1-06-7415\27 · 1-06-7415\27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.september 2007.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 11.september 2007.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-7415 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Erlike Karjus Kriminaalasi Armo Niinepuu ja J.U süüdistuses KarS prg. 214 lg 2 p.4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 4.maist 2007.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Armo Niinepuu, tema kaitsja adv. Vahur

Krinal ja süüdistatava J.U kaitsja adv. Monika Mägi Prokurör Sirje Hunt Süüdistatavad

Armo Niinepuu ja J.U (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Vahur Krinal ja Monika Mägi RESOLUTSIOON

Tühistada osaliselt Pärnu Maako

htu otsus 4.maist

2007.a. Armo Niinepuu ja J.U suhtes ja nimelt:

J.U-le liitkaristuse mõistmisel KarS 68 lg 1 kohaldamise ja mõistetud karistuse kandmise aja alguse

2 osas.

Teha selles osas uus millega o t s u s,

1. Lugeda Armo Niinepuule KarS prg. 65 lg 1 alusel

mõistetud 4 aastasest vangistusest kantuks ajavahemik 21.12.2004 a kuni 20.06.2005 a s.o viis (5) kuud ja 29 päeva. Ärakandmisele kuulub 3 aastat 6 kuud ja 1 päev päeva. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 7.oktoober 2005.a.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kuid teha selle resolutiivosas täpsustus, millega mõista J.U-le liitkaristus ja nimelt KarS prg. 65 lg 1 alusel

lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. mõistetud kergem karistus, s.o. 2 aastat ja 2 kuud vangistust

kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks

karistuseks mõista J.U-le

4 aastat

vangistust. Vangistusest lugeda kantuks

eelvangistuses viibitud aeg 7.10.2005.a. kuni

23.05.2006.a. ja 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest ärakantud 7 kuud vangistust, s.o. 1 aasta 2 kuud ja 17 päeva. KarS prg. 74 lg 1 ,

3 järgi jätta vangistus täielikult täitmisele

pööramata, kui J.U i pane 3 aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuirtegu ja

täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale

katseajaks pandud KarS prg. 75 lg 1 nõudeid. Katseaja alguseks lugeda 24.mai 2006.a.

3. Armo Niinepuu kaitsja adv. V.Krinali apellatsioon

rahuldada osaliselt. J.U kaitsja adv. M.Mägi apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

3 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu otsusega 4.maist 2007.a. mõisteti Armo Niinepuu õigeks KarS § 418 lg 1 järgi. Sama otsusega mõisteti Armo Niinepuu süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati neli (4) aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel loeti Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a

otsusega mõistetud kergem karistus kaks (2) aastat ja kaheksa (8) kuud vangistust

kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti Armo Niinepuule neli (4) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni

23.05.2006.a s.o seitse (7) kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka.

Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti kolm (3) aastat neli (4) kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks arvati 04.05.2007.a.

J.U mõisteti süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja karistati (4) aastase vangistusega.

KarS § 74 lg 1,3 alusel jäeti vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et J.U

ei pane kolme (3) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud KarS § 75 lg 1 nõudeid.

KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005.a kuni 23.05.2006.a loeti mõistetud vangistusest kantuks.

Armo Niinepuult ja J.U-lt mõisteti solidaarselt välja 10 000 krooni T. M kasuks.

Armo Niinepuu ja J.U mõisteti KarS prg. 214 lg 2 p.4 järgi süüdi selles, et nemad ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a. isikute grupis nõudsid isiku vabaduse

piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T. M,

põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas J.U ja Armo Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates

reaalsena, nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma nimetatud summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 2000 krooni, peale mida

juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval J.U ja Armo Niinepuu

esitasid vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi kasutades jätkuvaid

nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata rahamaksmist, milliste

ähvarduste täideviimise kartuses maksis T. M 2005.a. augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas J.U-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus,

Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo

Niinepuule 1000 krooni, milline raha avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. xxx xxx .

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

4

Armo Niinepuu kaitsja adv. V.Krinal taotleb esitatud apellatsioonis Armo Niinepuu õigeksmõistmist. Kaitsja peab kohtuotsust ebaõigeks järgmistel põhjustel.

1. KarS prg. 214 lg 2 p.4 peab olema suunatud varalise kasu nõudmisele ähvarduste või vägivalla kasutamise kaudu. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tuvastamist ükski tegu, mis oleks seotud vägivalla kasutamise või ähvardustega kannatanu T. M suhtes.

2. Armo Niinepuu pole saanud ega nõudnud kunagi kannatanult raha üleandmist.

3. 7.oktoobril 2005.a. toimunu oli sanktsioneerimata kuriteo matkimine, mis andis aluse A.Niinepuu vahistamiseks. Selle episoodi alusel loodi kunstlik tõend, mis oli ainus A.Niinepuud süüstav tõend. Kannatanu võttis politsei korraldusel oma arvelt 1000 krooni sularaha, fikseeris raha numbrid ja helistas peale seda A.Niinepuule,

et antud raha üle anda. Seda sündmust ei saa kuidagi käsitleda väljapressimisena.

4. Muudes episoodides on tõendamata nii raha üleandmine kui ka A.Niinepuu osalus selles.

5. Juhul , kui kohus leiab, et A.Niinepuu on süüdi KarS prg. 214 lg 2 p.4 sätestatud

kuriteo toimepanemises, on kohus kohaldanud valesti prg. 65 lg 1 ja 68 lg 1 sätteid.

