1-06-16556\21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-06-16556

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht Kohtukoosseis Sekretär Apelleeritud kohtuotsus

Apellant Prokurör Kaitsja

RESOLUTSIOON

EDASIKAEBUS 07. novembril 2007.a., Tallinn Jüri Paap, Meelika Aava, Julia Katškovskaja Erlike Karjus

Harju Maakohtu 24.09.2007.a. kohtuotsus V.O süüdistuses süüdistatav V.O Eneli Pau adv. Liis Toomsalu

Harju Maakohtu 24.09.2007.a. kohtuotsus V.O

süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras

Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse

kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule

teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

2 Asjaolud ja menetluse käik

Maakohus tunnistas

V.O , sünd. xxx, Eesti kodanik, varem

karistatud kriminaalkorras neljal korral, viimati 26.01.1999.a. 6 kuulise vabadusekaotusega tingimisi, elukoht x,

süüdi kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi ja mõistis karistuseks 3 kuud

vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati 1/3 võrra, kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 kuud vangistust. Kohus kohaldas KarS § 74 lg 1, 3 ja määras, et see karistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja karistust ei pöörata täitmisele, kui 18 kuulise katseaja kestel ta ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab KarS §-s 75 lg 1 p 1-5 nimetatud kontrollnõudeid.

Maakohtu otsuse kohaselt kohtles V.O 24.04.2006.a. vääralt oma kasupoega J. R: kindlakstegemata kellaajal Harjumaal x maja koridoris lõi käega

vastu pead ja jalaga vastu nägu ning samal päeval sama maja korteris 27 rusikaga kehasse. Maakohus luges mitteusaldusväärseks V.O ütluse, et ta

üksnes raputas kannatanut, sest lisaks teistele apelleeritud kohtuotsuses

nimetatud tõenditele tunnistas V.O ülekuulamisel kahtlustatavana ka ise kannatanu löömist.

Esialgses süüdistuses nimetatud järjepidev või suurt valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine ei leidnud kohtus tõendamist nende ajalise konkretiseerimatuse ja umbmäärasuse tõttu.

Apellatsioon ja taotluse sisu

Apellatsioonis kinnitas V.O jätkuvalt, et ta kõnesolevas käitumises ennast

süüdi ei tunnista, ta pole kannatanule füüsilist valu tekitanud, süü olemasolu kohta puuduvad tõendid. Ütluseid on andnud küll kannatanu eakaaslased, kuid need on oletuslikud ja meedikute poolt kinnitamata. Tunnistaja L.T ütluseid ei saa aga aluseks võtta ja tema tausta tuleks kontrollida põhjusel, et tema poeg ei

ole eeskujuliku käitumisega. Kannatanu kinnitas kohtule, et tal mingeid pretensioone ei ole.

Apellant palub ta käesolevas kriminaalasjas õigeks mõista.

3 Ringkonnakohtu seisukoht

Käesolevat kriminaalasja arutati linnakohtus lihtmenetlusena, mis tähendab

seda, et kohtulikul arutamisel tugineti kriminaaltoimiku materjalidele. Kohtuistungi protokolli kohaselt piirdus kohus seetõttu süüdistatava V.O kinnitusega, et ta on süüdistusest aru saanud ja ei tunnista selles ennast süüdi, enda küsitlemist kohtuistungil süüdistatav ei taotlenud (tl.133-134).

KrMS § 63 kohaselt saavad tõendiks kriminaalasjas olla kahtlustatava,

süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused, ekspertarvamus, asitõend,

uurimistoimingu protokoll, dokument, teabesalvestis. Isiku poolt antud ütluste

usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada pelgalt põhjustel, et ta on

kohtumenetluse poole eakaaslane või et tema lapsed ei käitu eeskujulikult.

Pealegi palub apellant kontrollida kedagi käesoleva kriminaalasjaga seotud mitteolevat isikut.

Käesolevas asjas on väärkohtlemises otseseks tõendiks V.O ja kannatanu

ütlused ning nende sündmustega seoses olevalt kaudseks tõendiks tunnistajate

ütlused. Kuna V.O ja kannatanu J.R ütlused ei ole kokkulangevad, oli maakohus KrMS § 312 p 1-2 mõtte kohaselt kohustatud näitama tõendid, millele tuginetakse ja põhjendama, miks ta teisi tõendeid usaldusväärseiks ei pea. Seda nõuet on maakohus järginud ja nimetanud otsuses, et süüdistatava väited üksnes

kannatanu raputamisest on ebausaldusväärsed. Sellise hinnangu andmisel olid

kaaluvaiks asjas olevad kaudsed tõendid s.t. tunnistajate ütlused, kõik neist

kinnitasid J.R kodust põgenemist 24.04.2006.a., J.R väidete kohaselt oli see põhjustatud V.O vägivallatsemisest.

Seega oli maakohtul täielik alus uskuda J.R ütluseid, mitte aga V.O omi,

maakohus on langetanud kohtuotsuse, mis on kooskõlas asjas olevate tõenditega. Apellandi väited, et tema süü on tõendamata, ei vasta kriminaalasja

materjalidele. Karistuseks kannatanu löömist rihmaga ja lahtise käega, samuti

teistsuguste karistusmeetmete kasutamist (suitsetamise eest sundis poissi terve

paki suitsu ära tõmbama ja seejärel liitri piima ära jooma) kinnitas V.O ülekuulamisel kahtlustatavana.

Ringkonnakohtu arvates J.R avaldus prokuratuurile (tl.79), milles ta kinnitab, et V.O pole tema vastu füüsilist vägivalda kasutanud ja et käesolev kohtuasi on tingitud Maardu politsei valest töökorraldusest, pole koostatud allakirjutanu

J.R poolt, see on vastuolus tema varasemate- ka omakäeliselt kirjutatud-

seletustega ja selle esitamise põhjuseks oli soov lahendada pere probleeme

edaspidi. Selline soov iseenesest ei tee olematuks juba toimepandud tegu. Kannatanu põgenes kodust hoopis kaaluvamal põhjusel kui avalduses nimetatud

4

soov kevadel vabalt elada, füüsilist karistamist oli ta tundnud ka varem, kuid kodust põgenes esmakordselt.

Nimetatud asjaolud on esitatud vastusena apellatsioonile.

Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Jüri Paap Meelika Aava Julia Katškovskaja