teavitas Lõuna Ringkonnaprokuröri esitatud taotlusest ja osutas, et

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg.6 järgi otsustab kohtunik karistusest

vabastamise prokuröri taotlusel. Kohus omaalgatuslikult ei asu tõstatatud küsimust lahendama. Kohus teavitas ka Riigikohut sellesisulise taotluse lahendamise vajadusest.

Prokuröri taotlus

Lõuna Ringkonnaprokurör A.Hinto tegi kohtule ettepaneku KrMS § 431 alusel V.U kohtuasjas täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks. Prokurör oma ettepanekus märgib, et alates 15.03.2007 on dekriminaliseeritud vargused, milles varastatu väärtus oli alla 1000 krooni. Seadus ei näinud ette enne seaduse jõustumist nimetatud teo toimepanemise eest mõistetud karistuse ümbervaatamist. Prokuratuur ei saa esitada taotlust KarS RakS § 1 lg.6

tuginedes, kuna tähtaeg selleks möödus vastavalt seaduse § -le 33 01.01.2003 ja isegi soovimisel analoogiat rakendada ( mida karistusõiguses ei kohaldata) oleks nimetatud tähtaeg

möödunud 15.07.2007.a. eeltoodule tuginedes ei pea prokurör võimalikuks taotluse esitamisel tugineda Karistusseadustiku rakendamise seadusele.

Prokurör osutab Põhiseaduse § 12 lg.1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala laieneb ka õigusloome võrdusele. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused

ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtmoodi. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud juhul, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust (osutus Riigikohtu otsusele 3-1-3-10-02).

4

Kohtupraktika ühtlustamise huvides teeb prokurör ettepaneku V.U suhtes 27.02.2006 tehtud kohtulahend karistuse kandmisest vabastamise või mittevabastamise osas läbi vaadata KrMS § 431 ja § 432 alusel.

KOHTUISTUNG JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kohtuistungil jäi prokurör taotluse juurde V.U karistuse kandmise küsimus läbi

vaadata KrMS § 431 korras. Karistusseadustikku muutes 15.03.2007 alates ei loonud

seadusandja rakendussätteid, nii nagu see oli Kriminaalkoodeksilt Karistusseadustikule

ülemineku ajal, seetõttu puudus prokuröril alus teha rakendussätete alusel ettepanek

V.U vabastamiseks karistuse kandmiselt. Prokurör leiab, et kuna puuduvad

rakendussätted seadusemuudatuste rakendamiseks, peaks lõpliku lahendi asjas tegema Riigikohus. Tegemist on isikute võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisega, s.o. isiku põhiseadusliku õiguse rakendamisega ja kaitsja poolt osutatud Brusilovi otsus tuleb kõrvale jätta, kuna see ei haaku käesoleva asjaga. Isiku põhiõigusega seondub küsimus: kas V.U koheldakse võrdselt teiste isikutega kui teda jäetakse edasi karistust kandma?

Prokurör ei oska osutada seadusele, millele tuginedes peaks V.U vabastama karistuse kandmisest, samuti ei oska osutada seadusesättele, mille alusel peaks V.U

edasi karistust kandma. Esimese astme kohtul ei ole õigust lahendada põhiseaduslike õiguste küsimust ja seda peaks tegema Riigikohus. Käimasolev menetlus on vajalik selleks, et V.U teavitada õigusest esitada sellekohane teistmisavaldus ja tal on õigus

saada vabastatud teistmise korras. KrMS § 431 ei ole piisav alus V.U vabastamiseks karistuse kandmiselt.

Süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Uno Paimets on – viidates Riigikohtu lahendileseisukohal, et V.U vabastamine on võimalik läbi vaadata teistmismenetluses.

Kinnipeetav peaks esitama teistmisavalduse. V.U tuleb vabastada ja menetlus

lõpetada. Tema vabastamisel tuleks tugineda Riigiprokuratuuri vastavatele selgitustele, avaldus tuleks läbi vaadata KrMS § 431 ja § 432 korras. Kaitsja leiab, et seadusesätetes on

lünk, kuid Tallinna Ringkonnakohtus on prokurör toetanud isiku vabastamist karistuse kandmiselt. Olukorra kergendamata jätmine riivab intensiivselt isiku õigusi ja seetõttu tuleb kohtul teha lahend isiku õiguste kaitseks.

