1-05-1202\22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1 1-05-1202

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. september 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05-1202 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi K.Z-i süüdistus KarS § 118 p 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 28.veebruari 2007 otsus Apellatsiooni esitaja

süüdistatava K.Z-i kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Prokurör Silva Rood Süüdistatav K.Z

elukoht: XXX-XX, isikukood: XXX, XXX , alates 10.04.2007 viibib vahi all kriminaalasjas nr 1-07-4433

üks kehtiv kriminaalkaristus Kaitsja vandeadvokaat Margo №rman

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2 ja 340 lg 2 p 3

tühistada Tartu Maakohtu 28. veebruari 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-1202 osaliselt, so

- K.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 5 järgi, tõkendi muutmata jätmises, karistuse kandmise aja alguses ja sundraha väljamõistmises.

Süüdi tunnistada K.Z KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. Tõkendina kohaldada K.Z-i suhtes vahistamist ja karistuse kandmise aja alguseks lugeda 10.aprill 2007. Välja mõista K.Z-ilt sundraha 5400 (viis tuhat

2 nelisada) krooni riigituludesse. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjali

kult seitsme päeva jooksul alates 05.septembrist 2007.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 26.septembrist 2007.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 27.septembrist 2007.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 28.02.2007 otsusega mõisteti süüdi KarS § 118 p 5 järgi ja K.Z karistati 4-aastase vangistusega.

Kannatanu E.H. (endine R.T. ) tsiviilhagi rahuldati ning K.Z-ilt mõisteti välja kuriteoga tekitatud vigastuse ravimiseks tehtud kulude hüvitamiseks 20 512. 95 krooni.

Maakohus arutas K.Z-ile KarS § 118 p 5 järgi esitatud süüdistust selles, et tema

24.06.2004 kella 01.15-01.30 ajal Tartus, Suur-Kaar 53 asuva pubi „6 Teist Kannu“ ees lõi rusikaga näkku R.T. le (praegu E.H. ), mille tagajärjel kannatanu kukkus näoli kruusateele ning

sai 21. ja 22. hamba osalise nihestuse, peapõrutuse, põrutushaavad üla- ja alahuulel, s.o põhjustas kannatanule nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastuse.

K.Z end süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistatava süü tõendatud kannatanu E.H. , tunnistajate

H.S. , H.P. , E.A. , P.T. ja süüdistatava K.Z-i kohtus antud ütlustega, samuti

ekspertiisiakti nr 205/16.07.2004, SA TÜK RD Maarjamõisa radioloogia uuringu nr 1038/24.06.04 ning kohtumenetluses 25.09.2006 kannatanu E.H. näo vaatluse ja näost tehtud fotoülesvõtetega. Käsitletud tõendid kinnitavad, et K.Z lõi sündmuskohal kannatanut

käega näo piirkonda niivõrd tugevasti, et kannatanu kukkus maha ning sai näotrauma. Kannatanule E.H. on 24.06.2004 tekitatud vigastused – põrutushaavad üla- ja alahuulel, 21. ja 22. hamba osaline nihestus ja pea põrutus; traumast saadud huulehaavandeid traumapunktis

õmmeldi. Dr Peep Pree kliinikus värsket haavandit ei saanud opereerida ning peeti otstarbekaks operatsioon läbi viia pärast armkoe teket.

Kannatanu E.H. , tunnistaja E.A. ja tunnistaja P.T. ütlused kinnitavad, et kannatanu E.H. hakati

sündmuskohal eelnevalt käperdama intiimsetest kehapiirkondadest, mispeale E.H. lõi teda

käperdanud K.Z-ile käega näo piirkonda. Kohus leidis, et E.H. oli sündmuskohal

3

õigustatud tõrjuma rünnet tema füüsilisele puutumatusele ning tema poolt K.Z-i

löömist ei saa küll kuidagi käsitleda K.Z-i ründamisena. See löök oli tehtud hädaseisundis. Pealegi ei ületanud E.H. löök K.Z-ile hädakaitse piire. Tunnistajad ei kinnita K.Z sellest löögist saadud vigastusi. On tõenäoline, et E.H. naisterahvana ei saanud sündmuskohal üle keskmise kasvuga ja kaaluga ning tugevale mehele K.Z-ile oma käelöögiga vigastusi tekitada.

