1-06-7415\14 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-06-7415 1 (20)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. mai 2007.a Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja Kriminaalasja number 1-06- 7415 (05250000203) Kohtunik Rahvakohtunikud Igor Pütsep Linda Lillemaa ja Kairi Tõnisson Kohtuistungi sekretär Evelyn Esing Kriminaalasi Üldmenetluse korras Armo Niinepuu süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 418 lg 1 järgi ja G.P süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna ringkonnaprokurör Sirje Hunt Süüdistatav Armo Niinepuu

elukoht: kodakondsus: isikukood: 38401264252 töökoht: haridus:

Varasem karistatus: 1. Pärnu Maakohtu 30.10.2002.a. kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p 1,3 järgi 6 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga 1 a 6 k; 2. Pärnu Maakohtu 28.06.2004.a. kohtuotsusega KarS § 344 lg 1; § 45 lg 1; § 349 järgi rahatrahviga 13000 krooni; 3. Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega KarS § 184 lg.2 p.1,2 järgi vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. Kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal Süüdistatav G.P

1-06-7415 2 (20)

elukoht: kodakondsus: isikukood: XXX töökoht: haridus:

Varasem karistatus: 1. Võru Maakohtu 20.12.2000.a.kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 järgi 3 kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga 1 a. 2. Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega KarS § 184 lg.2 p.1,2 järgi vangistusega 2 aastat ja 2 kuud tingimisi 3 aastase katseajaga. Kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 313, § 314, § 315 Õigeks mõista Armo Niinepuu KarS § 418 lg 1 järgi.

Tunnistada Armo Niinepuu süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks neli (4) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a mõistetud kergem karistus kaks (2) aastat ja kaheksa (8) kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõista Armo Niinepuule neli (4) aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni 23.05.2006.a

s.o seitse (7) kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuulub Armo Niinepuul kolm (3) aastat neli (4) kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus arvata alates 04.05.2007.a.

Tõkend vahistamine jätta muutmata.

Tunnistada G.P süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks neli (4) aastat vangistust.

KarS § 74 lg 1,3 alusel jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata kui G.Pi

pane kolme (3) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud KarS § 75 lg 1 nõudeid.

KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005.a kuni 23.05.2006.a lugeda karistuse kandmise aja hulka.

G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole.

Rahuldada tsiviilhagi ja välja mõista solidaarselt Armo Niinepuult ja G.P-lt 10 000 krooni T.M kasuks.

1-06-7415 3 (20)

Välja mõista Armo Niinepuult ja G.P-lt KrMS § 179 lg 1 p 1 sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses s.o (9000) üheksa tuhat krooni. Sundraha tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Rahandusministeeriumi

arveldusarvele 10220034800017 Ühispangas või 221023778606 Hansapangas,

viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „Armo Niinepuu, 1-06-7415, sundraha“, „G.P 1-06-7415 sundraha“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Asitõendid- 1000 krooni tagastada T.M-le, kaheraudne jahipüss IŽ-49 X XXX konfiskeerida, garaažiskeem ja kolm CD plaati jätta toimiku materjalide juurde.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil on võimalik tutvuda kohtuotsusega.

Faktilised asjaolud

Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Armo Niinepuud selles, et tema ajavahemikul 2005.a. juunist kuni 07.10.2005.a. isikute grupis G.P-ga nõudis isiku vabaduse

piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T.M-lt,

põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas G.P ja Armo

Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates reaalsena, nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma

nimetatud summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le

2000 krooni, peale mida juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval grupis koos G.P-ga esitas vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi

kasutades jätkuvaid nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata

rahamaksmist, milliste ähvarduste täideviimise kartuses maksis T.M 2005.a.

augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva

„Statoili“ tankla parklas G.P-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses,

täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus, Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise

Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo Niinepuule 1000 krooni, milline raha

avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. XXX XXX. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega ähvardusega piirata isiku vabadust ja

kasutada isiku suhtes vägivalda, isikute grupis, pani toime KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Armo Niinepuud ka selles, et tema, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas, 12-kal sisemiste

kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr X XXXX, mis on laskekõlbulik sileraudne

tulirelv, peitis eeluurimisega tuvastamata ajal Pärnu maakonnas Paikuse vallas

Seljametsa külas Ülevälja talu garaaži majaelanike teadmata ja hoidis antud tulirelva

1-06-7415 4 (20) kuni 11.10.2005.a. nimetatud aadressil, rikkudes oma tegevusega Relvaseaduse § 34 lg 2 ja § 45 lg 1 sätteid.

Seega tema, tulirelva ebaseadusliku käitlemisega pani toime KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse G.P selles, et tema, ajavahemikul 2005.a.

juunist kuni 07.10.2005.a grupis koos Armo Niinepuuga nõudis isiku vabaduse

piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni T.M-lt,

põhjendades nõudmist kannatanu poolt teises kriminaalasjas G.P ja Armo Niinepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega, milliste ähvarduste täideviimist hinnates

reaalsena nõustus kannatanu ähvarduste täideviimise kartuses tasuma nimetatud

summa osade kaupa ja maksis 2005.a. juulikuu alguses, täpselt tuvastamata

kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 2000 krooni peale mida juulis 2005.a. eeluurimisega tuvastamata kuupäeval grupis koos Armo Niinepuuga esitas vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusi kasutades

jätkuvaid nõudmisi, kuna kannatanu püüdis selgitada, et ei soovi jätkata

rahamaksmist, milliste ähvarduste täideviimise kartuses maksis T.M 2005.a.

augustikuu alguses, täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva

„Statoili“ tankla parklas G.P-le 3000 krooni, 2005.a. septembrikuu alguses,

täpselt tuvastamata kuupäeval, Pärnus, Riia mnt.233 asuva „Statoili“ tankla parklas G.P-le 5000 krooni ja 07.10.2005.a. Pärnus, Riia mnt.233a asuva OÜ „Tehnilise

Ülevaatuse“ Saare tn. poolses parklas Armo Niinepuule 1000 krooni, milline raha

avastati samal kuupäeval Armo Niinepuu kinnipidamisel politseitöötajate poolt tema kasutuses olevast sõiduautost Audi 100 reg. Nr. XXX XXX.

Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmisega ähvardusega piirata isiku vabadust ja

kasutada isiku suhtes vägivalda, isikute grupis, pani toime KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatavatele etteheidetavas käitumises teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Kuriteoga on Armo Niinepuu ja G.P saanud varalist kasu 10000 krooni, millest 9000 krooni on süüdistatavate valduses ja 1000 krooni lisatud asitõendina kriminaalasja juurde.

Süüdistatavate vastu on kannatanu esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 10000 krooni.

Süüdistatava Armo Niinepuu suhtes on Pärnu Maakohtu 09.10.2005.a. määrusega kohaldatud tõkendina vahistamine.

Süüdistatava G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole.

Asitõenditena on kriminaalasja juurde võetud: sularaha 1000 krooni (tl.54), kaheraudne

jahipüss Iž-49 nr H 1164 (tl.71), garaažiskeem (tl.94), 1 CD-plaat T.M poolt peetud

telefonikõnede salvestusega (tl.42), 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M-i kohtumise salvestusega (tl.47) ja 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M-i omavahelise vestluse salvestusega (tl.48).

Tõenditena on kriminaaltoimikule lisatud: kannatanu T.M ütlused (tl.3-7,9-10),

tunnistaja M.S ülekuulamise protokoll (tl.61-64), A.B kahtlustatavana kinnipidamise

protokoll (tl.70), kahtlustatava A.B ütlused (tl.86-90), tunnistaja K.K ütlused (tl.81-83),

1-06-7415 5 (20)

tunnistaja J.K ütlused (tl.79-80), jälitusprotokollid (tl.36-37,39-40,42,47,48),

kõnedeeristused (tl.38,41), stenogrammid audiosalvestusest (tl.43-46,49),

läbiotsimisprotokoll (tl.51-53), asitõendi vaatlusprotokoll (tl.54,71,94), arvelduskonto väljavõte (tl.32-35), T.M poolt kirjutatud allkiri (tl.8), ekspertiisiakt nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist (tl.92), ettekanne (tl.93), fototabelid (tl.55-60,72-75,95-96).

