1-07-2405\13 · 1-07-2405\13 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2007. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-07-2405 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasi F.R-i süüdistuses KarS § 257 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30. mai 2007. a otsus

Apellatsiooni esitaja

F.R-i ja tema kaitsja advokaat Ants Nõmmiku apellatsioonid Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav F.R, isikukood xxx, sünd. 30.09.1971 a.

Viljandis, rahvuselt venelane, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidusega, abielus, ülalpidamisel 2 alaealist last, elukoht x töökoht OÜ K varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud

neljal korral, viimasena 06.04.2006 a. Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja poolt KarS § 209 lg 2 p 1,3, § 274 lg 1, § 199 lg 2 p 4,7,8 alusel 1 aasta 11 kuu ja 28 päevase vangistusega tingimisi

2 aasta ja 6 kuulise katseaja kohaldamisega. Tõkend vahistamine, kahtlustatavana kinni peetud alates 13.12.2006 a. Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Ants Nõmmik

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 30. mai 2007. a otsus F.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 257 järgi jätta muutmata.

2 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.R-ile on esitatud süüdistus selles, et ta 08.12.2006 a., ajavahemikul kella 18.00

kuni 19.00, olles oma oletatava õiguse teostamise eesmärgil ebaseaduslikus korras sisenenud A. K kuuluva eramu sauna eesruumi, nõudis A. K tema tellimusel teostatud ehitustööde eest töölistele palga väljamaksmist, jättes tähelepanuta A. K selgituse selle kohta, et omakorda temalt töö tellinud E. S ei ole rahul tehtud tööde kvaliteediga ja ei ole nõus A.K töö eest tasuma. Seejärel lõi F.R diivanil

istuvat A.K rinnust kinni haarates peaga vastu nina ning surus kannatanu diivanile pikali ja lõi teda parema käe rusikaga vasaku rindkere piirkonda. Sel viisil tekitas F.R kannatanule füüsilist valu ja elule mitteohtliku tervisekahjustuse ninaluu murru näol.

Oma oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivallaga, pani F.R seega toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Pärnu Maakohtu 30. mai 2007. a otsusega tunnistati M. tarassov süüdi KarS § 257 järgi ja

mõisteti talle karistuseks neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel kohaldati F.R-ile liitkaristust, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 06.04.2006 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 11 kuud ja 28 päeva - võrra ning mõisteti talle karistuseks (2 a 3 k 28 p) kaks aastat kolm kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati F.R eelvangistuses viibitud aeg 5 kuud ja 17 päeva karistusaja

hulka ning loeti F.R veel kandmata karistuseks kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o. 30.05.2007 a. seisuga 1 aasta 10 kuud ja 11 päeva vangistust.

Kohus leidis, et F.R-i süü kuriteo toimepanemises on leidnud täielikku tõendamist.

Kannatanul kui tööde juhatajal tekkis konflikt ja sõnavahetus E. S poolt tellitud töid teinud F.R-i ja teiste töömeestega väljamaksmata palgarahade pärast. Nimetatud asjaolu ning kannatanu

selgitused selle kohta, et maja omanik peab tehtud töid praagiks, ärritasid ning vihastasid raha

väljamaksmist nõudnud töömehi ning tekkis konfliktsituatsioon. Tagamaks töömeeste poolsete nõudmiste täitmist, kasutas F.R kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Asjaolu, et F.R kasutas kannatanu suhtes vägivalda, leidis tõendamist nii süüdistatava enda kui ka tunnistajate R. K kui ka I. M ütlustega.

Süüdistus F.R-ile on esitatud KarS § 257 järgi, mille objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla kasutamisega.

Oletatava õiguse all tuleb mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist, mille esinemist on süüdlasel õigus ühiskonnas eksisteerivate

õigussuhete raames oletada. Käesoleval juhul oli oletatavaks õiguseks F.R-i ning teiste,

temaga koos töid teinud isikute eeldus ja lootused, et neil on õigus töötasule. Oma oletatava õiguse

teostamine ebaseaduslikus korras väljendus selles, et süüdistatav asus oma nõudmisi teostama

3

ebaseaduslikult - füüsilise vägivallaga. Oma taolise käitumisega tekitas süüdistatav kannatanule nii füüsilist valu kui elule mitteohtliku tervisekahjustuse – ninaluu murru. Subjektiivsest küljest on F.R-i tegevus hinnatav käitumisena otsese tahtlusega. Süüdistatav nõudis tahtlikult töötasu väljamaksmist ning kasutas selle saavutamiseks füüsilist vägivalda.

Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et on leidnud täielikku tõendamist F.R-i poolt kuriteo toimepanek KarS § 257 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid F.R ja tema kaitsja advokaat Ants Nõmmik.

3.1 Kaitsja leiab, et täielikult ei ole leidnud tõendamist F.R-i süü kuriteo toimepanemises, mis annab aluse karistada F.R rahalise karistusega. Konflikti põhjustasid kannatanu pidevad katteta lubadused. Samuti ei ole täielikult selge, et ninaluu murru tekitas kannatanule just F.R – kannatanu pöördus sellise raske vigastusega arsti poole alles kaks päeva hiljem. Sellise vigastuse

tekitamist ei kinnita üheselt ka ühegi tunnistaja ütlused. Seega on kohtulik uurimine viidud läbi äärmiselt ühekülgselt ja puudulikult.

3.2 Ka F.R-i apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ning mõista talle karistuseks maksimaalne rahaline karistus. Süütegu ei pannud ta toime tahtlikult, teda

provotseeris kannatanu, tõendatud ei ole ka kehavigastuste tekkimine kannatanul. Samuti ei võetud arvesse tema puhtsüdamlikku kahetsust, arvestatud ei ole tunnistaja R. K ütlusi.

4. Ringkonnakohtu istungil palusid mõlemad apellandid maakohtu otsuse tühistada ja seda esmajoones mõistetud karistuse osas. Samas leidsid apellandid jätkuvalt, et täiel määral ei ole tõendatud

vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes sellises mahus, nagu seda leitakse maakohtu otsuses.

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus apellatsioonis esitatud väidetel. Kuigi

kohtuistungil oli apellantide peamiseks taotluseks muuta F.R-ile mõistetud karistuse liiki,

vaidlustasid apellandid siiski ka tuvastatud asjaolusid. Seetõttu peatub ringkonnakohus vajalikuks peatuda ka kriminaalasja tehioludel ning neile materiaalõigusliku hinnangu andmisel. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

6. Omavoliga on karistusõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult

õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas

eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-98 - RT III 1998, 6, 54). Olles avaliku julgeoleku vastane süütegu, heidetakse

süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras.

Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (vt RKKKo 3-1-1-88-03, p 9).

Omavoli koosseisu näol tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu

isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on seotud

vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse võtmise, isiku

4 vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 - RT III 2002, 2, 14). Eeltoodust

tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid

tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb

süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 9).

Seega tuleb omavoli inkrimineerimiseks tuvastada järgmised asjaolud – (a) isikule kuulub kas oletatav või tõeline õigus ja (b) ta realiseerib seda oletatavat või tõelist õigust ebaseaduslikus korras KarS § 257 dispositsioonis kirjeldatud tunnustel (vägivald, vara hävitamine jt).

7. Käesolevas kriminaalasjas on F.R-ile süüks arvatud talle kuuluva oletatava õiguse

teostamine, mis seisnes tema eelduses ja lootuses, et temal ja teistel töid teostanud isikutel on õigus

nõuda ja ka kätte saada tasu tehtud tööde eest. Samal ajal ei tunnistanud kannatanu seda kohustust, viidates töö puudulikkusele ning ebakvaliteetsusele, mis tingis omakorda selle, et tööde tellija keeldus tehtu eest tasumast.

Kriminaalkohus ei saa otsustada selle üle, kas ja millises ulatuses konkreetse kriminaalmenetluse esemest väljapoole jäävast tsiviilõiguslikust suhtest tulenev kohtualuse nõue kannatanu vastu rahuldada

tuleb. Selleks on ettenähtud tsiviilkohtumenetlus. Kui vaieldava ning kohtu poolt veel tunnustamata nõudeõiguse puhul isik üritab oma nõuet ebaseaduslikus korras realiseerida, siis saabki rääkida üksnes

tema oletatava õiguse realiseerimisest (vt RKKKo 3-1-1-119-04, p 8).

Seega tuleb F.R-i (ja ka teiste töid vahetult teostanud isikute) arusaama, et tal on õigus nõuda tehtud tööde eest ka kokkulepitud tasu, käsitleda talle kuuluva oletatava õigusena KarS § 257 mõttes.

8. Edasiselt tuleb tuvastada, kas F.R püüdis talle kuuluvat oletatavat õigust teostada ebaseaduslikus korras, konkreetsel juhul isikuvastase vägivallaga.

Süüdistuse kohaselt siseneti selleks ebaseaduslikult kannatanu eramu sauna eesruumi ning F.R

kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Maakohus on leidnud, et oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikkus seisnes selles, et süüdistatav asus enda nõudmisi teostama füüsilise vägivallaga (otsuse lk 5). Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamine tegi tema oletatava õiguse realiseerimise ebaseaduslikuks;

F.R oli küll õigus nõuda, et talle ning teistele tasutaks tehtud tööde eest vastavalt tema arusaamale, kuid seejuures oli tal keelatud murda kannatanu vastanduvat tahet vägivallaga. See annabki aluse kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 257 järgi omavolina.

Lisaks kannatanule ja süüdistatavale viibisid sündmuskohal veel tunnistajad R. K, I. M ja V. P. Viidates neist kahe esimese ütlustele on maakohus leidnud, et tõendamist on leidnud kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine süüdistuses kirjeldatud mahus. Kriminaalkolleegium soostub sellise järeldusega ning leiab

sarnaselt maakohtule, et täielikult on leidnud tõendamist kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine F.R-i poolt.

Kirjeldades sündmuskohal toimunut annab tunnistaja R. K ütlusi, et „siis juhtus seal väike kaklus, A nagu sundis, et Marek teda lööks./…/ Marek lõi A kord keha suunas“ (tlk 116). Tunnistaja I. M ütlustest nähtub, et „A hakkas karjuma /…/ ta sai löögi Mareki käest, seetõttu“. Samal ajal tunnistab ta, et kannatanu oli ka „võib-olla natuke verine“ (tlk 117) ning „sain aru, et ühel korral lõi ( süüdistatav kannatanut) näkku“ (tlk 118).

5

Nimetatud tunnistajate ütlustest tuleneb üheselt, et F.R , saabunud sündmuskohale, kasutas

kannatanu suhtes vägivalda KarS § 121 mõttes, mis realiseeris ühtlasi vägivalla tunnuse KarS § 257 tähenduses.

Ühtlasi on maakohus vastavalt tunnistaja ütluste hindamise põhimõtetele tunnistaja V. P ütlusi

käsitlenud ebausaldusväärsetena, kuna tema kohtus antud ütlused olid vastuolus eeluurimisel antud ütlustega ning tunnistaja ei suutnud usaldusväärselt selgitada enda ütluste erisust.

Ühtlasi on tuvastatud, et kannatanu viibis 10. detsembril 2006. a Pärnu Haiglas, kus tal tuvastati valu rindkeres ning ninaluu murd. Nimetatud vigastused on üheselt seostatavad 8. detsembril 2006. a aset

leidnud konfliktiga kannatanu ja F.R-i vahel, kuna vastavasisuliste vigastuste tekitamine on

tuletatav nii tunnistajate ütlustest, kes kirjeldasid sündmuste käiku, kui ka kannatanu kirjeldustest

sündmuse kulgemise kohta. Maakohus on enda siseveendumuse kujunemist kriminaalkolleegiumi

hinnangul argumenteerinud piisava põhjalikkuse ning selgusega ja selles osas ei tõusetu

ringkonnakohtul põhjendatud kahtlusi. Kriminaalkolleegium ei pea seega usutavaks süüdistatava kaitseversiooni, et kannatanule tekitatud ninaluumurd oli põhjustatud lihtsalt tema otsa kukkumisest.

9. Seega ei saa nõustuda F.R-i kaitsja väitega, et kohtulik uurimine on läbi viidud äärmiselt

ühekülgselt ja puudulikult. Sarnaselt maakohtuga leiab kriminaalkolleegium, et vastuvaidlematult on tõendatud F.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteos.

Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et sisuliselt ei eitata ka apellatsioonides

konflikti toimumist süüdistatava ja kannatanu vahel – kohtu tähelepanu pööratakse apellatsiooni

väidetes just neile asjaoludele, mis tingisid konflikti kannatanu ja süüdistatava vahel, milleks oli väidetava rahalise võlgnevuse esinemine tehtud tööde eest. Nimetatud (oletatud) võlasuhte olemasolu tähendab käesolevas kriminaalasjas just seda oletatavat õigust KarS § 257 tähenduses. Kui seda ei oleks

olnud, oleks käesoleva kriminaalasja tehioludest tulenevalt süüdistatavale omistatav käitumine kvalifitseeritav juba KarS § 214, mitte aga KarS § 257 järgi. Seega on konflikti tekkepõhjuseid ning asjaolusid täiel määral arvestatud süüteo kvalifitseerimisel ning õiguslikul hindamisel.

10. Ka F.R-i apellatsioonis esitatud väited ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Arusaamatuks jääb apellandi väide, et kannatanu provotseeris teda ennast lööma. Selle

provokatsioonina mõtestab apellant kannatanu keeldumist töötasu maksmisest. Tegemist ei ole

teoprovokatsiooniga karistusõiguslikus tähenduses, mis tooks kaasa maakohtu otsuse õigusliku

revideerimise. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, sisustab see õiguslikke põhjusi, miks F.R

pani toime omavoli, mitte aga väljapressimise. Kui isikute vahel on vaidlus rahaliste

kohustuste täitmise osas, ei ole anna väidetava võlgniku väide, et tööd on teostatud ebakvaliteetselt, õigust realiseerida seda nõuet ebaseaduslikus korras, käesoleval juhul vägivalla tarvitamisega.

Tunnistaja R. K ütlused, kellele F.R enda apellatsioonis viitab, kinnitavad taaskord vaid neid

asjaolusid, mis tõid kaasa omavoli toimepanemise F.R-i poolt – et F.R töötas A. K

poolt palgatuna katusetöödel. Seejuures ei oma tähendust, millise kvaliteediga katus oli ja kas seda

andis sirgeks ajada või mitte – ning see on just tunnistaja R. K ütluste sisuks (tlk 120). Kõnealused ütlused ei väära aga kuidagi omavoli koosseisu tuvastamist süüdistatava käitumises. See võib teha küll mõistetavaks, millistel põhjustel ei soostunud F.R kannatanu väidetega, et tööd on teostatud ebakvaliteetselt, kuid see ei selgita ega õigusta kuidagi vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes.

11. Mõlemas apellatsioonis leitakse, et süüteo tehioludest tulenevalt saaks F.R karistada rahalise karistusega. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga.

6 Karistusseadustiku § 56 lg 2 kohaselt võib isikule mõista vangistust vaid siis, kui karistuse eesmärke ei

ole võimalik saavutada kergema karistusega. Selle nõude on maakohus ka täitnud, motiveerides kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjalikult, miks tuleb F.R-ile mõista vabadusekaotuslik, mitte aga rahaline karistus.

Kohus on arvestanud, et F.R on varem korduvalt kohtulikult karistatud mitmesuguste

vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest nagu väljapressimise (KrK § 142) ning vägivalla eest võimuesindaja vastu (KarS § 274). F.R on varem kohtu poolt karistatud kolmel korral reaalse

vabadusekaotusega ning viimasel korral tingimusliku vangistusega. Tingimisi mõistetud karistuse

kandmisel, s.o katseajal pani F.R toime uue, vägivallaga seotud kuriteo. Seetõttu on täiesti

aktsepteeritav kohtu seisukoht, et F.R ei ole teinud järeldusi ei varasematest reaalsetest

vanglakaristustest ega ka viimasest tingimisi mõistetud karistusest, mis sisuliselt välistas võimaluse kohaldada tema suhtes sanktsiooniliigina rahalist karistust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda

praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1- 24-07, p 8).

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei esine käesolevas kriminaalasjas ka selliseid isikut või tegu iseloomustavaid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise mõistetud karistuse osas.

F.R väidab küll enda apellatsioonis, et maakohus ei ole arvestanud tema puhtsüdamlikku

kahetsust. Selles osas märgib kriminaalkolleegium, et kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on

faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumise tuvastab kohus (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 23); tegemist ei ole seega asjaoluga, mis tuleks karistuse mõistmisel kaasata argumentatsiooni kergendava

asjaoluna pelgalt sõnalisest lausumisest. Öeldes, et kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, on kohus ühtlasi seega ka märkinud puhtsüdamliku kahetsuse puudumise, mitte ei ole jätnud seda ekslikult arvestamata, nagu seda väidetakse apellatsioonis.

Ühtlasi peab märkima, et pärast seda, kui kohus määras kindlaks, millise sanktsiooniliigi alusel tuleb

mõista karistus, on see toimunud vabadusekaotusliku karistuse miinimumi piirimail – süüdistatavale

mõisteti karistuseks neli kuud vangistust. Seda arvestades on raske absoluutse kindlusega väita, et

kohus on süüdistatavale F.R-ile karistust mõistes tegelikkuses jätnud väljendatud kahetsuse

arvestamata (vt RKKKo 3-1-1-33-07). Kriminaalkolleegium soostub seetõttu maakohtu otsusega F.R-ile mõistetud karistuse liigi ja määraga ning ei pea seda apellatsioonidest tulenevatel väidetel vajalikuks korrigeerida.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 30. mai 2007. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Meelika Aava

Ene Randmäe