1-05-106\24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21 juuni 2007, Tallinn

Kriminaalasja number

1- 05-106

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Jüri Paap

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

12 juuni 2007 Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

I.Z-i süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 12 märtsi 2007 üldmenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Vahur Kivistik

Prokurör

Ringkonnaprokurör Steven-Hristo Evestus

Süüdistatav

I.Z, ik: xxx, varem

kriminaalkorras karistamata, vahistatud ei olnud.

Kaitsja

Vahur Kivistik

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 12 märtsi 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-05-106 I.Z-i süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 22 juunist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates

22. 06. 2007. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. I.Z mõisteti süüdi selle eest, et ta viibides 14.08.2004 kella 22.30 paiku Tallinnas Lauteri 1/ Rävala 7 maja sisehoovis, sõimas ja mõnitas V.R ebatsensuursete sõnadega ja kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda, lõi teda rusikaga näkku, tekitades valu ja mitteohtlikud kehavigastused, eirates sellega avalikus kohas tavade ja heade kommetega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe avalikku kindlustunnet.

2. Harju Maakohus tunnistas I.Z-i süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistas 1 kuulise vangistusega, kohaldas KarS § 73 lg 1 sätteid ja määras katseajaks 3 aastat. APELLATSIOONI SISU:

3. Kaitsja leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Vaidlus puudub sellest, et kriminaaltoimik anti kohtule üle enne asja arutamist, mis on vastuolus võistleva menetluse printsiibiga. KrMS loetleb ammendavalt alused, millal võib toimiku materjale avaldada. Prokurör esitas taotluse kohtuniku taanduseks, millega nõustus ka kaitsja, seega olid menetlusosalised rikkumise osas üksmeelsed, kohtunik aga ei taandunud. Antud juhul oli taandumise aluseks KrMS § 49 lg 1 p 5 sätestatu. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsja leiab, et kui lugeda tegu A.I.Z-i poolt toimepanduks, on vangistus karistusena ebaproportsionaalselt raske ja põhjendamatu. Kohtu viide sissetuleku kohta andmete puudumisele jääb arusaamatuks. Kohus oleks saanud äriregistrist kontrollida kas A. I.Z on juhatuse liige. Seega on kohtu põhjendused karistusliigi valikul ebaõiged, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsja leiab, et A.I.Z-i süü talle inkrimineeritud kuriteos ei ole tõendatud ja ta tuleb õigeks mõista. Kannatanu ütlused on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kaitsja toob ära kohtueelsel uurimisel kannatanu poolt antud ütlused. Tuvastamist on leidnud vaid fakt, et kannatanu ja mänguväljakul viibinud isikute vahel tekkis verbaalne konflikt. Kohus on ignoreerinud süüdistusversiooni mittetoetavaid tõendeid. №ormeeste poolt mänguväljaku lõhkumise ja teda sõimanud, pritsinud isikute ringi osas on kannatanu ütlused erinevad. Tunnistajad kinnitavad, et süüdistatav ei ole kannatanut löönud. Kaitsja toob ära asjaolud milles leiab, et kannatanu on andnud erinevaid ja vastuolulisi ütlusi, leides, et pole tuvastatud, et kannatanu lööjaks oli A.I.Z. Kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed ka mäluaugu tõttu ja kaitsja teeb viite psühholoogiadoktor E.Tulvingu raamatus kirjeldatule. Kannatanu on kohtuistungil väitnud, et tal ei olnud mäluauku, kuid selline väide on vastuolus tema enda poolt eelnevalt antud selgitustega kiirabis ja antud ütlustega. Tunnistaja U.K kinnitab, et A.I.Z kannatanut ei löönud, kuid keeldub edasisest ütluste andmisest, sest need võiksid teda süüstada, mis kaitsja arvates kinnitab, et tegelik lööja ongi tema. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Apellantkaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja taotles esitatud motiividel kohtuotsuse tühistamist. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohus ei ole oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. RINGKONNAKOHTU KRIMAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

5. Kohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas: Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohus on menetlusnorme oluliselt rikkunud põhjusel, et kriminaaltoimik oli kohtunikule üle antud enne menetluse algust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlustatud kohtuotsuse näol tegemist esimese lahendiga vaid kriminaalasi on läbinud juba kolm kohtuastet ning Riigikohus oma 28 juuni 2006 otsusega on tühistanud eelmised kohtuotsused ning saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Seega on Harju Maakohtule kriminaaltoimiku saatnud Riigikohus. Apellatsioonis ei ole kaitsja viidanud seadusele, mis annaks maakohtule õiguse keelduda kriminaaltoimiku vastuvõtmisest või asja menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kaitsja samuti sellisele seadusesättele osundada, märkis vaid, et kuidas kohus seda oleks pidanud lahendama oli kohtu otsustada. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult jätnud menetlusosaliste taotluse kohtuniku taandamiseks rahuldama. Fakt, et kriminaaltoimik oli enne asja arutamist maakohtus ei anna seaduslikku alust tuvastada, KrMS § 49 sätestatud kohtuniku taandumise aluseid ega sea kahtluse alla kohtuniku erapooletust kriminaalasja arutamisel. Asjakohatu on kaitsja viide, et kriminaaltoimiku saamine enne istungit on vastuolus võistleva menetluse printsiibiga. KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistusja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Seega kohus ei ole võistlevaks pooleks ning asja materjalide avaldamine toimub vastavalt seadusele kohtuistungil. Vastavalt KrMS § 15 lg 1 võib kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Asjaolu, et kriminaaltoimik oli enne asja kohtulikku uurimist kohtuniku käes ei muuda tõendite sisu ega nende seaduslikkust või usaldusväärsust, ei loo uusi, kaitsjale teadmata tõendeid ega takista menetluspooltel tõendite vahetut kontrolli kohtuistungil. Seetõttu on asjakohatu ja seadusel mittepõhinev kaitsja väide et kohus on antud juhul oluliselt rikkunud menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

6. Süüdistatava A.-Z. I.Z-i süü tõendamatuse ja tema õigeksmõistmise taotluse osas: Kaitsja on KarS § 263 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnustest vaidlustanud vaid A.- Z.I.Z-i poolt kannatanu löömist ja leidnud, et kannatanu V.R ütlused on ebausaldusväärsed. Kohtulikul uurimisel, ristküsitluse käigus, on kaitsja taotluse alusel kohus avaldanud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused osas, milles kaitsja on leidnud, et need on vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Vastavalt kohtuistungi protokollile on kannatanu kinnitanud, et teda sõimas ebatsensuursete sõnadega A.-Z.

I.Z ja süüdistatav oli ka isikuks, kes teda rusikaga näkku lõi, selles osas kaitsja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise taotlust ei olnud, need on olnud analoogsed. Avaldatud osas ja nimelt antud menetluses tunnistusi andnud, süüdistatavaga koos olnud isikute, käitumise täpset mittemäletamist on kannatanu selgitanud pika aja möödumisega juhtunust/ 2 kd. t.lk. 142- 148/ Kohus on kohtuotsuses kaitsja poolt viidatud kannatanu ütluste erinevusi analüüsinud ning on tuvastanud, et tõendamiseseme asjaolude suhtes ei ole kannatanu poolt antud ütlustes selliseid vastuolusid, mis annaksid aluse tema ütluste hindamiseks ebausaldusväärseteks.

Kohtukolleegium sellise maakohtu järeldusega soostub. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendites 3-1-1-89-03 ja 3- 1-1-113-06 viidatud võimalikule mäluveale - isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n.ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole tegemist kardinaalselt erinevate ütlustega ning faktiliselt tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude suhtes ei ole kannatanu erinevaid ütlusi andnudki, ebatäpsused ütlustes teiste isikute käitumise osas on kannatanu loogiliselt selgitanud ning seetõttu ka Riigikohtu ülaltoodud lahenditele tuginevalt on alus tunnistada kannatanu kohtuistungil antud ütlused usaldusväärseteks ning apellatsioonis esitatud väited sellist kohtu järeldust kahtluse alla ei sea. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud ka seetõttu, et tunnistajad A.A ja U.K on kohtuistungil kinnitanud, et A.-Z.