Menetluse käik

Kohtuistungil jäi prokurör süüdistusaktis esitatu juurde. A.Niinepuu, G.P ja T.M olid koos süüdistatavatena kohtu all kriminaalmenetluses, milles T.M tunnistas enda süüd ja andis A.Niinepuu ning G.P suhtes süüstavaid ütlusi. Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a.

kohtuotsusega tunnistati A.Niinepuu ja G.P süüdi KarS § 184 lg.2 p.1,2 järgi ning

T.M süüdi § 184 lg.2 p.2 järgi. Kohtuotsus on jõustunud. Nimetatud

kriminaalmenetluses vabastati G.P kautsjoni vastu vahi alt 10.06.2005.a. ning ta asus juba samal kuul vägivallaga ähvardades T.M-lt raha nõudma. Nõudmist põhjendas

ta asjaoluga, et T.M oli tema ja A.Niinepuu suhtes andnud süüstavaid ütlusi, mille tulemusena peavad nemad nüüd karistust kandma. 20.06.2005.a. vabanes vahi alt

A.Niinepuu ning asus alates juulist 2005.a. koos G.P-ga T.M-lt süüstavate ütluste

andmise eest raha nõudma. Nõutav summa oli kokku 50000 krooni. Kuivõrd T.M-u kuupalk oli sellel ajal ca 6000 krooni, ei suutnud ta tervet nõuet korraga tasuda, millest tulenevalt lepiti kokku summa osaline tasumine. T.M andis G.P-le esitatud nõudmise

peale üle juulis 2005.a. 2000 krooni, augustis 3000 krooni ja septembris 5000 krooni.

T.M andis A.Niinepuule esitatud nõudmise peale üle oktoobris 2005.a. 1000 krooni. Nimetatud rahatähed olid T.M poolt märgistatud ning avastati politsei poolt samal päeval A.Niinepuu kinnipidamisel tema kasutuses olnud sõiduautost.

Nimetatud asjaolud on tõendatud kannatanu ütlustega, tunnistaja M.S ütlustega,

jälitusprotokollidega (tl.36-37,39-40,42,47,48), kõnedeeristustega (tl.38,41),

stenogrammidega audiosalvestusest (tl.43-46,49), läbiotsimisprotokolliga (tl.51-53),

fototabelitega (tl.55-60,72-75,95-96), asitõendi vaatlusprotokolliga (tl.54,71,94), arvelduskonto väljavõttega (tl.32-35), T.M poolt fikseeritud rahatähtede numbritega (tl.8) ning järgmiste asitõenditega: A.Niinepuult kinnipidamisel ära võetud sularaha 1000

krooni (tl.54), 1 CD-plaat T.M poolt peetud telefonikõnede salvestusega (tl.42), 1 CD- plaat A.Niinepuu ja T.M kohtumise salvestusega (tl.47) ja 1 CD-plaat A.Niinepuu ja T.M omavahelise vestluse salvestusega (tl.48). Menetlus on läbiviidud prokuröri ja Harju Maakohtu kohtuniku loal.

Lisaks eeltoodule on prokuröri hinnangul eeluurimisega tuvastatud, et A.Niinepuu, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas, 12-kal sisemiste

kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr H 1164, mis on laskekõlblik sileraudne tulirelv, hoidis antud tulirelva kuni 11.10.2005a. K.K elukohas aadressil XXXXX asuvas garaažis, kusjuures majaelanikud relva olemasolust ei olnud teadlikud.

Nimetatud asjaolud on tõendatud politsei poolt A.B kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud kaheraudse jahipüssiga Iž-49 nr X XXXX (tl.71), garaažiskeemiga (tl.94), A.B

kahtlustatavana kinnipidamise protokolliag (tl.70), kahtlustatava A.B ütlustega (tl.86-

90), tunnistaja K.K ütlustega (tl.81-83), tunnistaja J.K ütlustega (tl.79-80),

ekspertiisiaktiga nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõttega Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist (tl.92) ja ettekandega (tl.93).

Kuivõrd süüdistatavate teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, palub prokurör tunnistada G.P süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 5 aastat reaalselt vangistust ning tunnistada A.Niinepuu süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust, tunnistada A.Niinepuu süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda

1-06-7415 6 (20) A.Niinepuule mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga, ning mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel liita mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat ja 8 kuud vangistust ja lugeda

liitkaristuseks 6 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada 24.05.2006.a. Prokurör palub tsiviilhagi rahuldada ning välja mõista mõlemalt süüdistatavalt sundraha

9000 krooni. Lisaks mõista A.Niinepuult välja kohtuballistika ekspertiis 49 krooni ja

määratud kaitsja tasu 1080 krooni. Asitõenditest sularaha 1000 krooni tagastada kannatanule, jahipüss konfiskeerida, salvestused jätta kriminaalasja juurde.

Süüdistatavad end neile etteheidetavates kuritegudes süüdi ei tunnistanud.

Tunnistaja M.S on politseiametnik, kes osales A.Niinepuu kinnipidamisel. Tema ütluste

kohaselt pidas Lääne Politseiprefektuur 07.10.2005.a. väljapressimiskahtlustuse

uurimise käigus kinni sõiduauto Audi, mille roolis istus A.Niinepuu. Auto esmasel

läbivaatamisel avastati kiiruga kõrvalistuja istme alla visatud 100 kroonised kupüürid, kokku 1000 krooni ulatuses. Rahatähed olid märgitud kannatanu poolt, politsei ei olnud seda raha kannatanule andnud ega kuritegu matkinud.

Tunnistaja K.K ütluste kohaselt kutsuti ta politseisse ja näidati kahte kirja, mis oli ära

võetud A.Niinepuu kongikaaslaselt A.B. Tegemist oli skeemidega, mis pidid viitama peidetud relva asukohale tunnistaja garaažis. Tunnistaja ei tea kelle relv see oli ja kes oli selle tema garaaži peitnud. Tunnistaja kutsus A.B endaga kaasa ja läksid relva otsima. A.B leidis relva, misjärel toimus politsei haarang ja nad võeti kinni.

Tunnistaja A.B ütluste kohaselt olid nad koos A.Niinepuuga kinnipidamisasutuses. Ta teadis relva asumisest K majas juba 2002 aastast. Tema teada kuulus relv K.K isale. K.K

ja A.Niinepuu said relvast teada A.B vahendusel. Relva asukohta puudutava skeemi,

mille politsei temalt arestimajas ära võttis, joonistas tunnistaja omakäeliselt. Eeluurimisel rääkis tunnistaja vastupidist, kuivõrd kandis vaenu A.Niinepuu suhtes.

Kannatanu T.M ütluste kohaselt olid nad koos G.P ja A.Niinepuuga süüdistatavad

narkoasjas. Kannatanu tunnistas seal enda süüd ja andis ka G.P ja A.Niinepuud süüstavaid ütlusi. Ütluste andmiseks teda keegi ei mõjutanud. Kriminaalasi lõppes kõigi kolme süüdimõistmisega. Koheselt peale arestimajast vabanemist tuli kannatanu juurde

G.P ning nõudis tema süüdimõistmisega lõppenud süüstavate ütluste andmise eest

hüvitust, ähvardades kannatanut, et vastasel korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanul tekkis ähvarduse täidetavuse osas reaalne hirm, millest tulenevalt nõustus

ta maksmisega. Kuivõrd kannatanul kogu summa ühekordseks maksmiseks vahendid

puudusid, lepiti kokku ositi tasumine. Kannatanu andis juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P

kätte 5000 krooni. Kannatanu kuupalk oli sellel ajal ca 6000-7000 krooni, millest tulenevalt muutus süüdistatavate nõudmiste täitmine ülejõu käivaks. Kannatanu soovis maksmist lõpetada, kuid G.P koos A.Niinepuuga vestlesid temaga, mille tulemusena kannatanu lubas maksmist jätkata. Kannatanu sõnul tajus ta süüdistatavate nõudmist

väljapressimise, mitte vabatahtliku tsiviiltehinguna. Samuti tajus ta ähvarduste

reaalsust, sest aimas, millega ähvardatud metsa viimine võib lõppeda. Kannatanu teavitas olukorrast politseid, võttis Port Arturi automaadist sularaha ja märgistas need.