Oma apellatsioonis taotleb süüdistatav Armo Niinepuu maakohtu otsuse tühistamist ja

uue otsusega enda õigeksmõistmist. Ta märgib, et eeluurimisel kasutas oma õigust

mitte anda ütlusi ja seda hirmus, et neid tema vastu kasutatakse. Samas oli tal ka lootus, et kohtus tõde selgub ja ta õigeks mõistetakse kuna aga seda ei juhtunud, siis

esitab apellatsioonis omapoolse versiooni toimunust. Nimelt, vahi all viibides kuulis ta

kambrikaaslaselt R. K, et kannatanu T. M kahetseb, et oli andnud tema , s.o. Armo Niinepuu vastu ütlusi. Vabanedes ei kohtunud ta suve jooksul kannatanuga kordagi ega tea ka J.U kohtumistest kannatanuga midagi. Esimene kord kohtus ta T. M peale vabanemist 2005.a. septembri keskel. Siis selgus ka T,M jutust, miks ta oli andnud ütlusi

tema vastu – ähvardati pikaaegse vanglakaristusega, T.M aga oli vaja pangalaenu maksta. Tema, s.o. apellant sai T. M olukorrast aru ega teinud talle ka etteheiteid, sest T.M , kes tundis ennast natuke süüdlasena lubas teda abistada, kui kunagi temal peaks abi vaja olema. Tema ei küsinud T. M sel momendil midagi ning lahku mindi sõbralikult-

T. M surus tal kätt nagu tavaliselt. Oktoobri kuus otsustas tema, s.o. Armo Niinepuu

maha müüa oma vana auto ja osta uue – puudu jäi aga 1000 krooni. Sel momendil meenus temale T. M pakkumine, mille otsustas koheselt ka realiseerida ja helistas T.M.

T. M ütles, et saab teda aidata, palus uuesti helistada kokkulepitud päeval, kui tal on

palgapäev. Päev enne T. M kohtumist müüs tema maha oma vana auto – see oli 6.oktoober 2005.a. Auto müügist saadud raha oli temal kaasas ka kinnipidamise hetkel

7.oktoobril 2005.a. 7.oktoobri 2005.a. õhtul helistas ta T. M, kes ütles, et kohe jõuab

oma kodu lähedale parklasse. Kui ta lõpuks kohale jõudis, istus ta autosse. Ilma igasuguse ähvarduseta hääles ja häält tõstmata küsis apellant T. M 1000 krooni. T.M

aga teatas, et tal ei olegi enam raha järgi. See tundus kummalisena – miks oli T.M lasknud siis temal üldse seal nii kaua oodata. Sellepärast küsis apellant T. M, et , mis

siis viimane oma rahaga nii järsku tegi. Apellant väidab, et ta jäi seejuures täiesti

5 rahulikuks – seda näitab ka stenogramm. Seejärel aeti pisut olmejuttu ning äkki hakkas T. M kiire ja ta lahkus. Armo Niinepuu seadis samuti suuna kodu poole, kuid ootamatult

peatati auto ja ta arreteeriti. Politseijaoskonnas otsiti auto läbi. Ühe meessoost uurija

väite kohaselt avastati istme alt raha, uurija J.T küsimusest aga nähtus, et raha oli

kindalaeka aluses sahtlis. Kannatanu väidab ülekuulamisel, et andis raha tema (apellandi) kätte, kohtus aga meenub talle, et pani raha kindalaeka alusesse sahtlisse. Ise ta arvab, et T.M pani selle raha kindalaekaalusesse sahtlisse ja sealt kukkus see istme alla , kui autoga kiirendati. Tema ise igatahes raha panemist T. M poolt ei näinud

ja kahtleb üldse, kas see raha panija oli T.M või kas see väidetavalt leitud raha oligi üldse raha.

Järgnevalt esitab apellant vastuväited vaidlustatud otsuses maakohtu poolt tehtud järeldustele.

Apellant ei nõustu sellega, et maakohtu otsuse kohaselt möönis tema raha saamist T.

M. Kohtuistungil vastas ta kaitsja küsimusele ja sellest saab vaid ühemõtteliselt välja

lugeda, et raha olemasolust sai ta teada alles siis, kui politsei selle avastas. Sama

selgub ka kohtu poolt temale esitatud küsimusest – tema raha ei avastanudki,

politseinikud leidsid raha autost. Ebaõige on ka kohtu väide justkui tema oleks oma ütlustega kinnitanud seda, et T.M jättis raha autosse. Kinnitab veelkordselt, et ei olnud sellest teadlik, et T.M jättis raha autosse. Apellant ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, sest kannatanu on pidevalt oma ütlusi muutnud ning esitanud uusi versioone olulistest faktidest, millest saab teha vaid ühe järeldusi – kannatanu ei ole tegelikult neid olukordasid, mille kohta ta esitab fakte, ise reaalselt läbi

elanud, sest vastasel korral jääksid need kauaks ajaks meelde. Oma tegevuse kohta

süüdistatavatele arestimajja pakkide toomise osas, on kannatanu andnud erinevaid ütlusi. Vastuolud kannatanu ütlustes ilmnevad ka teiste faktide kirjeldamisel. Ka selgus

kohtuistungil kannatanu ütlustest, et temal endal puudus initsiatiiv politsei poole pöördumiseks ja ta läks kaasa vaid politseipoolse ebaseadusliku kuriteo matkimisega. Veel selgub, et kannatanul endal ei olnud raha ning ta sai selle summa politseilt. Kohtus väitis kannatanu ka, et maksis regulaarselt J.U-le raha. Küsimusele, et miks ta kohe politseisse ei pöördunud, vastas kannatanu sest tal jätkus siis raha maksmiseks ja alles siis kui raha sai otsa, siis tekkis hirm ja ta pöördus politseisse. See ei saa ka tõsi

olla, sest peale süüdistatavate arreteerimist tõi kannatanu neile arestimajja kalleid pakke. Sellele järgnes aga veelgi kummalisem asi – kannatanu võttis endale esindajaks