I.Z kannatanut ei löönud. Kohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi. Nii on tunnistaja A.A kinnitanud et süüdistatav on tema sõber. Kinnitas, et süüdistatav sõimas kannatanut roppude sõnadega, kuid ei tea, et keegi oleks kellegi suhtes vägivalda tarvitanud/ 2 kd. t.lk. 148-150/. Tunnistaja U.K on ristküsitluse alguses juba oma esimeses vastuses keeldunud ütluste andmisest põhjendusel, et need võiksid teda süüstada. Kuigi edasi on ta mõningatele küsimustele siiski vastanud on ta jäänud uuesti selle juurde, et kannatanu löömisest ta ütlusi ei anna/ 2 kd. t.lk. 158-160/.

KrMS § 71 lg 2 näeb ette sellise tunnistaja poolt ütluste andmisest keeldumise, kuid kohtukolleegium leiab, et antud juhul tunnistaja poolt ütluste andmisest keeldumine ei sea kahtluse alla kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsust ning kohus on seaduslikult tuginenud tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel kannatanu poolt antud järjepidevatele ja kindlatele ütlustele, et tema lööjaks oli just A.- Z. I.Z. Sellesisulisi kannatanu ütlusi ei kummuta ka A.A ütlused sellest, et ta ei tea et keegi oleks kedagi löönud. Vastavalt KrMS § 268 toimub kohtulik arutamine süüdistusakti alusel ja vaid süüdistatava suhtes.

Süüdistus on esitatud vaid A.-Z. I.Z-ile ja selles, et ta avalikus kohas sõimates ebatsensuursete sõnadega ja lüües kannatanu rusikaga näkku pani toime avaliku korra raske rikkumise. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus on esitanud kohtuotsuses oma kaalutlused miks ta peab kannatanu ütlusi teda löönud isiku suhtes usaldusväärseteks ning kohus ei ole rikkunud KrMS § 61 sätestatud nõudeid.

Mälulünkade ja süüdistatava mittetundmise osas on kohus oma põhistuse juba esitanud. Kohtukolleegium soostub kohtu põhistusega. Fakt, et kannatanu ei mäletanud kuidas ta peale löömist jõudis koduukse juurde, ei anna alust tuvastada, et ta ei mäletaks kes teda enne mälulünga tekkimist lõi. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud ülalnimetatud väited on vastuolus nii kannatanu kohtuistungil antud ütlustega kui kohtuotsuses kajastatuga, on kohut eksitavad ja ebaõiged. Nii on meelevaldne kaitsja väide, nagu kohus oleks leidnud, et kannatanul ei olnudki mälulünka.

Kohus on 5 leheküljel leidnud, et kannatanul ei olnud mäluauku selle kohta kes teda lõi, seega enne löögi saamist, mitte et kohus oleks üldse seadnud kannatanu sellekohased ütlused kahtluse alla. Ebaõige on ka kaitsja väide sellest nagu 23.02.2007 aasta kohtuistungil oleks kannatanu üldse eitanud temal mälulünga olemasolu. Kannatanu on vaid kinnitanud, et sellist perioodi ei olnud, et ta ei mäletaks kes teda lõi. Ta ei kasutanud ekspertiisi ajal sõna mäluauk, kui see on nii ekspertiisiaktis kirja pandud on seda tehtud eksperdi poolt.

Ta ei mäleta vaid kuidas peale löömist jõudis koduukseni/ 2 kd. t.lk. 176-177/. Vastuolusid kannatanu ütlustes süüdistatava isiku äratundmise suhtes apellatsioonis väidetu alusel kohtukolleegium ei tuvastanud. Kannatanu on kohtueelse uurimise käigus äratundmiseks esitamisel osundanud kolme isiku hulgast inimesele, kes teda lõi ja on ka selgitanud, et teab, et see isik elab temaga ühes majas. Selleks isikuks osutus A.-Z. I.Z / 1 kd t.lk. 50-51/. Kannatanu on ka selgitanud, et ta ei tundnud süüdistatavat, teadis vaid, et on sama maja elanik/ 2 kd. tlk. 176/.

7. Kaitsja leiab, et kui lugeda tegu A.I.Z-i poolt toimepanduks on vangistus ebaproportsionaalselt raske ja põhjendamatu. Kohtu viide süüdistataval sissetuleku kohta andmete puudumisele jääb arusaamatuks kuna kohus oleks avalikest andmetest saanud kontrollida kas A. I.Z on OÜ Grandlon juhatuse liige. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on eksinud oma väites, et kohtul puuduvad tõendid sellest, et A.-Z. I.Z on OÜ Grandlon juhatuse liige. Nimelt on kriminaaltoimikus olemas informatiivne teave sellest, et 19.12. 2005 seisuga oli A-Z. I.Z OÜ Grandlon juhatuse liige/

2 kd. t.lk. 88-89/. Sellised isikuandmed on süüdistatav esitanud ka kohtule ning seetõttu puudub alus selles kahelda. Küll aga ei ole selline informatsioon võrdsustatav faktiga, et I.Z on kindel sissetulek ega näita ka selle suurust. Seega on õige kohtu järeldus sellest, et kriminaalasjas puuduvad andmed A.-Z. I.Z kindla sissetuleku olemaolust ja selle sissetuleku suurusest. Asjakohatu on kaitsja etteheide kohtule täiendavate tõendite omaalgatuslikult kogumata jätmisest. Juba kaitsja enda poolt viidatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttest tulenevalt lasub tõendite esitamise kohustus süüdistajal ja kaitsjal.

KrMS § 297 lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud kaitsja ega süüdistatav kohtule tõendit mis kinnitaksid süüdistataval regulaarset sissetulekut või näitaksid selle suurust. Kaitsja möönis, et juhatuse liikme staatus ei ole samastatav kindla sissetulekuga. Samas peab antud juhul kohtukolleegium vajalikuks osundada, et KarS § 44 lg 5 välistab rahalise karistuse mõistmise üksnes iseseisva sissetulekuallikata alaealisel, seega ei ole täisealisel süüdlasel sissetulekuallika puudumine tema rahalise karistusega karistamise seadusjärgne takistus.

KarS § 263 p 1 sanktsioon näeb ette alternatiivselt nii rahalise karistuse kui ka kuni viie aastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Apellatsioon ei sisalda ühtegi viidet seaduses ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele, milliseid kohus oleks jätnud karistuse mõistmisel ebaseaduslikult arvestamata.

Ka apellatsioonikohtuistungil selliseid asjaolusid süüdistatav ega kaitsja ei nimetanud. Maakohus on A.-Z. I.Z-i karistanud 1 kuulise vangistusega. Tema suhtes karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistusliik, vangistus, on kooskõlas karistuse mõistmisel arvestatava süü suurusega. A.-Z. I.Z, kes on sündinud 1984 aastal, avalikus kohas, mõnitas ja sõimas ebatsensuursete sõnadega ning lõi rusikaga näkku teda korrale kutsunud, samas majas elavat, temast vanemat, 1947 aastal sündinud, meesterahvast.

Sellist üleolevat suhtumist nii avalikku korda kui ka teiste isikute õigustesse ei ole süüdistatav kunagi kahetsenud. Kohtukolleegium, leiab, et vaid 1 kuuline vangistus, mis on seaduses ettenähtud vangistuse miinimumäär, on kooskõlas KarS § 56 nõuetega. KrMS § 341 lg 4 kehtestatud piirangu kohaselt ei olnud maakohtul seaduslikku õigust raskendada süüdistatava karistust, kuid kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et arvestades nii toimepandud asjaolusid kui ka süüdlase suhtumist toimepandusse on mõistetud karistus leebe ja selle veelgi kergendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 12 märtsi 2007 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JÜRI PAAP