1-07-3104\5 · 1-07-3104\5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-07-3104

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

23. oktoobril 2007. a. Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Pille Kiho prokurör Külli Saks kannatanu esindaja Aivar Ennok kaitsja Mart Sikut arutades avalikul kohtuistungil kriminaalasja

S.G , IK XXX, eluk. X, kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud, tõkendit kohaldatud ei ole,

süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi,

l e i d i s:

S.G süüdistatakse selles, et tema 23.12.2006.a. kella 10.52 ajal, olles alkoholijoobes ja

omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, juhtis Tartumaal Nõo vallas Jõhvi-Tartu- Valga maantee 153,8 kilomeetril mootorsõidukit BMW 525i reg.märgiga XXX XXX , mille rehvid ei vastanud liikluseeskirja nõuetele ning kaotas sirgel jäisel teel juhitavuse, mille tulemusena kaldus sõiduk vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva mootorsõidukiga VW Golf reg.märgiga LV GG8748, mida juhtis K.R. . Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus sündmuskohal K.R. ja pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega enam kui 4 kuud sai mootorsõidukis BMW 525i kaassõitjana viibinud M.M. .

S.G rikkus kehtiva Liiklusseaduse § 20 lg 1 nõudeid, mille kohaselt mootorsõidukit ei või juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, liiklusseaduse § 20 lg 3 ja 4 nõudeid, mille kohaselt juht ei või olla joobeseisundis, alkoholisisaldus juhi veres ei või olla 0,2

promilli või rohkem; Liiklusseaduse § 13 lg 1 ja Liikluseeskirja § 219 nõudeid, mille kohaselt liikluses kasutatava mootorsõiduki tehnoseisund ja varustus peavad vastama seadusega ettenähtud

korras kehtestatud nõuetele; Liiklusseaduse § 13 lg 3 alusel vastuvõetud teede-ja sideministri

18.05.2001.a. määruse nr. 50 Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded Lisa 1 kood 501 p 3, mille kohaselt peab sõiduautol alates 01.detsembrist kuni

01. märtsini kasutama talverehve, mille mustri jääksügavus on vähemalt 3 millimeetrit; kehtiva Liikluseeskirja § 3 nõudeid, mille kohaselt sõidukite liiklus Eestis on parempoolne; Liikluseeskirja § 107 nõudeid, mille kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja

piirides; kehtiva Liikluseeskirja § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohaldama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada

sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimava mis tahes takistuse ees. Juht peab

2

vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Sellega S.G pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o.

mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas

inimese surma ja tekitas kaassõitjale pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega enam kui 4 kuud.

S.G tunnistab oma süüd KarS § 422 lg 1 järgi.

Kohus leiab, et S.G süü KarS § 422 lg 1 järgi on kohtuistungil täielikult tõendamist leidnud.

Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et 23.12.2006. a. kell 10.52 toimus Jõhvi-Tartu-Valga tee

153,8 km-l liiklusõnnetus, milles osalesid sõiduauto BMW 525 ja VW Golf. Sõiduautos BMW sõitsid S.G ja M.M. ning sõiduautot VW Golf juhtis K.R. . Liiklusõnnetuse aktist ning

sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli ilm selge ja valge ning tee oli sirge, kaetud

asfaltkattega ning kohati oli teel must jää (tl 1-2, 3-4). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on

kirjeldatud avariis osalenud autode paiknemist peale avariid ning aktist nähtub ka, et autos VW Golf oli juhi kohal istuvas asendis ning kinnitatud turvavööga naisterahva surnukeha (tl 3-4). Kokkupõrke tagajärjel olid sõiduauto BMW mitmed osad deformeerunud või puudu ja esiklaas oli purunenud (tl 10-11). Auto VW Golf kere oli aga täielikult hävinud (tl 12-13).

Kriminaalasjas on üheks kannatanuks hukkunud K.R. isa T.R., kes kohtuistungil rääkis, et tütar oli just alustanud iseseisvat elu ning läinud tööle reklaamifirmasse. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi

väljamõistmise taotluse moraalse kahju nõudes summas 100 000.- kr. Taotluse kohaselt on

kannatanu ilma jäänud oma lihasest tütrest, seltsilisest ja toetajast vanaduspäevil. Tütrel jäi aga

elamata elu. Tal on lapse hukkumise tõttu tekkinud äng ja hingevalu, mis on muutnud ta depressiivseks ning on kannatanud tema töövõime.

Õnnetuse toimumise asjaolude kohta on kohtuistungil ja eeluurimisel ütlusi andnud kannatanu M.M. ja süüdistatav S.G. Nende ütlused tõendavad, et liiklusõnnetuse põhjustas S.G , kes juhtis sõiduautot BMW.

Kannatanu M.M. i kohtus antud ütluste kohaselt viibis ta koos süüdistatavaga ööl vastu 23.12.2006.

a. Nõos sünnipäeval. Tema jõi õhtu jooksul ära 4-5 kokteili. Järgmisel hommikul kl 10.00 ajal hakkas ta koos süüdistatavaga Elvasse sõitma. Tal juhtimisõigust ei olnud, kuid auto kuulus temale ja autol olid all kulunud suvekummid. Ta juhtis autot umbes 200 m, s.o lähima poeni ning peale poe juures peatuse tegemist istus rooli S.G. Ta teadis, et S.G ei ole juhilube, kuid viimane oli oma käitumise ja väljanägemise järgi kaine. Enda kohta ta seda öelda ei saanud. Poole tee peal läks nende auto külglibisemisse ja kaldus vastassuunavööndisse. Esimene vastutulev auto suutis nende autost mööda põigata, kuid teisele sõitsid nad otsa. Turvavööd olid neil mõlemal lahti

ja ta lendas autost välja ning murdis parema reieluu. 10-20 sekundit enne avariid vaatas ta spidomeetrit ja nägi, et S.G sõitis umbes 80 km/h. Kannatanu on kohtuistungil ja eeluurimisel erinevalt kirjeldanud teeolusid. Kohtuistungil on ta väitnud, et päike paistis, kuid tee peal olid vilus kohas kühm ja kiilasjää ning seal läkski auto käest ära. Eeluurimisel 24.01.2007. a.

on kannatanu öelnud, et teelõik oli jäine, kuid kühmust teel ei ole ta midagi rääkinud (tl 42). Kohtuistungil jäi kannatanu selle juurde, et teel oli kühm ja tema rääkis sellest ka uurijale.

S.G tunnistab end süüdi. Ta kinnitas M.M. i ütlusi selles, et 23.12.2006. a. kl 11.00 paiku Nõost sünnipäevalt Elvasse sõites istus kõigepealt sõiduauto BMW rooli M.M. . Kuna talle tundus, et M.M. on joobes, otsustas ta Haraldi poe juures ise autorooli istuda. Ta oli õhtul tarbinud küll

alkoholi, aga ei tundnud, et oleks joobes olnud. Edasi juhtiski tema autot ja sõitis 80-100 km/h. Turvavööd olid neil kinnitamata. Nähtavus oli hea ja teeolud olid normaalsed kuni viluda kohani,

kus tee oli libe. Seda libedat kohta ta ei näinud ning seal läks auto suvekummide tõttu

3 külglibisemisse. Esimene vastutulev auto pidi oma sõidusuunda muutma, teise vastu tulnud autoga põrkasid nad kokku. Ta sai avarii tagajärjel põrutuse ja murdis paar ribi.

S.G-le on kriminaalasjas süüdistus esitatud KarS § 422 lg 1 järgi. Nimetatud paragrahv näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm.

Liiklus- ja käitusnõuete rikkumise all käesoleva paragrahvi mõistes mõeldakse sõidukiga

liiklemisele või selle ekspluateerimisele kehtestatud nõuete rikkumist, mis võib seisneda nii tegevuses kui tegevusetuses. Kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et S.G juhtis sõiduautot omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Juhtimisõiguse mitteomamist on tunnistanud S.G ise, kes ütles, et ta ei ole kunagi käinud ka autojuhtimise kursustel. Eelnevalt oli ta koos isaga sõitnud autoga mõned korrad ning paaril korral ka M.M. i autoga. Libedaga sõitmise kogemust ei olnud tal üldse. Kohtuistungil on tunnistaja, süüdistatava isa Ü.V. , kinnitanud poja ütlusi selles, et poeg ei ole käinud autokoolis, kuid viimased 5 aastat on ta ise poega autot juhtima õpetanud. Isa hinnangul sai poeg autojuhtimisega hakkama normaalselt.

Kohus leiab, et 23.12.2006. a. sõidukit juhtides rikkus S.G Liiklusseaduse § 20 lg 1

nõuet, mille kohaselt ei või mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt ei või juht olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et süüdistatav juhtis 23.12.2004. a. mootorsõidukit

joobeseisundis. Nimelt tunnistas S.G ise, et oli eelmisel õhtul sünnipäeval tarbinud

alkoholi. Samas kinnitas ta aga, et jõi õhtu jooksul ära vaid 4-5 kokteili ja pärast mitut tundi magamist tundis ta end sõidukit juhtima asudes kainena. Eeluurimisel 25.12.2006. a. on süüdistatav andnud teistsuguseid ütlusi. Tema avaldatud ütluste kohaselt jäi ta õhtul koos M.M. iga kaepeale ära

1 liitri jäägermeistrit (tl 40). Kohtuistungil S.G väitis, et ta ei mäleta, mida ta uurijale

rääkis, kuid nii palju nad ei joonud. Süüdistatava eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused erinevad ka selles, et eeluurimisel on ta väitnud, et istus Haraldi poe juures ise autorooli, kuna M.M. oli rohkem joobes kui tema (tl 42). Kohtuistungil jäi süüdistatav selle juurde, et ta ei mõelnud seda nii ning ta tundis end kainena.

S.G ütlused ärajoodud alkoholi koguse kohta on seega vastuolulised. Asjaolu, et

süüdistatav viibis autot juhtides vaieldamatult joobeseisundis, on aga tõendatud analüüside vastuslehega (tl 17) ja bioloogiliste vedelike uuringu aktiga etüülalkoholile (tl 21). Nimetatud

tõenditest nähtub, et 23.12.2006. a. S.G-lt võetud vereproovis oli etüülalkoholi kontsentratsioon 0,75 promilli. Liiklusseaduse § 20 lg 4 kohaselt ei või aga alkoholisisaldus juhi veres olla 0,2 promilli või rohkem.

Kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud, et S.G rikkus Liiklusseaduse § 13 lg ja Liikluseeskirja § 219 nõudeid, mille kohaselt liikluses kasutatava mootorsõidudki tehnoseisund ja

varustus peavad vastama seadusega ettenähtud korras kehtestatud nõuetele. Mootorsõiduki

tehnoseisundi ja varustuse nõuded on vastavalt Liiklusseaduse §-le 13 lg 3 kehtestatud teede- ja

sideministri 18.05.2001. a. määrusega nr 50 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja

varustusele esitatavad nõuded“. Määruse Lisa 1 kood 501 p 3 kohaselt peab sõiduautol alates 1. detsembrist kuni 1. märtsini kasutama talverehve (M+S, MS, M.S. või M&S tähistusega), mille mustri jääksügavus on vähemalt 3,0 millimeetrit.

Kriminaalasja materjalidest, s.o sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelitest (tl 9) ja

protokollist sõiduauto BMW 525 ülevaatuse kohta (tl 10-11), nähtub, et S.G poolt juhitud sõiduautol olid kõik neli rehvi kulunud suverehvid ning ei vastanud liikluseeskirja nõuetele.

Auto omanik M.M. on kohtuistungil kinnitanud, et autol olid all kulunud suvekummid. S.G tunnistas kohtus, et ta teadis, et autol olid all suvekummid, kuid seda, et need olid kulunud, ta ei teadnud. Samuti teab ta seda, et detsembris peavad autol seaduse järgi all olema talvekummid.

4

S.G on kohtuistungil väitnud, et autot juhtis ta lubatud sõidukiiruse piires. Sama on kinnitanud ka M.M. . Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et süüdistatav oleks ületanud asulavälisel teel ettenähtud piirkiirust. Samas seab aga Liikluseeskirja § 123 juhile kohustuseks kohandada sõiduki

kiirus selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose

iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab

vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Seega nimetab kirjeldatud säte mitmeid asjaolusid, mis kõik üksi või koos esinedes võivad mõjutada auto teelpüsimist ja liiklusohutust ning millega sõiduki juht peab arvestama. Käesolevas kriminaalasjas nähtub S.G ja M.M. i ütlustest ja liiklusõnnetuse aktist ning sündmuskoha vaatlusprotokollist, et kuigi ilm oli selge ja valge ning tee sirge, oli teel must jää, mida süüdistatav

ei märganud. Samuti ei arvestanud S.G sõidukiiruse valikul oma puudulike

juhioskustega, eelmisel õhtul joodud alkoholikogusega ning sellega, et autol puudusid

talvekummid. Nimetatud rikkumiste tagajärjel ei suutnud süüdistatav autot valitseda, kaldus

vastassuunavööndisse, kus ohustas esimest vastutulnud sõidukit ning toimus avarii K.R. juhitud

autoga. Lisaks süüdistatava ning M.M. i ütlustele avarii toimumise kohta vastassuunavööndis,

tõendavad seda ka liiklusõnnetuse akt ja sündmuskoha vaatlusprotokoll. Seega rikkus S.G

ka Liikluseeskirja §-i 3, mille kohaselt on sõidukite liiklus Eestis parempoolne ning

Liikluseeskirja § 107, mis sätestab, et teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides.

Liiklusõnnetuses hukkus K.R. ning M.M. sai pikaajalise tervisekahjustuse. Nende avariis saadud vigastused nähtuvad järgmistest dokumentaalsetest tõenditest.

Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 513 selgub, et K.R. surma põhjus oli pea ja kehatüve kinnine tömp trauma peaajupõrutuse, difuusse ämblikvõrkkestaaluse verevalumi ning siseorganite (vasak neerupealis, vasak neeruarter, parem kops, põrn, maks) rebenditega. Vigastuste tüsistusena

tekkis peaajuturse ning äge verekaotus sisemisest verejooksust. Antud kehavigastused on eluohtlikud. Kõik kohtuarstliku diagnoosi I lõigus loetletud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et 23.12.2006. a. liiklusõnnetuse käigus. K.R. surm võis saabuda 23.12.2006. a. Kohtukeemilisel uuringul K.R. surnukeha verest ning uriinist etanooli ei leitud; kiirtestiga uriinist narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ei leitud (tl 25-29, 30, 31).

M.M. toimetati peale avariid SA Tartu Ülikooli Kliinikumi, kus temal tuvastati parema reieluu murd (tl 15). Tema isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 5 nähtub, et M.M. il esines ekspertiisiks

esitatud ravidokumendi andmetel parema reieluu murd pehmete kudede tursega parema reieluu

piirkonnas. Vigastus on saadud tömbi vägivallaga, võimalik, et 23.12.2006. a. liiklusõnnetuse käigus. M.M. il esinev kehavigastus ei ole eluohtlik ning tavalise kulu korral põhjustab pikaajalise tervisekahjustuse kestusega enam kui 4 kuud (tl 36-37).

Kohus leiab, et M.M. sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse. Raske tervisekahjustuse

mõiste sisustavad KarS RS § 81

p 1 ja Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a. määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 8 lg 1. KarS RS § 81 p 1 kohaselt hinnatakse kehalist haigust raskena, kui tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud. Määruse nr 266 § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega

kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Sama paragrahvi lõige 2 punkt 1 sätestab, et kehaline haigus on raske, kui tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud.

Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et S.G juhtis 23.12.2006. a. liikluseeskirja

nõuetele mittevastavate rehvidega mootorsõidukit alkoholijoobes ja ilma juhtimisõiguseta ning ei

kohandanud oma sõidukiirust Liikluseeskirja § 123 nõuetele vastavaks, mistõttu auto kaldus vastassuunavööndisse ning toimunud liiklusõnnetuses sai surma K.R. ning raske tervisekahjustuse

5

M.M. . S.G rikkus sõiduki liiklus- ja käitusnõudeid tahtlikult ja põhjustas sellega ettevaatamatusest ühe kannatanu surma ning teisele kannatanule raske tervisekahjustuse. Seega on S.G-le süüdistus KarS § 422 lg 1 järgi esitatud õigesti ja ta tuleb süüdi tunnistada.

Hukkunud K.R. isa T.R. on kohtuistungil jäänud moraalse kahju hüvitamise nõude juurde summas 100 000.- kr. S.G esitatud moraalse kahju nõudele vastu ei vaidle, vaid on valmis kahju hüvitama. Ka

süüdistatava isa Ü.V. on kohtuistungil kinnitanud, et perekond toetab igati esitatud kahjunõude hüvitamist.

Kohus leiab, et nõue on põhjendatud, summa 100 000.- kr on jäänud mõistlikkuse ulatusse ning

tuleb süüdistatavalt välja mõista. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kriminaalkorras S.G karistatud ei ole. Väärteokorras on teda karistatud 3 korral (tl 49, 60):

1. Lõuna Politseiprefektuuri 21.02.2004. a. otsusega tubakaseaduse § 21

3 alusel rahatrahviga 180.- kr;

2. Lõuna Politseiprefektuuri 06.06.2004. a. otsusega KarS § 262 alusel rahatrahviga 180.- kr;

3. Lõuna Politseiprefektuuri 30.11.2005. a. otsusega liiklusseaduse § 74

36

lg 2 p 2 järgi rahatrahviga 1800.- kr.

Käesolevas kriminaalasjas on S.G-le süüdistus esitatud teise astme kuriteo toimepanemises. Tema käitumises karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus tema kahetsust toimepandud kuriteo suhtes.

KarS § 422 lg 1 näeb karistuseks ette vangistuse kuni viis aastat.

Kohus leiab, et kuivõrd süüdistatav rikkus tahtlikult mitmeid erinevaid liiklusseaduse nõudeid ja põhjustas oma täielikult vastutustundetu käitumisega väga raske tagajärje, s.o ühe inimese surma

ning teisele inimesele pikaajalise ja raske tervisekahjustuse, siis tuleb talle mõista karistus üle

sanktsiooni keskmise määra. Samas leiab kohus, et kogu mõistetava vangistuse ärakandmine ei

oleks kooskõlas karistuse eesmärkidega. S.G oli kuriteo toimepanemise ajaks vahetult

ületanud täisea künnise, ta õpib Elva Gümnaasiumi kaugõppeosakonna 9. klassis ning käib tööl. Tema töökohast OÜ Elta Puit väljastatud iseloomustusest nähtuvalt töötab süüdistatav osaühingus

alates 20.09.2007. a. ning ta on näidanud end tubli töömehena, kes on hästi sulandunud töökollektiivi ja ei riku töödistsipliini. Tegemist on esmakordse kriminaalkaristusega. Kohus leiab, et süüdistatavale mõistetav karistus tuleb täitmisele pöörata osaliselt. Kuivõrd kuriteo tagajärjel sai M.M. raskelt vigastada ning K.R. , kes oli alles 25-aastane, sai surma ja S.G enda sõnul on ta ka varem joobes sõiduki juhtimise tõttu tekitanud avarii ning saanud selle eest väärteokorras

karistada, siis leiab kohus, et varasem õppetund karistuse näol, ei ole oma mõju avaldanud ja

süüdistatav ei teinud sellest mingeid järeldusi ja jätkas vastutustundetut ja mitteõiguspärast

käitumist. Eeltoodu alusel on põhjendatud mõista koheselt ärakantava karistuse pikkuseks mitte

alla poole mõistetavast vangistusest. Samas jätkub karistuse kandmine peale reaalset vangistuse ärakandmist vabaduses järelvalve all, mida võimaldab kriminaalhooldus.

S.G-lt tuleb välja mõista tsiviilhagi 100 000.- kr, kannatanu esindaja tasu 14 160.- kr ja T.R. poolt tasutud riigilõiv 5250.- kr.

Menetluskuludena tuleb S.G-lt välja mõista riigituludesse sundraha, mis teise astme

kuriteos süüdimõistmise korral on 5400.- kr, ekspertiisitasud kohtuarstlike ekspertiiside tegemise eest 7285.- kr ja 2875.- kr (tl 32, 38) ja kaitsjale koopiate tegemise kulu 63.30 kr (tl 67).

6 Juhindudes KrMS § 126, § 180, § 311-313, § 315, kohus

o t s u s t a s:

Süüdi tunnistada KarS § 422 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat S.G vangistust.

KarS § 74 alusel määrata, et mõistetud vangistus pööratakse täitmisele osaliselt S.G-le järgmiselt: karistusest üks (1) aasta ja kuus (6) kuud vangistust kuulub ärakandmisele koheselt; karistusest üks (1) aasta ja kuus (6) kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui kolme S.G

(3) aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1. elama kohtu määratud alalises elukohas – 2. ilmuma kriminaalhooldusametniku poolt määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppemiskoha vahetamiseks.

S.G-le mõistetud vangistuse kandmise alguseks lugeda tema vanglasse saabumise kuupäev.

KarS § 78 lg 1 alusel hakata katseaega arvestama alates kohtuotsuse kuulutamisest. S.G

Määrata katseajaks Tartu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna Elva talituse S.G kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

KrMS § 310 alusel välja mõista S.G-lt tsiviilhagi ükssada tuhat (100 000) krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kannatanu esindaja tasu neliteist tuhat ükssada kuuskümmend (14 160) krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel riigilõiv viis tuhat kakssada viiskümmend (5 250) krooni kannatanu T.R. kasuks.

KrMS § 180 alusel välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha viis S.G-lt

tuhat nelisada (5 400) krooni, kaitsjale toimiku koopia tegemise kulu kuuskümmend kolm (63) krooni ja 30 senti, kohtuarstliku ekspertiiside kulu kümme tuhat ükssada kuuskümmend (10 160) krooni.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul peale kohtuotsuse

jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või arveldusarvele 221023778606 Hansapangas, märkides viitenumbriks 2800049874. Kohtukulude tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu Kohtumaja kantseleisse. .

Riigituludesse välja mõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel 1 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest.

7

Kohtuotsuse peale on õigus kohtumenetluse poolel esitada apellatsioon kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul.

Kohtunik