V.U annab seletuse, et juunis 2007 arutati tema tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamise küsimust, kuid kohus jättis ta vabastamata, kuna halvasti oli ette valmistatud tema elukoha küsimus. Ta on olnud kinnipidamiskohas kaks aastat ja kokku on

kanda kolm aastat kaks kuud. Vanglas ei ole talle selgitatud võimalust esitada teistmisavaldus ja taotleda vabastamist. Kriminaalhooldaja vanglas on küll selgitanud seda, et teised saavad praegu sellise teo eest karistuseks trahvi 100 krooni, kuid tema peab istuma üle kolme aasta. V.U väljendab arusaamatust, miks ta peab istuma veel 1 aasta 1 kuu ja miks ei või kohus teda praegu vabastada kui seadus lubab praegu vaid rahatrahvi või aresti määrata? Ta asub vabanemisel elama oma vanaisa majja Jõgeval Tamme 2, vanaisa surnud.

Töökoht on talle ka lubatud ja V.U on selle kohta tõend esitada. Inimesed väljas saavad sellise teo eest 100 krooni trahvi, kuid tema on ära istunud peaaegu 1000 päeva ja peaks 1 aasta ja 1 kuu veel istuma. Miks? Uue seaduse järgi ta ei peaks istuma. Ta on valmis küll esitama teistmisavalduse, kuid selle lahendamine võtab palju aega. Miks ei saa asja siin ära lahendada ja miks peab ootama Riigikohut? V.U tõdeb, et oleks kergem, kui seda

olukorda siin poleks tekkinud. Ta ei oska seda lahendada. Ta on endast kõik andnud, mis nõuti - 2 aastat ja 1 kuu ära istunud. Miks ta peaks veel aasta istuma kui praegused varastajad saavad trahvi?

5

KOHTU SEISUKOHAD

Lahendades küsimust sellest, kas esimese astme kohtul on alust asuda käsitlema jõustunud

kohtulahendi täitmise käigus sellega seonduvaid küsimusi, tuleb kohtul tugineda KrMS 18.peatüki sätetele „Kohtulahendi jõustumine ja täitmisele pööramine“, mille 4. jagu käsitleb

kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Sealhulgas näeb seadustik ette

võimaluse, et „… maakohtu täitmiskohtunik“ lahendab küsimuse nii süüdimõistetu

ennetähtaegse karistuse kandmisest vabastamiseks haiguse tõttu (KrMS § 425) kui ka

tingimuslikult enne tähtaega (KrMS § 426). Karistuse kandmiselt vabastamist käsitleb ka

Karistusseadustiku 5.peatükk. Seega näeb seadusandja põhimõtteliselt ette võimaluse, et

esimese astme kohus teeb otsustuse jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandva isiku vabastamiseks karistuse edasiselt kandmiselt ja esimese astme kohus ei ole välistatud nende institutsioonide ringist, kelle otsustuse alusel võib isiku karistuse edasisest kandmisest vabastada. KrMS § 431 sätestab: Käesoleva seadustiku §-des 424–428 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

Käesoleval juhtumil on prokurör tõstatanud küsimuse kohtulahendi edasise täitmise võimalikkusest. Kohus nõustub prokuröriga, aga ka kohtuotsust täitva asutuse – Tartu Vangla – osutusega vajadusele käsitleda kohtuotsuse edasise täitmise küsimust. Põhiseaduse § 20 lg.1 sätestab: . igaühel on õigus vabadusele ja eneseteostusele Põhiseaduse § 14 sätestab: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

27.02.2006.a. on V.U-lt kohtuotsuse alusel võetud KarS § 199 lg.2 p.4,5 järgi

kvalifitseeritava teo toimepanemise eest karistuseks vabadus kolmeks aastaks 2 kuuks asjade varguse eest, mille väärtus ühel juhul oli 333.80 krooni ja teisel juhul 195.40 krooni. Selle mõistetud karistuse – 3 aastat 2 kuud vangistust – hulgas on ka KarS § 253 p.1, § 274 lg.1 alusel mõistetud vangistus 1 aasta 6 kuud ( 17.11.2004 mõistetud karistuse ärakandmata osa). 15.03.2007.a. on jõustunud Karistusseadustiku redaktsioon, mille järgi saab sellises väärtuses asjade varguse eest mõista karistuseks rahatrahvi või aresti. Seega on selline tegu alates 15.03.2007 käsitletav väärteona ja mitte kuriteona. Olukord, kus isik kannab karistust vangistuse näol teo eest, mis karistuse kandmise ajal on

hinnatav väärteona ja mitte kuriteona, püstitab kohtu ette küsimuse: kas selle isiku põhiseaduslik õigus vabadusele ja võrdsele kohtlemisele on tagatud?

Kohtul, s.h. esimese astme kohtul puudub õigus jätta kõrvale Põhiseaduse § 14 tulenev kohustus ja loobuda isikule tema õiguste ja vabaduste tagatuse kontrollimisest olukorras, kui sellise kahtluse ja ebaselguse lahendamise kohustus tuleneb KrMS §- st 431.

Seega õigustab kohtu poolt sellise küsimuse menetlemist Põhiseaduse § -st 14 tulenev kohustus.

Kohus nõustub V.U-ga selles, et asja jätmine lahendada teistmismenetluse korras tähendaks – isiku põhiõiguste rikutuse korral-nende rikkumise kestmist jätkuvalt. Kohus on seisukohal, et isikult vabaduse võtmisega seotud põhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et millegagi ei ole õigustatud selle lahendamata jätmine konkreetses kohtuastmes.

6

Kohaldatavad seadused

EV Põhiseadus

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise

õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

§ 23. Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.

Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista

õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.

Karistusseadustiku § 5 (1) sätestab: Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

(2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.

Karistusseadustiku § 48. Arest Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.

§ 199. Vargus (2) Sama teo eest, kui:

4) see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise; 5) see on toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata; karistatakse kuni viieaastase vangistusega.»; ( kehtiv kuni 15.03.2007a) 24.01.2007 Karistusseadustiku 199 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: Sama teo eest, kui: 4) see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise; 5) see on toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata; karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. – jõust. RT I 2007, 13, 69 15.03.2007

Karistusseadustiku § 218 (1) sätestab 12.06.2002 ja 18.09.2002 redaktsioonis:

Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja

arvatud röövimine ja väljapressimine kui puuduvad süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaoludkaristatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

7 Karistusseadustiku § 218. Varavastane süütegu väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu

(1) Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja

arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende

lähteaine, suure teadusliku, kultuurivõi ajalooväärtusega eseme vargus, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. [ – jõust. 15.03.2007] RT I 2007, 13, 69

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või

väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel käesoleva seadustiku §-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju.

Karistusseadustiku rakendamise seadus § 1. Kriminaalkaristuse kandmisest vabastamine ja karistusandmete kustutamine

(1) Karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 287 ja 288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526; 2002, 30, 176; 32, 189; RT III 2002, 11, 108; RT I 2002, 44, 284) järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284) järgi ei ole enam kuriteona karistatav.

(3) Karistuse kandmisest vabastatakse kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis.

(6) Kuriteo eest mõistetud karistusest vabastamise otsustab prokuröri taotlusel süüdimõistmise koha järgse maavõi linnakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses määrusega, välja kutsumata menetlusosalisi.

§ 33. Kriminaalkaristusest või haldusõiguserikkumise eest määratud karistusest vabastamise taotluse esitamise ja läbivaatamise tähtaeg Käesoleva seaduse §-des 1, 2 ja 5 sätestatud alustel karistusest vabastamise taotlused esitab

prokurör või haldusõiguserikkumise eest karistuse määranud või protokolli koostanud

asutuse ametnik maavõi linnakohtule nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest.

Karistusseadustiku 5.peatükk on pealkirjastatud „ Karistusest vabastamine“. Selle § 73-80 sätestab erinevaid aluseid isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt, s.h. ka karistuse kandmise ajal ( § 76-77, § 79-80). See peatükk ei anna aluseid isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt põhjusel, et seadusandja tahe on muutunud. Faktiliselt kantav karistus V.U on kohtuotsuse alusel kanda vangistust 3 aastat 2 kuud, millest 1 aasta 6

kuud moodustab karistus, mis ei ole mõistetud mitte varguse eest, vaid muuliigiliste kuritegude (KarS § 263 p.1 ja KarS § 274 lg.1) eest. seega varavastaste kuritegude ( varguste

eest) kannab V.U käsitletava otsuse järgi 1 (ühe) aasta 8 (kaheksa) kuu pikkust vangistust. Käesolevaks ajaks (16.11.2007) on V.U ära kandnud 2 aastat 10 päeva vangistust ja tal on kanda 1 aasta 1 kuu 20 päeva vangistust. Seega on V.U käesolevaks ajaks kandnud ära vangistusest osa, mis katab temale KarS § 263 p.1 ja § 274 lg.1 alusel mõistetud karistuse (1 aasta 6 kuud vangistust) ja lisaks 6 kuud ja 10 päeva varavastaste

8 kuritegude ( varguste) eest mõistetud karistuse katteks. Varguste eest jääb tal kanda veel 1 aasta 1 kuu 20 päeva vangistust.

Põhiseaduslike õiguste kehtimine

Kas Põhiseaduse § 12 säte „Kõik on seaduse ees võrdsed“ ei ole rikutud olukorras, kus enne

15.03.2007 varguse toime pannud ja karistatud V.U kannab pärast 15.03.2007 karistust vabaduse võtmise näol, mis mitmekordselt ületab pärast 15.03.2007 sellise teo eest võimaliku mõistetava maksimumkaristuse?

Isikud, kes on pannud samadel asjaoludel toime asja varguse, mis ei ületa 1000 krooni,

tuleks eelduslikult lugeda võrdseteks nii enne kui ka pärast 15.03.2007. Seega eeldab

põhiseadusliku võrdsusõiguse kohaldamine, et ka selliste isikute kohtlemine kohtu ja

seadusandja poolt oleks võrdne. Olukorda, kus vähem kui 1000 krooni maksva asja varastanud isik kannab karistust vangistuse näol (kokku 4 episoodi), mille kestus on 1 aasta 8

kuud (V.U juhus) ja kus sellise teo eest (1 episood) saab mõista karistuseks vabaduse võtmise maksimaalse kestusega 30 päeva (ehk 1 kuu, 4 eraldiseisva episoodi eest 4

kuud) (võimalik maksimumsanktsioon pärast 15.03.2007), ei saa pidada võrdseks kohtlemiseks. See on viiekordne erinevus vabaduse võtmise kestuses.

Käesoleval juhtumil on saanud võimalikuks enne ja pärast 15.03.2007 teo toime pannud ja

karistatud isikute

ebavõrdne kohtlemine

põhjusel, et 15.03.2007 jõustusid Karistusseadustiku muudatused.

Kas Karistusseadustiku § 218 ja § 199 muutmise põhjendused, mis olid seadusandjale aluseks muudatuste tegemisel, on sellised, mis õigustavad vaid pärast 15.03.2007 varguste

toimepannute käsitlemist väärteotoimepanijatena või kehtivad needsamad õigustused ka

nende isikute suhtes, kes juba kannavad karistust enne 15.03.2007 tehtud kohtulahendite alusel ?

Ehk: kas need argumendid, millele tugines Riigikogu, hinnates Karistusseadustiku § 199

sätestatud teo asja väärtusega kuni 1000 krooni kuriteost ümber väärteoks, kehtivad ka V.U suhtes?

Seadusandja eesmärgid

Uurides, miks seadusandja oma hinnangut sellele teole (väheväärtusliku asja vargus) muutis, tuleb heita pilk KarS muudatuste seletuskirjale. Selles on kirjas Karistusseadustiku muutmise ühe eesmärgina varavastaste kuritegude puhul vähendada vanglakaristuste osatähtsust ja

rakendada karistusõiguse üldpõhimõtteid - proportsionaalsust ja võrdset kohtlemist mis

,

nõuavad võrreldava raskusega tegude kriminaliseerimise ja nende eest ettenähtud sanktsioonide kooskõla.