K.Z-i lööki kannatanule kirjeldanud tunnistajad täheldasid seda kui tugevat lööki, mille tagajärjel kannatanu kohe kukkus. Tunnistaja E.A. ütlustel kohtus “…R. (E. ) tõukas ta ära ja siis K.Z „virutas“ …ja ta kukkus näoli maha. Tunnistajate ja kannatanu ütlused

ning kannatanu vigastusi kinnitavad meditsiinidokumendid kinnitavad, et K.Z läks

sündmuskohal temale võõrast inimest intiimsest kehapiirkonnast käperdama ning vastuseks

kannatanu tõrjumisele lõi kannatanut käega näo piirkonda nii tugevasti, et kannatanu kohe

maha kukkus ning kannatanu vigastused vastavad KarS § 118 p 5 toodud vigastustele. Kannatanu vigastused ei ole ravitavad tavameditsiini abinõudega. Kannatanul on praegugi, s.o kaks ja pool aastat pärast kuriteosündmust näos eelpool kirjeldatud vigastused, mis tema nägu

ei kaunista ning tema näo miimikalihaste töö on häiritud. Kannatanu tunnistas, et need

vigastused halvendavad tema igapäevast elukvaliteeti. Kannatanu E.H. avaldas näovaatlusel kohtule, et tema kõnediktsioon on häiritud ja hammustamine liikuvate hammaste tõttu valulik.

Nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus on normatiivse iseloomuga tunnus. Inimese nägu on vigastatud, kui näopiirkonna elundite või kudede terviklikkus on morfoloogiliselt rikutud. Vigastus on moonutav, kui näoilme on varasemaga võrreldes muutunud. Asjas olev kannatanu

foto aastast 2002 ning kannatanu näovaatlus kohtumenetluses kinnitavad, et K.Z-i poolt kannatanule tekitatud vigastused on nägu oluliselt moonutavad, võrreldes näo olukorraga

enne vigastusi. Vaadeldes kannatanu nägu enne vigastusi ja tema nägu kuriteosündmuse

tagajärjel saadud vigastustega, tuleb tõdeda, et kannatanu näovigastus on oluline, võrreldes vigastuse-eelse ajaga. Arvestada tuleb siin sedagi, et kannatanu kui naisterahva naeratusel ei tõuse tema huuled anatoomiliselt enam nii kaunilt kui enne vigastust ning tema hambakaar on mõningaselt moonutatud ning kannatanu ka ise tajub seda kui vaegust, mis segab hambumist

ning ka söömist; samuti hambaigemed valutavad tihti tingituna kuriteosündmusel saadud

vigastustest. Kohtumeditsiinilise ekspertiis aktis nr 205/16.07.2004 olev eksperdiarvamus kinnitab, et kannatanul põrutushaavade tagajärjel tekkiva armkoe likvideerimiseks on vajalik

kosmeetiline operatsioon ning ravi kestus ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega määratav. Kannatanu kinnitas kohtus, et ka ilukirurg dr Peep Pree peab vajalikuks teha kannatanu näole

kosmeetiline operatsioon, mida saab teha pärast haavade armistumist. Asjas olev Pärnu

Hambapolikliiniku tõend 20.09.2006 nr 1-18/122 kinnitab kannatanule tehtava hambaravi mahtu ja maksumust. Samuti tõendavad Hambakliiniku Maxilla arved ja Villa Medica arved kannatanu poolt seni juba tehtud ravikulutusi.

Kannatanu vigastused ei ole ravitavad tavaliste ravimeetoditega ning vajavad eriravi, s.o kosmeetilist ravi, mida loetakse eriraviks ning eriravi tavaliste ravimeetodite alla ei kuulu. K.Z

realiseeris oma teoga sündmuskohal KarS § 118 p 5 kirjeldatud objektiivse

koosseisu – kannatanu kehalise puutumatuse rikkumise ja tekitas kannatanule E.H. nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastuse.

Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub, et K.Z huligaansel ajendil tahtlikult ning

jõhkralt lõi kannatanule- nõrgale naisterahvale käega näkku. Kannatanu eelnev löök temale vastu nägu ei tekitanud K.Z-ile hädaseisundit. Tunnistaja H.P. ütlused kinnitavad, et J.

4 K.Z oli pärast kuriteosündmust öelnud, et kannatanu oli temale võõras ning oli tulnud teda ilmaasjata lööma. Siit nähtub, et K.Z täiesti võõra naisterahva vastu tõstis käe ja

otsese tahtlusega teda ülitugevalt näkku lõi. Lüües kannatanule tugeva löögi näkku, pidi K.Z aru saama ja sai aru, et tema löök kannatanule vigastusi tekitada võib.

Nii K.Z ise kui ka tunnistaja H.P. on kinnitanud, et K.Z sündmuskohal purjus

ei olnud. Need avaldused viitavad K.Z-i vähemalt kaudsele tahtlusele kannatanule

raskeid kehavigastusi tekitada. Asjas ei ole tuvastatud, et K.Z esineks psüühilisi häireid. K.Z on kohtule avaldanud, et tema tervis on korras ning et ta käesoleval ajal

taotleb mootorsõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole kohtul tekkinud kahtlust K.Z-i võimes adekvaatselt tajuda elusituatsioone.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest

ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Süüdistatava K.Z-i sõnade kohaselt ta kannatanu E.H. mingit hüvitust kahju tekitamise eest senini maksnud ei ole, ehkki ta oli ja on selleks kohustatud VÕS § 130 alusel. See näitab K.Z-i kui süüdlase käitumist kannatanu suhtes. K.Z ei ole huvi

tundnud kannatanu seisundi vastu. E.H. tsiviilhagi 20 512.95 krooni on tõendatud asja

materjalides olevate raviasutuste arvetega. Süüdistatav K.Z kohtuistungil oli nõus E.H. tsiviilhagi hüvitama.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et K.Z on toime pannud esimese astme

kuriteo, mille eest seadus näeb ette minimaalselt neljaaastase vangistuse. K.Z-i on karistatud Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega KrK § 144 lg 1 ja KrK § 195 lg 2 järgsete

kuritegude eest tingimusliku vangistusega. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetluses on K.Z-i kahtlustus KarS § 263 p 1 järgi. K.Z-i on väärtegude eest karistatud 9-l korral.

Eeltoodu iseloomustab K.Z-i kui vägivaldset ja kaaskodanike õigusi mittearvestavat

inimest, kel on jäänud karistamatuse tunne. Seetõttu pidas kohus õigustatuks karistada K.Z-i

reaalse vangistusega, kuna vabaduses viibides võib K.Z jätkata

kuritegude toimepanekut. Ka on K.Z-i karistamine vangistusega kooskõlas üldsuse õiglustundega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

K.Z-i kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 28.02.2007 otsuse ja teha uue otsuse, millega kvalifitseerida K.Z-i käitumine KarS § 121 järgi ning mõista temale rahaline karistus.

5

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole kriminaalasjas tõendeid selle kohta, et K.Z

oleks olnud motiiv tekitada kannatanule raskeid kehavigastusi ning et tema

käitumises oleks tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. K.Z on

kinnitanud ja seda on tuvastanud ka kohus, et pärast kannatanult löögi saamist lõi K.Z kannatanut ühe korra näkku. Järelikult suhtus K.Z oma teo tagajärgedesse ükskõikselt ning tema käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas K.Z on kuriteo toime pannud otsese

tahtlusega või kaudse tahtlusega. KarS § 118 kuriteokoosseis on materiaalne, s.o tagajärge nõudev, mistõttu tuleb selle subjektiivse tunnuse analüüsimisel lähtuda isiku suhtumisest

tagajärge. Kohus ei ole arvestanud ka ekspertiisiaktis sisalduvaga (tl 13), milles ekspert määratleb, et vigastused on tekitatud löögist kõva tömbi esemega ja kukkumisel ebatasasele

pinnale. Sellest järelduvalt ei ole olnud võimalik määratleda, kas kannatanu vigastused on tekitatud löögist või kannatanu kukkumise tagajärjel ebatasasele pinnasele. Kohus oleks pidanud tuvastama, et K.Z, lüües kannatanule ühe korra käega näkku, pidas võimalikuks sellise tagajärje saabumist kannatanule oma löögi tagajärjel. Seda kohus ei ole tuvastanud. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 118 tahtlust, süüteokoosseis on täidetud,

kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlus eeldab, ka kaudne tahtlus, muuhulgas seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse

alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui

intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse

puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.

