1-06-8263\12 · 1-06-8263\12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-06-8263

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht Kohtukoosseis Sekretär Apelleeritud kohtuotsus

Apellant Prokurör Kaitsja

RESOLUTSIOON

EDASIKAEBUS 02. oktoobril 2007.a.,Tallinn Jüri Paap, Meelika Aava, Malle Preimer Erlike Karjus

Harju Maakohtu 22.05.2007.a. kohtuotsus Z.V süüdistuses süüdistatava kaitsja adv. Marina Leis Triin Bergmann adv. Marina Leis

Harju Maakohtu 22.05.2007.a. otsus Z.V

süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras

Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse

kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule

teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

2

Asjaolud ja menetluse käik

Teiste kuritegude kõrval ka varavastaste kuritegude eest varem korduvalt karistatud

Z.V , sünd. xxx, kodakondsuseta, varem karistatud kriminaalkorras viis korda, vahi all,

tunnistati KarS § 214 lg 2 p 1, 6 järgi süüdi väljapressimises, mis oli seotud ähvardusega hävitada vara.

Selle kuriteo eest mõisteti Z.V karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kandmata karistuse võrra ning liitkaristuseks mitme kohtuotsuse alusel mõisteti 5 aastat ja 6 kuud vangistust.

Maakohus tegi kindlaks, et Z.V helistas korduvalt ajavahemikus 07.-

14.12.2005.a. Tallinnas erinevatest taksofonidest S. D abonentnumbrile xx xx xxx ja nõudis ajavahemikus 04.12 2005.a. kella 23.00 ja 05.12.2005.a. kella 12.00 ajal Tallinnas x maja juurest varastatud S. D kuuluva sõiduauto Audi S8, registrinumbriga xxx xxx, maksumusega 230 000 krooni, asukoha teadaandmise eest 50 000 krooni ja ähvardas kannatanut raha üleandmata jätmise korral sõiduk maha müüa. Z.V realiseeris selle ähvarduse, müües sõiduki osadena.

Apellatsioon ja taotluse sisu

Apellatsioonis palub kaitsja kohtuotsus tühistada kriminaalmenetluseseaduse

olulise rikkumise ja materiaalseaduse ebaõige rakendamise motiivil ning Z.V kogu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et see, rõhutades eriti kannatanu S.D ja

tunnistaja A.S ütluseid, jättis täiesti tähelepanuta ja hindamata ülekuulatud tunnistajate ütlused, mis seavad Z.V süü kahtluse alla. Käsitatud pole

süüdistatava alibit kinnitavad asjaolud. Kaitsja rõhutab, tuginedes Riigikohtu

praktikale, et põhjendatud kahtlus (ilmselt peab apellant silmas Riigikohtu käsitlusi kõrvaldamata kahtlusest) tulnuks lahendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja leiab, et lühimenetlusega nõustumisel süü paljasõnalist kinnitamist ilma üksikasjalike selgitusteta ei saa vaadelda tõendina kriminaalasjas.

Ringkonnakohtu seisukoht

3

1. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitada käesolevas asjas tõstatatud kaitseõigust puudutavaid asjaolusid.

1.1. Apellatsioonkohtu istungil täpsustas apellant oma kaebust ja väitis, et

oluline menetlusõiguse rikkumine käesolevas asjas seisneb Z.V

kaitseõiguse rikkumises- ta tunnistati süüdi erinevas teos kui oli esitatud süüdistus. Kriminaalasjas olevast süüdistusaktist (toimik I köide, lk. 1) nähtub,

et Z.V-le esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 6 järgi. Selle

süüdistusakti alusel anti ta ka kohtu alla. Asja arutati korduvalt, kuid juba esimesel kohtuistungil ilmnes, et see kvalifikatsioon polnud õige ja esitati uus süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 6 järgi (toimik I köide, lk. 46), teo faabulat ei muudetud. Maakohus mõistis Z.V süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 6 järgi ja jättis süüdistusest välja sama paragrahvi p 6 (kuriteo toimepanemine grupis).

