1-06-4949\33 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-06-4949

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18 . mai 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-06-4949 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 8. mai 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi

D.E süüdistuses KarS § 117 – 13 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26. jaanuari 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja D.E kaitsja vandeadvokaat Tiit Vajak Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav D.E Kaitsja

Tiit Vajak RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 26. jaanuari 2007.a otsus D.E

süüditunnistamises KarS § 117 – 13 lg 1 järgi täies mahus ja teha uus otsus, millega

Mõista D.E süüdistuses KarS § 117 – 13 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja apellatsioon rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 18.mail 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on õigus esitada kassatsioon advokaadist kaitsja

vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon advokaadi vahendusel ainult tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. jaanuari 2007.a otsusega tunnistati D.E süüdi KarS § 117 – 13

lg 1 järgi ja karistati vangistusega viis kuud KarS § 73 lg 1,3 sätteid kohaldades tingimisi kolmeaastase katseajaga.

2. D.E mõisteti süüdi selles, et tema, töötades erakorralise meditsiini õena ja

2(4)

kiirabibrigaadi vanemana, viibides 22. mail 2004.a väljakutsel Tallinnas Balti jaamas, jäi

tegevusetuks ega osutanud patsiendile nõutavat meditsiinilist abi, mille tagajärjel põhjustas ettevaatamatusest R. B surma. Süüdistuse kohaselt seisnes D.E tegevusetus selles, et ta ei toimetanud alkoholijoobes traumatunnustega teadvusehäirega R. B haiglasse, vaid andis üle politseile. R. B paiguti politsei arestikambrisse, kus ta ägeda alkoholimürgituse tõttu suri.

3. D.E kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja D.E õigeksmõistmist süüteokoosseisu puudumise tõttu.

3.1. D.E-le esitatud süüdistuses ega ka kohtuotsuses ei ole näidatud, milliseid konkreetseid seadusi, juhiseid või eeskirju D.E rikkus. Esitatud süüdistus ega ka kohtuotsus ei käsitle D.E käitumist Politseiseaduse § 15 2 lg.3 p.3 valguses, mille

kohaselt orienteerumis- või liikumisvõimetu raskes joobes isik toimetatakse kainenemisele politsei arestimajja või arestikambri kainestuskambrisse.

3.2. D.E võis teha vale järelduse R. B tervisliku seisukorra kohta, kuid selles osas ei ole

talle süüdistust esitatud. Mitte ükski R. Bga kokku puutunud isik, sealhulgas meditsiiniharidusega kiirabibrigaadi liikmed, ei vaidlustanud D.E otsust saata R. B politseiosakonna arestikambrisse kainenemisele.

3.3. Kohus on jätnud seejuures analüüsimata ja põhjendamata, kas tagajärg, s.o. R. B surm

alkoholimürgitusse oleks saabunud ka siis, kui D.E oleks täitnud oma

hoolsuskohustust ja R. B hospitaliseerinud. Puuduvad tõendid, mille kohaselt juhul, kui D.E

oleks toimetanud R. B haiglasse, oleks olnud välistatud tema surm

alkoholimürgistusse. Kõik arsti haridusega tunnistajad (dr. N, dr.M) on kinnitanud, et

haiglasse toimetamisel oleks R. B võinud jääda ellu, aga oleks võinud ka mitte. Samal seisukohal on ka Tervishoiu Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon. Seega ei saa välistada, et ka

juhul, kui D.E oleks toimetanud R. B haiglasse, poleks R. B siiski ellu jäänud.

Eelkõige annab selliseks arvamuseks alust ekspertiisiga tuvastatud R. B oluline tervisekahjustus, milline oli põhjustatud varasemast alkoholi liigtarbimisest. Samuti tuleb

arvestada asjaoluga, et surmaga lõppevate mürgistuste puhul tekib teataval hetkel peale surmava koguse mürkaine organismi viimist olukord, kus inimene on küll veel mõnda aega

elus, kuid tema päästmine on juba võimatu, kuna mürgistuse tekitatud kahjustused on pöördumatu iseloomuga. Seega puudub põhjuslik seos D.E käitumise ja R. B surma

saabumise vahel. Samuti puudub õigusvastasusseos. D.E süüdimõistmine põhineb oletusel.

3.4. D.E-le esitatud süüdistusest ei nähtu, milles väljendus D.E ettevaatamatus. Süüdistuses puudub isegi viide ettevaatamatuse liigile. Süüdistuses sisaldub küll viide hoolsuskohustuse rikkumisele (ilma seda sõnaselgelt välja ütlemata), kuid teatavasti on hoolsuskohustuse rikkumine nii kergemeelsuse kui ka hooletuse ühine tunnus. Kohus on käesoleval juhul ettevaatamatuse iseseisvalt sisustanud, täiendades seeläbi süüdistust.

3.5. Kaitsja leiab, et kui iga meditsiinitöötaja vale otsust hakata käsitlema ettevaatamatuse

tõttu surma põhjustamisena, ei võta enam ükski arst raskeid haigeid ravile, sest alati on tagantjärele võimalik tuvastada, et mingisugune teine ravi oleks võimaldanud patsiendil veel mõnda aega elada.

4. Apellatsioonikohtu istungil taotles prokurör kohtuotsuse muutmata jätmist. Süüdistatav D.E ja tema kaitsja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist.

3(4)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, tutvunud kriminaalasja materjalide

ja apellatsiooni sisuga, leiab, et osa apellatsiooni väiteid väärivad tähelepanu, mistõttu kohtuotsus kuulub tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

5.1. Riigikohus on oma lahendites korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse

lahendamise metoodikale kindlad nõuded. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või

puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti

korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne

tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile ( Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05, RT III 2005, 32, 320). Kohtuotsusest peab samuti olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-05, RT III 2005, 34, 336). Seejuures tuleb arvestada konkreetse delikti, käesoleval juhul ettevaatamatusdelikti spetsiifikat.

5.2. Tulenevalt eeltoodust ja käesoleva kriminaalasja kvalifikatsioonist peatub

kriminaalkolleegium ettevaatamatusdelikti objektiivse külje elementidel. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on oma 8. märtsi 2006.a otsuses nr 3-1-1-136-05 J. K. süüdistusasjas

märkinud, et sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad selle tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Samuti on vaja tuvastada

objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures

saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (RT III 2006, 9, 82).

5.3. D.E-le heidetakse süüdistuse kohaselt ette seda, et ta ei toimetanud alkoholijoobes, traumatunnustega ja teadvusehäirega R. B haiglasse, vaid andis üle politseile. Maakohus on D.E tegevusetuse ja R. B arestimajja paigutamise asjaolud kohtuotsuses tuvastanud, tõendeid analüüsinud ja oma seisukohta põhjendanud. Seega on kohus tuvastanud D.E objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise. Ka apellatsioonikohtu istungil kinnitas

D.E , et ta ei suutnud R. Bga kontakti saavutada ja ta sai aru, et patsient on raskes

joobes. Täpse joobeastme kindlakstegemiseks kiirabibrigaadil tehnilisi vahendeid ei ole.

Samuti ei ole meditsiinilisi vahendeid raske alkoholijoobe neutraliseerimiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et raskes joobes kontaktivõimetu isik oleks tulnud raviasutusse paigutada. Seetõttu kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et D.E ei ole hoolsuskohustust rikkunud. 5.4. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 117 näol ei ole tegemist mitte ametialase kuriteoga,

mis nõuab süüdistuses konkreetse õigusnormi rikkumise kajastamist, vaid n.ö. igaühe deliktiga, mille subjektiks võib olla iga isik. Seetõttu kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et D.E-le esitatud süüdistus on puudulik, kuna selles ei ole märgitud, millist

õigusakti on D.E rikkunud. Samuti ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni selle

väitega, et D.E-le esitatud süüdistuses tulnuks ära näidata ettevaatamatuse liik, sest hinnangu süüdistatava tahtluse või ettevaatamatuse liigile annab kohus.

4(4)

5.5. Kohus on tuvastanud D.E hoolsuskohustuse rikkumise tagajärje – ägedast alkoholimürgitusest tingitud R. B surma politsei arestimajas. Kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnates nõustub kohtukolleegium ka selle kohtu seisukohaga.

5.6. Samas kohtukolleegium leiab, et kohus ei ole motiveerinud põhjusliku seose ega õigusvastasusseose olemasolu D.E hoolsuskohustuse rikkumise ja R. B surma vahel.

Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse, et kohese hospitaliseerimise korral oleks R. B suure tõenäosusega elama jäänud. Selline seisukoht on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega

ja prokurör ei ole seda seisukohta vaidlustanud. Ka apellatsioonikohtu istungil peetud kohtuvaidluses märkis prokurör, et haiglasse toimetamise korral oli R. Bl võimalus ellu jääda.

Siinkohal märgib kohtukolleegium, et hoolsuskohustust rikkuva teo ja saabunud tagajärje vahel ei piisa ainult põhjuslikust seosest ekvivalentsusteooria mõttes, vaid lisaks sellele tuleb

tuvastada ka teo ja tagajärje vaheline õigusvastasusseos, mille puudumise korral ei saa

põhjustatud tagajärge isikule omistada. Õigusvastasusseos puudub, kui hoolsuskohustuse rikkumine on objektiivselt küll aset leidnud, kuid ka hoolsa teo korral oleks tagajärg ikkagi

saabunud. Vaidlusaluses asjas on tuvastatud, et R. B surma põhjuseks oli äge

alkoholimürgitus. Seega vajas R. B arstlikku järelevalvet, kuid see järelevalve ei oleks

välistanud surma saabumise võimalust. Raviasutusse viimine oleks vähendanud surma

saabumise võimalust, kuid ei oleks seda välistanud. Kuna maakohus tuli ka ise sellisele järeldusele, siis tulnuks D.E talle esitatud süüdistuses KarS § 117 – 13 lg 1 järgi õigeks

mõista. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et D.E käitumises

puudub ettevaatamatusdelikti koosseis, kuna R. B raviasutusse toimetamine ei oleks tema surma välistanud. 5.2 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et

Harju Maakohtu 26. jaanuari 2007.a süüdimõistev kohtuotsus D.E suhtes tuleb tühistada ja D.E süüdistuses KarS § 117 - 13 lg 1 järgi õigeks mõista.

Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer