1-07-6307\101-07-6307\10 · Tallinna Ringkonnakohus

1-07-6307

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-6307 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. november 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi L.Z süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 12. juuni 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja Kannatanu S. K esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Prokurör Merike Lugna Süüdistatav L.Z Kaitsja

Advokaat Leanika Tamm

RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 12. juuni 2007.a otsus L.Z suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Mõista L.Z-ilt välja 34 397.00 (kolmkümmend neli tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) krooni kannatanu esindajatasu S. K kasuks.

Edasikaebamise kord

Kohtulahend on kohtumenetluse pooltele kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 20. novembril 2007.a. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule

on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

aastase katseajaga. KarS § 50 lg 1 alusel võti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimise õigus 3 aastaks. Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, kuna ei ole selgunud kahju täpne suurus, mis peab süüdistatav kandma.

alkoholijoobe seisundis, juhtis ta 13. veebruaril 2007.a Järva maakonnas Paide vallas

Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel sõiduautot, mis kaotas 83,6 kilomeetril vale sõidukiiruse tõttu juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Tartu suunas sõitnud sõiduautoga, mida juhtis M. K, kes saadud vigastuste tõttu suri. L.Z rikkus Liikluseeskirja §-de 76 ja 123 nõudeid.

pikema reaalse vangistusega kui seda tegi kohus ja see täies ulatuses täitmisele pöörata. Lisaks sellele taotleb ta tsiviilhagi rahuldamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta L.Z

mõistetud karistusest osaline vabastamine tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Asja kohtulikul arutamisel tunnistas L.Z, et ta oli

enne kuriteosündmust autoroolis olnud vaid kaks korda, kusjuures maanteel ei olnud ta sõitnud kordagi. Mootorsõiduki juhtimise õigust pole L.Z kunagi olnudki. LS § 20

lõige 7 keelab sõiduauto juhtimise sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab

liiklusolude täpset tajumist ning liikluseeskirja nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Kuna L.Z

oli öö otsa magamata, siis oli ta isegi ilma alkoholita sellises seisundis, millises

autojuhtimine on kõrgendatud riskiga. Koduhoovist välja sõites riivas L.Z ühte

sõiduautot ja tagurdas siis vastu maja seina. Seega oli ta rooli istudes täiesti juhtimiskõlbmatus seisundis. Ta oleks pidanud ise taipama, et sellises seisundis sõitmine on ohtlik. Ilmselt oli ta sõitu alustades veelgi rohkem joobnud, sest tema Tartus rooli istumise ja

õnnetuse põhjustamise vaheline ajavahemik oli vähemalt kaks tundi. Kohus on põhjendamatult arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest see ei ole siiras. Enne kohtuistungit ta kannatanu ees vabandanud ei ole. Ta ei ole veel asunud hüvitama trahvi, mis talle määrati väärteo korras vastu sõiduautot sõitmise eest. Viiekuuline vangistus on ilmselgelt liiga kerge, arvestades asjaolu, et kannatanu oli kaine ning käitus ka muul viisil autoroolis seadusekuulekalt, kuid hukkus alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta juhi

poolt põhjustatud liiklusõnnetuses. Karmim karistus on asjakohane ka üldpreventsiooni seisukohast. Arvestades meie liikluses valitsevat kultuuritust ja suurt ohvrite arvu, peab iga joobes mootorsõidukit juhtinud ja teise inimese surma põhjustanud isik saama karistuse, mis

annab tervele ühiskonnale hoiatava signaali. L.Z tuleb hüvitada kuriteoga põhjustatud kahju. See tähendab, et kohus oleks pidanud kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi

täielikult või osaliselt rahuldama, mitte toodud põhjusel lihtsalt läbivaatamata jätma.

Tsiviilhagi on kannatanu poolt esitatud, süüdistatav ega kaitsja ei ole tsiviilhagile sisuliselt vastu vaielnud.

rahuldamist. Prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad leiab, et apellatsiooni väited ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamisele, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

tervisekahjustuse või surma põhjustamise eest karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Kuna L.Z käitumises esines KarS § 422 lg 1 raskeim koosseis – inimese surm ja tema

süü liiklusõnnetuse põhjustamises oli suur (alkoholijoove, väsimus, vale sõidukiirus,

juhtimisõiguse ja –oskuste täielik puudumine), siis karistas kohus L.Z sanktsiooni keskmises määras, so vangistusega kaks aastat kuus kuud. Kuna L.Z ei ole varem

kriminaalkorras karistatud, ta on alles noor ja on oma süüst aru saanud ning kohus tema käitumises karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, siis leidis kohus, et L.Z karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab, kui kohaldada temale mõistetava karistuse suhtes KarS § 73 sätteid. Kohtukolleegium nõustub nende seisukohtadega ja leiab, et L.Z karistamine kahe aasta kuue kuu vangistusega on kooskõlas KarS §-s 56 sätestatud karistuse

mõistmise põhimõtetega. Kohus on põhjendatult arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest kohtukolleegiumi arvates oli see kahetsus siiras. Seda tegi ta

ka apellatsioonikohtu istungil ja vabandas saalis viibinud kannatanu ees. L.Z

selgitas, et ta ei ole esimese astme kohtuotsust vaidlustanud, sest ta on valmis kandma nii pikka vangistust kui kohus talle mõistab. L.Z on varem kohtu poolt karistamata, tal on elu- ja töökoht, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Seega ei esine süüdlase isikut iseloomustavates andmetes midagi sellist, mis välistaks tema suhtes KarS § 73 sätete kohaldamise. Kohtukolleegium on seisukohal, et L.Z suhtes KarS § 73 sätete

kohaldamine on toimunud kooskõlas seadusega ja Riigikohtu senise praktikaga. Viimati käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium seda küsimust 20. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1- 99-06 E. Sorokini süüdistusasjas (RT III 2007, 8, 65).

KarS § 73 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult

või osaliselt. Ülalviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on märgitud, et lühivangistuse (nn šokivangistuse) määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus

pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjused isiku tingimuslikult karistusest

vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda

oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kohus on ka seda põhimõtet järginud ja määranud L.Z-ile kohasele ärakandmisele viis kuud vangistust.

tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata. Kui tsiviilhagi jäetakse läbi

vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235) tehtud otsuses märkinud, et kannatanu õigusele esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi vastab kohtu

kohustus teha selle hagi osas mõni KrMS §-s 310 lg-tes 1 või 2 sätestatud otsustest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et kuna

kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja arutaval ja selle käigus tsiviilhagi

lahendaval kohtul juhinduda Võlaõigusseaduse vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse

põhimõtetest, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 – RT III 2007, 24, 194; 27. juuni 2005.a otsus nr 3-1-1-34-05 – RT III 2005, 24, 252). VÕS § 510 kohaselt vastutuskindlustuse puhul peab kindlustaja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud

isikule) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. VÕS § 127 lg 7 sätestab, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem.

Liikluskindlustuse seadus kehtestas liikluskindlustuse sundkindlustusena selleks, et

liiklusõnnetuse tõttu kannatanutele tagada seaduses piiritletud liikluskahju hüvitamine

võimalikult kiiresti ja täielikult. Liikluskindlustuse seaduse põhimõtte kohaselt liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusandja või Garantiifond. Liiklusõnnetuses süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana on liikluskahju tekitamise eest oma

tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusandja (vt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a otsus A. K. hagis H. K. vastu 40 619 krooni nõudmiseks - RT III 1996, 20, 280). Seda

seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium 11. novembri 1997.a otsus 3-1-1- 112-97 L. Bohanni süüdistusasjas (RT III 1997, 33, 346). Käesolevas kriminaalasjas puudusid kohtul andmed selle kohta, kas kindlustusandja või Garantiifond on kannatanule mingi osa

kahjust hüvitanud. Seetõttu jättis kohus põhjendatult tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitas

kannatanule tema õigust esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna kahju

hüvitamise kohta ei ole ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid esitatud, siis puudub ringkonnakohtul alus tsiviilhagi osas teistsuguse otsuse tegemiseks.

süüdimõistetu. KrMS §-s 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on

juba 21. novembril 1995.a. otsuses nr.III-1/1-75/95 Ü. Roasto süüdistusasjas märkinud, et lähtudes Põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõttest, et kõik on seaduse ees võrdsed, peab riik vähemalt juhtudel, mil kohtualusel on kaitsja, tagama juriidiliselt kvalifitseeritud esindaja ka kuriteos kannatanule. Esindaja tegelikust tagamisest on alust rääkida vaid siis, kui kannatanu esindaja tasu loetakse kohtukulude hulka ja mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja süüdimõistetult (RT III 1996, 10, 135). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 8. detsembri

2004.a kohtumääruses märkinud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda ainult kaitsealuse poolt juba makstud tasuga. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas õigeksmõistetu on valitud kaitsja osutatud õigusabi eest kohtukulude küsimuse otsustamise momendiks juba tasunud või mitte

ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui õigeksmõistetul on tekkinud

sellise tasu maksmise kohustus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 – RT III 2001, 25, 278). Seejuures tuleb arvestada ka õigeksmõistetu kohustust maksta see tasu isikule, kes on täitnud õigeksmõistetu vastava kohustuse valitud kaitsja ees

(RT III 2005, 18). Samad põhimõtted kehtivad ka kannatanu esindaja tasu mõistlikkuse ja

põhjendatuse üle otsustamisel. Kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le on

laekunud kannatanu esindaja tasu 34 397.00 krooni. Arve on tasunud Kemasi Ehituse OÜ.

Kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades peab kohtukolleegium sellise tasu suurust

mõistlikuks ja põhjendatuks ning see tuleb süüdistataval L.Z kannatanu S. K hüvitada.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ene Randmäe