Pärnu kõige nimekama advokaadi Paul Järve, kelle teenused on üldteada äärmiselt kallid. Nii kallid, et väidetava hagi summas 10000 krooni tagasinõudmine sellisel moel ei

oleks rentaabel. Ka ei nõustu apellant sellega, et tema poolt kannatanule esitatud tavalisi küsimusi, on kohus hinnanud kui nõudmisi. Kuna apellandi arvates ei ole Pärnu kohus mõistnud tema ja kannatanu vaheliste kõnede sisu, siis esitab apellant järgnevalt

omapoolsed üksikasjalikud selgitused nende kohta ja annab neile ka omapoolse hinnangu. Apellant väidab, et ta ei ole üldse impulsiivne inimene ning seal stenogrammis olev jutt ei saa mitte kuidagi näidata „nõudmiseid“ nagu väidab kohus. Veel leidis kohus,

et kõned viitavad närvilisusele, mis justkui kaasnes kuritegeliku käitumisega. Tegelik närvilisuse põhjus oli aga see, et ta oli kannatanut kolmveerand tundi oodanud ning tal oli seejuures kiire. Kohus on teinud stenogrammi sisust ebaõiged järeldused. Kohus on välistanud ka rõõna kuna tema ja kannatanu vahelised suhted olid normaalsed. Samas

6 aga välistavad normaalsed suhted ka väljapressimise. Pole loogiline, et väljapressimise

ohver peaks oma rõhujat sõbraks. Apellant leiab, et eelnevad faktid on piisavad, et

seada kahtluse alla kohtuotsuse õiguspärasus aga loodetavasti välistavad ka sootuks tema süü. Järgnevalt püstitab apellant retoorilise küsimuse – kellel oli antud asja suhtes

initsiatiiv ning konstanteerib ka samas, et ei ole pädev sellele enda püstitatud

küsimusele vastama. Mõningad aspektid peab ta aga oma kohuseks välja tuua. Kummaline on tema arvates kokkusattumus, et üks ja seesama uurijate grupp tegeles nii nende ühise ( kus süüdistatavaks oli ka kannatanu) narkokuriteo uurimisega, T. M kriminaalasjaga, mis oli seotud vägivallaga ning siis järsku võttis seesama grupp käsile väljapressimise uurimise süüdistades väljapressimises teda ja J.U. Veel selgus kohtuistungil kannatanu jutust, et juhtumisi sama päev, kui tema ,s.o. apellant helistas kannatanule, oli viimane just politseisse kutsutud. Sama selgub ka kannatanu esindaja

Paul Järve usutlusest ning lisaks veel see, et politsei võttis kannatanu telefoni, et kindlaks teha tema isiklikke kõnesid., mille tulemusel sunniti kannatanut vastust andma

temaga (apellandiga) suhtlemise kohta. Apellant leiab, et T. M hirm on olnud tõesti

reaalne, see on olnud hirm vabadusekaotuse ning oma elukohast ilmajäämise ees.

Apellant usub, et politseitöötajad on kannatanut mõjutanud, temalt ütlused välja pressinud. Tahtmata avaldada lugupidamatust Eesti riigi suhtes aga tema arvates ei ole see õige, kui tekib olukord, kus tunnistama kutsutud uurija keerutab ega soovi mäletada

tööjaotust ega alluvuskorda oma kolleegide vahel, kellega ta päevast päeva koos

töötab. Järgnevalt esitab apellant skeemi, milline leidis tema arvates aset 7.oktoobril

2005.a. ja milline peaks tõendama, et süüdistus tema ja J.U vastu on fabritseeritud politsei poolt. Ta on kindel, et Pärnu PP töötavad mõned uurijad, kellel on saanud kinnisideeks temale ja J.U-le kätte maksta selle eest, et nemad seoses

narkosüüdistusega uuritavas kriminaalasjas ei andnud uurijatele olulist informatsiooni. Samuti häiris uurijaid fakt, et J.U vabanes kautsjoni vastu. Pärnu maakohus on

oma otsuse tegemisel põhiliselt toetunud kannatanu ütlustele, mis on aga pidevalt

muutunud olulistes faktides, on vastuolulised ja loogika vastased. Kõik ülejäänud tõendid viitavad ükskõik millele, kuid ei kinnita tema süüd. Kuna temale inkrimineeritud

kuritegu on küllalt raske, peaksid selle võrra kindlamad olema ka süütõendid. Temale määratud 4-aastane vanglakasristus moodustab väga suure osa tema elust ja otsustaks

tõenäoliselt ka tema edasise käekäigu. Pelgalt spekulatsioonidele tuginedes ei tohiks

seda nii kergekäeliselt mõista. Lisaks kõigele muule, on kohus jätnud arvestamata kantud karistusaja hulka ajavahemiku 21-12-2004.a. kuni 20.06.2005.a., kui ta viibis vahi all ning käesoleval ajal viibib ta vahi all alates 7.oktoobrist 2005.a.