Samuti on maakohus sisustanud KarS § 118 p 5 mõistet selliselt „vigastused on tema nägu mõningasel määral moonutanud“. Samas KarS § 118 raske tervisekahjustuse tekitamine ja p 5

sätestab - nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus. Nägu oluliselt moonutav ravimatu

vigastus on normatiivse iseloomuga tunnus, kusjuures normatiivseks muudab selle

hinnangulise mõiste oluline kasutamine. Nägu on vigastatud, kui näopiirkonna elundite või kudede terviklikkus on morfoloogiliselt rikutud. Vigastus on moonutav, kui näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud ja täiend oluline viitab sellele, et muutus ei tohi olla tühine (KarS kommenteeritud väljaande lk 269).

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

6

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada K.Z-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 p 5 järgi,

tõkendi muutmata jätmises, karistuse kandmise aja alguses ja sundraha väljamõistmises.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi, so kehalises väärkohtlemises ning mõista sanktsioonist lähtuvalt karistus. Maakohus tuvastas juba, et pole

vaidlust süüdistatava K.Z-i poolt toimepandud vägivallateos (rusikahoobi löömises

näkku) kannatanu suhtes. Kahjustades selle tegevusega kannatanu tervist pani süüdistatav toime ilmselgelt kehalise väärkohtlemise. Maakohus on aga K.Z-i süüdistuse kvalifitseerimisel ekslikult lugenud tuvastatuks, et

kannatanule tekitatud vigastuse puhul on tegemist kuriteoga KarS § 118 p 5 järgi, so tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus.

Süüdistatav jäi ringkonnakohtus varemantud ütluste juurde. Ta väitis, et pärast seda kui kannatanu lõi teda lahtise käega kõrva pihta, lõi ta käega vastu. Enne löömist ta ei näinud, et tegemist on naisisikuga. Arvab, et tema löök oli kannatanu põse pihta keskmise tugevusega. Süüdistatav on enda kuritegelikku tegevust püüdnud ringkonnakohtus mõneti minimaliseerida (väita, et tema löök oli vastulöögiks kannatanu löögile; löök, mille ta kannatanu näkku lõi, oli lahtise käega; ta ei teadnud, et lõi naisisikut; mingeid ebatsensuurseid väljendeid ta enne lööki

ei tarvitanud jne.), kuid sellekohased ütlused on väheveenvad ja ümber lükatud maakohtu

otsuses analüüsitud isikuliste tõenditega süüdistatava toorutsevast vägivallast ja tegevusest kannatanu aadressil enne seda.

Süüdistatava vastuväited süüdistusele on maakohtu otsuse põhiosas (tl 192-194) veenvalt

ümber lükatud isikulistest tõenditest eelkõige kannatanu E.H. ütlustega, millede usaldusväärsuses pole ringkonnakohtul nagu maakohtulgi alust kahelda. K.Z ei tea nimetada põhjust, miks kannatanu peaks valeütlusi andma.

Kaitsja leidis veel, et K.Z puudus tahtlus KarS §-s 118 p 5 täheldatud raske

tervisekahjustuse tekitamiseks ja esitas kaitseversiooni, et kannatanu võis vigastuse saada kukkumisel vastu maapinda ja seda kukkumist ei saanud süüdistatav ette näha. Kaitsja leiab,

et naisterahva löömisel lahtise käega ei saa lööja vältimatult eeldada tagajärjena raske tervisekahjustuse saabumist. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et sportliku nooremas eas meesisiku jõulise

rusikahoobi puhul naisisikust kannatanule näkku (milline tegevus on juba maakohtus tõendamist leidnud) peab lööja möönma mistahes tervisekahjustuse saabumise võimalikkust kaudse tahtluse vormis.