07.10.2005.a. helistas talle A.Niinepuu ja küsis raha üleandmise kohta. Kannatanu

kohtus samal päeval A.Niinepuuga ning andis üle tema poolt märgitud rahatähed

summas 1000 krooni. Üleantava raha pani A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki

kindalaeka alusesse sahtlisse. Pärast süüdistatavate kinnipidamist viis neile arestimajasse pakke põhjusel, et kartis nende sõprade kättemaksu.

1-06-7415 7 (20) Süüdistatav G.P ütluste kohaselt ei ole ta kannatanuga peale kinnipidamisasutusest vabanemist kohtunud ega muud kokkupuudet omanud. Kannatanule helistanud ei ole, samuti ei olnud teadlik kannatanu ja A.Niinepuu kohtumisest 07.10.2006.a.

Süüdistatav A.Niinepuu ütluste kohaselt pakkus T.M talle ise raha kui abi vaja läheb. 06.10 müüs A.Niinepuu enda auto maha ning soovis uut osta. Kuivõrd 1000 krooni jäi

puudu helistas ta T.M-le ja palus abi. T.M oli nõus aitama ning nad said kokku, mille

käigus jättis T.M raha autosse. Kannatanut ähvardanud ega raha väljapressinud ta ei ole.

Samuti ei ole süüdistatav A.Niinepuu kunagi näinud Pärnumaal XXXXX garaažis

peidetud relva, relva olemasolust sai ta teada arestimajas viibides enda kongikaaslase A.B käest, kes joonistas talle ka relva asukohta näitava skeemi.

G.P kaitsja arvamuse kohaselt ei ole kriminaalmenetluses uuritud tõenditega

tõendatud, et G.P oleks T.M-lt raha välja pressinud. Tõendatud ei ole, et T.M oleks oma arveldusarvelt võtnud raha G.P jaoks ja selle G.P-le ka üle andnud, samuti ei

ole tõendatud asjaolu, et G.P oleks olnud teadlik A.Niinepuu ja T.M kohtumisest 07.10.2005. a. ja raha andmisest A.Niinepuule. Arvestades T.M kasutas G.P iseloomustamiseks nime „Väike-Taavi“, ei ole usutav, et ta kartis süüdistatavat. T.M kannatanuks olemise seisundi välistab tema poolt pakkide

viimine G.P-le, pärast seda, kui G.P oli käesolevas kriminaalasjas vahistatud. Kannatanu sõnad ja tegelik käitumine on ilmses vastuolus, mille tõttu tema ütlused ei ole usaldusväärsed.

Asjas puuduvad süüd kinnitavad objektiivsed tõendid, mistõttu tuleb G.P talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Kannatanu esindaja arvamuse kohaselt on kriminaalasjas vajalik tõendusmaterjal

olemas. Kannatanul tekkis temale esitatud ähvarduse tulemusena tõeline hirm, et

temaga võib midagi juhtuda ja see hirm on teda saatnud ka selle protsessi ajal. Kannatanu on süüdistatavatele nende nõudmise peale raha andnud ja soovib seda tagasi saada.

A.Niinepuu kaitsja arvamuse kohaselt peab KarS § 214 lg.2 p.4 kvalifitseeritav kuritegu

olema suunatud varalise kasu nõudmisele ähvarduste või vägivalla kasutamise kaudu. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tuvastamist ükski tegu, mis oleks seotud vägivalla

kasutamise või ähvardusega kannatanu T.M suhtes. A.Niinepuu pole saanud ega

nõudnud kunagi kannatanult raha üleandmist. 07.10.2005.a toimunud politseioperatsioon, mis andis aluse A.Niinepuu vahistamiseks, oli politsei provokatsioon, so. sanktsioneerimata kuriteo matkimine. Kannatanu võttis politsei korraldusel kella viie paiku oma arvelt 1000 krooni sularaha, fikseeris raha numbrid ja helistas peale seda A.

Niinepuule, et antud raha üle anda. Seda sündmust ei saa kuidagi käsitleda

väljapressimisena KarS § 214 lg.2 p.4 mõttes. Muudes episoodides on tõendamata nii raha üleandmine kui ka A.Niinepuu osalus selles.

Süüdistus KarS § 418 lg.1 järgi eeldab tulirelva omaniku või valdaja kindlakstegemist.

Antud asjas pole tuvastatud, et kaheraudne jahipüss Iž 49 kuulus või oli kunagi

kuulunud A.Niinepuule. Samuti on tõendamata, et A.Niinepuu oleks tulirelva

ebaseaduslikult käidelnud, so omandanud, hoidnud, kandnud või muul moel

kasutanud. Süüdistuses toodud relvaseaduse rikkumise sätted käsitlevad relvaloa andmist ja tulirelva hoidmist. Relvaluba pole A. Niinepuu kunagi omanud, samuti pole ta rikkunud tulirelva hoidmise norme, sest antud relv pole tema valduses olnud.

Kohtulikul uurimisel ei tuvastatud ühtegi fakti, mis oleksid tema süüdimõistmist õigustanud ning seetõttu tuleks A.Niinepuu täielikult õigeks mõista.

1-06-7415 8 (20) Kohus avaldas prokuröri taotlusel järgmised tõendid: toimiku lk 3-7 ja 9-10 kannatanu T.M ütlused, lk 61-64 tunnistaja M.S ülekuulamise protokoll, lk 70 A.B kahtlustatavana

kinnipidamise protokoll, lk 86-90 kahtlustatava A.B ütlused, lk 81-83 tunnistaja K.K ütlused, lk 79-80 tunnistaja J.K ütlused, lk 36-37, 39-40, 42, 47, 48 jälitusprotokollid,

lk 38, 41 kõnedeeristused, lk 43-46 ja 49 stenogrammid audiosalvestusest, lk 51-53

läbiotsimisprotokoll, lk 54, 71, 94 asitõendi vaatlusprotokoll, lk 32-35 arvelduskonto väljavõte, lk 8 T.M poolt kirjutatud allkiri, lk 77-78 ekspertiisiakt nr. TB-298-05/7050/,

lk 92 väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate źurnaalist, lk 93 ettekanne, lk 55-60, 72-75, 95-96 fototabelid.

Maakohtu seisukoht

1. Faktiliste asjaolude tuvastamine

Käesolevas kriminaalasjas on A.Niinepuule esitatud süüdistus KarS § 418 lg.1 järgi ning A.Niinepuule ja G.P-le ka KarS § 214 lg.2 p.4 järgi.

Esmalt analüüsib kohus A.Niinepuule KarS § 418 lg.1 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid ja seejärel A.Niinepuule ja G.P-le KarS § 214 lg.2 p.4 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid.

KarS § 418 lg.1 objektiivne koosseis eeldab tulirelva, selle olulise osa või laskemoona käitlemisele RelvaS ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõuete rikkumises.

Seega kuulub nimetatud karistusõigusnormi juriidiliste tunnuste esinemiseks teo toimepanija faktilise käitumise tuvastamisel tõendamisesemesse tulirelva käitlemise fakti

ja sellise käitlemisega RelvaS ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõuete

rikkumine. Nimetatutest viimase käitumisakti (käitlemisnõuete rikkumine) esinemine

kuulub tuvastamisele üksnes juhul, kui esimene (relva käitlemise fakt) on leidnud kinnitust.

RelvaS § 11

kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona

valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine,

kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine.

Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse A.Niinepuud RelvaS § 34 lg 2 ja § 45 lg 1 nõuete rikkumises sellega, olles omandanud ebaseaduslikult eeluurimisega tuvastamata ajal ja

kohas, 12-kal sisemiste kukkedega kaheraudse jahipüssi Iž-49 nr H 1164, peitis selle

eeluurimisega tuvastamata ajal Pärnu maakonnas Paikuse vallas Seljametsa külas

Ülevälja talu garaaži majaelanike teadmata ja hoidis antud tulirelva seal kuni 11.10.2005.a.

RelvaS § 34 lg.2 kohaselt annab füüsilisele isikule õiguse relva ja selle laskemoona ning

helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks vastava relvaloa omamine. RelvaS § 34 lg.2 kohaselt võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade

või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena.

A.Niinepuule tulirelva luba süüdistusaktis nimetatud relva suhtes väljastatud ei ole. Seega heidetakse talle süüdistusaktiga ette, et ta omas ja hoidis relva, mille käitlemiseks tal puudus vastav luba.

Tulirelv on vallasasi, millele tekib AÕS § 92 lg.1 kohaselt omandiõigus asja valduse üleandmisega, kui omandaja ja võõrandaja on kokku leppinud asja omandi üleminekus.

1-06-7415 9 (20)

AÕS § 90 lg.1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks,

kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle,

AÕS § 33 lg.2 kohaselt on asja omanik kaudne valdaja ka juhul kui ta on andud asja otsese valduse üle teisele isikule. Seega on A.Niinepuu suhtes süüdistusaktis nimetatud

relva käitlemise fakti tuvastamiseks vajalik tõendada, et nimetatud relv oli süüdistusaktis viidatud ajal vähemalt A.Niinepuu kaudses valduses. Nimetatud asjaolu

tõendamine kriminaalmenetluses on KrMS § 14 lg.1 ja § 30 lg.1 kohaselt prokuratuuri kohustus. KrMS § 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks.

Prokuratuur on A.Niiinepuule KarS § 418 lg.1 järgi esitatud süüdistuse kinnitamiseks

esitanud järgmised tõendid: A.Bekmanise kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud

kaheraudne jahipüss Iž-49 nr H 1164 (tl.71), fototabel (tl. 72-75, 95-96), ekspertiisiakt

nr. TB-298-05/7050 (tl.77-78), väljavõte Pärnu Arestimaja kinnipeetavate žurnaalist

(tl.92), ettekanne (tl.93), garaažiskeem (tl.94), A.B kahtlustatavana kinnipidamise

protokoll (tl.70), asitõendi vaatlusprotokoll (tl.71,94), kahtlustatava A.B ütlused (tl.86-

90), tunnistaja K.K ütlused (tl.81-83) ja tunnistaja J.K ütlusted (tl.79-80).

Nimetatud tõenditest A.B kahtlustatava kinnipidamisel äravõetud kaheraudne jahipüss

Iž-49 nr X XXXX, fototabel, asitõendi vaatlusprotokoll ja ekspertiisiakt nr. TB-298-

05/7050 tõendavad üksnes relva reaalset olemasolu ja selle laskekõlblikust. A.B

kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt võeti relv ära A.B käest tema

kinnipidamisel K.K elukohast XXXXXX. Seega ei tõenda nimetatud tõendid A.Niinepuu kaudset valdust relva suhtes.

A.Niinepuu kaudset valdust relva suhtes ei tõenda ka väljavõte Pärnu Arestimaja

kinnipeetavate žurnaalist, vanemkonstaabel A.Ivannikovi ettekanne A.B garaaziskeemi

leidmise kohta, asitõendi vaatlusprotokoll ega relva asukohale viitav garaažiskeem ise, sest nimetatud tõendid tõendavad ainult A.B poolt relva asukoha suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teabe omamist, kuid sellest ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada A.Niinepuu valduslikku seost süüdistusaktis nimetatud relva suhtes. Esitatud skeem ei anna põhjendatud alust arvata, et selle oleks koostanud A.Niinepuu või, et see oleks koostatud tema ütluste kohaselt. Nimetatud asjaolu ei ole tõenditega põhistatud.

Samuti ei võimalda A.Niinepuu sidumist süüdistusaktis nimetatud relvaga kahtlustatava

A.B ütlused, sest nimetatud ütlustest on A.B kohtuistungil vahetult ütluste andmise

käigus taganenud selgitusega, et varasemate valeütluste andmise põhjuseks oli tema

vihavaen A.Niinepuu suhtes. A.B kinnituse kohaselt teadis tema relva asukohta ja

teavitas sellest kinnipidamisasutuses ka A.Niinepuud. A.B ütluste kohaselt joonistas

relva asukohta paljastava skeemi tema, A.Niinepuu relva olemasolust enne selle A.B

poolt avaldamist ei teadnud. Nimetatud ütlused kattuvad ka A.Niinepuu poolt kohtuistungil antud ütlustega.

Tunnistaja K.K ütluste kohaselt teatati talle politseist, et garaaziskeem on ära võetud A.B

ning ta kutsus A.B endaga relva otsima. Relva leidiski A.Bekmanis. Seega ei ole ka

tunnistaja K.K poolt asja kohtulikul uurimisel vahetult antud ütlustest võimalik

tuvastada tõsikindlat seost A.Niinepuu ja XXXXXX peidetud relva vahel, rääkimata A.Niinepuu kaudse valduse tuvastamisest nimetatud relva suhtes.

Tunnistaja J.K eeluurimisel antud ütlused jätab kohus tõendina arvestamata, kuivõrd J.K vahetut ülekuulamist kohtumenetluses kohtumenetluse pooled ei taotlenud. KrMS §

15 lg.1 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud.

1-06-7415 10 (20)

Eeltoodust lähtuvalt on võimalik lugeda tuvastatuks üksnes asjaolu, et A.Niinepuu sai A.B vahendusel teada, et XXXXXX garaazi on peidetud relv. Relva võimalikust asukohast teadmist ei ole võimalik samastada relva kaudse või otsese valdamisega (hoidmisega) ega relva omamisega.

Seega asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega ei ole tuvastatud A.Niinepuu poolt

süüdistusaktis esitatud relva käitlemine. Kuivõrd relva käitlemise fakt ei leidnud

tuvastamist, puudub kohtul võimalus hinnata ka käitlemise võimalikku ebaseaduslikkust. Nimetatust tuleneb, et A.Niinepuu tegevust iseloomustavad faktilised tunnused ei vasta KarS § 418 lg.1 juriidilistele tunnustele.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad A.Niinepuule süüdistusaktiga etteheidetud käitumises KarS § 418 lg.1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, millest tulenevalt tuleb ta KarS § 418 lg.1 järgi õigeks mõista.

Järgnevalt analüüsib kohus A.Niinepuule ja G.P-le KarS § 214 lg.2 p.4 järgi esitatud süüdistusega seonduvaid faktilisi asjaolusid.

Süüdistusakti kohaselt nõudsid G.P ja A.Niinepuu ajavahemikul 2005.a. juunist kuni

07.10.2005.a T.M-lt tema vabaduse piiramise ja tema suhtes vägivalla kasutamise ähvardusega raha summas 50 000 krooni tasumist, põhjendades enda nõuet T.M poolt

G.P ja A.Niinepuu suhtes kriminaalasjas nr 04250000151 süüstavate ütluste andmisega.

Kannatanu T.M poolt kriminaalasja kohtulikul uurimisel vahetult antud ütluste kohaselt

nõudis temalt raha maksmist esmalt G.P, kellega hiljem liitus ka A.Niinepuu. Raha

nõudmise põhjus oli kannatanu poolt süüdistatavate suhtes teises kriminaalasjas süüstavate ütluste andmine. G.P selgitas kannatanule, et raha mittemaksmise korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanu tajus ähvarduste reaalsust, sest aimas, millega

asi võib lõppeda. Seetõttu nõustus ta tahtevastaselt nõutud summa maksmisega.

Kannatanu sõnul tajus ta süüdistatavate nõudmist väljapressimise, mitte vabatahtliku tsiviiltehinguna. Lepiti kokku summa ositi tasumine, mille käigus andis kannatanu juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni.

Kannatanu teavitas olukorrast politseid, võttis Port Arturi automaadist sularaha ja märgistas need. 07.10.2005.a. helistas talle A.Niinepuu ja küsis raha üleandmise kohta.

Kannatanu kohtus samal päeval A.Niinepuuga ning andis üle tema poolt märgitud

rahatähed summas 1000 krooni. Üleantava raha pani A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki kindalaeka alusesse sahtlisse.

Kannatanu poolt A.Niinepuule raha üleandmine on tuvastatud tunnistaja M.S ütlustega,

kes politseiametnikuna osales A.Niinepuu kinnipidamisel. Tema ütluste kohaselt pidas Lääne Politseiprefektuur 07.10.2005.a. väljapressimiskahtlustuse uurimise käigus kinni

sõiduauto Audi, mille roolis istus A.Niinepuu. Auto esmasel läbivaatamisel avastati

kiiruga kõrvalistuja istme alla visatud 100 kroonised kupüürid, kokku 1000 krooni ulatuses. Rahatähed olid tunnistaja ütluste kohaselt märgitud kannatanu poolt.

A.Niinepuu kinnipidamisel ära võetud rahatähed on kriminaalasjale lisatud asitõendina (tl. 54). Kannatanu poolt 07.10.2005.a. rahatähtede numbrite fikseerimine on tuvastatud tõendina käsitletava dokumendina (tl.8) ning A.Niinepuu valduses olnud sõidukist leitud

rahatähtede numbrite vastamine kannatanu poolt märgitud numbritele on tuvastatud

läbiotsimisprotokolliga (tl.51-53), asitõendi vaatlusprotokolliga (tl.54) ja fototabeliga (tl.55-60).

1-06-7415 11 (20)

Süüdistatav A.Niinepuu on kohtuistungil antud ütlustega vähemalt möönnud raha saamist T.M-lt. Tema ütluste kohaselt jättis kannatanu tema valduses olnud sõidukisse raha tema abistamise ajendil. Eeltoodud tõendid on kohtu hinnangul piisavad selleks, et lugeda tõsikindlalt tuvastatuks kannatanu poolt süüdistatav A.Niinepuule 07.10.2005.a. raha üleandmise fakt. Järgnevalt analüüsib kohus raha üleandmise eesmärki.

A.Niinepuu ütluste kohaselt pakkus kannatanu talle ise abi ja kuivõrd tal jäi auto ostmisel rahast 1000 krooni puudu, nõustus ta kannatanu pakkumisega. 07.10.2005.a.

said nad kokku, mille käigus jättis kannatanu 1000 krooni tema kasutuses olnud sõidukisse.

Jälitusprotokollidega (tl.39-40,42) ja kõnedeeristusega (tl.41) on tuvastatud, et A.Niinepuu helistas enda mobiiltelefonilt T.M-le 07.10.2005.a. kell 18.11, kell 18.46, kell 18.54 ja kell 18.55. Stenogrammidest nimetatud audiosalvestusest (tl.43-46) nähtub, et

kõnedes nõudis A.Niinepuu kannatanult teavet tema asukoha kohta. T.M teatas, et

läheb Statoli taha, mille A.Niinepuu heaks kiitis. Viimases kõnes nõudis A.Niinepuu teavet, kellega kannatanu koos on. Nimetatud kõnedest võib järeldada, et kannatanul ja

süüdistatav A.Niinepuul oli varem kokkulepitud kohtumine Statoli juures, sest A.Niinepuu kiitis teate sinna mineku kohta heaks (tl.43, kõne kell 18.46) ja ootas teda seal. Sellele vaatamata helistas A.Niinepuu kannatanule veel 18.54 ja 18.55 nõudes aru kui kaugel ta on ja kas ta on üksi või kellegagi koos. Eraldiseisvana ei pruugiks sellise tihedusega helistamine ja kõnede sisu omada sisulist tähendust, kuid kohtu hinnangul

võib selliste kõnede tegemine ebaseadusliku raha üleandmise nõudmise kontekstis

viidata mõningale närvilisusele, mis võib kaasneda oludes, kus süüdistatav teab enda teoebaõigusest ning üritab enda teo lõpule viia võimalikult kiiresti ja vahelejäämist vältides.

Jälitusprotokolliga (tl.47) on tuvastatud, et kannatanu istus 07.10.2005.a. kell 18.54 kõrvalistuja poolt Pärnus Saare tänaval Autobaasi parklas seisvase sõidukisse Audi 100

(reg.märk XXXXXX), mille roolis istus A.Niinepuu. Jälitusprotokolliga (tl.48) ja

stenogrammiga audiosalvestusest (tl.49) on tuvastatud, et nimetatud kohtumisel küsib

A.Niinepuu kannatanult raha. A.Niinepuu nõuab aru kannatanu palga suuruse ja kulutuste kohta.

Kannatanu pani enda ütluste kohaselt raha A.Niinepuu kasutuses olnud sõiduki

kindalaeka alusesse sahtlisse. Raha kindalaeka alusesse sahtlisse asetamist möönis

kohtuistungil ka A.Niinepuu. Koheselt nimetatud vestluse lõppemisel lahkus T.M

A.Niinepuu sõidukist ja politsei pidas A.Niinepuu kinni. Auto esmasel läbivaatamisel avastati autost rahatähed, millised olid eelnevalt kannatanu poolt märgitud. A.Niinepuu kinnipidamisel raha päritolu ja eesmärgi suhtes ütlusi ei andnud. A.Niinepuu loobus ka politseile eeluurimise kõigus seletamast, et sai nimetatud rahasumma T.M-lt tavapärase

tsiviilõigusliku kokkuleppe raames abina autoostuks, seega puudus uurimisasutusel

võimalus sellise versiooni kontrollimiseks. Sellise väitega tuli A.Niinepuu välja alles kohtuistungil, kuid väidet tõendavat materjali ei esitanud.

Kohus on seisukohal, et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist,

kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama

tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse

võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende

väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

1-06-7415 12 (20) KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest

tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel

saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud

asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides,

milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nii öelda sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest.

Asetades kannatanu ütlused ja teised kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil

vahetult uuritud kannatanu poolt A.Niinepuule raha üleandmise fakti ja eesmärki

kajastavad tõendid omavahelisse konteksti, haakuvad need kohtu hinnangul piisavalt

täpselt kannatanu ütlustega. Kohtul puudub kohtuotsuse tegemisel alus heita kõrvale

kannatanu poolt antud ütlusi järgmistel kaalutlustel, kannatanu ja süüdistatavate

omavahelised suhted olid normaalsed, kannatanul puudus vihavaen nii G.P kui

A.Niinepuu vastu, seega pole tegemist rõõnaga on väheusutav, et kannatanu oleks

esitanud politseile avalduse eelpool nimetatud süüdistatavate suhtes väljapressimises

omamata selleks põhjust. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus kannatanu ütlusi

tõepäraseks ja usaldusväärseks. Kohtu hinnangul on tõestamist leidnud ka asjaolu, et

kannatanu andis kriminaalasjas nr 04250000151 süüdistatavaid süüstavaid ütluseid (tl.24-25) ning nimetatud kriminaalmenetlus lõppes muuhulgas T.M, G.P ja A. Niinepuu süüdimõistmisega (tl. 211-215).

Arvestades kannatanu ütlusi ja teisi ülalkirjeldatud tõendeid asub kohus seisukohale, et

kannatanu poolt A.Niinepuule 07.10.2005.a. üleantud raha summas 1000 krooni oli mõeldud osamaksena kannatanu suhtes esitatud rahalisest nõudest, millest vähemasti

üheks nõudjaks oli A.Niinepuu. Selliseks nõudeks õiguslikku alust tuvastatud ei ole,

vaatamata süüdistatava poolt kohtuistungil valitud sellesisulisele aktiivsele kaitsele.

Kannatanu ütluste kohaselt oli raha üleandmise põhjuseks G.P poolt tema metsa

viimisega ähvardamine, G.P-ga oli nõudmise esitamisel ja põhjendamisel kaasas ka

A.Niinepuu. Kohtu hinnangul võib raha üleandmise nõudega kaasnev vägivald või

vägivallaähvardus olla nii psüühiline kui füüsiline. Määrav on see, et ähvardus on

objektiivselt tõsine ja seda peab tõsiseks ka ähvarduse adressaat. Kannatanu ütluste

kohaselt tajus ta G.P poolt eraldi ja A.Niinepuu juuresolekul esitatud nõudmist ja

ähvardust väljapressimisena ning tal tekkis reaalne hirm, sest aimas, millega asi võib

lõppeda. Nimetatud hirmust ajendatud kartus sundis teda otsustama raha üleandmise kasuks oludes, kus tema tegelik vaba tahe süüdistatavatele raha üleandmisele ei olnud suunatud.

Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et A.Niinepuu vähemalt osales kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmises, millega kaasnes ähvardus.

Kannatanu ütluste kohaselt nõudis A.Niinepuu osalusel temalt raha üleandmist

süüdistatav G.P. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades põhjust kahelda ka

nimetatud kannatanu väite tõepärasuses. Süüdistatav G.P on kriminaalasja nr

04250000151 väliselt mistahes viisil kannatanuga suhtlemist eitanud. Järgnevalt

analüüsib kohus kuidas haakuvad ülejäänud kriminaalmenetluses esitatud tõendid kannatanu vastavasisuliste ütlustega.

Kannatanu ütluste kohaselt nõudis temalt raha maksmist esmalt G.P, kellega hiljem

liitus ka A.Niinepuu. G.P selgitas kannatanule, et raha mittemaksmise korral võib temaga midagi juhtuda. Kannatanu tajus ähvarduste reaalsust, sest aimas, millega asi

võib lõppeda. Seetõttu nõustus ta tahtevastaselt nõutud summa maksmisega. Lepiti

1-06-7415 13 (20) kokku summa ositi tasumine, mille käigus andis kannatanu juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni.

Jälitusprotokolliga (tl.36-37) ja kõnedeeristustega (tl.38) on tuvastatud, et kannatanule

helistati korduvalt erinevatest telefoniautomaatidest ajavahemikul 18.06.2005.a. kuni

05.09.2005.a. Fikseeritud kõned tehti 18.06.2005.a. kell 11.48, 22.06.2005.a. kell

18.27, 22.06.2005.a. kell 18.38, 23.06.2005.a kell 13.21, 09.07.2005.a. kell 14.17 ja 05.09.2005.a. kell 21.02. Eraldiseisvana ei tõenda nimetatud asjaolu, et helistajaks oleks

olnud G.P ning kõne sisuks raha nõudmine. Siiski sobituvad nimetatud kõned ka

oma tegemiseaega arvestades ühtsesse konteksti kannatanu väidetega, mille kohaselt asus G.P temalt raha nõudma alates 2005.a. jaanipäeva eelsest ajast. G.P vabanes

kinnipidamisasutusest 10.06.2005.a. Kannatanu ütluse kohaselt käis G.P ka temal kodus, seega oli võimalik osa teavet vahetada ka telefoni vahenduseta (tl.4).

Kannatanu arvelduskonto väljavõttest (tl.32-35) nähtub, et kannatanu on enda arveldusarvelt 22.06.2005.a. välja võtnud 2000 krooni, 09.07.2005.a välja võtnud 3000 krooni ja 06.08.2005.a. välja võtnud 5000 krooni. Kannatanu ütluste kohaselt andis ta juulis 2005.a. G.P kätte 2000 krooni, augustis 2005.a. G.P kätte 3000 krooni ja

septembris 2005.a. G.P kätte 5000 krooni. Seega eelnes igale raha üleandmise

korrale vastava summa väljavõtmine sularahaautomaadist. Ka nimetatud asjaolu haakub kannatanu ütlustega ning sobitud piisavalt hästi ühtsesse konteksti ka teistest

tõenditest tulenevate andmetega. Kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud täpseid raha

üleandmise aegu, kuid nimetatud asjaolu ei välista kohtu hinnangul muude asjaolude piisava tõendatuse korral raha nõudmise ja üleandmise fakti asetleidmise võimalikkust.

Kohus ei nõustu A.Niinepuu kaitsja hüpoteesiga, mille kohaselt oli 07.10.2005.a

toimunud politseioperatsioon, mis andis aluse A.Niinepuu vahistamiseks, politsei provokatsioon, so. sanktsioneerimata kuriteo matkimine, mille käigus kannatanu võttis

politsei korraldusel kella viie paiku oma arvelt 1000 krooni sularaha, fikseeris raha numbrid ja helistas peale seda A. Niinepuule, et antud raha üle anda. Kohtu hinnangul

pole alust arvata, et vastava eelneva kokkuleppe puudumiseta saaksid kannatanu ja

A.Niinepuu esimese ettepanekul koheselt kokku kannatanu poolt pelgalt

politseioperatsiooni läbiviimiseks pakutud raha üleandmiseks ning selle kohtumise käigus küsiks A.Niinepuu kannatanult raha ning nõuaks selgitust tema sissetulekute ja väljaminekute kohta. Viimatikirjeldatud käitumist ei saa pidada tavapäraseks olukorras, kus üks isik pakuks teisele omal initsiatiivil rahalist abi. A.Niinepuu kaitsja selline väide

väljub enese mittesüüstamise privileegi piiridest ning on käsitletav aktiivse kaitsena. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma

menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev

süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset

võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kohus ei nõustu ka G.P kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tuleb G.P

väljapressimissüüdistuses õigeks mõista põhjusel, et kriminaalmenetluses ei ole

tõenditega tõendatud, et et T.M oleks oma arveldusarvelt võtnud raha G.P jaoks ja

selle G.P-le ka üle andnud, samuti ei ole tõendatud asjaolu, et G.P oleks olnud teadlik A.Niinepuu ja T.M kohtumisest 07.10.2005. a. ja raha andmisest A.Niinepuule.

Kohus juhindub jätkuvalt KrMS § 61, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada

1-06-7415 14 (20) erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise

tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus

antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka

situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest.

Seega on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka ainult kannatanu ütlustele

tuginedes, kui kriminaalmenetluses ei ole muude käsitletud asjaolude pinnalt tõusetunud mittekõrvaldatavat kahtlust süüdistatava süüdiolekus.

Seega on kohtu hinnangul süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka oludes, kus süüdistatavat süüstavad otseselt kannatanu ütlused, millega haakuvad loogilises seoses

teised kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud kaudsed tõendid ning puuduvad kriminaalmenetluses kontrollitud või kontrollitavad tõendid, mis tekitaksid eelnimetatud

otseste ja kaudsete tõendite või nendevahelise loogilise seose suhtes põhjendatud kahtluse.

Väljapressimine on teokoosseisu objektiivsetelt tunnustelt selline tegevus, milles

nõutakse ilma tõelise või oletatava nõudeõiguse esinemiseta vara üleandmist, millega

kaasneb füüsiline või psüühiline ähvardus. On loomulik, et sellisel juhul ei vormistata asjaolude tõendamiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokkulepet, milles fikseeritakse süüdistatava ähvardus ja sellele vastav kannatanu kohustus raha üle anda,

tasudes ülekandega süüdistatava arveldusarvele märkega „väljapressitud raha“, millest

tulenevalt on väljapressimise teokoosseisu tuvastamisel paratamatult kõige kaalukamaks tõendiks kannatanu ütlused, kui need ütlused asetuvad loogilisse seosesse

teiste asjas kogutud tõenditega, sh. kaudsete tõenditega ning puuduvad tõendid mis seaksid need põhjendatult kahtluse alla.

Kohtu hinnangul ei oma tähendust ka asjaolu, kas G.P oli teadlik A.Niinepuu ja T.M

kohtumisest 07.10.2005. a. ja raha andmisest A.Niinepuule või mitte. Oluline on, et

G.P esitas kannatanule raha üleandmise nõude ning tekitas kannatanus enda

vihjetega – mittemaksmise korral võib kannatanuga midagi juhtuda – reaalse

hirmutunde, mis ajendas kannatanut tahtevastaselt nõutud summa ositi tasumist

alustama. Kannatanu oli teadlik süüdistatavate kriminaalsest taustast ja

tutvusringkonnast ning omas selget ettekujutust, kuidas sellised ähvardused võivad

lõppeda. Kuivõrd G.P kohtus kannatanuga oma nõude ja ähvarduse esitamiseks ka

koos A.Niinepuuga, siis tuleb lugeda, et nad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.

Kuivõrd kirjeldatud sündmusteni viinud kausaalahela vallandamisel ja selle jätkumise

tagamisel olid osalised nii G.P kui A.Niinepuu, tuleb lugeda tegu nende mõlema tahtest ajendatuks ka juhul, kui ühtedel kordedel anti raha kannatanu poolt üle ühele süüdistatavale ja teisel korral teisele süüdistatavale.

Kohtu hinnangul ei välista kannatanu poolt ähvarduse reaalsena tajumist ka G.P

nimetamine stenogrammis Väikseks-Taaviks, sest kannatanu poolt kriminaalasjas nr 04250000151 antud ütluste kohaselt oli selline nimetus G.P üldteadaolev hüüdnimi,

millise nime all teadis teda ka kannatanu (tl-24-25). Isiku hüüdnimes sõna „väike“

esinemine ei tähenda, et see isik ei oleks oma nime poolest suuteline teistes hirmu tekitama. Samuti ei välista süüdistatavatele etteheidetava käitumise asetleidmist ka

asjaolu, et kannatanu viis süüdistatavatele pärast nende vahistamist kinnipidamisasutusse pakke. Kannatanu ütluse kohaselt tegi ta seda jätkuvast hirmust

süüdistatavate ees ja lootuses jälgi segada. Juba asjaolu, et kannatanul oli süüdistatavate ees niivõrd suur hirm, mis ajendas teda neile jälgede segamise eesmärgil

kinnipidamisasutusse pakke viima, viitab sellele, et süüdistatavad pidid kannatanut eelnevalt ähvardama ja kannatanu pidi seda ähvardust reaalse hirmutundega tajuma.

1-06-7415 15 (20)

Seega on kohtu hinnangul ka kannatanu poolt G.P suhtes antud ütlused

usaldusväärsed ning haakuvad loogiliselt teiste kriminaalasjas kogutud ja uuritud

tõenditega, millest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et G.P vähemalt osales kannatanult varalise kasu üleandmise nõudmises, millega kaasnes ähvardus.

Eeltoodu alusel kohus, tutvunud esitatud süüdistusakti, kohtuistungil vahetult uuritud ja kriminaaltoimikus esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, loeb tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt G.P ja Armo Niinepuu isikute grupis vabaduse piiramise ja vägivalla kasutamise ähvardusega nõudsid T.M summas 50 000 krooni tasumist, põhjendades nõudmist kannatanu poolt

teises kriminaalasjas G.P ja Armo Niimepuu suhtes süüstavate ütluste andmisega.

3. Tuvastatud faktiliste asjaolude vastavus süüteokoosseisule

KarS § 12 kohaselt on süüteokoosseis käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus

seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või

ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.

Süüdistatavaid süüdistatakse Karistusseadustiku § 214 lg.2 p.4 järgi.

Nimetatud karistusõigusnorm kaitseb õigushüvena vara ning kriminaliseerib varalise

kasu üleandmise nõudmise, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda,

isikute grupi poolt. Seega moodustab nimetatud karistusõigusnormi objektiivse

koosseisu isikute grupi poolt varalise kasu üleandmise nõudmine, sellega kaasnev ähvardus või vägivald. Nimetatud karistusõigusnormi subjektiivse koosseisu moodustab teo toimepanemine vähemalt kaudse tahtlusega.

Isikute grupp tähendab kaastäideviimist KarS § 21 lg.2 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt

kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab

igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele.

Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P asus kannatanult raha nõudma põhjusel, et viimane oli tema ja A.Niinepuu suhtes andnud teises kriminaalmenetluses süüstavaid

ütlusi. Vähemalt ühel korral oli sellise nõude esitamisel ja põhjendamisel kaasas ka

A.Niinepuu. Kannatanu andis selle nõude raames raha üle nii G.P-le kui A.Niinepuule. Nimetatust järeldub, et G.P ja A.Niinepuu tegutsesid kannatanult raha

nõudes ühiselt ja kooskõlastatult. Seega tuleb lugeda nad kaastäideviijateks KarS § 21 lg.2 mõttes ja isikute grupiks KarS § 214 lg.2 p.4 mõttes.

Varalise kasu üleandmise nõudmist tuleb tõlgendada koostoimes TsÜS § 66, mille

kohaselt on vara isikule kuuluv rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Nimetatud mõiste hõlmab ka raha, kui asendatavat vallasasja TsÜS § 51 mõttes. Seega tuleb lugeda raha üleandmise nõuet varalise kasu üleandmise nõudeks KarS § 214 lg.2 p.4 mõttes.

Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid ühiselt ja kooskõlastatult kannatanult 50000 krooni tasumist, millest kannatanu andis G.P-le

ajavahemikul juulist septembrini 2005.a. reaalselt üle 10000 krooni ja A.Niinepuule

1-06-7415 16 (20)

oktoobris 2005.a. üle 1000 krooni. Seega on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid kannatanult varalise kasu üleandmist KarS § 214 lg.2 p.4 mõttes.

Varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasnev ähvardus või vägivald tähendab varalise

kasu üleandmise ettepaneku sidumist psüühilise või füüsilise vägivallaga selliselt, et

varalise kasu üleandmata jätmise korral ähvardaks kannatanut tema poolt tõsiselt tajutav füüsiline või vaimne repressioon.

Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P andis üksi ja ka A.Niinepuu juuresolekul

mõista, et juhul kui kannatanu ei hakka nõutud raha tasuma, võib temaga midagi

juhtuda. Teades süüdistatavate kriminaalset tausta ja eeldatavat kriminaalset

tutvusringkonda, samuti kuidas sellised ähvardused võivad tegelikkuses realiseeruda, tekkis kannatanus reaalne ja tõsine hirmutunne, millest tulenevalt tegi ta enda tegeliku

ja vaba tahte vastaselt varalise enesekahjustuse süüdistatavate kasuks. Seega on

tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu sidusid kannatanult varalise kasu üleandmise

nõude ähvardusega kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda. Sellise psühholoogilise

sunni rakendamine kannatanu suhtes on käsitletav ka psüühilise vägivalla reaalse

kasutamisena. Eeltoodust järeldub, et G.P ja A.Niinepuu käitumises esines ka vägivald ja sellega ähvardamine KarS § 214 lg.2 p.4 mõttes.

Seega vastavad nii G.P kui A.Niinepuu kriminaalmenetluses tuvastatud käitumist iseloomustavad faktilised asjaolud KarS § 214 lg.2 p.4 objektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele.

KarS § 16 lg.4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks

süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtluse tuvastamisel

hinnatakse isiku ettekujutust toimepandavast teost, teo tulemusena saabuvast

tagajärjest ning üldjoontes ka teo ja tagajärje vahelisest põhjuslikust seosest teo

toimepanemise ajal. Seega on tahtluse hindamisel oluline, kuidas teo toimepanija teo toimepanemise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või selleise teoga kaasnevate tagajärgede saabumisega seotud.

Esitatud süüdistuses on süüteokoosseisule vastav asjaolu isikute grupi poolt varalise

kasu üleandmise nõudmine ja sellega kaasnev ähvardus või vägivald. Asudes

kannatanult raha nõudma põhjusel, et viimane oli nende suhtes teises

kriminaalmenetluses andnud süüstavaid ütlusi ning sidudes enda nõudmise selge

mõistaandmisega, et raha mitteüleandmise korral võib kannatanuga midagi juhtuda,

millist käitumist kannatanu tajus üheselt väljapressimisena ning ähvardust reaalsena,

pidid nii G.P kui A.Niinepuu vähemalt pidama võimalikuks (tõenäoliseks), et nende

tegevus võib olla käsitletav väljapressimisena ning sellise tegevuse jätkamisega, mida

iseloomustab muuhulgas nõutud rahasummade perioodiline vastuvõtmine mõlema

süüdistatava poolt ajavahemikul juulist oktoobrini 2005.a., pidid nad vähemalt

nõustuma (möönma) koosseisupärase asjaolu saabumisega e. enda

süüteokoosseisupärase käitumisega. Kuivõrd G.P ja A.Niinepuu tegutsedes

kannatanult raha nõudes ühiselt ja kooskõlastatult pidid antud asjaoludel vähemalt pidama võimalikuks, et nende tegevus võib olla käsitletav väljapressimisena ning sellele

vaatamata jätkasid sellist käitumist, tuleb kohtu hinnangul lugeda, et nende mõlema

teadmine ja tahtmine koosseisupäraste asjaolude saavutamise suhtes oli kantud vähemalt kaudsest tahtlusest.

Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et G.P ja A.Niinepuu panid teo toime

vähemalt kaudse tahtluse vormis ning nende tegu vastab KarS § 214 lg.2 p.4 subjektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele.

1-06-7415 17 (20)

Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et G.P ja A.Niinepuu käesolevas kriminaalasjas etteheidetava käitumise faktilised tunnused vastavad KarS § 214 lg.2 p.4

sätestatud süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele, millest tulenevalt tuleb nende käitumine lugeda KarS § 214 lg.2 p.4 süüteokoosseisupäraseks.

4.Õigusvastasus

KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud

süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.

Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on

objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd

süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka

õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu.

Süüdistatavad ja nende kaitsjad süüdistatavatele etteheidetava süüteo osas õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule eraldi esile ei toonud, samuti ei tuvastanud kohus selliseid asjaolusid kohtumenetluse käigus. Seega tuleb süüdistatavate poolt KarS

§ 214 lg.2 p.4 tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.

5. Süü

KarS § 32 lg.1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e.

süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on

tahteavaldus e. isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu nõudsid kannatanult raha

üleandmist sidudes esitatud nõude psüühilise vägivalla kasutamisega ja füüsilise vägivalla kasutamise ähvardusega.

Selline käitumisotsustus on õiguslikult etteheidetav ning omistab subjektiivselt

süüdistatavale normatiivse süü KarS § 214 lg.2 p.4 sätestatud tunnustele vastava

kuriteo toimepanemises. Kohtule esitatud dokumentide kohaselt ega kohtumenetluses süüdistatavate süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Seega tuleb G.P ja A.Niinepuu KarS § 214 lg.2 p.4 sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises süüdi tunnistada.

6. Karistus

KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

1-06-7415 18 (20)

Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud

inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise

ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja

tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole

ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima

süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub

õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara

mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest.

Prokurör taotleb G.P ja A.Niinepuu süüditunnistamist KarS § 214 lg.2 p.4 järgi ning

G.P-le karistuseks 5 aastat reaalselt vangistust ning A.Niinepuule karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liita A.Niinepuule mõistetavale karistusele Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat ja 8 kuud vangistust

ja lugeda liitkaristuseks 6 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada 24.05.2006.a.

Käesolevas kriminaalasjas on kohtu poolt loetud tuvastatuks G.P ja A.Niinepuu süü

KarS § 214 lg.2 p.4 tunnustele vastava süüteo toimepanemises, mille sanktsioonimäär

on 4 kuni 12 aastane vangistus. Kriminaalmenetluses süüdistatavate karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes tuvastatud ei ole.

G.P ei ole kohtule teadaolevalt käesoleva kriminaalmenetluse ajal uusi süütegusid toime pannud. Tal on kindel eluja töökoht. Sellest järeldub, et G.P on näidanud üles

tahet loobuda kuritegelikust käitumisest ning kujundada enda käitumist edaspidi

vastavalt ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikule.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et G.P tuleb tunnistada süüdi KarS §

214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks sanktsiooni alammääras neli (4) aastat vangistust. KarS § 74 lg 1,3 alusel tuleb jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata

kui G.P ei pane kolme (3) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja

täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud KarS § 75 lg 1

nõudeid. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2005 a kuni 23.05.2006 a karistuse kandmise aja hulka.

Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide G.P süüle ning on ilmselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Arvestades asjaolu, et G.P ja A.Niinepuu tegutsesid süütegu toime pannes ühiselt ja

kooskõlastatult tuleb neile mõista karistus samas liigis ja määras. A.Niinepuu kannab

kohtuotsuse tegemise ajal Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud

karistust. Seega ei ole tema suhtes vastava praktilise käitumise puudumise tõttu

võimalik hinnata tahet kuritegelikust käitumisest loobumisest ja hoiduda edaspidi

süütegude toimepanemisest, millest tulenevalt puudub ka võimalus karistuse tingimisi täitmisele mittepööramiseks.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A.Niinepuu tuleb süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks sanktsiooni alammääras neli (4) aastat vangistust. KarS §

65 lg 1 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a kohtuotsusega mõistetud kergem karistus kaks (2) aastat ja kaheksa (8) kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja

1-06-7415 19 (20)

lõplikuks karistuseks mõista A.Niinepuule neli (4) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2006.a kuni 23.05.2006.a s.o seitse (7)

kuud ja 17 päeva karistuse kandmise aja hulka. Ärakandmisele kuulub A.Niinepuul kolm (3) aastat neli (4) kuud ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus arvata alates 04.05.2007.a.

Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide A.Niinepuu süüle ning on ilmselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

7. Süüteoga tekitatud kahju hüvitamine

Süüdistatavate suhtes on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 10000 krooni. Nõue

on tõendatud kannatanu ütlustega, mis on loogilises seoses muu asjas kogutud tõendusliku teabega.

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui on kahju tekitamises süüdi. Kannatanule tekitati rahaline kahju tema

omandi rikkumisega, mis seisnes kannatanule kuulunud varalise õiguse – raha – üleandmises süüdistatavatele 10000 krooni suuruses summas. Selline kahju tekitamise viis on õigusvastane VÕS § 1045 lg.1 p.5 alusel. VÕS § 1050 lg.1 alusel eeldatakse kahju tekitaja süüd, kui ta ei tõenda vastupidist. Antud juhul kohtule vastupidist tõendatud ei

ole. VÕS § 127 lg.1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

VÕS § 65 lg.2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama

sisuga kohustuse. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et G.P ja A.Niinepuu panid neile etteheidetava süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, millest tulenevalt tuleb nad

lugeda kaastäideviijateks. Seega tuleb nende kohustus kannatanu ees lugeda samuti ühiseks (solidaarseks) sõltumata asjaolust kummale süüdistatavale kannatanu reaalselt suurema või väiksema summa raha üle andis.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 310 lg.1 ja VÕS § 63 lg.2, § 65 lg.2, § 127 lg.1, § 1043, § 1045 lg.1 p.5, § 1050 lg.1 mõistab kohus G.P-lt ja A.Niinepuult T.M kasuks solidaarselt välja 10000 krooni.

8. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb A.Niinepuult ja G.P-lt välja mõista sundraha 2,5 palga alammäära ulatuses s.o (9000) üheksa tuhat krooni.

Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 Ühispangas või 221023778606

Hansapangas, viitenumber 2800049696. Maksekorraldusel märkida selgitusena „Armo Niinepuu, 1-06-7415, sundraha“, „G.P 1-06-7415 sundraha“.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

9. Asitõendid ja tõkend

Asitõendite suhtes tuleb võtta järgmised meetmed: 1000 krooni tagastada T.M-le, kaheraudne jahipüss IŽ-49 X XXXX konfiskeerida, garaažiskeem ja kolm CD plaati jätta toimiku materjalide juurde.

1-06-7415 20 (20)

A.Niinepuu suhtes jätta tõkend – vahistamine – muutmata. G.P suhtes tõkendit kohaldatud ei ole.

10. Kohtuotsuse edasikaebamine, jõustumine ja täitmine

KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud

kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise

soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest.

KrMS § 408 lg.1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.

Kooskõlas KrMS § 411 lg.1 pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse

täitmisele kohtulahendi teinud maakohus. KrMS § 412 lg.2 kohaselt pööratakse

süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsioonivõi kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul.

Igor Pütsep Linda Lillemaa Kairi Tõnisson Kohtunik Rahvakohtunik Rahvakohtunik

Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2007.a otsusega nr 1-06-7415.

Tallinna Ringkonnakohtu resolutsioon: Tühistada osaliselt Pärnu Maakohtu otsus 4.maist 2007.a. Armo Niinepuu ja

G.P suhtes ja nimelt: G.P-le liitkaristuse mõistmisel KarS 68 lg 1 kohaldamise ja mõistetud karistuse kandmise aja alguse osas.

Teha selles osas uus millega o t s u s,

1. Lugeda Armo Niinepuule KarS prg. 65 lg 1 alusel mõistetud 4 aastasest

vangistusest kantuks ajavahemik 21.12.2004 a kuni 20.06.2005 a s.o viis (5) kuud ja 29 päeva. Ärakandmisele kuulub 3 aastat 6 kuud ja 1 päev päeva. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 7.oktoober 2005.a.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata, kuid teha selle resolutiivosas

täpsustus, millega mõista G.P-le liitkaristus ja nimelt KarS prg. 65 lg 1

alusel lugeda Pärnu Maakohtu 24.05.2006.a. mõistetud kergem karistus, s.o. 2 aastat ja 2 kuud vangistust kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks

karistuseks mõista G.P-le 4 aastat vangistust. Vangistusest lugeda

kantuks eelvangistuses viibitud aeg 7.10.2005.a. kuni 23.05.2006.a. ja

24.05.2006.a. kohtuotsusega mõistetud karistusest ärakantud 7 kuud vangistust, s.o. 1 aasta 2 kuud ja 17 päeva. KarS prg. 74 lg 1 , 3 järgi jätta

vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui G.P ei pane 3 aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuirtegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud KarS prg. 75 lg 1 nõudeid. Katseaja alguseks lugeda 24.mai 2006.a. 3. Armo Niinepuu kaitsja adv. V.Krinali apellatsioon rahuldada osaliselt. G.P kaitsja adv. M.Mägi apellatsioon jätta rahuldamata.