Süüdistatava J.U kaitsja adv. M.Mägi taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse

tühistamist ja uue otsusega J.U õigeksmõistmist. Apellant on vaidlustanud kohtuotsuse J.U süüdimõistmise osas järgmistel motiividel.

1. Süüdimõistev kohtuotsus tugineb olulisel määral kannatanu T. M ütlustele. Kuivõrd kannatanu on huvitatud kriminaalasja tulemusest, tuleb tema ütlustesse

suhtuda tähelepanelikumalt ja kriitilisemalt kui erapooletu tunnistaja ütlustesse.

Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused ei ole J.U puudutavas osas usaldusväärsed.

2. Kaitsja pöörab tähelepanu asjaolule, mil moel kriminaalmenetlus antud asjas

alguse sai. Nimelt, kriminaalmenetlus algas käesolevas asjas hetkel, kui

7 kannatanu viibis politseiprefektuuris ülekuulamisel seoses teise kriminaalasjaga.

Politseis kontrolliti kannatanu telefoni ja küsiti, kes oli talle helistanud – omal

initsiatiivil ei oleks kannatanu läinud politseisse avaldust tegema. Tekib põhjendatult kahtlus, et kannatanu andis 4.oktoobril 2005.a. ebatäpseid ütlusi, et pääseda vastutusest teises kriminaalasjas.

3. Edasine sündmuste kulg oli rangelt politsei kontrolli ja juhendamise all – kannatanule anti politsei poolt korraldusi kuidas tegutseda, kogu politsei tegevus oli planeeritud ja selles osales mitmeid politseiametnikke.

4. Esitatud asjaoludest nähtub, et faktiliselt tegi kannatanu politseiga salajast

koostööd jälitustegevuse raames. Apellandi hinnangul mõjutab apellandi osalemine salajases jälitustegevuses oluliselt tema ütluste usaldusväärsust.

5. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et tegemist on narkootilisi aineid tarvitava ja kriminaalkorras karistatud isikuga, keda on politseiametnikel kergem mõjutada kui tavakodanikke.

6. Kannatanu kasutas J.U kohta kohtueelses ja kohtulikus menetluses väljendeid „väike-taavi“ ja „loll-Taavi“. Vastavate sõnade kasutamises nähtub, et

kannatanu ei saanud karta J.U . Samuti väärib apellandi arvates rõhutamist, et kannatanu viis peale kriminaalmenetluse algust J.U-le kahe erineva linna arestikambritesse pakke.

7. Kannatanu ütluste hindamisel peab ka vaagima, kuidas need haakuvad teiste

kaudsete tõenditega. Süüdistuse kohaselt maksis T.M Taavi kasele juulis 2000

krooni, augustis 3000 krooni, septembris 5000 krooni. T.M pangakonto

väljavõttest aga nähtub, et kannatanu on enda arvelt pidevalt suuremate summade kaupa raha välja võtnud. Samas ta ei ole ei juulis ega augustis võtnud

välja täpselt 2000 või 3000 krooni, mis kattuks süüdistusega. Pangakonto tõendist ei järeldu, et T.M oleks võtnud enda arvelt raha välja just J.U-le tasumiseks.

8. Esimesel ülekuulamisel väidab kannatanu, et võttis 5.10.2005.a.või natuke hiljem

pangakontolt välja 2000 krooni. Vastavalt tehingut pangakonto väljavõte ei kajasta ning ütlused on selles osas vastuolulised.

9. Kohtuistungil väitis kannatanu, et tema arvelt tasuti laenu ja kinnitas, et tasumine

toimus tema pangaarve kaudu. Vastavaid tehinguid pangakonto väljavõte ei kajasta ning jällegi on tegemist vastuoluga.

10. Vastuolu esineb ka T.M esimesel ülekuulamisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel. Kohtueelses menetluses väitis kannatanu, et tasus augustis 2005.a. J.U-le 2000 krooni, kohtuistungil kinnitas, et 3000 krooni.

11. Selline kannatanu, kes kasutab narkootikume, kes kutsuti politseisse seoses

isikuvastase kuriteoga, kes kaasati salajasse jälitustegevusse, kelle poolt

erinevatel aegadel antud ütlused on vastuolulised nii omavahel, kui ka teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kelle ütlused selle kohta, et ta

süüdistatavaid kartis ei ole kooskõlas tema enda poolt kasutatud väljenditega süüdistatavate kohta ega ka tema tegevusega pakkide viimisel arestimajja, ei saa olla usaldusväärne tõendiallikas. Seetõttu palub apellant ringkonnakohtul hinnata uuesti kannatanu ütluste usaldusväärsust ja seda kooskõlas teiste tõenditega. 12. Isegi juhul, kui ringkonnakohus hindab kannatanu ütlused usaldusväärseteks, ei

nähtu kannatanu ütlustest, et J.U oleks teda otseselt ähvardanud. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema hirmudel ei olnud

8

reaalse maailmaga mingit seost vaid ta on kandnud mängufilmides nähtu enda ellu. 13. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et J.U oleks T. M nõudnud varalise

kasu üleandmist vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega.