Ringkonnakohtus taotles kaitsja kannatanu E.H. kohtusse kutsumist, hindamaks, kas tema vigastus on nägu oluliselt moonutav. Prokurör vaidles nimetatud taotlusele vastu, sest sellist

taotlust pole apellatsioonis esitatud. Kohus ei rahuldanud nimetatud taotlust, leides, et

kriminaalasja materjalid sisaldavad küllaldaselt illustreerivat materjali, mille abil saab otsustada võimaliku KarS §-s 118 p 5 täheldatud vigastuse üle.

Kohus leiab, et kriminaalasi sisaldab kvaliteetset sisukohast fotomaterjali, samuti

meditsiinilist dokumentatsiooni, mille abil saab hinnata vigastuse iseloomu üle. Esmalt on

7 kriminaalasjas kohtueelse uurimise ajal 14.07.2004 kannatanust tehtud näofotod mustvalgete fotokoopiatena (tl 17-21). Hiljem, 25.09.2006, on maakohus fotografeerinud kannatanu nägu

värviliselt, milledest on digitaalsed ülesvõtted paberkandjal ( tl 145-149). Ringkonnakohus

leiab, et maakohtu fotod edastavad küllaldaselt informatsiooni hindamaks adekvaatselt

süüteokoosseisu tunnusena nägu oluliselt moonutavat vigastuste olemasolu või mitte. Kannatanu järjekordset kohtusse kutsumist ei peetud seega vajalikuks.

Kohtuarstliku ekspertiisi akti eelandmete nr 205 kohaselt (tl 12-13) tuvastati 24.06.2004 kella 01.10 ajal SA TÜ Kliiniku traumakaarti nr 9858 kohaselt kannatanu E.H. l objektiivse leiuna ülahuulel 1 cm põrutushaav ja alahuulel ca 1 cm põrutushaav. Ekspertiisi arvamuslikus osas on

ekspert järeldanud, et kannatanul tuvastatud vigastused ei põhjusta eluohtlikku

tervisekahjustust ning tavalise kulu korral tekitavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat.

Maakohus leidis ( tl 194), et vaadeldes kannatanu nägu enne vigastusi ja tema nägu

kuriteosündmuse tagajärjel saadud vigastustega, tuleb tõdeda, et kannatanu näovigastus on oluline, võrreldes vigastuse-eelse ajaga.

Ringkonnakohus märgib, et KarS § 118 p 5 (tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus) osas selge kohtupraktika puudub. Nägu oluliselt

moonutav ravimatu vigastus on normatiivne koosseisutunnus, kusjuures normatiivseks muudab selle hinnangulise mõiste „oluline“ kasutamine.

KarS § 118 p 5 õigeks kvalifitseerimiseks tuleb ilmselt jälgida selle süüteokoosseisu

terminoloogilist tähendust. Tuleb peatuda sõnastusel „nägu oluliselt moonutav vigastus“. Vigastus on moonutav, kui näo välisilme on varasemaga võrreldes muutunud. Seadusandja on pidanud tarvilikuks eristada nägu moonutavaid vigastusi veel omakorda terminiga „ oluliselt“. Termin „oluline“ viitab eelkõige asjaolule, et vigastusega tekitatud muutus näos ei tohi olla tühine. „Olulise“ üle otsustamisel peabki kriteeriumid määratlema kohtupraktika ja selle osas ekspertiisi ei saa määrata.

Siinkohal ei ole KarS § 118 p 5 sisustamisel ilmselt silmas peetud löökide, peksmiste tagajärjel saadud kergemaid tervisekahjustusi, mis tõsi küll, teatud asjaoludel võivad osutuda

moonutavateks vigastusteks. Ringkonnakohus leiab, et nägu „ “ moonutav vigastus oluliselt peab olema ilmselgelt tajutav kaaskodanikele. Sellised vigastused võivad olla tekitatud näo välisilmele näiteks tulirelvalasust, tera- ja torkeriistadega jne., millised tekitavad näkku, kui

inimese olulisse visiitkaarti ebakorrapärase kuju ja tugevate morfoloogiliste iseärasustega haavu ja hilisemaid arme. Vigastus peab selle tajujas tekitama ebameeldivustunde.

Ringkonnakohus leiab, et kui maakohtu käsitluse järgi E.H. fotoülesvõttel (tl 145) osutub huulepaksend näovigastusena juba „oluliselt“ moonutavaks, siis on KarS § 118 p 5 toimeala

liialt avar ja osutub ebaproportsionaalseks olukorras, kus nägu oluliselt moonutavate vigastustena tuleb kvalifitseerida raskeid põletusarme, happesöövitusi, tuli ja külmrelvadega

tekitatud vigastusi (näo-ja koljuluude murde jne.), millised on oluliselt muutnud arusaama inimnäo terviklikkusest üldtunnustatud tavade kohaselt. Seadusandja on pidanud KarS § 118

p 5 sisustamise all silmas ilmselgelt olukorda, kus „oluliselt“ nägu moonutav vigastus on tajutav kaaskodanikele, kelle visuaalsesse mõjusfääri vigastatud näoga kannatanu satub.

Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa motiveeringuga

kannatanu nägu oluliselt moonutava vigastuse osas. Maakohus leidis, et vigastused ei ole

paranenud ning „need vigastused on tema nägu moonutanud ning neid

vigastusi tuleb käsitleda kui kannatanu nägu oluliselt moonutavaid ravimatuid vigastusi (tl

8 193 pöördel). Kannatanu näo vaatlusel 16.11.2006 ( tl 132) maakohus tuvastas, et E.H. l on nina juures ülahuule vasakul poolel ninasõõrme lähedal nähtav arm, väljasopistunud osa, armi pikkus paksenenud kohal on ca 1,5 cm.

Ringkonnakohus leiab pärast E.H. maakohtus tehtud fotoülesvõtete vaatlust, et nimetatud

vigastus ei tekita kohtus ebameeldivaid assotsiatsioone ning ilma tähelepanu juhtimata on

seda raske pidada nägu moonutavaks vigastuseks. Siinjuures arvestab kohus näo pindala ja

vigastusena esinevat 1,5 cm pikkust armkoe esinemist huulel. Visuaalselt on täheldatav

tõepoolest kannatanu ülahuulel kõrgendus-paksend, mis võib liigituda küll moonutava vigastuse alla, kuid seda ei saa pidada oluliseks. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et kannatanul esineb nägu oluliselt moonutav vigastus, siis ei tõusetu vajadust käsitleda kas esinenud vigastus on ravimatu.

Karistus

Et ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistatava tegevuse ümber KarS § 121 järgi, siis

sanktsioonist lähtuvalt tuleb mõista karistus. Kehalise väärkohtlemise eest mõistetakse kas

rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kohus leiab, et rahaline karistus

kergemaliigilise karistusena pole K.Z-i puhul kohaldatav kuna süüdistatavat on karistatud Tartu Maakohtu 15.12.2005 otsusega KrK § 144 lg 1 ja KrK § 195 lg 2 järgsete

kuritegude eest tingimusliku vangistusega. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetluses on K.Z-i kahtlustus KarS § 263 p 1 järgi. K.Z-i on väärtegude eest karistatud 9-l korral. Seega on süüdistataval ilmselt kalduvus vägivaldsete kuritegude toimepanemisele. Vangistuse

mõistmisel on põhjendatud aga karistus sanktsiooni keskmise määra lähedaselt, so 2 aastat

vangistust, mis peab avaldama süüdimõistetule kasvatuslikku ja profülaktilist mõju tema taaspöördumisel tavaühiskonna liikmete hulka. Kuna K.Z-i osas viiakse läbi kohtueelset uurimist uues kriminaalasjas, milles ta on

kahtlustatav, siis tuleb tõkendina kohaldada K.Z-i suhtes vahistamist ja karistuse kandmise aja alguseks lugeda 10.aprill 2007. Kuriteo raskusastme vähenemise tõttu kuulub K.Z-ilt väljamõistmisele sundraha 5400 krooni riigituludesse.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas