1-07-525\11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2007. a, Tallinn

Kriminaalasja number 1-07-525 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Alina Koop Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 5. juuni 2007. a, Tallinn Kriminaalasi D.N’i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, § 201 lg 2 p 1 ja § 200 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsus

Apellatsiooni esitaja

D.N Prokurör Leelet Kivioja Süüdistatav D.N

isikukood: XXX; kodakondsus: määratlemata; emakeel:

vene keel; haridus: 8 klassi; ei tööta; elukoht: XX pst x-xxx,

Tallinn; viibimiskoht: Tallinna Vangla, Magasini 35, Tallinn; varem kohtu poolt karistatud:

- 15.11.2001 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 - § 47 lg 1 järgi tingimisi vabadusekaotusega

- 02.12.2003 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 3 kuud;

- 10.11.2004 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel KarS § 201 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 järgi tingimisi vangistusega 2 aastat ja 9 kuud, katseaeg 3 aastat;

2

- 07.12.2004 Tallinna Linnakohtu otsuse alusel KarS § 200 lg

1, § 65 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat, millest kohesele ärakandmisele kuulus vangistus 1 aasta ja 6 kuud, vangistus

2 aastat ja 6 kuud jäeti tingimisi kohaldamata, katseaeg 3 aastat, katseaja algus 07.12.2004.

Kohaldatud tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 30.06.2006-

01.07.2006, so 2 päeva, 01.07.2006-03.07, so 3 päeva, alates

11.09.2006 kohaldatud tõkend vahistamine, kahtlustatavana peeti kinni 09.08.2006. Kaitsja Imbi Seimar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsus D.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 2.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1.

Harju Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsusega tunnistati D.N süüdi:

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 1 (üks) kuu; KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 1 (üks) aasta; KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati teda vangistusega pikkusega 3 (kolm) aastat. KarS § 64 lg 1 järgi loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, liitkaristuseks mõisteti 3 (kolm) aastat vangistust. Mõistetud karistust vähendati 1/3 , so 1 (ühe) aasta võrra ja ärakandmisele määrati vangistus pikkusega 2 (kaks) aastat.

KarS § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 07.12.2004 otsuse

alusel mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu võrra.

Liitkaristuseks mõisteti 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka D.N’i poolt eelvangistuses viibitud aeg 30.06.2006-

01.07.2006 ja 01.07.2006-03.07, so 5 (viis) päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 4 (neli) aastat, 5 (viis) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust. Karistuse

kandmise alguseks loeti 09.08.2006. Kannatanu M. U kasuks mõisteti süüdistatavalt välja 3 050.- krooni.

Karistusseadustiku § 199 lg 2 p 4 järgi tunnistati D.N süüdi selles, et ta varem röövimise toime pannud isikuna püüdis 30. juunil 2006. a AS P kauplusest varastada kaupa

3 kokku 689.50 krooni eest, samast kauplusest varastas ta 1. juulil 2006. a kaupa kokku 29.50 krooni väärtuses.

Karistusseadustiku § 201 lg 2 p 1 järgi tunnistati D.N süüdi selles, et ta varem varguse ja omastamise eest karistatud isikuna küsis 1. augustil 2006. a M. U´ilt helistamiseks viimase mobiiltelefoni Nokia 1600 maksumusega 1500.- krooni, milles oli EMT lepinguline kõnekaart maksumusega 150.- krooni, kuid pärast telefonikõne lõpetamist ei tagastanud seda kannatanule, vaid lahkus koos telefoniga, seega pööras enda kasuks võõra vallasasja. Loetletud süüdistustes tunnistas süüdistatav end täiel määral süüdi (tlk 178).

Veel süüdistati D.N KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi selles, et tema varem

röövimise toimepannud isikuna tõmbas 1. augustil 2006. a M. U´ilt kaelast ära kaelapaela

küljes olnud MP3 mängija Yakumo hinnaga 1400.- krooni. M. U´i nõudmise peale vara tagastada, tõukas D.N teda korduvalt ning ähvardas teda lüüa noaga. Süüdistuse selles osas kinnitas D.N, et noaga ta kannatanut ei ähvardanud, liiatigi ei olnudki tal nuga. Muus osas kinnitas ta teokirjelduse paikapidavust (tlk 178). Kohus soostus süüdistatava väitega, et noaga ta kannatanut ei ähvardanud ning kvalifitseeris D.N-ile süüks arvatava teo KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Muus osas leidis kohus, et süüdistus on täiel määral tõendatud.

Tõendamist leidis, et D.N võttis jõudu kasutades (rebides) kannatanu kaelast

MP3 mängija, samuti on kannatanu ja tunnistaja P. N’i ütlustega tõendatud asjaolu, et

süüdistatav jäi peale toimunut sündmuskohale ja ähvardas kannatanut, tehes nii võimatuks

vara tagasinõudmise. Süüdistatav ei mäletanud enda sõnutsi kannatanu tõukamist, kuid möönis seda, et võttis kannatanul kahe käega riietest, küsides kas kannatanu ei usalda teda.

Kohtu hinnangul viitas süüdistatava selline toimimine vägivaldsele käitumisele, mis võimaldas tal kannatanu vara äravõtmise lõpule viia. Kannatanu pidi süüdistatava ähvardusi

tehiolusid (süüdistatava eelnev telefoni omastamine, selle mittetagastamine, seejärel MP3 mängija kaelast rebimine) arvesse võttes ka reaalsena võtma.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav D.N apellatsiooni, milles vaidlustab enda süüdimõistmise röövimise episoodis.

Apellatsioonis kinnitab süüdistatav, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ning väidab, et MP3-mängija andis talle kannatanu ise pärast vastavasisulist palvet. Samuti leiab apellant, et rikutud on tema kaitseõigust, kuna kannatanu esimese astme kohtumenetluses ei osalenud ning seetõttu ei saanud ta talle esitada ka küsimusi.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, loobudes sellest siiski

osas, mis puudutas kannatanu küsitlemist ja väidetavalt rikutud kaitseõigust; apellatsiooni

toetas ka tema kaitsja I. Seimar, kes palus röövimise episood kvalifitseerida ümber KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi. Kaitsja leidis ühtlasi, et maakohtu otsus tuleb tühistada

D.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, kuna käesolevaks hetkeks ei ole kumbki varguseepisoodidest enam käsitletav kuriteona. Nimetatud taotlust toetas ka prokurör, kes palus maakohtu otsuse muus osas jätta muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4

4. Enne apellatsioonis toodud väidete hindamist märgib ringkonnakohus, et esineb alus

kaitsja taotlusel apellatsiooni piiridest väljumiseks, kuna maakohtu otsuses on tuvastatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega soostus ka prokurör.

Süüdistust KarS § 199 lg 2 p 4 järgi sisustavad kaks varguseepisoodi, kus mõlemal korral oli

varguse esemeks vallasasi väärtusega vähem kui 1000.- krooni. Käesoleval ajahetkel on

nimetatud süüteod käsitletavad väärtegudena KarS § 218 mõttes ning kuna kriminaalmenetluse raames puudub võimalus teha väärteomenetluslikku otsust, siis tuleb D.N talle esitatud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.

5. Muus osas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle muutmiseks.

Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et süüdistatav rebis kannatanult MP3- mängija ning kui kannatanu soovis seda tagasi, siis ka ähvardas teda. Nimetatud asjaolu on leidnud tõendamist nii kannatanu kui ka tunnistaja P. N ütlustega (vt otsuse lk 10). Seega on ainetu apellandi väide, et temale süüksarvatud vägivallaga ähvardamine on loetud tõendatuks üksnes kannatanu ütluste alusel.

Kriminaalkolleegium ei soostu kaitsja avaldatud seisukohaga, et D.N-i käitumises ei ole tuvastatav vägivalla kasutamine KarS § 200 mõttes ning seda järgnevatel motiividel.

6. Kannatanu suhtes toimepandud röövimisest – vallasasja valduse murdmine vägivalla abil – on põhjust rääkida juba kahel tunnusel. Esmalt tema valduse murdmine MP3 mängija kaelast rebimisega ning teiseks, seejärel tekkinud valduse kindlustamisega ähvarduse abil.

7.

Esimesel puhul on alust rääkida vahetust isikuvastasest vägivallast – see on kasvõi lühiajaline füüsilise jõu kasutamine, mis mõjub kehaliselt ja mille eesmärk on kas osutatava

või eeldatava vastupanu ületamine. Et vastupanu ei osutata, ja seda ainult eeldati ja taheti

välistada, ei välista röövimise inkrimineerimist. Seega saab juba sellel tunnusel rääkida D.N-i poolt vägivalla kasutamisest ja seega röövimise toimepanekust KarS § 200 mõttes.

On omaette küsimus, kas ja millisel määral saab edasiselt rakendatud psüühilist vägivalda siduda juba toimepandud röövimisega – uus valdus oli vähemalt näiliselt pärast MP3-mängija

kaelast ärarebimist läinud D.N-ile ning on vaieldav, kas ja millisel määral saab

süüdistatava edasist käitumist liita juba toimepandud valduse murdmisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oleks nende kahe vägivallateo seost põhjust eitada juhul, kui

nende kahe rakendamise vahele oleks jäänud teatav suurem ajavahemik. Nii leitakse

kirjanduses, et juhul, kui isik kaotab valduse vallasasjale ning minnes seda teatud ajavahemiku pärast tagasi nõudma (näiteks avastades, et temalt on varastatud teatud vallasasi) ning kui uus valdaja kasutab enda valduse säilitamiseks vägivalda, siis on hilisema vägivalla tarvitamise näol tegemist iseseisva isikuvastase süüteo, mitte aga röövimisega.

8. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu ei olnud enda vallasasjast

sellisel määral eemaldunud, et oleks alust rääkida juba täielikult murtud valdusest – kuigi juriidiliselt oli valdus murtud, siis faktiliselt kehtis ta teatud määral veel edasi. Seega saab ka

edasiselt rakendatud psüühilist vägivalda liita juba toimepandud füüsilise vägivallaga. Nimetatud psüühiline vägivald ehk antud juhul ähvardamine saab olla nii selgesõnaline kui ka edastatud konkludentsete tegudega, st isiku käitumisega teo toimepanemise ajal.

5

Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatava üldist käitumist teo toimepanemise ajal (ning ka eelnenud telefoni omastamist), mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalsena (otsuse lk 11). Kriminaalkolleegium

soostub sellise seisukohaga ning toonitab, et sellise nn konkludentse teona on otseselt mõtestatav ka kannatanu riietest haaramine küsides, kas kannatanu teda, st D.N, ei usalda – sellist toimimist ei ole muuhulgas vaidlustanud ka D.N-ise.

Röövimise toimepanemisel kasutatud ähvardus ei pea enda olemuselt olema tõeline - kas toimepanija saab ja ka tahab ähvardust ka realiseerida, on ebaoluline. Otsustav on, et ohver

võtaks esitatud ähvardust reaalsena ning et see mõjutaks tema käitumist valduse kaitsest

loobumise suunas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu

vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas (vt otsuse lk 11).

Seega isegi juhul, kui eitada vahetut isikuvastast vägivalda näiteks iseenesest täiesti aktsepteeritaval argumendil, et kannatanu valdust ei murtud mitte niivõrd vägivalda kui just

nn üllatusmomenti kasutades (eseme ootamatu endale haaramine), siis hilisem sõnaline ähvardamine ning sellega vahetult seotud käitumine annab siiski aluse kvalifitseerida A. Serebrjakovi poolt toimepandu röövimisena KarS § 200 lg 2 p 4 järgi.

9. Süüdistatav esindab põhimõtteliselt kaitseversiooni, et kannatanu andis talle kuulunud

vallasasjad temale, s.t D.N-ile , üle vabatahtlikult. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas märkinud, et ütluste usaldusväärsuse

kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste

kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud

asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Sellises valguses tuleb hinnata ka esitatud kaitseversioone.

Kohus leiab, et sellisel kaitseversioonil puudub adekvaatne eluline usutavus. Nagu käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, omastas süüdistatav enne röövimise toimepanemist kannatanule kuulunud telefoni, joostes sellega minema (kvalifitseeritud KarS § 201 järgi, selles osas vt käesoleva otsuse p 11 jj). Kannatanu jooksis süüdistatavale järele ning kui ta temaga uuesti

kohtus, oli telefon süüdistatava valdusest juba kadunud. Väitel, et sellises olukorras andis kannatanu vabatahtlikult üle ka enda MP3-mängija valduse, puudub usutav seos tegelikkusega

ning kriminaalkolleegium ei pea seda edasiselt vajalikuks analüüsida. Süüdistataval on

vaieldamatu õigus isiklikule vabalt valitud kaitsetaktikale, kuid see ei tähenda, et kõikvõimalikke kaitseversioone tuleks analüüsida sõltumatult nende üldisest usutavusest ning

juhul, kui puuduvad seda konkreetset versiooni kinnitavad või ümber lükkavad muud

objektiivsed tõendid, tuleks langetada edasiselt otsus põhimõttel. Sellise versiooni ebausaldusväärsust ja tegelikkusele mittevastavust kinnitab esmajoones sündmuste

tuvastatud käik, mis on leidnud tõendamist kannatanu ja tunnistaja ütlustega (vt käesoleva otsuse p 5).

10. Vaatamata asjaolule, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning D.N

talle süüksarvatud varguseepisoodides õigeks mõista, ei anna see kriminaalkolleegiumi

6

arvates alust - nagu seda taotlesid süüdistatav ja tema kaitsja - vähendada süüdistatavale

mõistetud karistust. Nimetatud varguseepisoodide eest on D.N karistatud

vangistusega pikkusega üks kuu, mis on loetud kaetuks raskeima, s.o röövimise eest

mõistetud karistusega. Nagu eelnevast tuleneb, jätab ringkonnakohus selles

süüdistusepisoodis maakohtu otsuse muutmata ning sellest tulenevalt ei pea vajalikuks ka revideerida D.N-ile mõistetud karistust.

11. Siiski peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada materiaalõiguse väärale kohaldamisele, mis on toimunud süüdistatava kasuks. Nimelt puudutab see D.N-ile süüksarvatud episoodi, mis käesoleval hetkel on kvalifitseeritud kui omastamine KarS § 201 järgi.

Põhimõtteliselt on D.N-i käitumine sisustatav järgmiselt – ta küsis kannatanult

helistamiseks telefoni, kuid ei tagastanud seda, joostes sellega pärast telefonikõne tegemist

minema. Maakohus on selles osas märkinud, et tegemist oli „valduses oleva, leitud või

juhuslikult oma valdusesse sattunud võõra vallasasja ebaseadusliku enda kasuks pööramisega” (otsuse lk 9). Kuigi maakohus ei ole määratlenud, millise koosseisulise tunnuse

alusel saaks rääkida D.N vallasasjale tekkinud valdusest, saab sellisena

kriminaalasjas tehioludele tuginevalt määratleda vaid esimest koosseisulist tunnust, eriti

arvestades käesoleval hetkel kehtivat KarS § 201 sõnastust, mis räägib ainuüksi „valduses olevast võõrast vallasasjast” (KarS § 201 lg 1 alt 1).

12. Rääkides sellistel asjaoludel võõra vallasasja omastamisest KarS § 201 mõttes on vääralt mõtestatud karistusõiguslikku valduse mõistet ning tehtud äärmiselt raskeks kahe piirneva süüteo, varguse ja omastamise piiritlemine. Väär on arusaam, et juhul, kui isik annab kellegi kasutusse kas isikliku või tema kasutuses oleva vallasasja, loobub ta sellega ühtlasi ja

vältimatult ka isiklikust valdusest asjale ning võimatu on sellist asja enda kasuks pöörata varguse mõttes. Käesoleval hetkel on tuvastatud tehioludest tulenevalt tegemist klassikalise nn trikkvargusega, kus teo toimepanija viib isiku teatud asjaoludest eksitusse (väites, et annab

asja koheselt tagasi), kuid tegelikkuses on tal selle asja suhtes omastamise eesmärk (tõsi,

viimatinimetatud tunnust ei ole käesolevas asjas tingituna valest eeldusest ka lahendatud;

tuleb ka märkida, et kelmuse kooseisu inkrimineerimine on välistatud viimase kui enesekahjustusdelikti olemusest lähtuvalt). On erinevaid väliselt sarnaseid olukordi, kus isik näiliselt loobub vahetust valdusest, kuid asja enda kasuks pööramine teise isiku poolt on siiski

vaadeldav varguse, mitte aga omastamisena. Näitena võiks tuua olukorra, kus isikult (nt müüjalt) palutakse midagi näidata, sh füüsiliselt üle anda (nt mingi riietusese või ehe) ning pärast vahetu valduse saavutamist jookseb isik koos üleantud asjaga minema. Sellisel juhul leitakse üksmeelselt, et selle üleandmisakti näol ei ole tegemist valdusest loobumisega, mis välistaks KarS § 199 inkrimineerimise – ning küsimust ei lahendata ka mitte vastavalt sellele, et tegemist oleks müüja poolt valitsetavas ruumis vms toimepandud süüteoga.

13. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas sellist valduse säilimise võimalikkust tunnustanud. Otsuses nr 3-1-1-78-06 märgitakse otsesõnu, et täiesti võimalikud

on olukorrad, kus valduse vähemalt esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel

nõusolekul, kusjuures viidatud on seejuures vahetult nn trikkvargustele. Sellistel juhtudel

rakendatakse toimepandu karistusõigusliku analüüsi puhul nn faktilis-sotsiaalset valdusemõistet, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle näiliselt küll vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu

eest kindlaksmääratud ulatuses vastutasu. Senise valdaja nõusolek saab olla antud ka

7 tingimuslikult. Sellisel juhul on aga senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks vaid siis, kui uue valduse kehtestaja selle tingimuse ka täidab. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märgib, et selline olukord ei rakendu mitte ainult siis, kui tegemist on nt võimaliku ostu-müügi olukorraga, vaid ka siis, nagu praegu, kui tegemist

on hetkelise kasutusõiguse üleandmisega tingimusel, et ese antakse koheselt tagasi. Mõistetavalt oleks küsimuseasetus ning ka lahendus teine, kui vahetust valdusest loobutaks

pikemaajaliselt ning ka füüsilises mõttes olulisemal määral, mis ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud tehioludel aga aktuaalsed küsimused.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 2

tühistab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse D.N-i

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Paavo Randma Malle Preimer Ene Randmäe