Samuti puuduvad tõendid, et J.U ja Armo Niinepuu oleks tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult.

14. Süüdistatava J.U hinnangul on politseiametnikel tema vastu vihavaen,

politsei on temale väitnud, et panevad ta kinni ja võtavad ära kautsjonisumma.

Seda ütles temale politseitöötaja Pulk, kes on osalenud ka käesoleva asja kohtueelses menetluses.

15. Kohtuotsuses on kaudse tõendina hinnatud ka jälitustoimingu protokolli ja kõnedeeristusi. Kõnedeeristuste abil ei ole võimalik tõendada, kes T. M telefonile

helistas, samuti märgib apellant, et telefonikõnede ajad ei kattu T. M poolt eeluurimisel antud ütlustega ega ka süüdistuses toodud asjaoludega. 16. Arvestades kriminaalmenetluse kulgu ja läbi viidud uurimistoiminguid võib kaitsja hinnangul täheldada, et J.U-sse puutuvas tegevuses esineb politsepoolse provokatsiooni tundemärke ja uurimise kallutatust. 17. Apellant leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendeid, mille alusel saaks tõsikindlalt väita, et J.U on toime pannud talle süüksarvatava teo.

18. Apellant on seisukohal, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, lugedes usaldusväärseks kannatanu ütlused ja jättis arvestamata süüdistatavate ütlused. Sellega rikkus maakohus KrMS prg. 61 lg 1 sätteid, milliste kohaselt ei ole ühelgi

tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Nimetatud rikkumist peab apellant kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS prg. 339 lg 2 mõttes kuna

see võis kaasa tuua põhjendamatu kohtuotsuse. Apellant taotleb, et

ringkonnakohus hindaks uuesti kõiki maakohtus avaldatud tõendeid.

Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine tõi kaasa ka materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise, kuna süüdistatav J.U tunnistati süüdi teos, mille toimepanemine tema poolt ei ole tõendatud.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud

apellatsioone, prokurör vaidles sisuliselt neile vastu, leides vaid, et Armo Niinepuule mõistetud liitkaristuse osas tuleb teha kohtuotsuses muudatusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid

ning nendes taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist T.M suhtes toimepandud väljapressimises.

Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis

leiab, et maakohtu otsus süüdistatavate süü , nende käitumisele antud juriidilise

hinnangu ja neile konkreetse vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest

9

mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses

süüdistatavate süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatavate süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja

sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate ja kannatanu sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanu ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii

süüdistatavate kui ka kannatanu poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende

kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1- 1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude

tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud

kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi

pööranud tähelepanu ka süüdistatavate poolt kohtumenetluses esitatud versioonile

toimunust ja ka kaitsjate poolt kohtuvaidluses esitatud väidetele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonides kordavad nii süüdistatav Armo Niinepuu,

kui ka süüdistatavate kaitsjad sisuliselt neid väiteid, millistega nad vaidlustasid

süüdistust maakohtus. Apellandid ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja

taotlevad tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatavate

õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna

alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber

maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks

tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii

erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku

uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi kuna

nõustub nendega täielikult, kuid omalt poolt märgib apellatsioonide põhiliste väidete osas järgmist.

1. Apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite eelistusega ja nimelt, et

süüdistatavate ütlustele on maakohus eelistanud kannatanu ütlusi pidades neid

põhjendamatult usaldusväärseteks. Kannatanu ütlused on apellantide arvates ka ainukeseks süüstavaks tõendiks, millisele aga süüdimõistvat kohtuotsust rajada ei saa. Kohtukolleegium ei nõustu sellise apellantide seisukohaga.

10 Ka Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-94-04 märkinud, et

Vaidlustatud kohtuotsuse lugejale peaks olema piisavalt selge, et just sellest Riigikohtu

seisukohast lähtudes, on maakohus ka tõendeid hinnanud ja süüdistatavate süüküsimuse lahendanud.

Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu,

mis hetkel kriminaalmenetlust alustati ja kus kannatanu sel hetkel viibis. Midagi ebaseaduslikku selles ei ole, et politsei sai kannatanu suhtes toimepandust teada ajal, mil kannatanu viibis politseijaoskonnas ülekuulamisel seoses teise kriminaalasjaga. Ka ei ole etteheidetav asjaolu, et kannatanu ei läinud omal initsiatiivil politseisse avaldust kirjutama. Tegemist on asjaoludega, mis ei oma tõenduslikkus tähtsust süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Põhjendatuks ei saa ka pidada süüdistatava J.U kaitsja adv. M.Mägi kahtlust, et kannatanu andis esimesel ülekuulamisel 4.10.2005.a. politseis

ebatäpseid ütlusi, et pääseda vastutusest teises kriminaalasjas. Tegemist on paljasõnalise väitega kuna kuriteod, millega seoses kannatanu politseisse kutsutud oli ja vaidlustatud kuritegu ehk siis kannatanu suhtes toimepandud väljapressimine ei ole

selliselt omavahel seotud , et T.M, andes ütlusi enda suhtes toimepandud

väljapressimisest, pääseks vastutusest kaitsja poolt mainitud teises kriminaalasjas.

Kannatanu ütlusi ei sea kahtluse alla ka tema osalemine seaduslikust

menetlustoimingust. J.U kaitsja väidab, et kannatanu näol on tegemist narkootilisi

aineid tarvitatava ja kriminaalkorras karistatud isikuga, keda on politseiametnikel

kergem. Samas need apellandi väited, miks peaks politseiametnikud olema huvitatud

süüdistatavate vastu asja fabritseerimisest, ei ole veenvad. Enamus käitumisaktidest,

millistega on sisustatud süüdistatavate süüdistus ja millised on maakohus lugenud tuvastatuks , on toime pandud enne politseitöötajatele asjaolude ilmsikstulekut. Ka on väide kannatanu kerge mõjutamise kohta tema isikuomadustest tulenevalt kasutatav ka süüdistatavate vastu. Kui kannatanu oli kergesti mõjutatav, siis kasutasid seda eelkõige

ära oma nõudmiste ja ähvarduste kaudu just süüdistatavad. Süüdistatava J.U

kaitsja märgib, et J.U-sse puutuvas tegevuses esineb politseipoolse

provokatsiooni tundemärke ja süüdistatava Armo Niinepuu kaitsja väidab, et 7.oktobril

205.a. oli sanktsioneerimata kuriteo matkimine. Nende väidete paljasõnalisuse kinnituseks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-110-04. Viidatud kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega lahtiseletatud eelnimetatud mõisted ja tegevuse sisu ja kuna matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo

initsieerimise vormid, siis põhjendab kohtukolleegium oma seisukohti ka kaitsjate

11 väidete ümberlükkamiseks koos. Matkimine tähendab sisuliselt süüteo jäljendamist, ühe

poole näilikku valmisolekut panna toime süütegu. See pool käitub vaadeldavas

situatsioonis kui süüteoga kokkupuudet omav isik, on n.ö . See tähendab, et kui isikul puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga,

olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu

(pole aga välistatud et ka täideviija) vormis. Tavaliselt on selle agendi tegevus materiaalõiguslikult vaadeldav kihutamisena. Kui väidetakse, et T.M oli kuriteo matkija rollis, siis eeltoodud Riigikohtu seisukohast tulenevalt peab tema käitumine - antud juhul raha andmine Armo Niinepuule - olema süüteo toimepanemisena vaadeldav. Teiseks,

mis kinnitab apellantide väidete absurdsust, on asjaolu, et T.M tegevus peaks olema

vaadeldav väljapressimisele kihutamisena. Arvestades, et väljapressimine on lõpule

viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus ja varaline kasu, mis läheb

väljapressijale üle kujutab endast mittekaristatavat järeldelikti, mis on koosseisust hõlmatud, siis piltlikult öeldes, tähendaks süüdistatavate kihutamine T.M poolt seda, et viimane kallutas süüdistatavaid (meelitas, palus, ähvardas jne) enda vastu ähvardusi ja rahalisi nõudmisi välja ütlema. Seega, sisuliselt ei ole võimalik matkida ja provotseerida väljapressimist kannatanu poolt. Samuti oli olemas A.Niinepuu enda teovalmidus ja ta

oli isiklikul initsiatiivil ettevõtnud käitumisakte – nii ei eita süüdistatav A.Niinepuu ise oma apellatsioonis, et tema oli see, kes helistas T.M ja palus , et viimane toetaks teda 1000 krooniga auto ostmisel.

J.U kaitsja leiab oma apellatsioonis, et süüdistuses toodud kannatanu poolt nimetatud ajad raha maksmise osas ei kattu tema pangakonto väljavõttega. Nimelt süüdistuse kohaselt maksis T.M J.U-le juulis 2000 krooni, augustis 3000 krooni ja septembris 5000 krooni. Samas väljavõtte kohaselt ei ole ta võtnud juulis välja täpselt 2000 krooni ja augustis täpselt 3000 krooni.

Sellist väidet ei saa kohtukolleegium arvestada kannatanu ütluste usaldusväärsuse

hindamisel . Mingit kohustust kannatanul ei olnud võtta raha pangaarvelt välja just

summas, mida nõudsid süüdistatavad ja teha seda samal päeval , kui peab toimuma

üleandmine. Osa korraga väljavõetud rahast võis kannatanu kasutada ka isiklikuks

otstarbeks. Ka on väljapressimisele iseloomulik olukord, kus nõudmise ja raha

üleandmise vahele jääb teatav ajavahemik ning ei ole välistatud, et kannatanu võttis raha välja nõudmise esitamisel, mis ei toimunud raha üleandmisega samal päeval.

Ebaõiged on kaitsja väited selles, et T.M ütluste ebausaldusväärsust kinnitab asjaolu, et tema arvelduskonto ei kinnita tema poolt laenu tasumist pangaarve kaudu. Miks kaitsja neid ülekandeid pangakonto väljavõttel näha ei soovi, kohtukolleegium selgitada ei saa,

kuid kinnitada nende olemasolu, on pangakonto väljavõtte kaudu võimalik. Nii on

igakuiselt – iga kuu 10 kuupäeval – maha läinud T.M arveldusarvelt 1258 krooni

märkega „konventeerimine kontolt kursiga 1.000000. Laenu makseid , s.h. eraldi põhiosa makseid ja kogunenud intresse on võimalik näha konto väljavõtte n.ö. viimases

osas. Kuna laen on ümberarvestatud EUR-sse, siis maksmisele kuuluv summa (ka

põhiosa ja intress eraldi) on arvestatud EUR-s, seejärel näidatud iga kuu 10-ndal kuupäeval kehtiv kurss ja kroonides maha võetud n.ö. krooni kontolt.

12

Arvestades eeltoodut, märgib kohtukolleegium veelkord, et maakohus on põhjendatult lugenud tuvastatuks kõik süüdistatavatele süüdistuses inkrimineeritud käitumisaktid, mis kogumis moodustavad jätkuva väljapressimise (vt. Riigikohtu otsus nr. III-1/1-79/95 ).

2. Süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu osas märgib kohtukolleegium järgmist.

Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks peab T.M suhtes toimepandud väljapressimist grupiliselt toimepanduks, s.o. miks mõlemad süüdistatavad, tegutsedes enamus neile inkrimineeritud käitumisaktide toimepanemisel eraldi, panid kuriteo toime

kaastäideviijatena. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu põhjendused on selles osas

juriidiliselt korrektsed ja kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr. III-1/1-79/95 väljendatud

seisukohaga. Põhjendatult on maakohtu poolt loetud tuvastatuks ka väljapressimise

koosseisu obligatoorne tunnus – varalise kasu üleandmise nõudmine. Nõudmine

moodustab väljapressimise koosseisu juhul, kui sellega kaasneb ähvardus, s.h. ähvardus kasutada vägivalda. Tegemist on psüühilise vägivallaga.

Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine

võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja

tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki sõltuvast asjaolust, seega peab ta

jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline

loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega

nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast

endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju.

Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii

võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda

ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav.

Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida.

Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt

tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium toonitab

samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed

ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn

praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise

13

uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub.

Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku

tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest.

Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust

karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima

sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks

aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest,

kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka

ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas).

Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei

realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline,

mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise,

tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega.

Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na.

Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06).

Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatavate ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatavate ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub

alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas.

3.Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud väljapressimise eest on süüdistatavaid karistatud nelja aastase vangistusega, mis on KarS prg. 214 lg 2 sanktsiooni alammäär.

J.U-le on nimetatud vangistusmäär mõistetud tingimisi 3 aastase katseajaga.

Asjaolusid, millised annaksid alust kergendada süüdistatavatele mõistetud karistusi, kohtukolleegium ei ole tuvastanud.

4. Põhjendatuks peab kohtukolleegium süüdistatava Armo Niinepuu ja tema kaitsja

apellatsioone osas, mis puudutavad KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakantud osa pikkust ja karistuse kandmise aja algust. Samas kaitsja arvutus kantud

karistusaja osas ei ole õige kuna hõlmab ka ajavahemikku, mil Armo Niinepuu viibis vabaduses.

14

KarS prg. 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist

tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning

liitkaristus käesoleva seadustiku § 64 järgi. Samaliigiliste põhikaristuste korral

mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

Seega KarS prg. 64 lg 1 sätted reguleerivad karistuse mõistmist mitme kuriteo toimepanemise eest ühe kohtuotsusega ja KarS prg. 65 lg 1 sätted reguleerivad lõpliku karistuse mõistmist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi juhtudel, s.o. juhtudel kui ühe isiku poolt toimepandud kuriteod on tuvastatud mitme kohtuotsusega kuigi oleksid

need võinud olla tuvastatud ja isik karistatud ühe otsusega. Käesoleval juhul ongi

tegemist kohtuotsuste hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sellistel juhtudel, kui isik

mõistetakse süüdi ja teda karistatakse kahe kohtuotsusega kuigi oleks see võinud toimuda ühe kohtuotsusega, tuleb viimase kohtuotsusega taastada olukord, milline see olnuks juhul, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud koos.

Isiku olukorra halvendamine juhtudel, kui on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude olukorraga, ei ole õigustatud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr.3-4-1-2-02).

Armo Niinepuu oli 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud süüdi KarS prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi ja karistatud 2 aasta ja 8 kuulise vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 21.12.2004 a kuni 20.06.2005 a s.o viis (5) kuud ja 29 päeva

karistuse kandmise aja hulka. Alates 7.oktoobrist 2005.a., s.o. päevast, kui ta Armo Niinepuu peeti kinni käesolevas kriminaalasjas, on ta pidevalt viibinud vahi all. Armo Niinepuu peab vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt seisuga 4.mai 2007.a. kandma 3

aastat 4 kuud ja 13 päeva. Seega vabaneks ta karistuse täielikult ärakandmisel

17.septembril 2010.aastal. Kui aga Armo Niinepuu oleks mõistetud süüdi ühe

kohtuotsusega ja talle oleks mõistetud liitkaristuseks samuti 4 aastat, oleks sellest kantuks loetud 5 kuud ja 29 päeva, mis tähendab, et seisuga 7.oktoober 2005.a. (s.o. ajast, mil A.Niinepuu viibi pidevalt vahi all ) oleks tal kanda 3 aastat 6 kuud ja 1 päev. Selle karistuse täielikul ärakandmisel oleks tal aga õigus vabaneda 2009.aasta 7-ndal aprillil, s.o. 1 aasta 5 kuud ja 10 päeva varem. Selline vahe tuleb sellest, et arvestamata oli jäänud maakohtu poolt 5 kuud ja 29 päeva ning ka ajavahemik 24.mai 2006.a. kuni 4.mai 2007.a., so. 11 kuud ja 11 päeva. Karistuse kandmise aja algusesse puutuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt osundanud, et karistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda isiku

faktilise kinnipidamise päev (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-35-04). Karistuse kandmise aja algus omab süüdimõistetu jaoks olulist tähtsust, sest sellest tähtajast oleneb, millal on

süüdimõistetul õigus taotleda KarS § 76 alusel vangistusest tingimisi ennetähtaegset

15

vabastamist. Järelikult tuleb Armo Niinepuu karistuse kandmise aja alguseks lugeda 7.oktoober 2005.a.

6. J.U oli samuti karistatud Pärnu Maakohtu otsusega 24.maist 2006.a. KarS

prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi. Teda karistati 2 aasta ja 2 kuulise vangistusega 3

aastase katseajaga. Vangistusest kandis J.U ära 7 kuud. Vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud kuriteo pani J.U toime enne eelmise

kohtuotsuse tegemist. Seega on ka antud juhul tegemist hiljem tuvastatud

kuritegude konkurentsiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest nr.3-4-1-2-02 tulenevalt ei tohi olukord, kus kuritegusid, milliseid võinuks arutada ühel kohtuistungil ja mõista karistus ühe kohtuotsusega, arutatakse eraldi

ja mõistetakse eraldi karistused, raskendada süüdistatava olukorda. Kui neid kuritegusid, millised on käesoleval ajal tuvastatud kahe kohtuotsusega, oleks

arutatud koos ja karistus J.U-le oleks mõistetud ühe kohtuotsusega, pidanuks karistuse mõistmine välja nägema järgmiselt: kummagi kuriteo eest mõistetakse üksikkaristus, KarS prg. 64 lg 1 alusel mõistetakse liitkaristus ja see

võib toimuda nii katmise, osalise liitmise kui ka täieliku liitmise põhimõtteid kohaldades. Seejärel kohaldatakse KarS prg. 74 sätteid ja selle osalisel täitmisele pööramisel määratakse, millise osa liitkaristusest peab isik ära kandma koheselt

ja milline osa jääb tingimuslikult kohaldatuks. Seejuures katseaeg, milline

kohaldatakse saab seaduse kohaselt olla maksimaalselt 3 aastat alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Käesoleval ajal on aga J.U suhtes tehtud

kaks otsust, millistega on temale mõistetud eraldi vangistusmäärad ja eraldi katseaeg. Selline olukord tekitaks juhul, kui tuleb hakata kaaluma kohtuotsus(t)e täitmisele pööramist ebaselge olukorra. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et

ka J.U-le tulnuks mõista liitkaristus KarS prg. 65 lg 1 alusel kuritegude

hiljem tuvastatud konkurentsi eest. Nimetatud asjaolu ei ole apellatsioonis vaidlustatud, kuid kohtukolleegium väljub selles osas apellatsiooni piirides KrMS prg. 340 lg 3 sätestatud alustel. Kas kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude

eest mõistetud vangistuste liitmisel kohaldada katmise või liitmise põhimõtet, arvestab kohtukolleegium seda, et kaassüüdistatavale A.Niinepuule mõistetud

liitkaristuse moodustamisel on kohaldatud karistuste katmise põhimõtet.

Arvestades süüdistatavate isikuid ja nende süü suurust, ei ole alust kohaldada J.U-le liitkaristuse mõistmisel raskemat liitkaristuse moodustamise põhimõtet. Seega tuleb J.U-le mõista kahe kohtuotsuse järgi hiljem tuvastatud kuritegude

konkurentsis liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest lugeda kantuks vaidlustatud kohtuotsuse järgi kantuks loetud ajavahemik 7.oktoober 2005.a. kuni 23.mai 2006.a. ja eelmise kohtuotsuse järgi nn. šokivangistuses viibitud 7 kuud.

Mis puudutab katseaega, siis kui vaadata kohtuotsuseid, millistega tuvastatud kuriteod kuuluvad hiljem tuvastatud kuritegude kogumisse, siis nende järgi on

sisuliselt J.U-le määratud katseaeg, mis ületab seaduses lubatud maksimaalmäära KarS prg. 74 tulenevalt. Nimelt, alates 24.maist 2006.a. kulges katseaeg kuni 3.maini 2007.a., s.o. päevani, kui hakkas kulgema uus 3-aastane seaduses ettenähtud maksimaalne katseaeg. Sisuliselt on seega katseaja kestus

kahe kohtuotsuse järgi ligi 4 aastat. Kui kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid oleks arutatud ühel kohtuistungil ja oleks mõistetud üks karistus, siis

16

saanuks nende eest mõistetud tingimusliku vangistuse katseaeg olla aga maksimaalselt 3 aastat. Kuna J.U-le vaidlustatud kohtuotsusega liitkaristust ei ole mõistetud, siis ei

ole apellatsioonikohtul oma otsusega ka selles osas võimalik kohtuotsust

tühistada ja kohtukolleegium oma otsusega täpsustab maakohtu otsust J.U-le liitkaristuse mõistmisega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2; 340 lg 2 p.4 ja lg 3 ; 342

ja 343, tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 4.maist 2007.a.osaliselt ja

nimelt Armo Niinemäele mõistetud liitkaristusest kantud karistuse osas ja karistuse

kandmise aja alguse osas ning täpsustab J.U karistust, mõistes temale liitkaristuse kahe kohtuotsuse järgi.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava Jüri Paap