Ringkonnakohus osutab KrMS §-le 309, mille kohaselt kohtuotsus kriminaalasjas saab olla kas õigeksmõistev või süüdimõistev, seaduses ei sätesta

kohtu võimalust mingit osa süüdistusest välja jätta. Sellele vaatamata pole eelnimetatud moel rikutud Z.V kaitseõigust- ta teadis, millist käitumist

millistel raskendavatel asjaoludel talle süüdistuses ette heidetakse. Kas selline käitumine kvalifitseerub ühe või teise numbri järgi seaduste numeratsioonis, ei ole määrav. Süüdistus sisaldas piisavalt üksikasjalikku ja selget teavet selleks, et süüdistataval oli võimalus vaidlustada oma teo karistatavust mis tahes ajahetkel.

Kriminaalasja menetlemise alguses maakohtus süüdistuse kvalifikatsiooni täpsustati, täpsustatud süüdistus oli aluseks asja kohtulikule uurimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka KrMS § 268 nimetatud kohtuliku arutamise piiride määratlusega ja olemasoleva kohtupraktikaga (RKKK 3-1-1-139-05).

1.2. Alibi kasutamine kaitseversioonina tähendab süüdistatava väidet, et ta objektiivselt ei saanud kuritegu toime panna, sest viibis sel ajal kusagil mujal. Süüdistuse kohaselt tegu- telefoni teel ähvardava sisuga raha nõudmine - pandi

toime ajavahemikus 07.-14.12.2005.a. Tallinna erinevate linnaosade taksofonides. Apellant täpsustas ringkonnakohtu istungil, et apellatsioonis pidas

ta alibina silmas tunnistajate ütluseid Z.V viibimise kohta sellel ajal oma elukohas. Kuigi KrMS § 227 kohaselt taotlused ja isikute nimekirja, kelle

kutsumist kohtuistungile taotletakse, saab kaitsja esitada viie päeva jooksul süüdistusakti koopia saamisest, peab ringkonnakohus asjakohaseks esitada alibit kinnitavad tõendid kohtule ka hiljem.

Kolleegium leiab, et tõendid, mis kaitseversiooni kohaselt tõendavad Z.V alibit, tegelikult seda ei kinnita. Samuti ei nõustu ringkonnakohus

apellatsiooni väitega, et maakohus on põhjendamatult rõhutanud kannatanu ütluseid ja jätnud piisava tähelepanuta süüd kummutavad tõendid.

4

Süüdistatava elukaaslane M.I andis ütluseid, et süüdistuses nimetatud

ajavahemikus oli tema haigena kodus x, arsti poole ta ei pöördunud, küll aga

tuttava meditsiiniõe poole, kes oli suunanud teda Kallavere Haiglasse massaažile. Samal ajal oli kodus ka Z.V, kes oli korterist ära käinud vaid korra- 11.12.2005.a. maja valvelauas helistamas. Selles ajavahemikus käis neil

külalisi, kellest nimetas medõde, oma sõbrannat N.Ž, täditütart, vanemaid, naabrit N.F ja süüdistatava sõpra K.G. Nimetatud ajal oli Z.V tarvitanud ohtrasti alkoholi (kuni 2 pudelit viina päevas), alkoholi olid toonud K.G ja N.F.

Tunnistaja K.G kinnitas kohtus, et enam kui 2 aastat tagasi kahel päeval 2005.a. detsembris külastas ta Z.V, tõi ka alkoholi. Kelle juurde läheb- majja sisenemisel valvur vahel küsis, vahel mitte.

Tunnistajad T.V ja G.H ütlustest nähtub, et x maja valvelauas oli sisse seatud

žurnaal majja sisenevate ja sealt väljuvate külaliste registreerimiseks,

majaelanike liikumisi selles ei kajastatud. Maja külastamiste registreerimise

kohta kinnitas T.V: „Mitte alati ei registreerita“, „Ma ei saa olla kindel, kuna mind seal ei olnud“ ja K.H: „Sõprade nimesid ei kirjutata, noored käivad kogu aeg“, „Ma ei tea kes kelle juurde tuli. Ma ei mäleta, kes tuli, kes lahkus“.

Ringkonnakohtu arvates kõnesolevas žurnaalis olevatest ilmselgelt puudulikest kannetest ei saa järeldada väidetud alibit. Tunnistajate ütlused ei välista, et

Z.V objektiivselt oli võimalus kõnesolev kuritegu toime panna. Kõik

nimetatud isikud meenutasid arutuse all oleva ajaperioodi sündmuseid kriminaalasjas erapooliku (Z.V elukaaslane ja lapse ema) M.I palvel ja

registreerimisžurnaali sissekannete alusel. Antud ütlused on ebakonkreetsed ja

nüanssides vasturääkivad, nende tõelevastavust vähendavad veel asjaolud, et,

kinnitades küll Z.V pikaajalist joomaperioodi ja tunnistajate valveajal tema majast mitteväljumist enam kui aasta tagasi, ei mäletanud M.I firma nime ja selle aadressi, milles oli eelneval ajal töötanud 3 aastat, K.G aga ei mäletanud sündmuseid kohtuistungile eelnenud kuul. Valvelaua kolmas töötaja V.Ž teatas

kohtule, et kõnesoleva aja sündmuseid ta ei mäleta. Nagu eespool öeldud,

nõustub ringkonnakohus väidetavat alibit kinnitavate tõendite esitamisega põhimõtteliselt kogu kriminaalmenetluse ajal, tekitab käesolevas asjas küsitavusi

sellekohase taotluse esitamine kohtus 17.01.2007.a. st. enam kui 1 aasta möödudes peale Z.V vahistamist.

3. Asjas puuduvad tõendid, et seada kahtluse alla väiteid S.D sõiduauto Audi S8 varastamisest ja selle osade realiseerimisest.

4. Kriminaalasjas olevad muudeks vahetult süüdistust puudutavateks otsesteks tõenditeks on süüdistatava Z.V ja kannatanu S.D ütlused.

5

4.1. Süüdistatav Z.V on enda seotust selle vargusega ja auto tagastamiseks raha väljapressimist ülekuulamistel eitanud. Küll aga tunnistas ta ennast lühimenetluse rakendamise läbirääkimiste käigus süüdi KarS § 202 lg 1 järgi katses müüa auto omanikule 50 000 krooni eest teadvalt kuritegelikul teel

saadud S.D sõiduauto Audi S8 (toimik II köide, lk. 105). Üksikasjalikemaid ütluseid ta tol korral ei andnud. Sama teo kahtluse tõttu oli ta juba varem vahistatud.

4.2. Kannatanu S.D on andnud ütlusi, et talt varastati auto 2005.a. septembris ja

seoses auto tagasisaamise sooviga kohtus üks kord Z.V-ga. Seda fakti kinnitas ka Z.V. Sama isiku tundis kannatanu talle esitatud fotode seast. Kannatanu on lisaks olnud veendunud ja muutumatult järjekindel, et kui sama aasta detsembris varastati talt kõnesolev Audi S8, helistas korduvalt talle sama

isik, kellega oli kohtunud eelmise auto tagasisaamise käigus. See isik helistas talle ise, esitas teabe eest rahalise nõudmise ja ähvardas summa mittetasumise

korral auto maha müüa. S.D mobiiltelefoni mälus sisaldus salvestus kõnest,

milles kannatanule esitati ähvardus auto järgmisel päeval maha müüa, kui selleks ajaks „küsimust ei lahendata“. Kriminaalasja uurimise käigus esitati talle

kuulmiseks kolme isiku tämbrilt sarnased ja kõnedefektideta hääled, kellest kannatanu tundis 100%-lise kindlusega ära Z.V hääle, kes pakkus tagasi osta talt varastatud autot.

5. Ülejäänud kriminaalasjas olevad tõendid on kaudsed. Neist

tähelepanuväärivaks tõendiks on, et Z.V vahistamise päeval

28.12.2005.a. leiti tema elukohast visiitkaart, millel oli märge ühe teise auto

kohta, mis oli varastatud Tallinnas 13.12.2005.a. st. päeval, mis on hõlmatud arutuseloleva teo toimepanemise ajaga.

6. Tõendeid kogumina hinnates on maakohus põhjendatult leidnud, et

Z.V-le esitatud süüdistus on tõendatud. Kolleegium nõustub sellise

järeldusega ja ülaltoodud omapoolsed põhjendused lisab üksnes vastusena

apellatsioonile. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad apellatsioonis viidatud

kõrvaldamata kahtlused. Lisaks sellele nähtub kriminaalasjast, et Z.V

kogus ja vahendas informatsiooni varastatud autodest ja nende tagasiostmise tingimustest.

7. Apellatsioon tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

6

Jüri Paap Meelika Aava Malle Preimer