Seega on seadusandja poolt sisse viidud seadusemuudatused kandnud just neid eesmärke ja lähtunud neis põhimõtetest, mis on käesoleval ajal rikutud V.U juhtumi puhul.

Kohus on seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg.2 annab igaühele õiguse, et tema suhtes

kohaldataks kergemat karistust, kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist

kergema karistuse. PS § 23 lg.2 kaitseala peab hõlmama kõik juhud, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse, seega ka isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi.

9

Kui ajal, mil isik on seotud tema poolt toime pandud teo eest vastutuse, s.t. karistuse kandmisega, leiab seadusandja, et see vastutuse määr peaks olema oluliselt väiksem kui see

oli varasemal perioodil, peab seadusandja suhtumise muutumine olema tunnetatav ka

vastutuse (karistuse) kandjale. Seetõttu tulebki lähtuda Karistusseadustiku § 5 lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1 ja § 23 lg.2 koostoimest ja pidada õigeks ja õiglaseks V.U vabastamist temale mõistetud karistuse edasisest kandmisest.

Asjakohase seadusesätte puudumine

Samas puudub Kriminaalmenetluse seadustikus, aga ka Karistusseadustikus säte, mis annaks kohtule aluse isiku vabastada edasisest karistuse kandmisest seaduse muutumise tõttu.

Eesti seadusloome praktikas on sellised olukorrad lahendatud vastavate rakendusaktide vastuvõtmisega. Käesoleval juhtumil sellised rakendussätted puuduvad.

Isikul on õigus küsida: kui seadusandja hinnangu kohaselt on tegu karistatav vaid kuni 1- kuulise vabaduse võtmisega, siis miks tema peab taluma vabadusevõtmist oluliselt pikemaks perioodiks?

Kas sellist isiku ebavõrdset kohtlemist õigustab Karistusseadustikus või Kriminaalmenetluse seadustikus vastavate sätete puudumine või rakendusseaduse puudumine, millele kohus saaks tugineda tehes otsustust tema vabastamiseks karistuse edasiselt kandmiselt?

Kohus on seisukohal, et Karistusseadustiku rakendamise seaduse sätteid käesoleval juhtumil kohaldada ja neile tuginedes teha isiku karistuse kandmiselt vabastamise otsus, ei saa. Karistusseadustiku rakendamise seadus on vastu võetud üheks unikaalseks seaduse rakendamise olukorraksüleminekuks Kriminaalkoodeksi rakendamiselt Karistusseadustiku rakendamisele. Seetõttu ei saa kohus tugineda Karistusseadustiku rakendamise seadusele, Karistusseadustikule ega ka Kriminaalmenetluse seadustiku sätetele otsustades V.U vabastada karistuse edasisest kandmisest. Kohus tugineb Karistusseadustiku § 5 lg.2, Põhiseaduse § 12 lg.1 ja § 23 lg.2 nende koosmõjus ja leiab, et seadusesätte puudumine Karistusseadustikus ja Kriminaalmenetluse seadustikus, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, ei ole Põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p.1 sätestab:

Käesoleva seaduse alusel Riigikohus:

1) lahendab taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele;

Sama seaduse § 9 lg.1 sätestab:

Kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule.

10

(RK s 28.06.2004 jõust.25.07.2004 - RT I 2004, 56, 405) Seetõttu kohus väljub asjakohaste õigusaktidega loodud õiguslikust olukorrast, vabastades isiku karistuse edasisest kandmisest, ja taotleb sellise olukorra tunnistamist Põhiseadusega vastuolus olevaks Riigikohtu poolt.

Kohtunik Ü.Raag /allkiri /

Koopia õige . kohtunik :

11

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg 3 alusel vabastatakse karistuse kandmisest

kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis.

Vastavalt karistusseadustiku 15.03.2007.a. jõustunud muudatusele vastab süüteole, mille

toimepanemise eest V.U on süüdi mõistetud ja karistust kannab, väärteokoosseis.

KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud.